Kodanikupalga TEATAJA

Pealkiri
Vooglaiu soovilist kodanikupalga eestkõneleja mätta otsast vaadatuna
Sama tekst blogilehel

SATPK juht Varro Vooglaid avaldas neil päevil portaalis Objektiiv loetelu sellest, millised punktid peaksid tema arvates olema iga erakonna valimisprogrammides. See on iseenesest tänuväärne ettevõtmine ja seda väärt, et iga erakond neist kas oma alternatiivi esitaks või lihtsalt punkt punkti haaval oma seisukoha välja ütleks.


Ütlen ka, kuid selles artiklis piirdun nende punktidega, mis on mulle kodanikupalga vaatevinklist huvitav, pakkudes seega jätku aasta alguspäevil ilmunud spekulatsioonidele kodanikupalga mõjudest. Ühtlasi reastan nad siin tähtsuse järjekorda, mida Vooglaid enda sõnul ei teinud.


Kui kasutada pensionisüsteemist tuttavat sammaste mõistet, siis tähendab kodanikupalga sisseviimine seda, et inimese tulud koosnevad kahest sambast – elu- ja edusambast. Elusammas on kõigile võrdne kodanikupalk, mis on kogu aeg tingimusteta olemas ning tagab tagasihoidliku, kuid väärika elu ka siis, kui muud tulud puuduvad. Ei paku lahedat äraolemist ega sunni prügikastis tuhnima. Edusammas on töötasu, ettevõtlustulu ja muud maksustatavad tulud, mille suurus on inimeseti erinev ning täistööajaga töötajail ilmselt kordades suurem kui kodanikupalgast elusammas. Ebavõrdsus väheneb, kuid kui inimene teeb kasvõi mingit ühekordset tööd näiteks 50 euro või isegi väiksema summa eest, on tema kogusissetulek garanteeritult suurem kui sellel, kes mingit palgatööd ei tee või äri ei aja.


Nende Varro Vooglaiu pakutud punktide puhul on asjakohane mõelda kodanikupalgast kui ühest lahendusest. Iseäranis muidugi siis, kui kodanikupalga teostatavuse ja mõju uuring teoks saab.



(41)  Rahvastikukriisi põhjuste tuvastamine ja nende ületamine peab olema riiklikuks prioriteediks number üks. Põhiseaduse preambulas sätestatud põhimõtet, et Eesti Vabariigi eesmärgiks on tagada eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, tuleb tõsiselt võtta. Kehtestada tuleb kohustus hinnata kõigi oluliste riiklike otsuste puhul nende mõju rahvastikuprotsessidele.



Dokument “Rahvastikupoliitika põhialused 2035”, mis peaks olema poliitikutele piibli eest, võtab põhiseaduse preambuis sätestatut vägagi tõsiselt. Kodanikupalk puutub seetõttu asjasse, et ta oma olemuse tõttu soosib loomulikku iivet. Ainumõeldav viis, kuidas panna kodanikupalk teenima Eesti riigi põhiseaduslikke eesmärke on kehtestada see (nagu nimigi ütleb) kodanikele, mitte igale elanikule. See hoiab ära kodanikupalga muutumise sotsiaalabituristide tõmbenumbriks ning annab eestlastele ikkagi võimaluse saavutada teatud edumaa iibes, ehkki kodanike hulgas on esindatud teisedki rahvused.


Tõenäoliselt tuleb rääkida kodanike kinnisest solidaarsussüsteemist, milles osalejatel on ka mõnevõrra suurem maksukoormus kui mittekodanikel. Nii kaob eos igasugune õigustus väidetele, et “oleme samasugused maksumaksjad, meie peame ka saama”. Solidaarsus on rahvastikupoliitika ühe põhimõttena välja toodud ka põhialuste dokumendis. Tingimusteta põhisissetulek on mõeldud välja vahetama senise bürokraatliku ja tingimusliku sotsiaalse kaitse süsteemi. Kui seda rakendada kodanikupalgana, seega kodanike solidaarsussüsteemi raames, siis jääb senine süsteem ja bürokraatiaaparaat osaliselt alles – niivõrd, kuivõrd seda tingib välismaalaste ja halli passi omanike hulk elanikkonnas.



(33) Suurtele peredele tuleb teha reaalseid soodustusi, et rohkem kui kolme lapse saamine ei tähendaks suure tõenäosusega vaesusesse langemist. Eelistama peaks mitte toetusi, vaid maksuvabastusi ja muid soodustusi (nt 5 ja enama lapsega abielupaaridele üle Eesti tasuta parkimise õiguse ning paljude istekohtadega auto või väikebussi soetamisel võiks nad vabastada käibemaksu tasumise kohustusest — iseenesest väike, aga sümboolselt oluline samm). Suuri peresid ei tohi käsitleda toetustest elatuvate heidikutena, vaid neid tuleb erinevate soodustustega premeerida ühiskonna jaoks olulise panuse eest. Majandusüksusena tuleks käsitleda perekonda, mitte üksikisikut.



Ka esimese lapse sünd ei tohi tähendada majandusliku olukorra halvenemist. Lihtsam ja sisuliselt nullbürokraatiaga lahendus on kodanikupalk, mis katab lapse elementaarsed vajadused. Soodustused on pigem näiline (sümboolne) tugi, millel on ka teatav haldusmahukus ning perekonnad võidavad sellest vähe. Senine tingimuslik toetussüsteem aga on liialt haldusmahukas.


Kodanikupalga üks eeldatav mõju perekondadele on see, et ta ühest küljest kaotab rahalise takistuse (järgmiste) laste sünniks, teisalt aga kaotab ka majandusliku sunduse paljulapselisuseks. Loomulikult ei tohi suurperesid vaikimisi pidada toetusesõltlastest heidikuteks. Aga isegi kui sellised praegu on, siis kodanikupalk muudab sisuliselt olematuks võimaluse, et neid edaspidi tekiks.



(8) Noori peresid tuleb toetada iseseisva elu alustamisel. Muu hulgas võiks riik pakkuda noortele peredele vajaliku tagatise eluaseme soetamiseks tarviliku pangalaenu saamiseks.



Kodanikupalk muudab noored sisuliselt sõltumatuks vanemate rahakotist ning seega toetab osaliselt ka noorte iseseisva elu alustamist sõltumata sellest,  kas tegu on üksiku noore või perekonnaga. Kuid üksnes rahalisest meetmest siin ei piisa. Laenuorjuse toetamise asemel on ilmselt ka muud lahendused võimalikud. Näiteks riiklik eluasemeprogramm, kus uude kortermajja koliv noor perekond on vaikimisi üürnikud, kuid sõltuvalt korteri suurusest saavad neist teatud laste arvu juures kas täieõiguslikud omanikud või vähemalt tasuta kasutajad.



(35) Emapalka võiks saada jaotada pikemale perioodile kui 1,5 aastat. Lapse vanemate asemel võiks seda saada kasutada ka vanavanemad.



Vanemahüvitisel on nii või teisiti ajutine iseloom. Üheks miinuseks on ka selle kõrgepalgalisust põlistav olemus. Eelistada tuleks kodanikupalka kui majanduslikku turvapatja sünnist surmani.



(15) Eesti ühiskond on õiguslikult raskelt ülereguleeritud. Kaaluda tuleb kõiki võimalusi õiguskorra lihtsustamiseks ja regulatsioonide vähendamiseks. Pigem tuleb õiglase ühiskonna poole pürgida läbi kõlbelise kasvatuse senisest tunduvalt suurema tähtsustamise nii perekondades kui ka lasteaedades ja koolides. Õiglane ühiskond moodustub inimestest, kelle hinges valitseb õiglus.



Kodanikupalga üks eesmärke on bürokraatia kärpimine, iseäranis sotsiaalse kaitse valdkonnas, samuti jõuvahekordade õiglasemaks muutmine tööturul, kus tööandjast ja töövõtjast saavad võrdsed osapooled nii läbirääkimistel töötingimuste üle kui ka töösuhetes.



(48) Eesti Vabariigi kodakondsust tuleb käsitleda hinnalise privileegina, mis ei kuulu vabalt jagamisele. Eesti Vabariigi kodakondsuse saamise nõudeid ei tohi leevendada, ent samas tuleb soosida ja toetada kodakondsuse omandamist saamist inimeste poolt, kes on valmis selle nimel pingutama.



Kui tingimusteta põhisissetulek kehtib vaid kodanikele (on sõna otseses mõttes kodanikupalk), siis see annab Eesti kodakondsusele veel ühe lisavääruse, muutes selle omamoodi usalduse märgiks, kuna kodakondsus tähendab sel juhul riigipoolse kontrolli olulist vähenemist.



(37) Toetada maksusoodustuste ja muude meetmetega väikeettevõtlust ja väiketalupidamist – eriti maapiirkondades. Külaelu elujõu taastumiseks eelduste loomine peaks olema oluline riiklik prioriteet. Maksukoormus erinevates Eestimaa piirkondades peab olema proportsioonis avalike hüvede (haridus, meditsiin, kohaliku omavalitsuse teenused, korrakaitse, päästeteenused jms) kättesaadavusega. Soodustada tuleb lasterikaste perede kolimist maapiirkondadesse.



Kodanikupalk soodustab muuhulgas tegevusala vahetamist ning julgustab end ettevõtluses proovile panema neidki, kes praegu seda ei söandaks. Praegu võib mõnigi karta läbikukkumist ja selle päädimist vaesusega, kodanikupalk aga võtab selle hirmu maha. Arvatakse, et kodanikupalk soosib ka näiteks nn ökokogukondade, ökokülade teket. Maksukoormuse reguleerimine vastavalt avalike teenuste kättesaamisele tundub õiglane, ent tähendab ka täiendavat haldusmahukust. Kodanikupalk kui valikuvabaduse tagaja soodustab eeldatavasti ka linnaelu vahetamist maaelu vastu. Lasterikaste perede maapiirkondadesse kolimise soodustamine on ühtlasi eluasemepoliitika küsimus.



(9) Kõigile inimestele tuleb tagada võrdne õigus elule, esimene põhiõigustest. Lõpetada tuleb põhiseadusega otseselt vastuolus olev abordi riiklik rahastamine. Senisest tunduvalt suuremaid pingutusi tuleb teha sündimata laste elu kaitsmiseks, nagu põhiseadus riiki kohustab. Muu hulgas tuleb parandada adopteerimise võimalusi ja käsitleda adopteerimist abordile eelistatava lahendusena. Noortele emadele tuleb tagada haridustee jätkamise võimalused.



Kodanikupalga kehtestamine oleks punktivõit kõigile, kes võitlevad abortide vastu või vähemalt nende rangema piiramise nimel. Siis pole võimalik põhjendada ühtki aborti majandusliku olukorraga, isegi juhul, kui sünnitaja on alaealine. Riiklikult rahastada tuleks vaid neid aborte, mida tehakse meditsiinilistel kaalutlustel. Siia hulka tuleks arvata ka eutanaasia-abordid – kui tehakse kindlaks, et lootel on puue, mis ei võimalda tal elada täisväärtuslikku elu ning naine eelistab teda seetõttu mitte ilmale tuua.



(19) Koduõpet ning erakoolide loomist ja pidamist tuleb soosida, et tagada kõigile perekondadele ligipääs kvaliteetsele haridusele, sõltumata elukohast. Samuti peaks soosima kodulähedaste väikekoolide säilimist. Riik peab panustama oluliselt enam kodus õppimiseks vajalike materjalide ja võimaluste väljatöötamisse, ennekõike veebi teel kasutatavate õppematerjalide ja juhendamise võimaluste näol.



Peame ühtlasi uurima võimalusi võtta taas kasutusele koolimaju, millest kool on õpilaste vähesuse tõttu välja kolinud. Väikekoolide küsimuse üheks lahendajaks võib olla kodanikupalk, mis oma olemuse tõttu soosib nii iivet kui ka paiksust. Kodulähedane väikekool ei pea samas tingimata olema iseseisev asutus, vaid võib olla mõne suurema haridusasutuse allüksus.



(32) Tööjõumakse tuleb ulatuslikult langetada, seades eesmärgiks, et palgatöötaja palgafondist ei või üle 50% minna otseste või kaudsete maksudena riigile.



Praegu ta ligikaudu sellel tasemel ongi, kui võtta arvesse ka käibemaks ning eeldada, et inimene tarbib kogu saadud raha ära. Teisest küljest aga ei saa tööjõukulude maksukoormuse suurus või väiksus olla eesmärk omaette. Vajadus luua tingimused eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade võib tähendada ka vajadust suurendada võrreldes praegusega maksude osakaalu sisemajanduse kogutoodangus. See ei tähenda, et näiteks kodanikupalga idee elluviimine vajaks tingimata (palju) suuremat maksukihti, kuid välistada seda ei saa. Nagu ei saa välistada dilemmat “eesti rahvuse kestmine vs madalad maksud”.


Usutavasti jõuame tõeni või vähemalt tõele lähemale kodanikupalga teostatavuse ja mõju uuringuga.



(34) Taastada tuleb abikaasade ühine tuludeklaratsioon. Tulumaksuvaba miinimumi tuleks arvestada kõigilt pereliikmetelt, mitte ainult abielupaarilt – st ka lastelt kui täisväärtuslikelt inimestelt.



Ühisdeklaratsioone tuleks rakendada vaid lastega peredele ning sel juhul arvestada tulumaksuvaba osa ka lastelt. Samas kaoks vajadus selle järele kodanikupalga kehtides, kuna tegemist on sisuliselt maksutagastusega, mis võib väikeste tulude korral muuta tegeliku maksukoormuse isegi negatiivseks.



(40) Ökoloogiliselt puhtaste loomsete ja taimsete toiduainete kasvatamist tuleb maksusoodustustega soosida. Samuti tuleb anda eeliseid looduskeskkonda säästvatele tootmislahendustele. Geneetiliselt modifitseeritud kultuuride kasvatamine Eestis tuleb keelata. Seista tuleb selle eest, et Euroopa Liidu poolt põllumeestele makstavad toetused ei oleks Eestis väiksemad kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.



Kodanikupalk oleks ilmselt odavam viis puhaste toiduainete tootmise soosimiseks kui seda on maksusoodustused. Samas võiks muidugi kaaluda nende maksustamist sümboolse käibemaksuga, näiteks 1% või, kui võimalik, lausa 0%. Nagu eespool viidatud, soosib kodanikupalk eeldatavasti näiteks ökokülade teket. Kui tänasest tunduvalt “robotiseeritum” tulevik toob kaasa töökohtade märgatava vähenemise, siis see võibki omakorda suunata Eesti-sisese migratsiooni pigem linnast maale. Lisaks looduskeskkonda säästvatele tootmislahendustele tuleb maavarade kasutamisel lähtuda nii kompleksse kaevandamise kui ka maksimaalse ärakasutamise põhimõttest.



(50) Tervishoiupoliitikas tuleb panna suuremat rõhku isikliku vastutuse põhimõttele. Soodustada tuleb tervislikke eluviise, nõudes samal ajal ebatervislikest eluviisidest tingitud haiguste ja muude tervisehädade ravimiseks inimestelt omavastutust. Lasteaedades ja koolides tuleb rõhutada tervislike eluviiside olulisust ja ka kujundada vastavaid harjumusi; kasvatus- ja haridusasutustes ei tohi lastele serveerida ja kättesaadavaks teha ebatervislikke toite



Kuna kodanikupalk võtab ära vaesumishirmu, siis kaob ka ülemäärane stress. Stressis inimese töö on vähem tulemuslik, ta võib teha ebamõistlikke otsuseid ning ka stressisöömine ei tohiks olla tundmatu mõiste. Kanada kuulus eksperiment MINCOME näitas, et kodanikupalga kehtides vähenes elanike pöördumine arstide poole, iseäranis neil juhtudel, kui oli tegemist stressist põhjustatud vaevuste ja vaimsete probleemidega.



(28) Erakondade riigieelarveline rahastamine tuleb lõpetada. Erakondade rahaline olukord peab olema sõltuvuses liikmete ja toetajate annetustest, nagu see peaks olema kõigi teiste kodanikuühenduste puhul. Selline lahendus loob erakondadele reaalse soovi pöörduda näoga oma liikmete ja toetajate poole ning kuulata nende seisukohti ja võtta neid arvesse.



Siin võib omamoodi abi olla kodanikupalgast. Erakonnaliikmete kindel püsisissetulek tagaks ka erakondade stabiilsema rahastuse, mis sisuliselt sõltuks liikmete arvust.