Kodanikupalga TEATAJA

Pealkiri
Üleskutse Euroopa Liidu kodanikupalga viivitamatuks rakendamiseks pandeemia ajal
Sama tekst blogilehel

Koroonapandeemia on kogu maailmas selgelt näidanud vajadust püsivate meetmete järele, mis aitaksid ära hoida mitte ainult inimeste vaesumise, vaid ka taoliste ootamatute kriiside halvimad majanduslikud tagajärjed, mis võivad olla piisavalt tõsised, et kujuneda ülemaailmseks julgeolekuprobleemiks.


Üks neist meetmetest on tingimusteta põhisissetulek, mille rahvapärane nimetus Eestis on kodanikupalk. Kui tagada inimestele igakuine püsiv sissetulek, mis võimaldab elada küll tagasihoidlikult, ent siiski väärikalt, siis aitab see ka paljudel ettevõtetel taolised kriisid üle elada nii, et nad ei vajagi riigi otsest tuge ning saavad oma töökoormust vastavalt vajadustele paindlikult muuta. Elutähtsate toodete ja teenuste pakkujad saavad tänu inimeste tarbimisvõime säilimisele katkematult tegutseda. Kui aga organisatsioon peabki ajutiselt oma tegevuse peatama, siis põhisissetulek võimaldab seda turvaliselt teha ilma et ükski inimene seeläbi tõsiselt kannataks.


Seetõttu ühineme kõigi seniste ja tulevaste avaldustega, mis kutsuvad viivitamata kehtestama tingimusteta põhisissetuleku vähemalt hädaolukorra meetmena kogu Euroopa Liidus kõigile liikmesriikide kodanikele, hoolimata nende rollist ühiskonnas. Nii hoiame minimaalse bürokraatia ja ajakuluga ära edasised kahjud, mida toob ühiskonnale COVID-19 pandeemia. Kutsume ka Eesti Vabariigi juhtkonda, Riigikogu ja valitsuse liikmeid ning Eestist valitud europarlamendi saadikuid nende üleskutsetega ühinema ning esinema omapoolsete toetavate avalduste ja algatustega.

Ühtlasi tervitame USA, Suurbritannia ja teiste riikide juba rakendatud või kavandatavaid põhisissetuleku-laadseid meetmeid lootuses, et nii Brüsselis kui ka Kadriorus ja Toompeal nähakse neis julgustavat pretsedenti.


Põhisissetuleku eesmärk peab olema vähemalt hädavajalike elamiskulude katmine, mitte aga töötasu asendamine ning seniste proportsioonide säilitamine ebavõrdsete sissetulekute vahel. Ideaalis peab põhisissetulekul olema igas liikmesriigis võrdväärne ostujõud. See peab soovitavalt olema ülalpool suhtelise vaesuse piiri ning kindlasti ülalpool üksikisiku absoluutse vaesuse piiri. Seetõttu, isegi juhul kui tegemist on kogu Euroopa Liidu põhisissetulekuga, peaks selle suurus eurodes olema liikmesriigiti erinev, sõltuvalt elukallidusest. Usume, et Eurostatis ja muudes võimalikes allikates on piisavalt andmeid, mis muudavad EL institutsioonide jaoks selle ülesandega toimetulemise hõlpsamaks.

Praeguses olukorras on kõige ebaasjakohasem tunda muret selle üle, millisest allikast põhisissetulekut võidakse hakata rahastama ning kas see on kellegi maailmavaatega kooskõlas. Me ei eelista ühtesid allikaid teistele ega välista mingeid alternatiive, kuid usume, et vähemalt esialgu – hädaolukorras – võib kõige mõistlikum ja operatiivsem rahastamisviis olla Euroopa Keskpanga “helikopteriraha”, mis tähendab rahatrüki suunamist kommertspankade asemel üksikisikutele.

Hiljem, kui võetakse kokku põhisissetuleku kriisiaegsed kogemused, on mõistagi asjakohane arutada ka Euroopa Liidu põhisissetuleku edasist, normaaloludes rakendamist ja selle võimalusi. Kas põhisissetuleku maksmine  peaks ühiskonna edasise turvalisuse huvides jätkuma (katkematult) ka pärast “karantiiniaja” lõppu või tuleks see just samal põhjusel jätta kriisiaja meetmeks – sellest diskussioonist ei ole ilmselt pääsu ning küsimus on seda väärt.

Kuigi vaikimisi peaks põhisissetulek olema Euroopa Liidu kodanikele, ei tohi praeguses ja tulevastes kriisiolukordades mõistagi saatuse hooleks jääda ka need seaduslikud elanikud, kes pole ühegi Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud. Siin võib vaja minna lahendusi, mis ühest küljest oleksid õiglased, teisest küljest aga ei tõmbaks ligi heaoluturiste ega süvendaks seeläbi ka demograafilisi hirme, mis on meilegi juba Nõukogude Liidu okupatsiooni ajast vägagi tuttavad. Liikmesriikidele peaks siin kindlasti jääma õigus oma spetsiifilistele lahendustele.

Kujutlegem meie ühiskonda paadina, milles on kümmekond inimest ja ka paar "sihitud" päästerõngast ("tegelikele vajajatele"). Ja nüüd kujutame ette, et nende kahe päästerõnga asemel kannab iga reisija päästevesti sõltumata oma ujumisoskusest või suutlikkusest veepinnal püsida. Kumb merereis on ohutu? See peaks olema ütlematagi selge.