Kodanikupalga TEATAJA

Pealkiri
Töötülid räägivad kodanikupalga kasuks, kuid uurima peab ikka
Sama tekst blogilehel

Viimase aja uudiste valguses – olgu siis jutt Rakvere lihakombinaadi töötülist või ERR-is toimunust - tundub üha olulisem küsida mitte niivõrd “kas kodanikupalk on võimalik”, vaid “kuidas oleks võimalik seda rakendada”. Üheks probleemiks, mille ravisse peaks kodanikupalk andma märkimisväärse panuse, on juhtide üleolev suhtumine alluvatesse, millega kaasneb “kuhu sul minna on” juhtimisstiil.

Tagasihoidlikku, ent väärikat elu võimaldava kodanikupalga kehtimise korral võiks viimatinimetatu sisuliselt maha kanda. “Kuhu sul minna on” ei tööta, kui inimesel puudub vaesumishirm. Kodanikupalga üks peamisi eesmärke on aga just vaesumishirmu kaotamine ning seeläbi tööandja ja töövõtja positsioonide võrdsustamine. Üleoleva hoiakuga juhtivtöötajatel jääb vaid üle kas muutuda või minna. Tulemuseks peaks olema pingetevaba(m) tööõhkkond, mis ilmselt ei jää kajastumata ka töö kvaliteedis.

Usume seda. Kuid usk ei asenda professionaalsel tasemel läbiviidud uuringu tulemusi.

Vabaerakond juba võttis südameasjaks omal käel uurida kodanikupalga rakendamise võimalikkust ja võimalusi Eestis, kaasates mõistagi eksperte väljastpoolt. Kuid see ei tähenda, et samalaadset riiklikku süvauuringut ei olekski vaja. Endiselt kogub rahvaalgatus.ee portaalis allkirju algatus “Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis”. 1000 allkirja avab sellele tee riigikogu saali. Nagu nimigi ütleb, ei taotle algatus kodanikupalga kehtestamist, vaid selle võimalikkuse ning võimaluste ja mõju uurimist.

Siia otsa aga tahaksin natuke kiita poliitikuid. Kartsin, et kuna kodanikupalga idee on Eestis juba võrdlemisi tuttav, võib märkimisväärne osa kohalikel valimistel kandideerijatest selle idee kohatul ja populistlikul moel valimisvankri ette rakendada. Pean silmas praktikat, kus linna- või vallavolikogudesse kandideerijad lubavad kodanikupalga kehtestamist “unustades”, et seda saab teha ikkagi riik, mitte kohalik omavalitsus ning et enne kodanikupalga idee süvaanalüüsi ja katsetamist riiklikul tasemel ei oleks nii radikaalne reform lihtsalt mõeldav.

Õnneks osutusid mu kartused enamjaolt asjatuks. Erandeid siiski oli - võib-olla rohkem, kuid mulle hakkas silma vaid kaks. Ühel seltskonnal oli kodanikupalga kehtestamine kõigile lausa valimisprogrammi üks punktidest. Teisel sellist punkti polnud, kuid seevastu oli kehtestamislubadus sissejuhatavas tekstis ning meediale  jäi mulje, nagu oleks samuti tegu valimislubadusega.

Igati ausad olid kodanikupalga küsimuses Tallinna rohelised, kellel oli plaan kodanikupalka pealinnas üksnes katsetada, seda tuhande katseisikuga. Nende eeskuju kavatses, muide, järgida valimisliit Rakvere Heaks, mille ridades ma ka ise kandideerisin. Katseisikute arv oleks Rakveres umbes poolsada. Kirgi kütsid siiski hoopis teised ja enamjaolt hoopis linnalisemad teemad.

Rohelised paraku Tallinnas volikogusse ei pääsenud. Rakveres sai valimisliit kaks kohta. Opositsioonis küll, aga… elame, näeme.