Kodanikupalga TEATAJA

Pealkiri
Mida teha 2021: kodanikupalga küsimus lauale!
Sama tekst blogilehel

Mida alanud aastalt ootame? Palun jagage kommentaarides, millele võiksime Eestimaal uuel aastal enim tähelepanu pöörata,...

Posted by Jüri Ratas on Teisipäev, 5. jaanuar 2021




Palun jagage kommentaarides, millele võiksime Eestimaal uuel aastal enim tähelepanu pöörata, et meil siin parem elada oleks, sõnas peaminister Jüri Ratas.





Jaanus Nurmoja vastus: kodanikupalga küsimus lauale ilma Euroopa kodanikualgatuse tulemusi ära ootamata!





Algatust saab allkirjastada siin: HTTPS://SIGN.ECI-UBI.EU Aga ettepanekuid, kuidas Eesti saaks iseseisvalt kodanikupalga küsimuses edasi minna, on tehtud küll ja küll. Nüüd võime rääkida ka minimaalsest mõistlikust summast 362 eurot kuus (miks - selgitus on allpool).





Peapõhjuseks kodanikupalga küsimuse laualepanekuks on mõistagi COVID-19 kogemused ning teadmine, et ühiskond pole ka edaspidi taoliste kriiside eest kaitstud. Selliste kriiside kiuste aga peab olema tagatud kaks asja:





  1. iga ühiskonnaliikme võime tarbida esmavajalikke tooteid ja teenuseid
  2. esmavajalikke tooteid ja teenuseid pakkuvate sektorite töövõime




Kodanikupalk tagab esmavajalike sektorite töö sellega, et iga ühiskonnaliikme elementaarne tarbimisvõime on tagatud. Ülejäänule võib rahulikult suure tabaluku ette panna, kui vaja. Kuna kodanikupalk tagab iga üksikisiku tarbimisvõime, siis muutub mõttetuks praegune praktika, kus tööandja paneb küll uksed lukku, kuid peab ikkagi tegema kulutusi oma tööjõule. Kusjuures veel lähtudes põhimõttest, et ühe töötaja mittetöötamine on kvalifitseeritum, vastutusrikkam või produktiivsem kui teise töötaja mittetöötamine.





Seega muudab kodanikupalk mõttetuks ka igasugused palgatoetused. Ainuke mõeldav põhjus ettevõtteid riigieelarvest toetada on see, et neil võib olla muid vältimatuid püsikulutusi. Mõni neist ehk ei ole vältimatu. Kas näiteks rendipindade kasutamise eest rendi maksmise kohustust ei saaks tunnistada õigustühiseks olukorras, kus nii rendileandja kui ka rentniku tegevus on hädaolukorra tõttu peatunud?





Nüüd ei pea enam leiutama jalgratast küsimuses, milline peaks Eestis olema see minimaalne summa, millest väiksemast pole mõtet rääkidagi - keskmised standardkulutused ühe lapse kohta kuus igale üksikisikule alates vanusest 0 aastat.





Need kulutused on välja arvutatud Tartu Ülikooli uurimuses "Lapse vajaduspõhine miinimumelatis", millele on toetutud ka Justiitsministeeriumi eelnõus Perekonnaseaduse muutmisest. Eelnõu järgi on selleks 362 eurot kuus, mis muutub vastavalt tarbijahinnaindeksile.





Eelnimetatud uurimusele viitas ka aktivistide möödunud aasta 24. aprillil valitsusele saadetud kiri, mis pakkus kaalumiseks kolme võimalikku summat alates 343 eurost kuus. See kogus ka allkirju ning kuigi suveks läks aktiivne kampaania pausile ning alates sügisest on esiplaanil olnud Euroopa kodanikualgatus, on sellele ettepanekul praeguseks kogunenud vähemalt 334 digiallkirja. Vt kirja portaalis CitizenOS





Tõsi, vähemalt Euroopa tingimusteta põhisissetuleku ehk rahvakeeli kodanikupalga eestkõnelejate seisukoht on, et selle suurus peaks olema ülalpool suhtelise vaesuse piiri (60% elanike netosissetuleku mediaanist). Sellel seisukoha nõrk külg on see, et suhtelise vaesuse piir ei ole Euroopa Liidu riikides ühesuguse ostujõuga. Siiski ei välista ka Euroopa kodanikualgatus võimalust, et mõnedes riikides võetaks appi lisakriteeriume, näiteks tarbimiskorvi maksumus.





Standardkulutused lapse kohta kuus jäävad küll allapoole Eesti suhtelise vaesuse piiri, kuid samas ka märgatavalt kõrgemale absoluutse vaesuse piirist, mis 2019. aastal oli 221 eurot kuus.Covid-19 kriis on üleilmne näide vajadusest kodanikupalga kasutuselevõtu järele. Äsja suhtlesin ühe oma tuttavaga, kes nüüd peab Bali saarel jaapani-korea kodurestorani. Sealsetel inimestel olevat sisuliselt hambad varnas, sest saar sõltub pea 80% välisturismist. Ta kurtis, et temagi tuleb vaevu ots otsaga kokku - päevane teenistus 20-50 eurot. Järelikult - kui tal oleks kodanikupalgast "põhi" all, siis oleks tal valik - kas panna "pood" puhkama või hoida ikkagi lahti, et teenida sedagi piskut juurde, mida kokkukuivanud klientuur suudab pakkuda.





Koroonaväliseid, sealhulgas Eestile spetsiifilisi näiteid kodanikupalga kasulikkusest ja hädavajalikkusest on olnud meie elus ridamisi, ka möödunud aasta jooksul. Eestile spetsiifiline on kahtlemata rahvastikukriis, mille lahendamiseks või ärahoidmiseks eestlaste endi sündimuse läbi pole kodanikupalgale mingit alternatiivi. Loodetavasti on see arvesse võetud ka Eesti 2035 strateegia menetlemisel.





Sõnavabaduse tagajana aga toimib kodanikupalk mistahes maailma otsas. Üks näide Eestist on ka lugupeetud peaministrile hästi tuttav. See juhtum, kus üks lasteaiaõpetaja oleks äärepealt oma uuest töökohast ilma jäänud, kuna ta oli peaministrile esitanud ebamugavaid küsimusi Haridusameti juhi palga kohta. Lasteaia direktor nähtavasti kartis, et selle inimese töölevõtmist võidakse tõlgendada demonstratiivse ebalojaalsusena valitsevale erakonnale ja ta võib ise lõpetada vaesuses ja tõrjutuses. Kodanikupalgaga poleks sellisel hirmul olnud mingit alust ja "lojaalsusdemonstratsioon" jäänuks ära.





Eestis jõudis 2019. aastal Riigikogusse algatus "Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis". Koroonapandeemia valguses tundub selle tagasilükkamine Riigikogu sotsiaalkomisjoni poolt muidugi erakordse rumalusena, kuigi ega praegu ei ole enam kohane rääkida uurimistest ja katsetamistest, vaid kasutuselevõtust nii kiiresti kui võimalik. Tollane algatus võib aga sellegipoolest olla kasulik taustmaterjal.





Kodanikupalk ei ole ammu enam üksikute oma ajast ees olijate tulevikufantaasia, vaid reaalne möödapääsmatus. Seda on värvikalt tõestanud viimased päevad Lätis, kus Euroopa kodanikualgatus "Tingimusteta põhisissetulekud kogu ELis" jõudis veidi enam kui nädalaga ilma ühegi koordineeriva aktivistita koguda rohkem allkirju kui Eestis kolme kuuga.





Kodanikualgatust saate allkirjastada siin - https://sign.eci-ubi.eu