Warning: preg_split() expects parameter 2 to be string, array given in /home/np11988/domains/kodanikupalk.ee/private_html/pohisissetulek/libraries/fabrik/fabrik/Helpers/StringHelper.php on line 1088

Warning: preg_split() expects parameter 2 to be string, array given in /home/np11988/domains/kodanikupalk.ee/private_html/pohisissetulek/libraries/fabrik/fabrik/Helpers/StringHelper.php on line 1088

Kodanikupalga TEATAJA

Pealkiri
Kodanikupalk–mitte pelgalt puhasti, vaid reostuskollete eemaldaja
Sama tekst blogilehel

Olin osaline TTV sarja “Roheline vabariik” 20. novembri kodanikupalga-saates. Teadsin küll, et üks kaaskodanik end saatest häirituna tundis ja Facebookis rohelistega sel teemal debateeris, kuid üllatav oli Delfist lugeda, et sotsioloog Martin Aidniku ja minuga tehtud lõigud olid kokku piltlikult öeldes “väike sissejuhatus suurele intervjuule Erakonna Eestimaa Rohelised peasekretäri Joonas Laksiga”.

Ma ei tea, miks see toimetajale nii tundus, aga tegelikkus oli mõistagi midagi muud ning ma ei näe ka põhjust, miks oleks pidanud maha vaikima ainsa sel teemal avalikult kõneleva erakonna positsiooni. Neile, kelle jaoks oma silm (ja kõrv) on kuningas, olgu öeldud, et saade on järelvaadatav.

Ilmar Kahro muremõtted on igati mõistetavad. Inimesel, kellele teema on võõravõitu või mälu lühike, võib tõesti tekkida küsimus, miks on rohelist maailmavaadet kui sellist esindavas saates ühtäkki kodanikupalga teema, mis on pealtnäha vaid üks asjasse mittepuutuv valimislubadus – mis siis, et roheliste erakonna oma.

Vastus: täpsel samal põhjusel, miks on kodanikupalk roheliste programmis sees nii meil kui ka mujal. Idee on oma olemuselt lisaks kõigele muule ka roheline. Kas ja kui hästi see saates kõlama jäi, on iseküsimus, aga üle seletamine ei tee vast paha.

Looduskeskkonnale on kodanikupalgal küll kaudne mõju. Meil räägitakse näiteks ökokogukondadest. Võib juhtuda, et tulevikus, mil tööde automatiseerimine on kaotanud mitmeidki töökohti, muutubki sellistes kogukondades elamine ning iseendale ja üksteisele toidu kasvatamine populaarseks. See tähendab mõistagi senisest tervislikumat toitumist ning väiksemat reostuskoormust ka loodusele. Kodanikupalk mõistagi soosib seda, sest garanteeritud baassissetulek muudab tegevusala vahetamise riskivabamaks ning julgustab seega ennast ettevõtluses proovile panema või elustiili muutma neidki, kellel seni pole taolist mõtetki pähe tulnud. Ka sellises, mis ei pruugi ealeski jõukaks teha.

Keskkonnast rääkides tuleb aga silmas pidada mitte pelgalt füüsilist ruumi, vaid ka ühiskonda. Keskkonnareostus pole ainult keemiline, bioloogiline või füüsikaline, vaid ka vaimne. Kodanikupalga tähtsaim eeldatav “keskkonnamõju” on just selle vaimse reostuse allikate kõrvaldamine.

Olulisteks reostusallikateks on rahakotipõhised sõltuvussuhted, bürokraatia olemasolu ja turujõudude meelevald seal, kus ei peaks olema nende koht, vaesumishirm, mis seab piiranguid nii isikuvabaduste realiseerimisele kui ka (põlisrahvaste) iibele, tööturu osapoolte positsioonide ebavõrdsus. Meie oma spetsiifilised hirmud rahvusena hääbumise ja oma kodumaal vähemusse jäämise ees ka, ehkki sellel on omakorda teadagi millised põhjused. Pluss veel üks nähtus, mille iseloomulik ilming on lahkumishüvitised riigikogulastele  ja ametist lahkuvatele valitsuse liikmetele (rääkimata riigile kuuluvate ettevõtete tegevjuhtidest) – kui see pole töötute ebavõrdne kohtlemine, siis mis see on?

Reostuseilminguid toob meieni elu ise, vahel lausa kamaluga. Kusjuures isegi too kurikuulus vahejuhtum rändeleppe-vastasel miitingul. Veel mõni päev tagasi kirusin, et näe kurja, mattis kõik teised teemad enda alla, kodanikupalga-alases selgitustöös aga on täiesti kasutu.

Eksisin. Selles veensid mind kirjanik Andrus Kivirähk ja Vabaerakonna üks juhtfiguure Heiki Lill. Andrus Kivirähk väljendas laupäeval EPL-is kurbust tigedate, tegelikult õnnetute inimeste olemasolu üle. Õnnelik inimene, kelle elu on täis huvitavaid ettevõtmisi ja vaimukaid sõpru, ei käiks tema sõnul “mingil miitingul, kaasas tigeda sõnumiga plakat ja võllapuu”. Käivad need, kellel “kõik on untsus, möödas, tulemata.” Heiki Lill kirjutas Postimehes, et meeleavalduse vägivaldseks muutumise põhjusi ei tule otsida mingitest ütlemistest või ideedest, vaid inimhingede psühholoogiast: “Jõuga avaldavad arvamust need, kes on ise suures hädas, nende vajadused, mida nad lootsid, et Eesti riik iseseisvuse 27 aastaga neil täita aitab, on siiani rahuldamata.”

Kumbki mõtteavaldus toetab seisukohta, et kui klaaslagi vahetada välja klaaspõranda vastu, saame oluliselt tervema ühiskonna.  Vaevalt et nüüd inimesed lausmuretusse uinuvad ja meeleavaldused kaovad. Võib-olla on nad siis isegi rahvarohkemad. Aga võllapuu jääb küll koju ning saapajäljed kellegi kannikale ei roni.

Kodanikupalk ongi klaaspõrand, seega võimalus ühiskonna puhastamiseks, tema vaimse tervise parandamiseks. Tervenemisahela lõpp-punktiks on aga teadagi inimene. Rahvatervise paranemine oli ka Kanada MINCOME eksperimendi üks tähelepanuväärsemaid tulemusi 1970-ndate lõpus.

Põhjaliku, professionaalsel tasemel uuringu ja katsetusteta ei saa nii radikaalsete reformide üle otsustada, ammugi siis neid läbi viia. Uuringualgatus portaalis rahvaalgatus.ee ootab järjekindlalt tuhandet allkirja, et Toompea teemaks saada. Meeldejätmiseks on hea ümbersuunamisaadress https://algatus.kodanikupalk.ee

Ettevalmistamisel on ka uus üle-euroopaline kampaania samal teemal. Põhisissetuleku võrgustik UBIE kavatseb Euroopa kodanike algatuse (ECI) ellu kutsuda veel enne Euroopa Parlamendi valimisi. 

-----------------

Tulles tagasi mainitud vaidluse üle Facebookis, pean ütlema, et murelik kodanik tõstatas teisigi küsimusi. Näiteks - miks polnud saates oponente ja teiste erakondade esindajaid?

Tõsiseltvõetavate oponentide vaikimine (usun, et nad siiski eksisteerivad) on probleem, mis tuleb ilmselt üle elada kuni teostatavuse ja mõju uuringu tegeliku alguseni.  Praegu pole neid seega kusagilt võtta. Uuringualgatus pole ju kehtestamisalgatus, sellele on keeruline vastu vaielda. Itaaliat meil ei tehta. Pealegi ei saa tõsine oponentki ilma uuringutulemusteta läbi. Avaliku “kriitika” senist taset aga iseloomustab hästi üks intellektuaalselt huvitav mõttetera sellest kevadest , mis kokkuvõetult kõlab “kodanikupalk on mürk, mis võtab inimeselt vastutuse”.

Tõsi ta on, et rohelised meil praegugi ainsa erakonnana avalikult kodanikupalgast räägivad. Teemasse süvenes küll ühel hetkel ka Vabaerakond ja võttis oma analüüsi tulemused teadmiseks, aga laskem neil astuda oma esimene samm siis, kui nad vajalikuks peavad.