Ilmus ka Virumaa Teatajas 04.08.2016

Tunnistan, et mulle meeldib lugeda arvamusartikleid, kus sõditakse emotsionaalselt ja siiralt mõne idee vastu, kuid milles olevad mõtteavaldused ja autoriteetsust lisada püüdvad tsitaadid hoopis ideed toetavad.

Sedamoodi rõõmustas mind hiljaaegu majandusanalüütik Peeter Tammistu, kes peab ennastsalgavat võitlust kodanikupalga idee vastu. Ta kirjutas Õhtulehes muu hulgas, et “pidev rahulolu ja õnn muutuks pidevaks rahulolematuseks” ning viitas mujalgi korduvalt inimloomusele, mida kodanikupalga idee justkui ei arvestaks.

Tegelikult käis ta kogemata välja hoopis olulise argumendi kodanikupalga idee kasuks. Nimelt on siin üks eeldus, et isegi kui inimesel on väärikat elu võimaldav põhisissetulek, ei suuda ta lõputult olla mittekeegi ja selle najal vegeteerida, vaid püüdleb parema elu poole. Rääkimata juba vajadusest arvestada selliste pisiasjadega, nagu see, et arvuti, telefoni või televiisori eluiga pole lõputu… Selleks aga, et kodanikupalgale mingisugunegi lisasissetulek kõrvale tekiks, tuleb kas tööle minna, teha ühekordseid otsi või loota oma võimekusele ettevõtluses.

Saksa firma Dalia Research korraldatud kevadine üleeuroopaline kodanikupalga-aineline küsitlus vaid kinnitas seda – põhivajadusi rahuldavat garanteeritud tulu saades jääks koju koti peale kindlasti vaid 4% küsitletutest. Ka tänavu juunis Eestis läbiviidud küsitlus annab põhjust oletada, et Eesti pilt Euroopa omast suurt ei erineks. Kui Eesti inimesed saaksid niisama kuni 500 eurot kuus, siis oleks neist maksimaalselt 5% nõus tööst loobuma. Kusjuures rõhk on sõnal “nõus”.

Eespool mainitud analüütik reageeris oma artiklis uudistele, mis ilmusid meedias tollesama Ühiskonnauuringute Instituudi ja Turu-uuringute ASi Omnibus-küsitluse tulemuste  kohta. Selle kohta aga, kuidas neid tulemusi interpreteeriti, pole “häma” paraku palju öeldud. Postimees teadis väita, et “kaks kolmandikku loobuks tööst, kui riik maksaks kuus 950 eurot”. Isegi instituudi enda pressiteade kuulutas pealkirjas, et “Eestimaalane loobuks tööl käimisest 950 euro eest kuus”, kusjuures unustati mainida, et tulemusi esitledes keskenduti vaid 78 protsendile küsitletutest – töötajatele, kes oskasid öelda, kuidas nad käituksid niisama raha saades.

Viiest eestimaalasest kolm ei loobuks tööst ka 950 eurot kuus niisama saades

Tegelikult, nagu ka instituudi pressiteatest ja hiljem veebis avaldatud tulemustest välja tuli, on see 950 eurot kõigest “loobujate mediaan”. Pooled võimalikest loobujatest oleksid nõus 950-ga (muidugi ka need, kes vähemaga nõustuvad), pooled tahaksid rohkem. Kokku oli kõiki nõustujaid 48% küsitletutest ehk 61,5% seisukohaga vastanutest. Nendest pooled  on seega vastavalt 24% ja 30,75% . Need ongi 950 euro eest loobujate tegelikud protsendid!

Teisisõnu tähendab eeltoodu seda, et tublisti üle poole eestimaalastest (ca 57% kõigist ning 70% kindla seisukoha omanikest) ei loobuks oma palgatööst isegi juhul, kui neile antaks selle eest 950 eurot kuus. Sellisest piirsummast rääkides tuleb loobujate “kallimale poolele” ju lisada ka need 30% küsitletutest (ehk 38,5% seisukoha võtnutest), kes teatasid, et nemad ei loobuks mingil juhul oma tööst.

Või teistpidi vaadates – kui see garanteeritud riigiraha peaks olema kõigile võrdne, siis selleks, et kõik need 48% tööst loobuksid, tuleks seda maksta 1600 eurot kuus või rohkemgi.

Rohkem konkreetsust debatti ja küsitlustesse

Huvitav,  kas küsitluse tulemused oleksid teistsugused, kui küsimuses olnuks selgesõnaliselt öeldud, et selles hüpoteetilises olukorras saaksid sama elamisraha riigilt ka need, kes tööl käivad ja niigi palka saavad? Et näiteks riigilt saadav 950 eurot ning 950 euro suurune netotöötasu annaks sissetulekuteks kokku 1900 eurot kuus? Kui paljud vahetaksid 1900 eurot 950 euro vastu?

Ehkki juunikuine Omnibus-küsitlus sai mõnegi kodanikupalga idee pooldaja kriitika osaliseks, andsid tulemused ikkagi osalise ettekujutuse Eesti elanike võimalikust töökäitumisest kodanikupalga kehtimise korral. Ja mis veel olulisem – uut hoogu sai diskussioon, mille esimesi ilminguid võis näha Šveitsi referendumi eel ja järel. Jääb vaid loota, et Õhtuleht ja Äripäev ei jää ainsateks üleriigilisteks väljaanneteks, mille toimetused julgevad seda diskussiooni oma veergudele lasta. Ning et vaidlejad jõuavad kaugemale väidetest à la “see kaotab vaesuse” või “see kahjustab ettevõtlust” ega jäta saladuseks oma nägemust sellest, kuidas see kõik toimuda võib.