„Ebavõrdsus pole Eestile omane,“ on kirjas loodava erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid programmiliste seisukohtade hulgas. Oleks minu olemine, hoiduksin nii radikaalsest väitest.
Arvatavasti on neil õigus, kui väidavad, et „majanduslik ja sotsiaalne ebavõrdsus Eestis ei ole kunagi olnud nii suur kui nüüd, 21. sajandi alguses“ ning ei muud kui püstist pöialt tuleb näidata avaldusele, et „rahvuslaste ja konservatiividena rahvustervikluse eest seistes peame solidaarselt hoolitsema kõikide ühiskonnakihtide eest.“
Kuid ebavõrdsust täielikult demoniseerida siiski ei maksaks, sest teatud tingimustel võib see olla isegi hea. Mis tingimustel? Esiteks kindlasti siis, kui see tähendab, et kui sa mingit tulu teenid, siis su netosissetulek igal juhul suureneb võrreldes olukorraga, kui sa seda tulu ei teeni. Teiseks aga juhul, kui ebavõrdsuse ühes otsas ei ole vaesust ning ühiskonnast puudub nähtus nimega „abivajaja“ (seda mõistagi rahalises mõttes). Muutugu rikkad pealegi veel rikkamaks ja venigu ebavõrdsus kui suureks tahes – vaesust see kellelegi kaasa ei too.
Hea ohjeldatud ebavõrdsus, kus mülkasse maandumise eest hoiab meid klaaspõrand, kuid puudub klaaslagi, on muuhulgas üks kodanikupalga idee taga olevatest eesmärkidest, mis on ainuüksi automatiseerimist ja AI võidukäiku arvestades üha aktuaalsem. Poliitikute lemmikretoorika uute töökohtade tekkest tänu heade ettevõtlustingimuste loomisele kõlab õigupoolest juba mõnda aega nagu utoopia.
Ebavõrdsus võib muidugi olla halb ka siis, kui see on ebaproportsionaalselt (ja mittemotiveerivalt) väike. Keegi ei taha ju ometi sellist ühiskonda, kus piltlikult öeldes saab inimene mitte midagi tehes 2000 eurot kuus, täiskohaga lihttööline teenib sellele juurde 500 eurot ning arst 800 eurot (netotulud siis 2000 vs 2500 vs 2800)? Hiljaaegu hoiatas sellise stsenaariumi eest USA põhisissetuleku eestkõneleja Scott Santens, kommenteerides ärimees Elon Muski uitmõtet, mille järgi toob tulevik kaasa mitte universaalse põhisissetuleku, vaid universaalse kõrgsissetuleku.
Santensil on õigus - proportsioonid ei mineta oma tähtsust. Tänases Eestis on mõtet rääkida ühe lapse standardsete ülalpidamiskuludega võrdsest kodanikupalgast kui riigile jõukohasest. Sel aastal 545,52 eurot kuus. Miinimumpalgaga töö toob sellele vähemalt teist sama palju juurde.
Eeldusel, et kodanikupalk või mõni selle tehniline alternatiiv (nt negatiivne tulumaks) tagab vähemalt igale kodanikule alates sünnihetkest sotsiaalkultuurilise elatusmiinimumi, on kindlasti tegemist lahendusega, mis vastab ERK eesmärkidele - kõrvaldab olulise takistuse sündimuse tõusu teelt, kaotab ühe levinuma põhjuse abortide tegemiseks ning boonusena vähendab bürokraatiavajadust, võimaldades riiki tunduvalt õhemaks lihvida.
Seda ei tee aga tulumaksumäära sidumine laste arvuga, mida ERK (esialgu) pakub. See lihtsalt kinnistab ebavõrdsust seal, kus seda vaja pole. Pigem oleks tolku täiendavast maksuvabast määrast iga lapse kohta, mis tekitab iga lapse kohta võrdses summas maksusäästu, kuid sellel saab olla tuntavat mõju üksnes suurte maksumäärade puhul ja sedagi eeldusel, et tulumaksul lubatakse ka negatiivseks muutuda.
Eelnevaga seoses võiks uue erakonna üks väljakutseid olla arvestusliku elatusmiinimumi arvutamise põhimõtete muutmine nii, et see jätaks lisaks põhivajaduste rahuldamisele piisavalt ruumi ka ühiskondlikuks aktiivsuseks – inimene saaks olla liige paaris MTÜs (näiteks ühes erakonnas ja ühes kooris) ja maksta liikmemaksu või teha vaba aja kulutusi muul talle sobival moel. Valikuvabadus! Julgen peale selle väita, et MTÜ-de tegevuse rahaline toetamine riigi poolt kaotab siis arvatavasti igasuguse mõtte.
Heaks eeskujuks võiks elatusmiinimumi asjus olla Eestiga sarnase hinnatasemega Saksamaa ja sealne toimetuleku tagamise mehhanism, mida kutsutakse kodanikurahaks (Bürgergeld). Jättes kõrvale ülemäärase bürokraatlikkuse ja tingimuslikkuse, on märkimisväärne, et selle suuruseks on just sotsiaalkultuuriline elatusmiinimum, kus komponent „vaba aeg“ on tänavu ligi 55 eurot kuus. Meie 4,10 eurot on ilma selle võrdlusetagi lihtsalt piinlik.
Kuid tulles veel kord alguse juurde tagasi – tegelikult ma usun, et tärkava erakonna ellukutsujad pidasidki silmas just ülemäära suurt ebavõrdsust, mis ühiskonda ja rahvusühtsust lõhestab. Eks meil ole mõtteviisimuutust ka vaja, eeskätt loobumist mõttest, et laste kasvatamine on luksus, mida peab välja teenima vaid tööd rügades ja vajadusel ennastsalgavalt ülemuste ees pugedes. Kavatsen sellele osutada ka 29. juunil Tartus II Eesti elujõu kongressil toimuvate diskussioonide käigus.
Kui ebavõrdsus on mõõdukas ja ilma vaesuseta, küllap siis tahavad ka lapsed siia sündida. See võiks Eestile omane olla küll.
