Vajame mitte laste(toe)tusmaksu, vaid rahvuslikku ühtekuuluvussüsteemi
ID
1521
Vajame mitte laste(toe)tusmaksu, vaid rahvuslikku ühtekuuluvussüsteemi
  • Perede toetamine lihtsamaks –  toetus igale lapsele ongi toetus perekonnale
  • Lastetoetus katku keskmised standardkulutused lapse kohta kuus, tänavu 418,40
  • Tegemist võiks olla rahvusliku ühtekuuluvussüsteemi esimese etapiga
  • Ühtekuuluvusmaks kõigile ning hüvasti, alimendid ja Töötukassa
  • Ilmus Postimehes 25. augustil 2022. Siin on toimetamata versioon

Déjà vu. Ideed on edasi arenenud, aga muidu on kõik nagu nelja aasta eest*, ehkki siis polnud keegi maksudebatti algatanud. Peeter Espak  kirjutab taas ideest kehtestada täiendav maks, mille abil suurendada seniseid peretoetusi. Sedapuhku mitte lastetusmaksu nime all, kuna see oleks solvav nende suhtes, kes pole omal tahtel lastetud, vaid lastetoetusmaksuna (sellist mõistet on pakutud välja varemgi, näiteks 2009. aastal). Siiski oleks see autori idee järgi ikkagi suunatud lastetutele. Mina vangutan selle peale aga jälle pead ja soovitan samadel eesmärkidel hoopis universaalsemat, lihtsamat ning väiksema haldusmahukusega lahendust, mille järgi see täiendav maks on solidaarsusmaks kõigile - lastega peredele tuleb see lihtsalt tagasi tavakulutusi katvate lastetoetustena. Mistahes põhjusel lastetud ei saa end tunda kuidagi alavääristatuna, kui samasugune maks kehtib ka neile, kellel lapsed parajasti kodus kasvamas või juba iseseisvat elu elamas.

See solidaarsusmaks peaks võimaldama üht ja ainsat lastetoetust, mis tagab väärika toimetuleku ning mille kõrvale pole vaja muid regulaarselt makstavaid perehüvitisi (ma ei pea loomulikult silmas selliseid, mis on suunatud erivajadustega lastele, samuti lapse sünni, koolimineku ja mistahes muude elusündmustega seotud toetusi). Kindlasti pole mõtet eraldi toetustel, millele on adressaadiks kirjutatud “perekond”. Kõik, mis tuleb pereliikmetele individuaalselt, toetab ju perekonda tervikuna! Piisavas suuruses lastetoetus tähendab igal juhul ka suuremat tuge suurele perele, vähemalt niivõrd, kuivõrd suur on nn mastaabisääst.

Muidugi, kui perehüvitiste suurus ühe lapse kohta peab ilmtingimata kasvama kooskõlas laste arvuga, siis võib ju rakendada ka mõnd universaalset valemit – nt määrata kindlaks indekseeritav lastetoetuse baassumma, lastetoetuse suuruseks aga seesama baassumma korda (1 + laste arv / 10). Mis tähendab, et kümnelapselises peres oleks lastetoetus iga lapse kohta kahekordne baassumma, viielapselises peres aga 1,5 baassummat. Ise ma sellist lähenemist väga ei poolda, kuid ikkagi on see kordades parem kui ennastsalgava “sihtimisega” saavutatud toetuste liigirikkus ja sellest tingitud segapuder.

Pikemas perspektiivis peaksime küll minema kõiki hõlmava tingimusteta hüvitise ehk rahvakeeli kodanikupalga teed,  mis lubab riiki veelgi õhemaks lihvida ja milleks töökohtade vähenemise perspektiiv meid niikuinii sunnib. Kuid miks mitte alustada selle “päästevesti” rakendamist perehüvitiste süsteemi lihtsustamisest ning elamisväärse lastetoetuse maksmisest, kuidas me sellist toetust ning seda katta aitavat maksu ka ei nimetaks.

Pakun, et sõltumata hõlmatute ringist (lapsed või kõik) võiks selle nimi olla rahvuslik ühtekuuluvussüsteem (ühtekuuluvusmaks ja ühtekuuluvushüvitis), kuna see viitabki solidaarsusele ühise huvi nimel. Ja see ühine huvi on teadupärast eestlaste sündimuse kasv vähemalt taastetasemele, mis tagab eesti rahvuse püsimise. Selleks on vaja luua eeldused ning üks eeldus on kindlustunne, et mis ka ei juhtuks, pere toimetulek ohtu ei satu.

Igale lapsele makstav summa peaks võrduma vähemalt ühe kuu keskmiste standardkulutustega lapse kohta. Tänavu aprillist loetakse selleks 418,40 eurot. See on teatavasti aluseks elatisraha määramisel perest lahkuläinud vanematele (elatise baassumma on pool standardkulutustest). Kodanikupalga eestkõneleja mätta otsast vaadates on see ühtlasi väikseim võimalik kodanikupalk, mille üle on Eestis üldse mõtet diskuteerida. Kui suur see järgmise aasta aprillist pärast indekseerimis võib olla, seda ei oska paraku vist ükski hing ennustada. Inflatsioon on juba nii tublit tööd teinud, et Eesti hinnatase on jõudnud Lääne-Euroopa tasemele, küündides OECD andmetel (juuli 2022) 89 protsendini Prantsusmaa, 91 protsendini Saksamaa ning 97 protsendini Itaalia ja Hispaania hinnatasemest.

Hea seegi, kui palgad (ja maksude laekumine) hinnatõusu tempost maha ei jää. Sellele lootes ja mullustele andmetele** toetudes julgen väita, et keskmiste standardkulutuste suuruse lastetoetuse (laste ühtekuuluvushüvitise) katab ära 8% määras ühtekuuluvusmaks ilma maksuvaba osata, seda aga juhul, kui me tahame ilmtingimata vanemahüvitiste süsteemi alles hoida. Kui vanemahüvitistest loobuda ja katta ühtekuuluvushüvitis ka selle arvelt, siis piisab 6% suurusest maksust. Kumbki maksumäär peaks võimaldama isegi mõningast varu. Kuni 24-aastaste täiskasvanute kaasamine suurendaks emba-kumba protsendimäära kuni kahe võrra.

Korrutage nüüd 418,40 eurot oma laste arvuga ning kõrvutage tulemus sellega, mida pakuvad kõik senised perehüvitised kokku. Või kõrvutage see oma pereliikmete makstavate maksude summaga, millele on lisatud ka 6 või 8 protsendine ühtekuuluvusmaks. Näidis: kui on kolm last, siis on lastele makstav ühtekuuluvushüvitis kokku 1255,20 eurot. Kui mõlemal vanemal on töötasu 2241 eurot kuus ja ühtekuuluvusmaks 8%, siis on perekonna maksukoormus ilma töötuskindlustusmaksu, II sammast ja tööandjapoolseid makse (sotsiaalmaks jne) arvestamata sisuliselt 0, sest tulumaks ja ühtekuuluvusmaks on pere peale kokku sama suur kui lastele makstav ühtekuuluvushüvitis.

Kui võetakse kasutusele selline ühtekuuluvussüsteem, mis hõlmab kõiki (kodanikupalk), siis pole niigi ajutise iseloomuga vanemahüvitisest kindlasti mõtet kinni hoida. Kokkuhoiukohti tekib mõistagi rohkem (nt suur osa Tööukassa funktsioonidest, mitmed muud sotsiaaltoetused jne), aga neist pole praegu veel täielikku ülevaadet. Ka üksnes lapsi hõlmava süsteemi puhul võib täiesti õigustatult küsida, et mis mõte on lahutatud lapsevanemalt üldse veel elatisraha nõuda ja võlglase jahtimisele ressursse raisata, kui lastetoetus elementaarsed kulutused katab ning me kõik selle nimel makse maksame. Olen jätkuvalt seda meelt, et enda (ja oma laste) täielikuks lahtirebimiseks halvast suhtest on vaja ka nn rahakotisidemed katki lõigata. See on isikuvabaduse küsimus ning eriti oluline perevägivalla all kannatanutele. Lastetoetuste tõstmine standardkulutuste tasemele (kodanikupalgast rääkimata) seda ilmselt võimaldab. Otsustamise koht. Nagu ka küsimus sellest, kas ühtekuuluvussüsteem peaks hõlmama kõiki siinseid seaduslikke asukaid (mingi paiksusnõude alusel) või olema nn suletud solidaarsussüsteem ainult Eesti Vabariigi kodanikele (või kui just teisiti ei saa, siis ka teiste EL riikide kodanikele, kes siin resideeruvad), jättes ülejäänute jaoks kõik vanaviisi.