Õhtulehe veeb, 22.04.2024
Loen artikleid madalast sündimusest ning mind valdab déjà vu tunne. Jälle kordub kõik – väsimatult võisteldakse muretsemises, tõdetakse olukorra tõsidust või siis püütakse seda pisendada, kuid kui leiad üheainsagi sõnavõtu, mis koosneb kasvõi kesisest lahendusideest, mitte aga teravate nurkade vältimisest – siis oled küll õnnega koos.
Ikka leidub mõni valitsusametnik, kes seletab, et peame toetusi paremini sihtima (loe: säilitama sihtijate töökohti või neid isegi juurde looma) ning et näe, mujal maailmas on ju ka sama probleem (loe: ärge töötage vastu, globaalsed trendid on pühad).
Omamoodi sümptomaatiline on hiljuti kohatud mõtteavaldus, et sündimust soodustab eelkõige turvaline ja majanduslikult stabiilne keskkond, mis hõlmab „lapsesõbralikku ühiskonda ja avalikku ruumi…“. Kuid ei hõlma perekonda ennast. Palju õnne!
See üks vähestest, kes julgeb olla konkreetne ja rääkida perede vajadusest pikaajalise rahalise kindlustunde järele, pakub peretoetuste indekseerimist, kuid jääb samas tagasihoidlikuks, soovitades lapsetoetuse ühtlustamist sajale eurole. Riina Solman, Isamaa poliitik riigikogus. Mõistan, sest samal ajal „loen huulilt“, et üks rasvane punane joon püsib vankumatult oma kohal. Teadagi – maksud. Jumal hoidku nende tõstmise eest mistahes eesmärgil!
Seegi on mõistetav. Kas teie olete oma elus näinud kasvõi üht maksutõusu või uut maksu, mille kohta ütleksite, et see on hea? Mina veel mitte. Kuid üks õpikunäide sellisest oleks kaks aastat tagasi võinud ka „lauale“ jõuda. Kui vaid seda va punast joont ees ei oleks – ja valijat, kelle meelest on maksud üksnes tema kiusamiseks ja vabaduse piiramiseks, sest riigieelarvesse tuleb raha ju käsu peale Euroopa Keskpanga seina seest.
Mäletate neid 2022. aasta tuliseid vaidlusi enne perehüvitiste tõstmist? Ühel juunikuisel hetkel pani peaminister Kaja Kallas sellele plaanile „hinnasildi“ kolme alternatiiviga, millest üks oli tulumaksumäär 24 protsenti. Plaan vajanuks 285 miljonit eurot lisaraha. Tõe huvides oleks ju võinud juurde lisada ka maksuküüru kaotamise hinna ja saada veel suuremad protsendimäärad, aga kes see ikka oma erakonna plaanide maksumusest söandab rääkida.
Löödagu mind nüüd risti, kuid mul on põhjust arvata, et peretoetuste hinna osas oli tal tookord õigus ning et ta ei võtnud neid numbreid niisama laest, vaid toetus rahandusministeeriumist saadud infole.
Kui tema sõnumit oleks perehüvitiste seadust muutes kuulda võetud ning otsustatud (loe: julgetud) selle katteks mõnda maksu tõsta või uut kehtestada, olnuks tegemist hea maksu(tõusu)ga. Sellisega, mille eest ja mille tõttu riigi kodanikud või mõni nende oluline rühm (lapsed, lastega pered) saavad otseselt vastu midagi olulist ja tuntavat, mis ka tegelikult aitab täita Eesti riigi põhiseaduslikke eesmärke, seda ilma eelarvesse (suurt) auku löömata.
Tõsi, samal põhjusel olnuks üks alternatiiv tulumaksu tõstmise asemel veel parem. Nimelt täiendav solidaarsusmaks kas kuus või kaheksa protsenti – eesmärgiga kehtestada igale lapsele individuaalne „lapse kodanikupalk“, mis katab standardvajadused (tänavu 545,52 eurot) ning kaotada senised regulaarsed perehüvitised (suurem protsendimäär võimaldab vanemahüvitise alles jätta). Korrutage 545,52 eurot laste arvuga peres, siis mõistate selle lahenduse eelised. Seda enam juhul, kui lahutate riigile makstavatest maksudest riigilt saadava igakuise n x 545,52 – ja avastate, et ennäe, teie perekond saab uue maksu kiuste riigilt rohkem kui riigile ära annab!
Hea maksutõus jäi aga ära ja nüüd oleme silmitsi halvaga, et mitte öelda lausa mitmega. Ei aita seegi, et maksuküüru kadumine ja maksuvaba 700 eurot vähendab maksukoormust kõigil, kelle brutotulu on alla 7700 euro kuus. Või peaksime rõõmustama, et see „võitjate ja kaotajate piir“ ei jäänud 3033 euro kanti (nii olnuks 26 protsendilise tulumaksumääraga)?
Paraku – ilmselt selleks, et maksuküüru kaotamisest võidaks võimalikult rohkem kõrge sissetulekuga inimesi, otsustas tänane võimuliit esimesel võimalusel halvendada paljulapseliste perede olukorda, tegutsedes lausa demonstratiivselt Eesti põhiseaduslikele eesmärkidele vastupidises suunas ja eirates põhimõtet, et kord juba antut ei tohi tagasi võtta.
Vajame mõtteviismuutusi ning neist lähtuvaid reforme
„Hea maksutõusu rong“ ei ole aga kuhugi läinud ning minu korduma kippuv vastus küsimusele „mida teha, et sündimusnäitajad paraneksid“ on praeguses sõnastuses järgmine.
Esiteks – iga vähegi rahvusmeelne erakond (ja nende valijad) peaks maksu(tõusu)de teele veetud punased jooned oma peast välja ja kohe hästi kaugele viskama, kui teemaks on sündimust soosivad rahalised lahendused. Vastasel juhul on pehmelt öeldes keeruline uskuda, et nad ise oma eesmärke tõsiselt võtavad. Eesti rahvuse kestmine (kestlik mittekahanemine) on kas prioriteet või üldse mitte. Ilma solidaarsuseta üksnes unistus.
Teiseks tuleb julmalt üle parda heita mõtteviis, nagu oleks laste kasvatamine, täpsemalt majanduslik suutlikkus selleks mingi luksus, mis tuleb palehigis rügades ja ülemustele suhu vahtides välja teenida. Perekonna igapäevane toimetulek vähimal väärikal tasemel peab olema tagatud, seda ei tohi miski ohtu seada. Üksnes siis võime rääkida kindlustundest, mis võimaldab peredel saada just nii lasterikkaks nagu nad ise tegelikult tahavad. 100 eurot seda ei paku. Vanemate endi edust las sõltub see, kas ja mil määral võib perekond endale lubada näiteks uue ja parema eluaseme soetamist, puhkusereise, kodust väljas söömist vms.
Kolmandaks – vähim, mida väärika toimetuleku tagamiseks teha saab, on võtta ainsa regulaarse perehüvitisena kasutusele individuaalne ja tingimusteta, tavavajadusi kattev „lapse kodanikupalk“ (praegu 545,15 eur) ja selle katteks solidaarsusmaks kuni kaheksa protsenti, nagu eespool mainisin. Kõikvõimalike „õigustatud ootuste“ vältimiseks võiks kaaluda varianti, et see lahendus kehtiks (näiteks ühe põlvkonna jooksul) üksnes Eesti kodakondsusega isikute lastele.
Neljandaks – kui rakendub eelmine punkt, siis peaksime tarbetuks muutumise tõttu saatma hingusele lahutatutelt elatise nõudmise tava (või vähemalt miinimumelatise), mis tekitab vaid kunstlikult võlglasi ja on haldusmahukas, kuid üksi lastega jäävale vanemale tagab mitte stabiilsuse ja turvatunde, vaid majandusliku sõltuvuse eksabikaasast.
Viiendaks – perede majandusliku turvalisuse huvides on vaja, et ka vanemate sotsiaalsed garantiid oleksid väärikad. Üks vajalik samm oleks täiskasvanu standardvajaduste defineerimine lisaks lapse omale – sisuliselt sotsiaalkultuurilise toimetulekupiiri kehtestamine sarnaselt Saksamaaga. Elatusmiinimumi praegusel kujul arvestamise üks eesmärke näib olevat inimese kultuurilise ja poliitilise aktiivsuse summutamine karistuseks toimetulekutoetuse vajaduse eest (vaba aeg = 4,10 eurot). Saksamaa kodanikuraha (Bürgergeld) sama komponent on tänavu 54,95 eurot (kodanikuraha standardsuurus on kokku 563 eurot). Tundub adekvaatne ka Eesti jaoks. Eesti ja Saksamaa hinnatasemete suhe on 100/108 (OECD, veebruar 2024).
Kui palju riigieelarvelisi ametikohti kõige eeltoodu rakendamise läbi mõttetuks muutub, selle kohta pole mul ülevaadet. Täisuniversaalse kodanikupalga kohta on vähemalt teada, et kuna sisuliselt kaotab see ühiskonnast tööealise abivajaja, siis muutuvad tarbetuks ka vähemalt pooled tööturumeetmed ja pool Töötukassat (sääst ca 774 miljonit eurot). Aga veel? Asjakohane teema riigirevisjoni jaoks, mille hulka võiks kuuluda ka kodanikupalga teostamisvõimaluste uuring.
Siinkohal meenus taas mullune skandaal sündimusuuringu ümber. Küsin lihtsalt – mis takistab taoliste uuringute läbiviimist nii, et sihtrühm saab kirjad vastamisüleskutse ja lingiga ankeedile, kuid uuringufirma teab üksnes saadetud kirjade arvu, mitte aadresse, sest kirjad lähevad teele rahvastikuregistrist? Võimaluste loomine selleks on programmeerijate töö, hea (poliitilise) tahte ja koostöövalmiduse taga. Töötav analoog on pealegi olemas. Euroopa kodanikualgatuste eestvedajad saadavadki niimoodi „pimesi“ uudiskirju oma algatuste toetajaile.
