Kodanikupalga TEATAJA

Pealkiri
Kodanikupalk kui paindlikkusaine töösuhetele
Sama tekst blogilehel
Vt. ka Äripäev 28.04.2016 (Kodanikupalk – õng kõigile)

Tööandjad võivad ju karta, et igaühele väärikat eksistentsi tagav tingimusteta põhisissetulek (meil tuntud eelkõige kodanikupalga nime all) õõnestaks nende võimu olemasolevates töösuhetes ning nõrgendaks nende positsiooni palgaläbirääkimistel töösoovijatega, kuna inimestel kaob vaesumishirm. Aga kui mõelda sellele, millised probleemid põhisissetuleku läbi olematuks muutuksid, siis tulevad nad tõenäoliselt järeldusele, et positiivsed efektid kaaluvad selle võimukaotuse üle ning armastatud võlusõna “paindlikkus” ilmub täies ilus unistustest pärisellu.

Jätaksin siinkohal ära spekulatsioonid teemal, kui suur peaks olema põhisissetulek, et ta ühtaegu tagaks väärika elu ning oleks Eestile jõukohane, millist (üksikisiku) tulumaksumäära see eeldaks, milliste palgatasemete juures võiks see tekitada survet palkade tõstmiseks või langetamiseks, kas me saaksime sellegipoolest rääkida näiteks sotsiaalmaksu laest ning kus see avaliku sektori kulusid kokku hoiab. Tõsised debatid idee teostatavuse ja Eestile sobivate mudelite üle on pealegi alles ees, ent usutavasti aitab kasvõi Soomes käivitatav perustulo test (rääkimata Šveitsi juunikuisest referendumist) kiirendada selle teema jõulisemat esilekerkimist meilgi.

Kuidas on aga võimalik, et riiklik garanteeritud tulu töösuhted paindlikuks muudab?

Alustame lihtsalt tõdemusest, et põhisissetulek on idee kohaselt mõeldud kõigile (vähemalt riigi kodanikele – sel juhul on ta sõna otseses mõttes kodanikupalk). Seda makstaks sõltumata inimese tegevusalast, sissetulekutest või sotsiaalsest staatusest. Nii muutuks tarbetuks enamus sotsiaaltoetustest ja nendega seotud regulatsioonidest. Järelikult kaoksid ka piirangud toetuste maksmisel. Järelikult jääksid minevikku äriühingute juhatuste liikmete sotsiaaltagatiste probleemid.

Teiseks – kui inimesel on garanteeritud põhisissetulek olemas, siis ta võtab tõenäoliselt hoopis parema meelega vastu ühekordseid, nn projektipõhiseid, osalise tööajaga või puhtalt tulemuspalgaga töid. Tänane sotsiaaltoetuste süsteem kipub ju lisaks inimeste mõnitamisele bürokraatiaga tekitama vaesuselõkse - inimene kaotab isegi üsna sümboolses summas töötasu tõttu hoopis suurema toetuse. Mis töömotivatsioonist me räägime, kui töö teeb vaesemaks? Kodanikupalga kehtides aga oleks töötava inimese sissetulek mittetöötava kaaskodaniku omast igal juhul suurem, kusjuures täistööaja puhul kordades. Töötasu ju lisandub.

Lisaks sellele, et põhisissetulekuga kaoks õigustus kõikvõimalike Taskilate lepingujärgseks premeerimiseks lahkumishüvitisega kõrge palga saamise eest (nn parlamendipensionist pole mõtet rääkidagi), peaks töösuhete lõpetamine kui niisugune kujunema senisest lihtsamaks ja teatud juhtudel ka tööandjale vähem kulukaks. Arvestades töövõtja positsiooni tugevnemist oleks see ilmselt õiglane.

Pole vist mõtet seletadagi, et vaesumishirmust tingitud stress või äraelamiseks pealesunnitud ületöötamine ei ole midagi niisugust, mis annaks tulemuseks kvaliteetse töötaja ja tooks organisatsioonile edu.

Mõistagi ei tähenda eelöeldu, et kuhugi kaoks kohustus maksta töö eest õiglast ja inimväärset tasu, et loobutaks riiklikust miinimumpalgast ja ametiühinguid ei olekski vaja.

Töökohtade loomine aga lakkaks olemast eesmärk iseenese pärast. Ei sotsiaalne vastutustunne ega ka miski muu kohustaks riiki, omavalitsusi ja ettevõtjaid kulutama oma raha ja energiat mitte nii hirmus vajalike (sotsiaalsete) töökohtade loomiseks lihtsalt selleks, et nad oleksid olemas ja keegi neid täidaks. Kui mõni selline töökoht jääb loomata, siis inimesel, kellel jääb tänu sellele töökoht saamata, on sissetulek küll selle töötasu võrra väiksem, kuid tänu põhisissetulekule ei tähenda see vaesust, vaid lihtsalt tagasihoidlikku elu.

Isegi kui temast sel juhul ühiskonnale muud kasu ei ole, siis vähemalt täidab ta toodete ja teenuste tarbijana ettevõtjate ja palgatöötajate rahakotti, ei tülita korralikke inimesi oma materiaalsete muredega ning näitab ust kõigile „tööandjatele“, kes teevad ilmselt „paragrahvihõngulisi“ pakkumisi. Parimal juhul aga kasutab ta piiramatult käes olevat vaba aega mõttetööks, mille tulemusel tal sünnib päriselus rakendamist väärivaid ideid. Tänu sellele ning julgustatult teadmisest, et ebaõnnestumine ei too kaasa laostumist, teeb ta oma esimese katsetuse ettevõtluse alal.

Põhisissetulek ehk kodanikupalk ei ole kala vaesele, vaid õng ja söödavaru kõigile. Koos sprotikonservidega, et õngitseja oma värsket forelli püüdes elus püsiks.