Nagu kõnelevad viimased teated tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga rindelt, võib järgmisel sügisel käivituda uus üleeuroopaline allkirjade kogumise kampaania, et survestada Brüsselit asuma edendama kodanikupalga kehtestamist liikmesriikides. Erinevalt eelmisest, mis toimus aastatel 2013-2014 võib seda aga saata oluliselt suurem edu ning see on minu meelest üks mõjuv põhjus, miks Eesti ei saa viivitada kodanikupalga teostatavuse ja mõju uurimisega ning miks on mõttekas toetada sellesisulist Eesti-sisest rahvaalgatust.
Viimase nelja aasta jooksul on kodanikupalga ideed hakatud Euroopa Liidus ja mujalgi rohkem teadvustama. Mullu kevadel korraldas uuringufirma Dalia Research programmi e28 raames esmakordselt kogu euroliitu hõlmava küsitluse, mille tulemused näitasid 64% toetust kodanikupalga ideele. Vahepeal jõuti Šveitsi referendumil küll idee tagasi lükata, kuid euroliidu rahvast ei suutnud see heidutada - tänavu kevadel oli toetajaid juba 68%, kusjuures 31% sooviksid selle kehtestamist esimesel võimalusel. Mitmel pool maailmas kavandatakse või juba korraldatakse kodanikupalga katsetamisi – sealhulgas teisel pool Soome lahte ning pärast ligi 40-aastast vaheaega ka Kanadas (sedapuhku Ontario provintsis). Need asjaolud sisendavad usku, et toetusavalduste kogumist uuele Euroopa kodanike algatusele võib saata hoopis suurem edu kui neli aastat tagasi.
Ülemäära optimistlik ei maksa siiski olla. Näiteks praeguse rändekriisi taustal võiks piisavalt suurt ja laiapõhjalist toetust koguda pigem selline algatus, mis jätaks oma sõnastuses ruumi ka võimalusele, et tingimusteta põhisissetulek oleks sõna otseses mõttes kodanikupalk, üksnes riigi kodanikke hõlmav solidaarsussüsteem (teistele kehtiks traditsiooniline sotsiaalabi- ja maksusüsteem) ning päris universaalseks (“kõigile”) muutuks see alles kaugemas tulevikus, kui kodanikupalk on maailmas piisavalt levinud. Dalia Researchi uuringu järgi kardab sotsiaalabiturismi vohamist kodanikupalga tõttu 39% eurooplastest ning ka šveitslaste hirmude hulgas oli see olulisel kohal. Kuid ega eestvedajad Euroopa põhisissetuleku võrgustikust “hurraaga” tegutse. Praegu küsitletakse kohalikke aktiviste, kuulatakse maad selgitamaks, kui tõenäoline oleks saada algatusele vajalik hulk toetusavaldusi. Küsitlusvorm saadeti ka mulle. Loodan, et minu sõnumid jõuavad kohale.
Juhul, kui Euroopa kodanikualgatus läheb käiku, aastatel 2018-2019 kogutakse piisavalt toetusavaldusi ja Brüssel peab hakkama liikmesriikidele survet avaldama kodanikupalga kehtestamiseks, siis mismoodi see täpsemalt hakkab välja nägema? Kas nõutakse rangelt ühe malli järgimist ja sõidetakse liikmesriikidest teerulliga üle või jäetakse riikidele piisavalt otsustamisvabadust? Seda me ei tea. Kuid selleks, et see Brüsseli surve Eestile võimalikult vastuvõetavamaks kujuneks, peaks Eesti olema sel teemal häälekas. Ning et oleks võimalik olla häälekas, selleks on vaja teha eeltööd.
Kordan üht varasemat mõtet – oma põldu peab ise harima, muidu tuleb seda tegema keegi teine. Sellest paistab olevat suurepäraselt aru saanud Vabaerakond, kes otsustas omal käel kodanikupalga võimalusi Eestis analüüsida, et kujundada selles küsimuses oma seisukohti. Kuid see ei muuda riiklikku teostatavus- ja mõjuanalüüsi ebavajalikuks, vaid peaks sellele igati kaasa aitama. Riigil oleks ilmselgelt rohkem võimalusi uuringu läbiviimiseks, sealhulgas katsetamiseks, mis ei saa kuidagi olla ühegi erakonna võimuses.
Oleme varemgi suutnud välismaist päritolu ideid oma rahvuslikke huve teenima vormida. Kui otsida, siis ehk leiab ka kodanikupalgale sellise mudeli või rakendamisviisi, mis teeniks lisaks kõigele muule Põhiseaduse preambulis sõnastatud Eesti riigi mõtet, kuid ilma kedagi päritolupõhiselt diskrimineerimata. Aga eks need otsingutulemused sõltu paljuski sellest, kes otsivad ja kes mitte. See võiks olla mõtlemisaineks erakondadele, kes seni on kodanikupalga ideest distantseerunud.
Muide, et te teaksite – riigikogus tegutseb niisugune üksus nagu rahvastikukriisi probleemkomisjon. 20. novembril oli esmakordselt koos selle komisjoni töörühm, kes peab välja töötama rahvastikupoliitika põhialused aastateks 2018-2035 ning esitama töö tulemused riigikogule järgmise aasta veebruaris. Kuna kodanikupalk võib avaldada rahvastikuprotsessidele teatud mõju, siis oleks vist loomulik, kui töörühm ja selle konsultant Jaak Uibu heidaks pilgu ka kodanikupalga idee suunas?
