Kodanikupalga TEATAJA

Pealkiri
2018: millest oleks kodanikupalk meid ilma jätnud?
Sama tekst blogilehel
Kuna aastavahetus on ukse ees ning allkirjade kogumine kodanikupalga-uuringu algatusele enam-vähem lõpusirgel, siis lubagem endale lõbu vaadata aastale tagasi ja veidi spekuleerida. Aga pisut tavatus võtmes. Kui reeglina räägitakse sellest, mida üks või teine lahendus annab, siis sedapuhku küsigem hoopis nii: millistest teemadest meedias oleksime lõppeval aastal ilma jäänud, kui meil kehtiks juba praegu kodanikupalk? Mis oleks sel juhul teisiti?

Jaak Aab poleks ministri ametist minnes saanud mingit lahkumishüvitist, sest mida pole, seda pole. Laine Randjärv asuks peagi Eesti Kontserti juhtima. Tüli Pärnu Rääma Põhikoolis oleks juba unustatud. Kantsler Tea Varraku vastasseis ametnikega lahenenuks varem kui jõulu eel. Ära oleks jäänud Toompea miitingulise jalahoop Indrek Tarandi pihta. Keegi ei teaks, mis asi on kirjanikupalk ja kunstnikupalk ning kes on palgaparunid (küll teataks, kellega OLI tegemist).

Küllap juhtus muudki, mille peale ei oskaks kodanikupalga-Eestis keegi tulla, kuid ka olemasolevad näited on üsna iseloomulikud. Seletagem lahti.

“Aab saab” ja Randjärve juhtum


Kodanikupalga üks eesmärk on võimaldada inimesele oma (uue) tee otsingut stressivabalt, ilma “ellujäämisprobleemideta”. Seda võiks nimetada ka sotsiaalseks rahuks. Ja kuna see on ilma tingimusteta kogu aeg olemas nagu päästevest paadis sõitjate seljas, siis pole ju mingit mõjuvat põhjust, miks peaks mõnele päästevesti kandjale veel päästerõnga ka andma.

Jaak Aab sai ministriametist lahkudes veidi enam kui 27 300 eurot hüvitist. Jagage see huvi pärast 300 või 500-ga. Mitu kuud saate? Kes sellist sotsiaaltagatist ei vajaks? Aga kuna kodanikupalk on mõeldud püsitagatisena kõigile kodanikele, siis poleks lahkumishüvitistel enam mingit mõtet.

Kodanikupalga eestkõnelejaidki inspireerinud sõnapaari “Aab saab” poleks eales ilmunud uudistesse. Kui, siis ehk mõnes muus kontekstis, millel pole ministri ametikohalt lahkumisega midagi pistmist.

Mida teha siis, kui oled edukalt kandideerinud mingile ametikohale ning tööle asumise aeg on lähestikku riigikogu liikme volituste lõpuga? Tulla riigikogust ära ja asuda uuele ametikohale esimesel võimalusel või oodata ära volituste lõppemine ja saada ka lahkumishüvitist kuue kuu palga ulatuses? Teed ühtmoodi, vahetavad kolleegid ja muud tuttavad pilke, räägivad midagi võimaluse kasutamatajätmisest ning krutivad sõrme meelekohal. Teed teisiti, pead arvestama võimaliku mainekahjuga avalikkuse silmis ja nagu elu näitas, ei pruugi asi sellega piirdua. 

Kodanikupalk oleks sellise saatanliku dilemma mõistagi välistanud. Eesti Kontsert oleks saanud uueks juhiks Laine Randjärve ning nagu usun, oleks sellest vaid võitnud. Praegu aga jääb vaid üle tunda rõõmu sellest, et suur poliitika pole Lainet suutnud laulupeolainelt maha tõmmata, nii et järgmistel üldproovidel näeme!

Rääma riid, “palgaparun” ja kantsleri kurjad jõulud


Tööandja ja töövõtja positsiooni võrdsustamine tööturul on kodanikupalga üks eeldatavaid mõjusid. Teadmine, et perekonnal ei teki toimetulekuprobleeme võib inimesi muuta vallandamise suhtes leplikumaks, julgustada enda järel ise ust kinni lööma või kollektiivselt endi eest seisma. Küllap distsiplineerib ka juhte teadmine, et töökiusamine võib päädida väga jõulise vastulöögiga ning et kui vastulööja millegagi riskib, siis üksnes töötasuga, mitte aga kogu sissetuleku ja oma laste heaoluga.

Nii võib arvata, et näiteks Pärnu Rääma Põhikooli pikemat aega kestnud konflikt töökiusamise pinnalt oleks juba ammu lõppenud. Kui ta üldse oleks saanud tekkidagi.

Sama võib öelda ka Haridus- ja Teadusministeeriumi töötajate ja kantsleri vahel puhkenud tüli kohta. Seda kas poleks olnud või saabunuks lahendus oluliselt varem, ükskõik, millisel kujul. Variante on meeskonna valutust ümberkujundamisest kuni ultimaatumini “kas meie või tema?”.

Kantsleri jõulukuise tulemuspalga kohta ei oska midagi kindlat öelda, kuid sündimata oleks jäänud uutmoodi klassikuuluvust tähistav uudissõna “palgaparun”. Samas, mine tea – võib-olla oleks vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi selle ikkagi Facebookis välja pakkunud? Sel juhul tagantjärele, möödunud aegu meenutades.

Võllapuu Toompeal ja jalajälg Tarandil


Lähtugem loogikast, et sotsiaalne rahu ei lase isiksusel niisama lihtsalt katki minna. Inimene ei pea pidama meeleheitlikku võitlust enda ellujäämise eest ja ennast läbi põletama, ei pea riigilt ega kaaskodanikelt midagi kerjama ega kellelegi midagi tõestama. Võib-olla pole tööd või firmat, kuid on meeldivad hobid ja sõbrad ning reeglina ikka mingi eesmärk, kuhu pürgida, et ei peaks peost suhu elama. Elul on sisu ja kurjuse ladestumiseks ei jää eriti ruumi. Muide, Kanada 1970ndate eksperiment MINCOME näitas ühe tulemusena rahvatervise paranemist, kusjuures eeskätt vähenes arstide poole pöördumine vaimse tervisega seotud kaebustega.

Ärgu nüüd  arvatagu, et rändeleppe vastased miitingud oleksid ära jäänud. Oma kodumaal vähemusse jäämise hirm oleks küll vähenenud miinimumini, kuid nõukogude  aja kogemused on visad ununema. Kõik, mis näib sisserännet vähegi soosivat, tekitab põhjendatult umbusku.

Sellegipoolest olnuks meeleolu Toompea miitingul teistsugune. Mitte stiilis “Reeturile reeturi palk”, vaid “Eesti, ära tee lollusi!” (või hoopis midagi humoorikat) ja vaevalt, et keegi oleks tulnud mõttelegi midagi võllapuu-laadset püsti panna.

“Eesti kodanik, oled oma riigi jaoks tähtsaim” ei ole kodanikupalgaga mingi tühi loosung, vaid sõnum, mis saab lihtsa maarahva poja silmis reaalselt elus kogetavaks tegelikkuseks. Nii jääb õige vähe võimalusi selleks, et ebakorrektselt käituv eurosaadik näiks kellelegi maarahva poega alavääristava süsteemi kehastusena. Sestap arvan, et ka üks jalajälg oleks jäänud ronimata sinna, kuhu ta ronis. Andrus Kivirähk oleks kirjutanud teistsuguse nädalakommentaari, minul aga poleks omakorda tekkinud põhjust meenutada üht tema ammust naljalugu, kus legendaarne Ivan Orav rääkis lollide kindlakstegemisest pigivanameeste abil.

Kas muurahva poja lapsevanker oleks Vabaduse väljaku miitingulisi ramminud või mitte, ei oska ma paraku arvata.

Kirjanikupalk ja kunstnikupalk


Loovisikupalk, mida praegu makstakse kirjanikele ja kunstnikele, tagab selle saajale loomerahu. See tähendab, et kirjanik või kunstnik saab täiel määral keskenduda oma loomingule ilma et see segaks mingite rutiinsete töökohustuste täitmist ja vastupidi.

Jah, me poleks eales lugenud uudiseid kirjaniku- ja kunstnikupalga programmi edust ega kuulutusi järjekordse konkursi kohta. Põhimõtteliselt täidab kodanikupalk ju samalaadset eesmärki, ainult et kõigile kodanikele tähtajatult, ilma tingimusteta ja ilma konkursita. Lisaks on loovisikupalga suurus ligikaudu Eesti keskmine palk. Kodanikupalk peab küll võimaldama inimesel rahuldada oma põhivajadusi, kuid pole usutav, et ta saaks küündida keskmise palga suurusjärguni.

Nagu juba eespool öeldud, tagab kodanikupalk sotsiaalse rahu, mida vajab ka tegevusvaldkonna vahetaja. Vahel võib sotsiaalne rahu omandada ühtaegu loomerahu rolli (siit on ka mõiste tuletatud). Erinevalt loovisikupalgast aitab kodanikupalk ka väljastpoolt tulijal uude valdkonda siseneda. Ta saab võtta ükskõik kui palju aega enda tõestamiseks ja millegi loomiseks, mida keegi ei oska temalt oodata, ning üritada see lõpuks maha müüa (jutumärkides või ilma).

Kirjaniku- ja kunstnikupalka võib teatud mööndustega muidugi võtta katsetusena, mis ei ütle kodanikupalga kohta kõike, aga midagi ikka. Kodanikupalga eelis on küll see, et ta hõlmab ka teiste valdkondade loovisikuid, näiteks heliloojaid.

Uuringuta pole õiget kriitikat


Algatus “Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uuringu läbiviimisest Eestis” kogub allkirju portaalis rahvaalgatus.ee ning meeldejätmisaadress https://algatus.kodanikupalk.ee suunab samuti algatuse juurde.

Inimest, kes suudaks selle idee teostatavust pädevalt hinnata, pole praegu Eestis olemas. Nii kaua kui pole uuringut ja selle tulemusi, tuleb meil see probleem kuidagi üle elada. Mõjude ennustamisega on lood paremad (muidu poleks ka seda artiklit), kuid peale usu ja loogika ning üksikute välismaiste eksperimentide pole siingi õieti millelegi toetuda. Seetõttu on eksimisvõimalus vähemalt 50%.

Küllap peitub siin ka seletus, miks peale kodanikupalga eestkõnelejate pole mõjude üle arutlemisel keegi erilist agarust üles näidanud. Senine harv “kriitika” on aga olnud pealiskaudne, loosunglik ja kohati ka intellektuaalselt huvitav. Usun, et tõsiseltvõetavad oponendid on siiski kusagil olemas, kuid vaikivad praegu. Täiesti mõistetavatel põhjustel.