Warning: preg_split() expects parameter 2 to be string, array given in /home/np11988/domains/kodanikupalk.ee/private_html/pohisissetulek/libraries/fabrik/fabrik/Helpers/StringHelper.php on line 1094

Warning: preg_split() expects parameter 2 to be string, array given in /home/np11988/domains/kodanikupalk.ee/private_html/pohisissetulek/libraries/fabrik/fabrik/Helpers/StringHelper.php on line 1094

Kodanikupalga TEATAJA

Pealkiri
Panama papp ja põhisissetuleku paratamatus
Sama tekst blogilehel
Jaanus Nurmoja | Panama papp ja kodanikupalga paratamatus Õhtuleht, 14. aprill 2016 / Arvamus | Kommentaar

Võib-olla tõesti ei ole maailm pärast Panama paberite leket enam endine. Iseküsimus, kui tõelähedane on Kaja Kallase dramaatiline prognoos, mis kõneleb usalduse kaotusest demokraatia ja pankade vastu ning ei välista lausa revolutsioonegi.

Hoopis tõenäolisem on kuulda retoorilist küsimust: kes usuks nüüd enam väidet, nagu poleks riik võimeline tagama igaühele elu ülalpool vaesuspiiri?

Juba võttiski ajalehe “The Guardian” portaalis sõna USA Roosevelti Instituudi universaalse sissetuleku projekti üks juhtidest Colin Holtz, kelle sõnul tõestas Panama leke, et universaalne põhisissetulek on riigile jõukohane. Universaalset, tingimusteta põhisissetulekut kutsutakse meil teadupärast kodanikupalgaks (on pakutud ka rahvastipendiumi nimetust).

Nagu Holtz märgib, on ideel olnud Ameerikas läbi aegade toetajaid “alates Thomas Paine’ist kuni Martin Luther Kingini”. Kuid sellele on saanud osaks ka lõputult kriitikat – need, kes pooldavad majanduses “ranget” joont väidavad, et “me lihtsalt ei saa seda endale lubada”, pidades silmas nii põhisissetulekut kui ka ükskõik millist muud vaesusevastast meedet, mis kasvataks oluliselt sotsiaalkulutusi.

“See väide muutus pihuks ja põrmuks sel nädalal, kui toimus Panama paberite leke,” lisab Holtz. “Kõik ei pruugi nõustuda garanteeritud universaalse sissetuleku kui sellisega või siis selle maksmisega igaühele. Aga ärge tulge ütlema, et me ei saa seda endale lubada.”

Pole põhjust arvata, et samamoodi ei mõelda ka mujal maailmas, kus põhisissetuleku idee on populaarsust võitmas. Sellest on saamas osa poliitilisest debatist Uus-Meremaal, testimist plaanitakse Kanadas Ontario provintsis… Rääkimata juba Euroopast. Juunis toimub referendum Šveitsis, mitmed Hollandi linnad valmistuvad põhisissetulekut testima. Pealegi on kodanikupalga küsimus lausa valitsuse tasemel üleval siinsamas, põhjanaabrite juures – Soome perustulo testi ettevalmistustööd on nii kaugel, et testi teostatavuse uurijad esitasid märtsi lõpus valitsusele vaheraporti, mis kirjeldab erinevaid mudeleid ning soovitab vähemalt testimiseks nn osalise põhisissetuleku mudelit (550 või 750 eurot kuus, mis kõiki sotsiaaltoetusi ei asendaks). Lõppraport tuleb novembris, testi kavandatakse aastail 2017-18.

Selliste arengute taustal tundub kummaline, et põhisissetuleku kehtestamise võimaluste vastu pole siiani avalikku huvi ilmutanud Eesti poliitikud, kuigi “avatus” on klišeena nende sõnavarasse juurdunud. Erakondadest on vaid Eestimaa Rohelised kodanikupalka juba pea 10 aastat propageerinud.

Ausalt öeldes oleks viimane aeg hakata siingi juba otsima nii sobivaid mudeleid kui ka testimismooduseid, sest maailmas toimuva järgi otsustades pole põhisissetuleku küsimusest ühel hetkel pääsu niikuinii. Jätan praegu kõrvale isikuvabaduse, vaesumishirmu kadumise, võimaliku vihavastase ravitoime ja muu positiivse, mis üksikisiku jaoks kodanikupalgaga seostub. Tasub aga tähele panna, et tehnoloogia arengu ja tööprotsesside automatiseerituse tingimustes suureneb osalise tööaja osatähtsus meie elus. Eestiski räägivad tööandjad üha valjemini vajadusest paindlikumate töösuhete järele. Seda aga kodanikupalk just võimaldabki.

Eesti mahajäämusel kodanikupalga teema käsitlemisel on siiski üks eelis ka – selle võrra on nimelt vähem “jalgratta leiutamist”, seevastu rohkem valmiskujul ideid ja ka kogemusi. Kindlasti hoiame kätt pulsil Soome testil. Samas on meil võimalik tutvuda ka teiste mudelitega, mille hulgast ehk leidub selliseidki, mida Eesti jaoks kohandada.

Näiteks Portugal, mis on nii oma majandusnäitajatelt, hinnatasemelt kui ka miinimumpalgalt Eestile võrdlemisi sarnane. Sealsed põhisissetulekuaktivistid on pakkunud välja, et põhisissetuleku suurus võiks olla 435 eurot kuus (hinnatasemete erinevust arvestades peaaegu nagu 400 eurot Eestis). Sellele lisanduv palgatulu ja muud sissetulekud oleksid maksustatud ühetaoliselt 50%-ga. Harjumatult suur protsendimäär küll, aga see ei näita tegelikku maksukoormust, sest osa maksudest tuleb põhisissetuleku näol tagasi – kusjuures palgaga alla 870 euro kuus on inimese põhisissetulek suurem kui tema makstud tulumaks. Hea näide maksuprotsendi näilisusest.

Olgu öeldud, et põhisissetulek ehk kodanikupalk on sisuliselt sama mis omal ajal Milton Friedmani poolt propageeritud negatiivne tulumaks. Erinevus on vaid tehniline. Portugallaste mudel näeks selle järgi välja nii, et 870 eurot kuus oleks maksuvaba, tulumaksumäär aga 50%. Maksuvaba piiri ületavast osast peetaks tulumaksu kinni, nagu seda alati on tehtud. Alla maksuvaba määra teenijad aga saaksid iga “teenimata” euro kohta tagasi 50 senti. See eeldaks paraku reaalajas toimuvaid otsuseid – kellelt kinni pidada, kellele juurde maksta?

Ilmselgelt on põhisissetuleku mudel hoopis vähem haldusmahukas. Tehniliselt teostatav on ta juba praegu. Seega odavam.