Kodanikupalga TEATAJA

Pealkiri
Vihjeks võimukõnelejatele ja abordivastastele
Sama tekst blogilehel

Kellele ei meeldiks, kui kõik poliitikud oleksid universaalsed geeniused, spetsialistid igal alal. Paraku pole sellist poliitikut olemas ja mõni ime siis, kui mõnda väga spetsiifilist mängumaad puudutavad avaldused on nii vildakad, et selle valdkonna inimesed solvuvad ja nõuavad vabandust.

Kas see Martin Helme juhtum oli just selline või mitte, igatahes ei oska ma siin olla mingiks kohtumõistjaks. Kõikvõimalikud poliitilise värvinguga kiidu- ja hukkamõistukoorid on kohad, kus ma kaasa laulda ei armasta ja kui millegipärast teengi seda, siis on dissonantsid garanteeritud.

Õnneks pole kõik veel aborditülis lolliks läinud. Selle asemel, et pidada 1950. aasta stiilis hukkamõistukõnet, otsustas Kivimäe perearstikeskuse peaarst Karmen Joller sotsiaalmeedias selgitada, mis ajast alates praegused seadused loodet inimeseks hakkavad pidama. Jätkem siis meelde: alates 22. rasedusnädalast. Kuni sinnamaani on lubatud meditsiiniline abort, valikuline aga ainult 12. nädalani. Nii ütlevad seadused, aga eelkõige on see ühiskondliku kokkuleppe teema.

Mõeldes positiivselt näen siiski ka Eesti Seksuaaltervise Liidu avalduses iva, millele võimukõnelejad võiksid tähelepanu pöörata. Tegelikult pole siin midagi enneolematut või eriskummalist - nähakse vajadust keskenduda abortide piiramise küsimuse asemel põhjustele, sealhulgas majanduslikele. 

“Riskeeriv seksuaalkäitumine on seotud sotsiaalmajandusliku olukorraga ja tegeleda tuleb soovimatu raseduse põhjustega. Erinevad välditavad terviseprobleemid nii Eestis kui kogu maailmas on tingitud eeskätt vaesusest ja madalast haridustasemest ning sõltuvusainete tarbimisest - vaesuse vähendamine peaks olema meie valitsuse üks prioriteete.,” öeldakse liidu avalduses.

Lisaksin samas, et me ei peaks rääkima pelgalt soovimatu raseduse põhjuste, vaid ka raseduse soovimatuse põhjuste kaotamisest. Vaesuse vähendamine on kummalgi juhul asjakohane teema. Ideaaliks võiks olla tulevik, kus majanduslik suutmatus last ülal pidada kaoks sootuks, seda vähemalt Eesti kodanike elust. Ja asi, mis meie elust kaob, ei saa mõistagi olla ka põhjus lapsest loobumise sooviks – ükskõik, kas siis abordi või rasestumisest hoidumise teel.

Selline ideaalolukord võib ju tunduda kellelegi kas vastikult sotsialistlik või hoopis amoraalne, kuid vähemalt oleks siis väga keeruline vaielda vastu põhimõttele, et kui just pole tegemist meditsiiniliste põhjuste või näiteks tahtevastase (vägivaldse) rasestamisega, siis katab (Eesti kodanikust) raseduse katkestaja kulud täiel või olulisel määral ise. Küsimus polegi pelgalt abordis endas, mille tegemine on niigi emotsionaalselt raske ja riskantne otsus. Küsimus on eestlaste iibes, vajaduses luua tingimused selleks, et eesti rahvas ei satuks kahanemisspiraali ning ei jääks pikas perspektiivis oma kodumaal vähemusse. Eesti pered peavad ilma majanduslike takistusteta saama sünnitada nii palju lapsi kui nad tegelikult tahavad.

Õnneks tõotab meilgi varem või hiljem tõusta tõsisema diskussiooni objektiks tulevikumeede nimega kodanikupalk, esialgu küll selle teostatavuse ja mõju uurimine koos võimaliku katsetamisega. Vaesust välistava ja vaesumishirmu kõrvaldava olemuse tõttu peaks kodanikupalk soosima iivet ja pereelu, sealhulgas selle alustamist. Tagasihoidlikku, ent väärikat elu tagav kodanikupalk ei muuda olematuks perekonna materiaalse heaolu sõltuvust pereliikmete palgatööst või äriedust, kuid emma-kumma puudumine lakkab olemast majanduslik takistus pere loomiseks ja laste ülalpidamiseks. Vastutust on siin niigi piisavalt.  Soovist loobuda lastest kehvade sissetulekute tõttu saab taolistes tingimustes nonsenss.

Nii võimegi väita, et kodanikupalga kehtestamine oleks abordivastastele tubli punktivõit ilma et selleks oleks vaja ülemääraseid sunnimeetmeid.

Aga kõigepealt ikkagi teostatavuse ja mõju uuring. Üheksa korda mõõda. Võimukõnelejad, jõudu tööle ja kui te paljuks ei pea, võtke seegi programmi! Kasvõi stiilis “kaalume võimalust uuringu läbiviimiseks”.