Samal teemal: Uued Uudised, 20. detsember 2016

Ühest küljest oleme vast enamuses nõus, et me ei tohiks võtta alistuja hoiakut, näha Eesti elanikkonna vananemises paratamatust ning sisserändes demograafilise kriisi ainuvõimalikku ravimit. Järelikult peaks eestlaste loomulik iive muutuma positiivseks ning põliselanikkond pöörduma vananemise teelt noorenemise teele. Riigi roll oleks luua tingimused, mis seda soodustaksid.

Lihtne soov, mida pole aga kaugeltki nii hõlbus sisuga täita. Eks leia lahendus, mis tõesti soovitud suunas töötaks, kuid ei oleks samal ajal ülemäära kulukas, ebapopulaarne ega vastuolus sinu maailmavaatega! Tundub ebatõenäoline, et päris kõigile neile kriteeriumidele vastavat lahendust üldse olemas on.

Ent jätkem võimalikud maailmavaatelised dilemmad kõrvale ja keskendugem eesmärgile. Küsigem - kas kodanikupalk võiks olla üks osa lahendusest?

Loogiliselt võttes jah. Piisab, kui mõelda sellest, mis loom see kodanikupalk õigupoolest on ja kuidas seda süüakse.

Põhisissetulek pigem kodanikele kui kõigile

Tingimusteta põhisissetulek ehk rahvakeeli kodanikupalk (kasutatud on ka nimetust "rahvastipendium") on oma olemuselt majanduslik turvavõrk, mis peaks välja vahetama suurema osa traditsioonilistest sotsiaaltoetustest, kaotama regulatsioonid ja bürokraatia, mis on seotud toetuste taotlemise ja määramisega ning järelikult ka kulud süsteemi ülalpidamiseks. Bürokraatia muutub mõttetuks seetõttu, et põhisissetulekut makstakse ilma tingimusteta igaühele, olgu ta siis laps, vanur, palgatöötaja, ettevõtja või töötu.

Tõsi, üks eeltingimus oleks siiski võimalik. Selleks on riigi kodakondsus. Nii vastaks ka meil juurdunud kodanikupalga mõiste sõna-sõnalt asja sisule (ehkki see “palk” sõna lõpus ajab juristid segadusse). Praegusel ajal vist polekski muu variant mõistlik. Šveitsis kujutati juunikuise referendumi ajal hästi ette, mis juhtub, kui keset maailma häda ja viletsust ilmub ühtäkki välja “oaas” põhisissetulekuga kõigile seaduslikele elanikele. Riigi muutumine võimsaks immigratsioonimagnetiks oli põhisissetuleku vastaste suuremaid hirme.

Räägime seega kodanikupalgast. See tähendaks muidugi, et mittekodanike jaoks peaks säilima senine sotsiaalabisüsteem koos senise maksukoormusega, ehkki võib arvata, et seda haldav aparaat oleks ikkagi väiksem kui praegu. Ent jätkem see küsimus neile, kes loodetavasti hakkavad kunagi kodanikupalga teostatavust ja mõju Eestis uurima.

Kindlustunne kui loomuliku iibe soosija

Kodanikupalka võib kujutleda päästevestina – kui oled vette kukkunud või tõugatud, siis jääd igal juhul pinnale, ent kaldale tagasi jõudmiseks pead ikkagi ise ennast liigutama – vastasel juhul jääd lihtsalt vette hulpima. Või kasutades tuntud "kala ja õnge" kujundit – tegemist on komplektiga, kuhu kuulub õng ja piiramatu varu sprotikonserve. Kui sprotid ei rahulda ning leiad, et väärid hoopis värsket forelli, ei jää sul muud üle, kui haarata õng ja siirduda teda püüdma. Kui saaki ei tule, pead ikkagi konservidega leppima. Aga nad on olemas ja sa jääd igal juhul väärikana ellu – ei pea kusagil kerjamas käima. Ja teised ei pea sinu ellujäämisprobleemidega tegelema.

See tähendab majanduslikku turvalisust ja sissetulekute prognoositavust. Inimene pole sunnitud perekonna ellujäämise nimel üle töötama ja end läbi põletama või siis Soome “kalevipojaks” minema. Tulemuseks on senisest rohkem aega perekonnale pühendumiseks. Lisaks stressi vähenemine, mis kahtlemata tervendab ka peresiseseid suhteid. Ning nagu näitas lähiminevikust tuntuim pilootprojekt MINCOME 1970-ndate Kanadas, tervendab selline olukord ka inimest ennast ja vähendab kulutusi arstiabile.

Nüüd kurvastab vapper kolumnist, kes lapsi keskkonnareostuseks peab – eeltoodu peaks julgustama perekondi saama nii paljulapselisteks, kui nad tegelikult tahavad. Laste sünnitamine lastetoetuste pärast, et üldse oleks, millest elada – see jääb minevikku. Hirmujutud paljunevatest asotsiaalidest ja nende juttude vestjad pole tõsiselt võtmiseks. Lapsed sünnivad sinna, kuhu nad on tegelikult oodatud ega tekita pere eelarvesse auku. Pakun, et ära jääb mõnigi abort. Ja mingitel turujõududel ei lasta enam juhtida rahvastikuprotsesse ega mõjutada inimsuhteid. Turu koht on poeletil.

Ilma kodanikupalga laadse turvavõrguta jääks see vaid unistuseks. Ning võib arvata, et miski peaks siin veel täiendavalt toeks olema. Eluasemepoliitika? Mõtlemisainet on siin kõigile, kes end vähegi rahvuslasteks peavad.

Kodanikupalk Eesti kodakondsust väärtustama

Põhisissetulekul just kodanikupalga vormis oleks Eesti jaoks muidugi jumet ka rahvastiku koosseisu arvestades. Tekiks võimalus pisutki leevendada nõukogude okupatsiooni põhjustatud demograafilisi moonutusi, kuid seda inimlikul, mitte repressiivsel moel. Piltlikult öeldes - kuna ülesoolatud supist ei saa soola eemaldada, siis tuleb järelikult puljongit jõudumööda juurde teha.Kodanikkonna hulgas on eestlaste osakaal suurem kui kogu elanikkonnas ning juhul, kui kodanikupalga pakutavad võimalused leiavad piisavalt kasutamist, siis suureneb ka eestlaste osakaal kogu rahvastikus. Nii kasvab kindlustunne, et meid ei ähvarda vähemussejäämine omaenda kodumaal. Mis siis, et 88 protsendilist osakaalu nagu 1930ndatel tõenäoliselt taastada ei jõuta.

Võib-olla teatud tingimustel jõutaks ka, aga üksnes juhul, kui põhisissetulekut saaks ajutiselt, näiteks ühe põlvkonna jooksul rakendada üksnes eestlaste “iibesüstiks” (koos seda toetava eluasemepoliitikaga) ning selle tulemusel täituks tuntud julge visioon kahest miljonist eestlasest. Seegi meede on "maarahva poolt, mitte muurahva vastu", kuid samas ei ole ma kindel, et taolist stsenaariumi saaks lihtsalt ja probleemitult üle Eesti rakendada. Parandage, kui ma eksin.

Aga siinkohal üks uitmõte. Ehk tuleks "kutseliste eestlaste" stsenaarium regionaalpoliitilise meetmena siiski kõne alla?.Kujutame näiteks ette projekti, mille eesmärk on tuua eesti keel (loe: eestlased) Ida-Virumaa linnadesse tagasi ning mille teenistusse rakendataks muuhulgas riigi 6000 üürikorteri plaan (või suur osa sellest)... ja põhisissetulek projektis osalejatele. Pidades silmas ka seda, et rohkem eesti keelt Kirde-Eestis annab lootust sealsete mitte-eestlaste lõimumise edenemiseks. 

Kodakondsuspõhist põhisissetulekut oleks muidugi keeruline kellegi päritolupõhise diskrimineerimisena tõlgendada. Seda enam, et ka mittekodanikke koheldakse võrdselt, abivajajaid ei jäeta toetustest ilma ning kõigil on teatud tingimuste täitmisel ja võrdsetel alustel võimalik saada ka Eesti kodakondsus. 

Kuna kodakondsuse saamine tähendaks kodanikupalga kehtides inimesele suuremat vabadust, sealhulgas vabanemist tingimuslikust, umbusaldavast ja kontrollivast sotsiaalse kaitse süsteemist, siis võib kodanikupalka pidada kodakondsuse väärtustajaks, kodakonduse andmist aga omamoodi riigipoolse usalduse märgiks uusasukale. See oleks tõsine sõnum ja valikuvõimalus näiteks nn halli passi omanikele, kelle suurt arvu maailma vägevad pidevalt Eestile ette heidavad.

Eesti ei tohiks jääda passiivseks kõigega leppijaks

Eestiski oleks ülim aeg korraldada kodanikupalga idee põhjalik uuring ja ka test. Võib ju küsida, et milleks – kõik on ju niigi selge! Ega ei ole küll. Võib-olla ainult vandenõuteoreetikutele, kes alati tõde teavad. 

Rahvaalgatus.ee portaalis on allkirjastamiseks avatud ka sellesisuline petitsioon Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis . Petitsiooni allkirjastaja ei nõua kodanikupalga kehtestamist – ta tahab kõigepealt teada, kas kodanikupalgaga ikka on asjad nii, nagu näiteks selleski artiklis kirjeldatakse. Ta tahab ideed hinnata toetudes professionaalse töö tulemustele, mitte õhinapõhistele analüüsidele; vettpidavatele tõenditele, mitte asjaosaliste usule. . Järelikult kõlbab petitsiooni digiallkirjastada neilgi, kes on seni kodanikupalga idee peale nina kirtsutanud. Mart Helme, Siim Kallas, Eiki Nestor, Margus Tsahkna, … Oldagu julged!

See, et Soome, Holland, Kanada ja mitmed teised põhisissetulekut katsetama hakkavad, on mõistagi vaid osa põhjusest, miks seda ka Eestis teha tuleks. Olulisim tagamõte seisneb kogemuste ja ideede tekitamises, et Eestil oleks millest rääkida ja millele toetudes mõjutada arenevat trendi endale võimalikult soodsamas suunas (või vähemalt püüda seda teha). Arvestades võimalust, et tulevik võib tuua üleeuroopalise põhisissetuleku, ei tohiks Eesti jääda passiivseks äraootajaks, kes hiljem leplikkuse kehastusena võtab vastu kõik, mis väljastpoolt antakse.