Ajal, mil räägitakse vajadusest kärpida riigieelarvet sadades miljonites, tundub võib-olla ebasünnis keerutada „vana plaati“, mis pakub hoopis  mitmemiljardilise kuluga lahendust. Paraku näib see ainuvõimalikuna, pidades silmas nii rahvuslikke eesmärke kui ka juba algusjärgus kooselu tehisintellektiga. Pealegi võib ühtede kulutuste suurendamine või uute teke muuta mõnegi muu kulutuse mõttetuks.

Jah, pole parata, me peame ikkagi rääkima kodanikupalgast - tingimusteta põhisissetulekust, mille otstarbekus Eestis tuleneb eelkõige põhiseaduse preambulis sõnastatud eesmärgist tagada eesti rahvuse kestmine. Just „eelkõige“, mis tähendab, et mitte „ainult“.

Valikuvabaduse tagamine perekonna suuruse planeerimisel on Eesti jaoks elutähtis, sest see toetab sündimust (saage lapsi nii palju kui tegelikult tahate, ükski vägi ei suuda paisata teie perekonda vaesusesse), samuti sotsiaalse ja kultuurilise aktiivsuse võimaldamine (kui oled koorilaulja, jätkub sul ikka raha koori liikmemaksu tasumiseks ja seega laulupeoprotsessis kaasalöömiseks). Kuid seekord keskendun millelegi muule.

Negatiivne tulumaks või kodanikupalk – reostustõrjevahend ühiskonnale

Raadio KUKU 8. mai „Keskpäevatunnis“ tõi Ainar Ruussaar välja, et meil on üle 120 erineva sotsiaaltoetuse ning küsis - kes nende üle arvestust peab? Priit Hõbemägi ütles, et tegu on tõelise miiniväljaga, kus mistahes toetuse ära kaotamine või vähendamine tooks kaasa suure pahameele.

Marek Strandberg pakkus välja, et võiksime naasta majandusteadlase Milton Friedmani idee juurde negatiivsest tulumaksust - kui inimene saab maksuvabast piirist vähem tulu, siis makstakse ühiskassast hoopis talle, et tal oleks tulusid nii palju kui elamiseks vaja. Kui varem hindasid kriitikud seda liialt haldusmahukaks, siis nüüd on Strandbergi sõnul riigil selleks tehnoloogiline võimekus olemas.

„Maksudeklaratsioone täidetakse sekundi murdosaga. Teadmine selle kohta, kui palju inimestele raha laekub, on olemas. Ja ka negatiivse tulumaksu idee. Ametnike armee, kes arvutab, indekseerib ja teeb mis iganes imeasju selleks, et inimestel oleks ühiskonnas enam-vähem normaalne elada, oleks võimalik tõesti päevapealt lahti lasta ja panna seda negatiivset tulumaksu ehk vajalikku rahahulka tagama robot.“

Negatiivne tulumaks ja kodanikupalk on teineteise nö tehnilised alternatiivid, mis annavad sarnaste sisendparameetritega ühe ja sama tulemuse. Nende üks eeldatav efekt on tõesti ühiskonna puhastamine reostusest, mille tekitab toetuste ja nendega seotud regulatsioonide ülemäärane hulk. Liialt palju on sundasjaajamist nii eraisiku kui ka ettevõtja jaoks. Sellest vabanemine on tähtsamgi riigi õhemaks lihvimise ilming kui rahaline efekt ametnike arvu vähenemisest.

Teisalt on tegu probleemiennetajaga, mis oleks meil pidanud olema juba Covid-19 pandeemia ajal. Ei ma väsi kordamast, et Tallinkil poleks tarvis olnud 3 tuhandet töötajat vallandada (selleks, et hiljem sama paljusid jälle värvata), vaid kuni olude paranemiseni ilma palgata sundpausile saata.

Juba üleeile polnud aega oodata

Ja nagu juba ammu räägitud ja kardetud, vähendab automatiseerimine  töökohti üha enam ja enam. Robotitele tuli nüüd tagatipuks veel tehisintellekt kah appi.

Muide, seoses sellega räägib suurärimees Elon Musk juba möödunud aasta 18. septembrist saadik, et universaalse põhisissetuleku (UBI, kodanikupalk) asemel võib mängu tulla hoopis „universaalne kõrgsissetulek“ (Universal High Income, UHI) – ikka tänu tööde automatiseerimisele ja tehisintellekti võidukäigule, millesse ta ise ettevõtjana eelkõige panustab.

Kodanikupalga üks valjuhäälsemaid eestkõnelejaid USAs Scott Santens on aga selle kommentaariks öelnud, et nn kõrgsissetulek on kaugema tuleviku teema, kuid universaalse põhisissetuleku rakendamine päriselus on võimalik ja hädavajalik nüüd ja kohe ning oli seda sisuliselt juba üleeile.

Muuhulgas osutas Santens oma blogipostituses ohule, et tulevikuteemana võib küsimus universaalsest kõrgsissetulekust tekitada „mañana-meeleolu“ (minu sõnastuses – J.N.), et „küll me jõuame selle küsimusega homme tegelda, kui otsene vajadus tekib“. Et kui tööpuudus ja selle tulemusel laostunute hulk kasvab üle taluvuse piiri, küll me siis hakkame mõtlema, kui suur peab see universaalne sissetulek õigupoolest olema ja kuidas seda rakendada.

Olen Santensiga täiesti päri – siis on juba hilja.

Santensi  arvates peaks juba praegu alustama ametliku vaesuspiiri tasemest (tema hinnangu ca 18% USA SKT-st inimese kohta) ning vastavalt automatiseerituse tasemele kodanikupalga suurust järk-järgult tõstma, kasvõi 50%-ni SKTst inimese kohta. Lõpuks võib-olla ongi kodanikupalk oma suuruselt kohane kandma Elon Muski pakutud kõrgsissetuleku nime, kuid üldise definitsiooni järgi jääb see ikka põhisissetulekuks – põrandaks, mille peale koguneb kõik ülejäänu.

Proportsioonide mõistlikkus ei kaota tähtsust

Kindlasti kirjutaksin kahe käega alla Santensi mõtteavaldusele proportsioonide tähtsusest, mis peab küll silmas Ameerika Ühendriike (nii kodanikupalga kui ka negatiivse tulumaksu idee sünnimaad!), kuid sobib hoiatuseks kodanikupalga mudelist mõtlejaile ükskõik kus maailma otsas.

Me ilmselt ei soovi elada ühiskonnas, kus piltlikult öeldes saab mitte midagi tegija 50 tuhat dollarit aastas, arst aga teenib sellele lisaks vaid 30 tuhat dollarit (saades ühtekokku 80 tuhat).

Ei oska öelda, kui suur see ebamõistlikult ja ebaõiglaselt väikese ebavõrdsuse oht seal lombi taga tegelikult on, küll aga julgen väita, et tänases Eestis ei tundu taolised moonutused sissetulekute proportsioonides tõenäolised.

Pigem võib tekkida küsimus, kas tööandjalt pärast maksude kinnipidamist kättesaadav miinimumpalk on ikka kodanikupalgast suurem või vähemalt sellega võrdne. Ideaalis võiks ju nii olla, et kui oled olnud tööta ning saad ükskord täiskohaga töö, siis suureneb su netosissetulek vähemalt kaks korda, enamasti (palju) rohkem.

Kui kodanikupalk kehtiks Eestile jõukohasel ja mitte ülemäära lisamaksunõudlikul moel, siis see tänavu peaaegu nii olekski – vahega kõigest 4,22 eurot kuus kodanikupalga kasuks.

Puust ette: eelarveneutraalne mudel läbimänguks kärpetuhinas valitsusele

Eeltoodu kehtib järgmistel eeldustel.

Kodanikupalk võrdub „lapsestandardiga“ – lapse ühe kuu standardvajadusi katva summaga, mis on praegu üheks aluseks elatise määramisel. Kuni järgmise indekseerimiseni 545,52 eurot kuus.

Seniseid sotsiaalvaldkonna kulutusi kärbitakse veidi vähem kui 3,62 miljardi euro võrra - hüvasti jäetakse umbes poolega töötukassast ning pooles ulatuses tööturumeetmetest, lisaks kõigi igakuiste perehüvitistega (ka vanemahüvitis). Kindlasti muutub ebavajalikuks suur osa toimetulekutoetustest. Küsitavaks muutub elatisraha süsteemi olemasolu otstarbekus, vähemalt praegusel kujul.

Praegust tulumaksusüsteemi ei muudeta (mitte et mulle maksuküür meeldiks). Lastega seotud maksusoodustus küll kaob, sest sellel pole enam mõtet.

Olemasoleva tulumaksu kõrvale aga lisatakse täiendav solidaarsusmaks, arvatavasti kuni 30% suurune (tõenäoliselt väiksem), ms peetakse kinni kogu brutotulust. Igal juhul on see mõeldud katma lisakulud, mis muude rahastamisallikate (kulukärped jms) ammendudes katmata jäävad. Iga täiendav 178 miljardit kokkuhoidu või muud lisatulu vähendab maksumäära ühe protsendipunkti võrra.

Pensionäre see skeem ei hõlma – kui pensionisüsteemis midagi muuta, siis eraldi. Kuid üks erilahendus (kahanev pensionilisa) tagab, et pension ei oleks mingil juhul kodanikupalgast väiksem.

Tervisekindlustus muudetakse universaalseks, kuid ravikulutused ei suurene või vähenevad. Varasemad eksperimendi on näidanud, et tagatud toimetulekuga väheneb stress ja paraneb rahvatervis.

Tööandjalt kätte saadav netosissetulek küll väheneb lisamaksu tõttu, kuid riigilt laekub ka kodanikupalk. Kogu netosissetulek suureneb kõigil neil, kellel brutotulu on alla 1818,40 euro kuus. Kõrgemate brutopalkade puhul ei saa välistada survet palgatõusuks või (üleüldiseks) tööaja lühendamiseks.

2100 eurose brutotuluga on siis netosissetulek 1595,52 ehk reaalne maksukoormus veidi üle 24%. Sama suur on reaalne maksukoormus kolmelapselisel perekonnal, kus on üksikvanem brutopalgaga 8400 eurot kuus.

Need, kelle töötasuks on 820 eurot kuus (tänavune miinimumpalk), saavad  pärast tulumaksu ja solidaarsusmaksu kinnipidamist kätte 1086,32 eurot - tööandjalt 540,80  ja riigilt kodanikupalgana 545,52, mis ongi väga lähedane ideaalolukorrale, kus täistöökoha omaniku netotulu on kaks korda või enamgi suurem töötu omast.

Täpselt samasuguse tulemuse annab see, kui võtta kodanikupalga ja „traditsioonilisel kujul“ solidaarsusmaksu asemel kasutusele hoopis selline täiendav solidaarsusmaks, mis vastab Milton Friedmani pakutud negatiivse tulumaksu mudelile - maksuvaba brutotuluga 1818,40 eurot kuus ning maksumääraga 30%.

Eeltoodu on nö eelarveneutraalne lahendus, kuid üksnes nende andmete baasil, mis minu käsutuses on. Kahjuks ma ei tea, kui palju võimaldab kodanikupalk veel täiendavalt riiki ja omavalitsusi koomale tõmmata, mille tulemusel saab kas veelgi vähendada täiendava solidaarsusmaksu määra (nagu juba eespool märkisin) või lahendada mõnda muud eelarvega seotud probleemi. Riigistruktuuridel peaks olema võimalik sedagi analüüsida.

Kärpekohtade otsimise tuhinas valitsusel soovitaksin kindlasti selline stsenaarium vähemalt läbi mängida. Esimesel võimalusel pärast eurovalimisi.

Igaks juhuks täpsustan, et juhul, kui kasutatakse simulatsioonirakendust EUROMOD, siis seal on viimaseks aastaks 2023, mistõttu on mõistlik arvestada kodanikupalga võimaliku suurusena 499,56 eurot kuus.

Raha sihib end ise

Kui keegi kirub „lausalisi“ (huvitav, kus kabinetis see sõnavärdjas küll sündis?) toetusi ning räägib vajadusest neid paremini sihtida, siis räägib ta sisuliselt ka vajadusest luua juurde regulatsioone ja „sihtijate“ töökohti. Jah, see klapib tuntud valveseisukohaga, et mida rohkem töökohti, seda uhkem, kuid suurendab sedasama eespool mainitud ühiskonnareostust ning vaevalt et parandab tulude laekumist riigieelarvesse.

Olgu öeldud, et kodanikupalga ja maksude koosmõju teeb „sihtimise“ ja vajaduspõhise toetamise tänamatu töö ise ära nii, et pole isegi tehisintellekti tarvis. Näiteks eespool näitena toodud miinimumpalga saaja tuludest peetakse ju maksusid ka kinni ja seetõttu toetab riik teda sisuliselt vaid 266,32 euroga kuus. Kui veel tema eest tasutud sotsiaalmaks ka arvesse võtta, siis on see inimene 4,28 euroga juba sotsiaalsüsteemi panustajate poolel. Tarbijana lisab ta riigieelarvesse veel käibemaksu 195,89 eurot.

Ülejäänud 890,43 euroga on ta mõistagi tuluallikaks ettevõtlussektorile. Halvimatel aegadel aga on ta seda 447,15 euroga kuus.