Alljärgnev on kirja pandud seoses tulevikuvisioonide kogumise kampaaniaga portaalis misoneesti.err.ee. Ehkki kõik siinkirjutatu ei ole otseselt seotud tingimusteta põhisissetuleku ideega, on põhisissetulekul siin ikkagi oluline koht. Kajastatud on autori seisukohad, mis võivad, ent ei pruugi tingimata kattuda teiste põhisissetulekuaktivistide omadega.

----

Eesti tähistab üht rõõmsat ja üht kurba juubelit. 20. augustil 2041 möödub 50 aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. 14. juunil aga saab 100 aastat esimesest suurküüditamisest.

Sajandi eest avaldati ajalehes "Pravda" mõttekäik, mille kohaselt olevat Peeter I teinud suure vea sellega, et jättis Baltimaade rahvad oma põlistele asualadele. Nüüd aga teevad nii küüditamiste kui ka selle mõttetera sepistajad hauas vihaseid pöördeid. Ja põhjust on küllaga.

Eesti on jätkuvalt tema ise. Etniliste eestlaste arv on ca 1,2 miljonit, järjekindlalt kasvav osakaal hetkel 80%. Eestlaste negatiivne iive on pöördunud positiivseks, vananemine noorenemiseks, eestlaste väljaränne tagasirändeks. Mitte-eestlastes ei nähta enam ohtu Eesti elulaadile ja rahvuse püsimajäämisele. Multikultuurse Eesti asemel näeme multikultuurse vähemusega Eestit.

Nii riik kui ka tema kodanikud suhtlevad aktiivselt muu maailmaga, väärtustades samas oma rahvust, emakeelt, kultuuripärandit ja juuri. Eestlased reisivad palju, Eesti on atraktiivne sihtkoht kultuuri- ja looduslembesele välisturistile ning välistudengile. Eestis toimub mitmeid rahvusvahelisi kultuuriüritusi - igas maakonnakeskuses on vähemalt üks traditsiooniline rahvusvaheline kultuurifestival. Mujal maailmas pole rahvusvahelisi üritusi, kus ei osaleks Eesti koore ja teisi kultuurisaadikuid. Eesti laulupidudel lööb igas kooriliigis kaasa välismaa koore.

Eesti ühiskonnas rakendatakse meeleldi uusi ideid ja muu maailma kogemusi mistahes vallas, kuid keskkonda ja Eesti oma nägu säilitaval viisil. Sõltumata arvestatavast rahvusvahelisest kohalolekust on eesti keel argielus peaaegu sama valdav kui enne Teist maailmasõda. Välisturist otsib ja ka leiab igal juhul eest just Eesti, mitte lihtsalt ühe Euroopa territooriumi, mis oma elanikkonnalt ja elulaadilt teistele omataolistele äravahetamiseni sarnaneb.

Eesti oma näo säilimise taga on nutikad lahendused sotsiaal-, maksu- ja palgapoliitikas, mille rakendamist on omakorda soosinud üleüldine tehnoloogia areng. Keeruliste ettevalmistustöödega, ent õnnestunud reformid lõid mitu kärbest ühe hoobiga. Eesti kodanike hulgast on kadunud nii vaesus kui ka vaesumishirm, samal ajal pole riik muutunud sotsiaalabiturismi sihtkohaks. Avaliku sektori palgapoliitika ei riiva enam inimeste õiglustunnet, mitmete vastutusrikaste valdkondade töötajatele on lõpuks tagatud õiglane palk, lihtne lahendus on leitud sotsiaalmaksuga seotud probleemidele.

Taas kõneldakse Eestist kui e-tiigrist, kusjuures mitmed siinsed algatused on muutunud kogu Euroopa asjaks ning enamus siinseid tarkvaralahendusi on avatud lähtekoodiga või vähemalt kodanikele tasuta. Riigi veebiteenuseid saavad info vahendamiseks hõlpsalt kasutada nii juriidiliste isikute kui ka eraisikute veebilehed. Sisuliselt kogu kultuuripärand on digitaliseeritud ning koos metaandmetega peagi kogu ulatuses leitav internetis. Üht või seotud valdkondi hõlmavate andmekogude killustatus on ajalugu.

Kodanike osalus riigiasjade arutamisel ja poliitika kujundamisel on muutunud tavapäraseks nähtuseks. Varem kampaania korras toimunud mõttetalguid toimuvad sisuliselt 24/7. Suur osa seadusloomest on väljunud kabinettidest. Iga vähegi haritum ja kirjaoskajam eestlane on võimeline koostama normitehniliselt korrektse õigusakti eelnõu, olgu see siis uus õigusakt või parandus vanele, olgu riigi või kohaliku omavalitsuse oma. Seda võimaldab jällegi vastav veebirakendus - eelnõu esitamiseks loodud vorm järgib eelnõu standardeid, menetlemise käik on hõlpsalt jälgitav. Riigikogusse kandideerinud, kuid valimiskünnise taha jäänud erakondade esindajatest on samuti vastavalt valimistulemustele moodustatud nn varikoda.  Kaalutakse isegi kodanikekoja kui arvuliselt piiritlemata, parlamenti mittekuuluvate aktiivsete kodanike koja loomist parlamendi juurde.

Kokkuvõtteks - aastal 2041 on Eestis alalhoidlikult avatud ja innovaatiline, oma tulevikus kindlate vabade inimeste ja oma kestlikkuses veendunud põlisrahvaga kodanikuühiskond.

Alljärgnevalt mõned Eesti elu tahud lahtikirjutatult.

Sotsiaalse kaitse radikaalne reform ja selle esimesed tulemused

2020. aastaks, pärast pingsaid ajurünnakuid, testimisi ning "üheksa korda mõõtmisi" töötati Eestis välja ja viidi läbi põhjalikud reformid sotsiaalse kaitse valdkonnas ning sellest tulenevalt ka maksu- ja palgapoliitikas.

Tulemuseks on mõistlik tasakaal sotsiaalse kaitse, maksude, palkade ja turusuhete vahel, mis
- soosib põliselanikkonna noorenemist eelkõige positiivse iibe läbi
- muudab samal ajal mõttetuks sotsiaalabiturismi Eestisse
- tagab igale Eesti Vabariigi kodanikele väärikat elu võimaldava minimaalse elatustaseme ja elamistingimused
- kaotab vaesumishirmu, kuid säilitab samal ajal motivatsiooni teha palgatööd või tegelda ettevõtlusega

Tingimusteta põhisissetulek kodanikele. Rahvasuus kodanikupalgaks ehk rahvastipendiumiks kutsutu (pakutud on ka vabatulu mõistet) on välja vahetanud suurema osa senistest sotsiaaltoetustest ja stipendiumidest ning muutnud elu olulisel määral bürokraatiavabamaks. Tegemist on Eesti Vabariigi kodanikele igakuiselt makstava tasuga, mis ületab absoluutse vaesuse piiri vähemalt 2,5 korda, kattes niimoodi elementaarsed sundkulutused ning võimaldades kodanikul olla sotsiaalselt aktiivne ja otsustes vaba, tagades talle küll tagasihoidliku, kuid siiski väärika elu. Parafraseerides tuntud kujundit kalast ja õngest - kodanikule antakse õng ja lõputu varu kalakonserve, et ta võiks rahulikult oma värsket kala püüda ning et tal oleks selleks lõputult aega.

Vastavalt EL sisesele kokkuleppele makstakse kodanikupalka ka nende liikmesriikide kodanikele, kelle päritolumaal kehtib samuti kodanikupalk. Kodanikupalka saavad lisaks need välismaalased, kes elavad Eestis hõimurahvaste programmi raames. Kodanikupalk kaetakse peamiselt täiendava maksukihi ehk nn kodanikumaksuga, mida maksavad vaid need, kellele on kodanikupalk ette nähtud. Kuna euroalal kaalutakse võimalust emiteerida teatud hulk raha keskpangalt riigi vahendusel kodanikele, siis on lootust, et sellevõrra väheneb ka maksukoormus.

Kuna põhisissetulek ei sõltu töötasust ja teistest sissetulekutest, siis vastupidiselt esialgsetele kartustele ei kadunud kuhugi inimeste motivatsioon teha palgatööd. Ettevõtlusega katsetajaid aga on tänu vaesumisriski puudumisele vaata et kaks korda rohkem kui veerand sajandit tagasi. Töötatakse mitte ellujäämise, vaid elujärje parandamise nimel. Töökohakaotus või läbikukkumine ettevõtluses ei too kaasa laostumist.

Iseäranis tunnevad uuest olukorrast rõõmu loovisikud, kes ei pea enam loomingule pühendumiseks stipendiume taotlema ega kellelegi tõestama, et nad teevad seda, mida niikuinii teevad.

Paranenud on rahvatervise näitajad - inimeste elus on vaesumishirmu kadumise tõttu vähem stressi, kadunud on vajadus üle töötada ja end läbi põletada. Paranenud on noorte haridustase - nad saavad keskenduda õppimisele ilma, et peaksid eluspüsimiseks õppimise kõrvalt palgatööd tegema või palgatöövajaduse tõttu koguni õpinguid katkestama.

Ehkki töötajate vallandamine on tööandjaile muudetud ülilihtsaks, ei tunne inimesed hirmu töökoha kaotuse ja vaesumise ees, vaid keskenduvad rahulikult oma tööle ning seeläbi paraneb nende töö kvaliteet ning ka ettevõtjate tegevuse efektiivsus. Teisalt tehakse väga palju vabatahtlikku tööd - inimestel, kes pole palgatööga hõivatud, on varasemast hoopis enam võimalusi ilmutada ühiskondlikku aktiivsust. Muuhulgas kajastub uus olukord laulupidudel - tuhanded lauluhuvilised mehed on koorilaulu juurde tagasi pöördunud.

Kuna puudub vajadus ülemäära palgatööd rügada, jääb inimestel seda rohkem aega oma perekonna jaoks. See ning kindlustunne tuleviku ees kajastub ka sündimuses. Kuid raha ja vaba aeg pole siin ainsad tegurid.

Olgu veel öeldud, et kodanikupalga testperioodil täitis see eelkõige eestlastele suunatud rahvus- ja regionaalpoliitilise meetme rolli. Seda testiti eestlaste suure osakaaluga saartel ja paaris Kesk-Eesti omavalitsuses ning testrühma pääsesid vaid kohalikud või tagasitulijad. Mistahes Eesti piirkonnast pärit noored eestlased pääsesid aga testrühma juhul, kui nad asusid elama Ida-Virumaa linnadesse.

Eluasemeprogramm "Eesti koda" ja riigi üldplaneering

Selge on see, et siinses kliimas on pelgalt rahast vähe tagamaks kodanikele väärikat elu. Seega käib nutika sotsiaalse kaitsega käsikäes kodanikele mõeldud eluasemeprogramm.

Kui kodanikupalk oli vaid testperioodil eelkõige etnilistele eestlastele suunatud meede, siis eluasemeprogramm "Eesti koda" on seda terves esimeses etapis. Esialgsete kokkulepete järgi kestab esimene etapp 50 aastat või kuni eestlaste osakaal Eestis jõuab 88 protsendini. Programmi alustatakse Ida-Virumaal. Sellest saab ühtaegu Eesti osa euroala pilootprojektist, mille käigus testitakse keskpanga sihtotstarbelist rahaemissiooni.

Programmi põhimõtted:
- iga laps, kellel vähemalt üks vanematest on eestlane ning kes õpib eestikeelses koolis, saab täiskasvanuks saades elluastumistoetusena enda käsutusse elamispinna, kus on võimalik ka oma pereelu alustada
- iga perekonda sündinud laps suurendab perekonnale kuuluvat mõttelist osa elamispinnast, mille nad on enda kasutusse saanud programmi raames; vastavalt sellele väheneb ka üür, mis on võrreldes vabal üüriturul toimuvaga sümboolne
- perekond saab programmi raames eraldatud elamispinna omanikuks, kui pereliikmete arv ületab tubade arvu

Programmi raames ei rajata küll Lasnamäega sarnanevaid tüüpelamumassive, kuid elamispinnad järgivad ühtseid ruumilisi standardeid. Kas ja kus räägime suurtest kortermajadest või madaltihedast hoonestusest - see sõltub eelkõige asulatüübist ja piirkonnast. Seoses laienenud ehitustegevusega on lõpuks ellu kutsutud riigi peaarhitekti institutsioon, et seda tegevust koordineerida. Menetlemisel on üleriigiline üldplaneering, mille peab heaks kiitma Maakogu (riigikogu ja omavalitsuste esindajad, kes varem tulid kokku vaid presidendivalimisteks).

Palgareform on täitnud oma peamised eesmärgid:

- väärtustada tööd kui sellist, tagades miinimumpalgale väärilise ostujõu sõltumata hinnatasemest
- väärtustada eriliselt tööd kõrgendatud vastutusega valdkondades, tagades nende elukutsete esindajatele mõistlikes proportsioonides kõrgema palgataseme kui tavalistel töödel
- viia seeläbi miinimumini palgalõhe meeste ja naiste vahel
- muuta avaliku sektori palgasüsteem lihtsamaks ja läbipaistvamaks
- aidata noortel läbimõeldult oma tööalast karjääri kavandada

Miinimumpalga suurus sõltub kodanikupalga suurusest, kodanikupalk omakorda hinnatasemest. See tähendab, et inflatsioon ei söö ära inimeste ostuvõimet, ettevõtjaid aga on sunnitud hoolikalt kaaluma iga senti, mis kaupade või teenuste hindadele lisatakse, et hoida ära ülemäärast palgasurvet.

Kõrgendatud vastutusega valdkondade miinimumpalga määr on ligi 3 miinimumpalka. Silmas peetakse tervishoidu, sotsiaalhoolekannet, haridust, teadust, õiguskaitset, riigikaitset ja päästeteenistust. Teisisõnu - inimeste, nende tervise, füüsilise heaolu, harituse ja turvalisuse eest hoolitsejaid, inimelude päästjaid, ühiskonna tuleviku kujundajaid ja riigi julgeoleku eest seisjaid. Piltlikult öeldes elab abitute vanamemmede kasija sama jõukalt kui peaministri nõunik. Rahvuskultuurilistel põhjustel on kõrgendatud vastutusega töötajate hulka arvatud ka koorijuhid, kelle õlgadel seisab laulupeo jätkusuutlikkus. Sama miinimummäär kehtib kõrgharidust eeldavatele tavalistele ametikohtadele.

Avaliku sektori juhtivtöötajatele on omakorda kehtestatud palgalaed – näiteks presidendil ja peaministril 8 miinimumpalka, riigikogu liikmel ca 5,6 miinimumpalka. Kogu avalikule sektorile (ka avalik-õiguslikele institutsioonidele ning riigi või omavalitsuste äriühingutele) on loodud ühtne palgamaatriks, mis kaotab erinevused üht ja sama tööd tegevate ametnike tuludes. Miinimumpalga koefitsent on 1, iga palgaastme koefitsent erineb eelmisest 12 juur 2 korda, mistõttu iga 12 astme tagant on koefitsent täpselt 2, 4 või 8.

Sotsiaalmaks ei ole enam ettevõtluse pidur

Veerand sajandi eest jutuks olnud idee kehtestada sotsiaalmaksu lagi heideti kõrvale, sest sündis parem idee. Nüüd valib ettevõtja igal aastal endale järgmiseks aastaks sobivama viisi sotsiaalmaksu tasumiseks.

Kassapõhise sotsiaalmaksu määr on endiselt 33% väljamakstavast summast. Miinimummäära enam ei ole. FIE-d ja väikeettevõtjad, eriti just alustajad valivad reeglina selle meetodi, sest nad ei pea maksma sotsiaalmaksu, kui tulud sisuliselt puuduvad.

Töökohapõhise sotsiaalmaksu määr võrdus esialgu miinimumpalgaga, kuid vähenes järk-järgult ning alates hetkest, mil miinimumpalk tõusis ca 50%-ni keskmisest palgast, on töökohapõhise sotsiaalmaksu määr 66% miinimumpalgast. Selle meetodi järgi maksab tööandja sotsiaalmaksu avansiliselt võrdses summas iga täiskohaga töötaja kohta, sõltumata töötaja palgast. Mida kõrgemat palka maksab ettevõtja, seda suurema tõenäosusega on ta valinud just selle meetodi.

Eestlaste Eesti multikultuurse vähemusega

Paljuski just eespool kirjeldatud meetmete tulemusel on eestlasi maailmas rohkem kui eales varem. Tõsi küll, eestlaste osakaal elanikkonnast ei ole jõudnud 1939. aasta tasemeni ehk 88 protsendini ega kasvanud 2 miljonini, nagu mõned julged visionäärid kunagi pakkusid. Ometi liigub ta järjekindlalt selles suunas. Hetkel, nagu juba öeldud, räägime 1,2 miljonist eestlasest. Mitte-eestlaste demograafiline pilt on aga tundmatuseni muutunud. Neid on hetkel 300 tuhande kandis ehk veidi alla viiendiku, kuid osakaal elanikkonnas muutub pidevalt eestlaste kasuks.

"Mitte-eestlane" ja "venekeelne" omakorda on lakanud olemast sünonüümid. Enamus "halli passi" omanikest ja senistest Venemaa kodanikest on kasutanud võimalust uueks alguseks mujal Euroopas. Neist suurem osa on enda jaoks avastanud "Vene-Balti" või ka "Uus-Preisi" identiteedi ja siirdunud sarnaselt sadade tuhandete Läti venelastega Ida-Preisimaale, aitamaks jalule uut venekeelset riiki, mis pääses laguneva Venemaa rüpest ning pürib nüüd Euroopa Liitu ja NATOsse.

Vaatamata eestlaste tagasipöördumisele kodumaale on rändesaldo ikkagi veel negatiivne, kuid seda põhjusel, et iga saja väljarännanud venelase kohta on üks sisserännanu mujalt euroliidust või kolmandatest riikidest. See muudabki mitte-eestlaskonna etniliselt ja kultuuriliselt kirjuks koosluseks.

Eesti põliselanikkond aga suureneb ja nooreneb. Eestlased on veendunud nende tendentside pöördumatuses. Sellest tulenevalt on tundmatuseni paranenud suhtumine mitte-eestlastesse. Neid ei nähta enam mingi ohuna või Eestimaa "näotustajatena". Eestlane on veendunud - me ei jää omaenda kodumaal vähemusse ega jaga lõpuks indiaanlaste saatust kusagil Lahemaa rahvuspargi reservaadis. Paljuski just tänu sellele ei kohelda venelast enam kui okupanti ning 2015. aastal lahvatanud pagulaspaanika näib suisa totra unenäona.

Maailma mitmekesisuse eestkõneleja

Toetudes oma kogemustele ja ideaalidele ning näidates head eeskuju on Eesti üks maailma kultuurilise mitmekesisuse kaitsmise eestkõnelejaid, vastandudes sellega jõuliselt “ruutmeetrimultikultile”. Eesti julges öelda välja, et just rahvusriigid ning rahvaste enesemääramisõiguse austamine kaitsevad maailma kultuurilist mitmekesisust, samas kui kultuuride ja rahvuste segunemine, eriti aga selle soodustamine või lausa forsseerimine võib selle mitmekesisuse pikas perspektiivis hoopis hävitada.

Eesti teeb muu hulgas kõik endast oleneva, et heastada kurdidele ajalooline ebaõiglus, mis jättis neid 20. sajandi algul omariikluseta. Koos teiste Balti riikidega püütakse harutada lahti teisigi umbsõlmi selles piirkonnas, näiteks Kaukaasias.

Eesti on koos Soome ja Ungariga tõhustanud abikätt oma vennasrahvastele laguneval Venemaal. Neis omariiklusega “ugrimugrimaades” tegutsevad nn inkubaatorid, mille lõppeesmärk on seniste Venemaa soomeugri rahvaste oma rahvusliku haritlaskonna kujunemine. Kurdistani tõttu algselt eestlaste peale solvunud türklased leebuvad, sest eestlased toetavad moraalselt nende samalaadseid abiprogramme oma hõimukaaslastele.

Lisaks on Eestis ning ka Soomes ja Venemaal üllataval kombel tekkinud “uusvadjalaste liikumine”, mis kogub üha populaarsust. Peamiselt hõlmab see vadja juurtega eestlasi, soomlasi ja venelasi, kuid kogukonnaga on liitumas teisigi huvilisi. Ida-Virumaale naaseb eesti keel, Narvast ja Narva-Jõesuust aga on kujunemas uusvadjalaste keskus. Teeviitadelegi on ilmunud “Pakari” ehk Narva-Jõesuu vadjakeelne nimi.

eEesti kasvab eEuroopaks

Tänu mitmesugustele soodsatele arengutele räägitakse Eestist kui e-innovatsiooni vedurist Euroopas. Toimib Eesti innovatsiooni ja rahvusvahelise vaba tarkvara liikumise sünergia. Eesti on esimene riik maailmas, kus iga kodanik, kellel on oma veebileht, saab oma saidi varustada ID-kaardi toega ilma selle eest lisatasu maksmata. Samuti võib kodaniku veebileht vabalt kasutada riigi veebiteenuseid andmete lugemiseks ja asjaajamiseks - suurematele avatud lähtekoodiga sisuhaldustarkvaradele, nagu Joomla, Wordpress ja Drupal on töötatud välja vastavad lisaprogrammid. Soovi korral saavad kodanikud oma kodanikuportaalis asuvaid dokumente kas täielikult või mõne kriteeriumi alusel avalikustada, vajadusel luua võimaluse dokumentide loomiseks ja allkirjastamiseks oma veebisaidi kaudu. Ka e-maksekeskusest on sisuliselt saanud avalik teenus. Sisuliselt iga kodanik saab avada oma veebipoe - kas eraldi või ühe osana mõnest suuremast süsteemist.

Seoses üleminekuga tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga süsteemile on ID-kaart saanud endale juurde ka pangakaardi funktsioonid (välja arvatud sularaha väljavõtmine). ID-kaardid on seotud just kodanikupalgaga. See on võimaldanud seada kodanikupalga kasutamisele mõistlikke piiranguid (nt ei saa ID-kaardiga osta poest alkoholi). Kodanikupalga kontot saab jälgida ja hallata kodanikuportaalis eesti.ee

Muu hulgas on Eestis peagi digitaliseeritud ning veebis kaardistatud kogu vaimne kultuuripärand. Täielikult on veebi viidud andmed eesti heliloomingu kohta. Just sellest alustati teoseregistri loomist, mis hõlmab omavahel seotud kunstivaldkondi - muusikat, kirjandust, teatrit ja kino. Nüüd võib huviline kerge vaevaga ja usaldusväärsest allikast saada teavet mistahes eesti autori muusikateose kõigist versioonidest, pealkirjakujudest ja kasutamisõigustest. Selle süsteemi vahendusel saab näiteks helilooja küsida teksti autorilt nõusolekut muusika loomiseks tema tekstile või teiselt heliloojalt nõusolekut teose arranžeerimiseks. Tõenäoliselt on aga need autorid andnud selleks vaikimisi nõusoleku, mis kajastub ka teoseregistris - sisuliselt tähendab tema teose kasutamisest teavitamine ühtaegu tema nõusolekut. Elusolevad autorid haldavad oma andmeid reeglina ise, kuid registripidaja on vajadusel toimetaja rollis. Muusika valdkonna registripidaja on Eesti Muusika Infokeskus (koostöös Teatri- ja Muusikamuuseumiga), teistes valdkondades vastavad loomeliidud või mäluasutused.

Sarnase sisu ja eesmärgiga andmekogud on koosvõimelised vähemalt Euroopa Liidu piirides. Seal, kus andmestruktuurid erinevad, tulevad reeglina appi “sillad” ehk rakendused, mis aitavad süsteemidel üksteise andmekomponente ära tunda ja lugeda, mõnel juhul ka täiendada. Näiteks kui eesti helilooja lisab registrisse oma teose briti poeedi tekstile, siis andmed heliteose kohta paiknevad küll Eesti registris, kuid teksti autori andmeid loeb süsteem hoopis Briti registrist.

e-Eesti arengud soosivad igati kodanikuühiskonda. Vähe sellest, et iga kodanik saab veebis koostada normitehniliselt korrektse õigusakti eelnõu ja selle riigile või omavalitsusele esitada – toetudes reaalselt olemasolevatele andmetele arvutab vastav rakendus välja ka idee elluviimise võimaliku maksumuse ning annab vihjeid, millele toetudes teha ettepanekuid katteallikate leidmiseks.