Aeg, mil ilm ärgitaks ka ilma koroonaohuta kokkuhoiule lõunamaareiside arvelt, tundub maksudebatti käimatõmbamiseks mõistagi huvitav (nagu ka mõne organisatsiooni asutamise toiminguteks). Samas võib ilma irooniata öelda, et sõltuvalt inimesest võib troopiline kuumus ka hea sahmaka vaimuenergiat süstida ja mõttetööd ergutada. Nii et pole tingimata paha.
Kui juba maksudebatt, siis ikka eesmärgikeskne. Kodanikupalga eestkõnelejana kutsun mõistagi pidama silmas võimaluste loomist selle mehhanismi kasutuselevõtuks ning andma allkirja algatusele https://sign.eci-ubi.eu tingimusteta põhisissetulekute kasutuselevõtuks liikmesriikides. Lähtudes kogemustest, millega meid “rikastas” COVID-19 ning väljavaatest, et palgatööst saab automatiseerimise tõttu privileeg, peaks eesmärgiks olema üksikisiku tagatud toimetulek - sõltumata tema edukusest ja seisundist tööturul või ärimaalimas. Teisisõnu – majanduse võimestamine üksikisku võimestamise teel. Konkreetselt Eestit silmas pidades tuleb selles ühtaegu näha tingimuste loomist loomuliku iibe kasvuks rahvastikutaasteks vajalikule tasemele.
Aga äkki oleks astmeline tulumaks ikkagi parem? Et kas pooldan seda? Vastan: jah ja ei. Mida see tähendab? Esiteks seda, et aktsepteerin põhimõtteliselt eesmärki muuta madala sissetulekuga inimeste maksukoormus nii väikeseks kui võimalik. Teisalt aga leian, et astmelise tulumaksu vastastel on vähemalt üks hea põhjus toetada kodanikupalka (ja anda algatusele allkiri), kusjuures pisut teistsugune, kuid sama hea põhjus selleks on astmelise tulumaksu pooldajatelgi.
Miks nii? Sest rahvasuus kodanikupalga nime all tuntud üldine ja tingimusteta baaselatis on arvatavasti tõhusaim viis mitte lihtsalt astmelise tulumaksu ärahoidmiseks, vaid ka olemasoleva täiel määral ühetaoliseks muutmiseks (kuusissetulekul alates 1201. eurost kuni 2100-nda euroni on varjatud kujul 31,11% maksumarginaal, sest maksuvaba tuluosa kahaneb).
Astmelist tulumaksu – erinevaid nullist suuremaid maksumäärasid kahele või enamale tuluosale sõltuvalt tulu suurusest – ei ole kodanikupalga kehtides lihtsalt vaja. Lisaks pole siis mõtet ka "nullastmel" ehk maksuvabal tuluosal, sest juhul, kui rakendamisel domineerib terve mõistus, ei ole kodanikupalk niikuinii maksustatav tulu. Küll aga täidab ta muu hulgas samasugust rolli nagu astmeline tulumaks – kergendab väikese tulu saajate maksukoormust, tehes seda samas hoopis tõhusamalt ja lihtsamalt.
Vabastav tulumaksutagastus
Kuid mis kõige tähtsam – ja nüüd silmad siia, kõik mugavuspoliitikud, kes otsivad seda üht ja ainsat probleemi, mida kodanikupalk peaks lahendama – see võtab üksikisikult võimaluse langeda vaesusesse. Samamoodi, nagu päästevest võtab võimaluse uppuda. Lahedatavaks (raam)probleemiks on seega vaesumisvõimalus ning asjaolu, et sellega kaasneb vaesumishirm, mis on seni piiranud inimeste valikuvabadust ja ettevõtlikkust ning pahatihti sundinud keelt hammaste taga hoidma.
Lisaks kaotab kodanikupalga kasutuselevõtuga mõtte suur osa traditsioonilistest sotsiaaltoetustest, nendega seotud regulatsioonidest ja bürokraatlikest toimingutest. Eks palju muudki. Kindlasti on see minu isiklik veidrus, et pean kodanikupalga juures tähtsaimaks hoopis võimaluste loomist mõnede suurte ja heade (sealhulgas Eesti põhiseaduse preambulis sõnastatud) eesmärkide saavutamiseks, samuti mitmeid tõestatud häid kõrvalmõjusid nagu näiteks rahvatervise ja noorte haridustaseme paranemine. Kuid eks paljuski lööb siin ukse lahti just vaesumishirmu kõrvaldamine, mis seal salata.
Kui maksudest rääkida, siis võime kodanikupalka õigustatult käsitleda tulumaksutagastusena. Kujutame selleks ette lihtsustatud näidismudelit: kodanikupalk 400 eurot kuus ja ühtne tulumaksumäär 40% alates esimesest eurost.
Mis siis, et tulumaksumäär on selles näidises praegusest kaks korda suurem – tegelik maksukoormus võib teatud juhul olla hoopis null. Nii on näidisjuhtumi korral siis, kui brutotulu, mis kodanikupalgale lisandub, on 1000 eurot kuus (tulumaks 400 miinus kodanikupalk 400 ehk saad riigilt samapalju kui riigile maksad). Kui sotsiaalmaksu olemasolu unustada, siis võiks seda nimetada “saajate ja andjate piiriks”.
Bruto 4000 eurot kuus tähendab samasuguse mudeli korral mitte 1600, vaid 1200 euro suurust tulumaksukoormust – teisisõnu 30%. Neljakümne protsendini ei kasva tegelik koormus eales, kuid progresseerub tulu suurenedes ja läheneb sellele lõputult. Väiksema brutosissetulekuga kui 1000 eurot kuus on kodanikupalga saaja tegelik tulumaksukoormus aga hoopis negatiivne.
Seega näeme, et maksumäär on eeltoodud mudeliga küll ühetaoline, mis on meelepärane maksusüsteemi lihtsuse taotlejaile (sh astmelise tulumaksu vastastele), kuid tänu kodanikupalgale muutub maksukoormus sellegipoolest vastavalt tulude muutumisele – kahaneb tulude vähenedes, kasvab tulude suurenedes – ja seda senisest märgatavamalt, mida taotlevad omakorda astmelise tulumaksu pooldajad.
Kodanikupalk - loomulik osa maksudebatist
Õhuke riik ei võrdu maksude madala osakaaluga SKT-s, olgu põhjuseks siis maksude vähene hulk või madalad protsendimäärad. Riiki võib õhukeseks nimetada niivõrd kuivõrd ta ei käitu oma kodanikega lapsehoidja kombel, kontrollides nende majanduslikku käitumist ja nõudes “abikõlblikkuse” tõestamist, vaid usaldab neid, muutes asjaajaamise lihtsaks ning vajaduse erinevate toimingute järele minimaalseks. Maksusüsteemi eesmärk peab olema seda toetada, mis siis, et võib-olla hoopis ise “paksenedes”. Ja teistpidi – kui seda maksude paksenemist on nii või teisiti oodata, miks siis mitte juba kasutada seda ka kodanikupalga ellukutsumiseks?
Kui inimene peab 21. sajandil kellelegi tõestama oma sissetulekute vähesust, mängima aktiivset tööotsijat või haarama igast ettejuhtuvast õlekõrrest, kus töö sisuks on “õnneliku lõpuga massaž” ja seda lihtsalt selleks, et tal oleks elementaarne, väärikat elu võimaldav toimetulek (mitte ajada segamini laheda eluga) - siis selline olukord on ühiskonnareostus, millest tuleb lahti saada nii kiiresti kui võimalik.
Vaevalt et keegi vaidleb vastu ka seisukohale, et eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise nimel tuleb ka nende kandjatele tagada majanduslik võimekus kasvatada üles just nii palju lapsi kui nad tegelikult tahavad, sõltumata nende edukusest tööturul või ärimaailmas. Ja kui kõrvaldada vaesus kui üks põhjus, miks aborte tehakse, võib abortide osa meie elus tublisti kokku kuivada.
Mõne maksumäära suurendamine või uue maksuliigi kasutuselevõtt kõige selle nimel on teisejärguline probleemike. Kui sedagi. Mõte ebapopulaarsetest, ent vajalikest reformidest võib olla hästi unustatud, kuid ei tohiks meile olla võõras. Rääkimata juba sellest, et uute maksude kehtestamine või olemasolevate maksumäärade liigutamine suuremaks või väiksemaks täidab ikkagi mõnd eesmärki, kuid ei saa ise kunagi olla eesmärk.
Koroonakriis ja “riigi lukku panemine” omakorda peaks ammu olema pannud meid teadvustama, et kindlaim viis ühiskonna stabiilsuse tagamiseks on majanduse toetamine üksikisikute kaudu, nende toimetulekut tagades. Kui igaühe elementaarne toimetulek on tagatud, kas on siis keegi õigustatud tööandjalt nõudma, et ta maksaks töötajale raha kodus istumise eest? Seega kaob vajadus palgatoetuste järele. Samal ajal aga on tagatud stabiilne sissetulek igapäevaselt vajalikele sektoritele, sest nende tarbijatel säilib elementaarne ostuvõime. Mõelgem ka väikestele ühemehe- ja perefirmadele – kuna kodanikupalk on niikuinii kõigile, võivad needki kriisi ajal jääda probleemitult paremaid aegu ootama, sest nende sissetulek ei ole enam täielikus sõltuvuses klientidest, kes ajutiselt ära kaovad. Nii suudavad kõik asjaosalised karme karantiiniaegu rahulikult läbida ja neist ühes tükis välja tulla.
Kodanikupalga küsimus peaks kuuluma maksudebati juurde, kuna see mõjutab otseselt inimese maksukoormust. Sestap oleks patt püüda neid kaht asja eraldi vaadelda.
Võime näiteks võtta eelduseks, et kodanikupalga vähim mõistlik suurus Eestis kõigile vanuserühmadele on võrdne keskmiste standardkulutustega ühele lapsele (2020. aasta seisuga 362 eurot kuus*), et sotsiaaltoetustest asendatakse kodanikupalgaga vanaduspensioni baasosa, toimetulekutoetused ja peretoetused, samuti mitmesugused stipendiumid, kuid alles jäävad mõned vajaduspõhised toetused - näiteks neile, kellele terviseprobleemid tekitavad tavapärasest suuremaid igapäevakulutusi. Ning kuna tõenäoliselt katab eelnimetatu kodanikupalga vaid osaliselt, tuleb ilmselt suurendada maksude osatähtsust meie elus.
- Kas Eestis piisaks selle katteks tulumaksumäärast 32% või peaks see olema hoopis 40% või 45%? Või oleks mõttekam hoopis lisada omaette nn solidaarsusmaks? Või kasutada muid, mitte otseselt üksikisikuga seotud makse?
- Kas kodanikupalk peaks täielikult toetuma maksusüsteemile või peaks Euroopa Keskpanka jätkuvalt mõjutama selles suunas, et vähemalt koroonakriisi laadsetes oludes hoitaks inimesi ja nende kaudu majandust pinnal “helikopterirahaga”?
- Kas hoolduskindlustust ja vastavat maksu on kodanikupalgaga üldse vaja?
- Mis peaks kodanikupalga olemasolul veel õigustama niigi kõrgepalgaliste tippjuhtide ja parlamendiliikmete ülekuldamist lahkumishüvitistega?
- Kas on mõtet lasta alimentidel ja nendega seotud vaidlustel mürgitada kummagi lahutanud abielupoole elu, sealhulgas säilitades vägisi “rahakotisidet” nende vahel, kelle lahutuse põhjustas perevägivald, ehkki iga lapse standardkulutused on kodanikupalgaga kaetud?
- Kas peaksime mõtlema ka sotsiaalmaksu lae kasutuselevõtust üheaegselt kodanikupalgaga, kuna tulumaksumäär tõenäoliselt suureneb?
- Ja lisaks - kuna maailmas seni toimunud eksperimendid on näidanud tingimusteta tagatud toimetuleku kui stressi vähendaja soodsat mõju rahvatervisele (mis vähendab ravikulutusi), siis kas poleks mõttekas tagada ravikindlustus tingimusteta kõigile püsielanikele, solidaarsest tervisekindlustusmaksest (mis on osa sotsiaalmaksust) aga teha ühtaegu pensionisammas?
Umbes selline võiks see küsimustering välja näha. Maksudebatist, mille keskmes kodanikupalk, on meil aga õigupoolest käepärast vähemalt üks näide mujalt Euroopast.
Prantslaste idee: kodanikupalk kui maksukrediit
Siinkohal kasutangi juhust ja soovitan maksureformist huvitujatel pöörata tähelepanu Prantsusmaa avalikule debatile “kodanikubaasi” (Socle Citoyen) üle, mille Rahvusassamblee algatas mullu novembris. Mitte et me peaksime seda tingimata püüdma üksühele kopeerida – tuleb ju arvestada riikide erinevusi, sealhulgas asjaolu, et kui Prantsusmaal moodustavad maksutulud SKT-st peaaegu poole (47,4%), siis meil kõigest kolmandiku. Kuid mõtteainet või inspiratsioonigi siit ehk saab – kasvõi õrnagi ettekujutuse, milline võiks Eesti mudel numbrites välja näha. Aidaku meid ka teadmine, et see maksutulude osakaalu erinevus ei pruugi nii suureks jääda.
Kodanikubaasiks kutsutud universaalse sissetuleku mehhanism kujutab endast idee poolest komplekslahendust, mis näeb ette ka tulumaksu muutmist universaalseks ning sotsiaalse kaitse süsteemi lihtsustamist. Teisisõnu – riigi lihvimist õhemaks.
Pärast sotsiaalkindlustusmaksude mahaarvamist alles jääva tulu erinevatele osadele kehtivad Prantsusmaal praegu tulumaksumäärad 0%, 11%, 30%, 41% ja 45% (kaks viimast puudutavat vaid umbes 1% elanikest). Kodanikubaasi idee eestkõnelejad eesotsas ökonomist Marc de Basquiat’ ja parlamendiliikme Valérie Petit’ga ei ole küll ühtki numbrit kivisse raiunud, kuid näiteks diskussiooni algatamise ettepanekus kinnitab selle esitanud parlamendiliikmete rühm, et kui need maksuastmed asendada ühtlase 32% suuruse tulumaksumääraga, siis see võimaldab kodanikubaasi alussummaga 564 eurot kuus (Prantsusmaa hinnataseme juures umbes sama mis Eestis 423 eurot). Sama suur on praegu töötutele või alahõivatutele suunatud nn aktiivse solidaarsuse tasu (Revenu de Solidarité Active, RSA) - tingimuslikult tagatud sissetulekumiinimum, mille taotleja peab üldjuhul olema 25-aastane või vanem.
Kodanikubaasi süsteem vahetaks RSA välja, kaotaks sellega seotud bürokraatia ning puudutaks tingimusteta kõiki täiskasvanuid. Lastega täiskasvanutele on kodanikubaas mõistagi suurem, kuid siinkohal ma neil üksikasjadel ei peatuks. Täiskasvanuks saades aga ei sõltu noor inimene enam oma vanemate rahakotist, kui kodanikubaasi idee käiku läheb. Noor iseseisvub hõlpsamini.
Paar aastat on Prantsusmaal olnud kasutusel uudne riiklik IT-lahendus – pangakontodega seotud automaatne ümberjagamissüsteem (mõneti ehk võrreldav meie ettevõtluskontoga). Osa aktiviste näevad selles lahenduses ka kodanikupalga kasutuselevõtu lihtsustajat ning see oli üheks tähtsamaks ajendiks kodanikubaasi mehhanismi väljapakkumisele. Sedasama rakendust lootis ka autonoomse Korsika parlament kasutada kodanikupalga eksperimendis saarel tervikuna**, mille poolt hääletati mullu kevadel, kuid senistel andmetel pole Prantsusmaa rahandusministeerium selleks nõusolekut (veel) andnud.
Idee järgi saab kodanikupalgast sisuliselt maksukrediit. Rakendus teeb igakuiselt kokkuvõtte kodanikule laekunud maksustatavatest tuludest ning sõltuvalt maksukrediidiga sooritatud tehte tulemusest kas võtab riigi kasuks tulumaksu või hoopis maksab kodanikule riigi poolt juurde. Esialgsest, maksumäära põhjal ettenähtud tulumaksust lahutatakse alussumma (siin toodud näite järgi 564 eurot). Kui tulemus on positiivne, läheb see kodanikult riigile, kui aga negatiivne, maksab riik selle võrra kodanikule juurde. Maksustavate tulude puudumisel saab kodanik riigilt ülaltoodud näite järgi 564 eurot, kui aga maksustatav tulu on 3525 eurot kuus (ja tulumaksu “bruto” 1128), peetakse hoopis temalt 564 eurot riigi kasuks kinni.
Kui rääkida aktivistidest, kes on väljendanud oma suhtumist prantslaste kodanikubaasi ideesse ning “hallid varjundid” kõrvale jätta, siis jagunevad nad laias laastus dogmaatikuteks ja pragmaatikuteks (viimaste hulka loen ka ennast). Dogmaatikute arvates ei tohiks seda UBI-ks (Universal/Unconditional Basic Income) nimetadagi, kuna see ei kanna tingimusetuse, universaalsuse ja kodanike usaldamise ideoloogiat, vaid meenutab pigem negatiivset tulumaksu. Kodanikule üle kantav summa ju sõltub tema tuludest, mida “suur vend” vaata et reaalajas jälgib! Pragmaatikud aga juhivad tähelepanu asjaolule, et baassumma, mis lahutatakse vaikimisi määratud tulumaksust, on universaalne nagu maksumäärgi – kõigile ühesuurune. Kui piisavuse ja individuaalsuse üle võib vaielda, siis universaalsuse ja tingimusetuse nõue on ometi täidetud!
Pealegi - isegi kui nõustuda väitega, et erinevus negatiivse tulumaksu ja kodanikupalga vahel on mitte pelgalt tehniline, vaid ka “ideoloogiline”, on ümberjagamise tulemus ometi üks ja sama (muidugi eeldusel, et parameetrid on samad, näiteks maksuvaba “nullpunkt” 1762,50 eurot kuus ja maksumarginaal 32% või kodanikupalk 564 eurot kuus ja tulumaksumäär 32%).
Võimalik erijuhtum ehk “suletud solidaarsussüsteem”
Võlgnen selgituse sõnale “üldjuhul”, kui väidan, et astmelist tulumaksu pole kodanikupalgaga vaja. Teatud juhul võime öelda, et ta tekib paratamatult - siis, kui on tegemist mitte olemasoleva tulumaksumudeli muutmise, vaid täiendava solidaarsusmaksuga n% alates esimesest eurost, kusjuures senine tulumaksu mudel jääb samaks. Kui sellist vaadata koos praeguse tulumaksuga ja nad “üheks mõelda”, näeb tulemus välja nagu astmeline tulumaks, kus madalaim maksumäär kuni 500 euro ulatuses kuus on n%, alates 501. eurost aga (n+20)%, seejärel (konverteerides “kahaneva maksuvaba tulu” tavaliseks maksumääraks) alates 1201. eurost kuni 2100-ndani (n+20+11,11)% ja edasi jälle (n+20)%. Kas n% väärtus võiks sel juhul olla näiteks 18%?
Omaette solidaarsusmaksuga lahendust läheb tõenäoliselt vaja siis, kui kodanikupalga saajate ring tõepoolest vaid kodanikega piirdub. Mõistagi on ka lisamaksukiht sel juhul ainult kodanikele. Tekib suletud solidaarsussüsteem. Sellest väljaspool olijatele jääb rõõm madalamatest maksudest ja traditsioonilisest, ebamugavast sotsiaalsest kaitsest, mis on neile kõigile võrdselt kättesaadav sõltumata päritolust, Eestis elatud ajast või põhjusest, miks neil Eesti kodakondsust pole. Sellisena on suletud solidaarsussüsteem EL-s aktsepteeritav. Olen muu hulgas tähele pannud, et ka tingimusteta põhisissetuleku teemat käsitledes räägivad Euroopa Komisjoni ametnikud ikkagi kodanikest.
Mis eesmärk võiks olla sellise piirangu taga ehk mida sellega loodetaks saavutada või ära hoida, ei vaja ilmselt lähemat selgitamist. Olen seda teinud ka varem, siis, kui koguti allkirju kodumaisele algatusele kodanikpalga teostatavuse uuringuks. Suletud süsteemi miinuseks võib olla küll väiksem kokkuhoid, kuna eeldatavasti tuleb “vana bürokraatia” osaliselt säilitada. Iseküsimus, kui kauaks ja mis ulatuses. KIndlasti tuleb silmas pidada, et kui meid tabab järjekordne “covid”, siis ei ole mõeldav, et ükski riigis viibija jääks saatuse hooleks. Süsteemi suletus hakkab mõttekust kaotama tõenäoliselt siis, kui suurem osa maailmast on kodanikupalga kasutusele võtnud.
Muide, olen varem naljaga pooleks piltlikult öelnud, et kodanikupalga juurutamise järel võib Töötukassa kinni panna. Tegelikult ei tohiks asi nii “karm” olla, sest Töötukassal on teenuseid, mida tõenäoliselt läheb ka kodanikupalgaga vaja. Kuid struktuuride kokkutõmbamisi ja ühendamisi (näiteks stiilis “Töötukassa ja Haigekassa kokku”) on vast ikkagi põhjust oodata.
Maksuvaba tulu kahanemisest oleks tulumaksumudeli arusaadavuse huvides küll mõistlik loobuda. Huvitav idee pole tingimata hea. Isegi viie maksumääraga Prantsusmaa mudel on praegu meie omast lihtsam.
Klassivaen, see tunamullune lumi
Pidin põrandale istuli kukkuma, kui lugesin 26. juuni “Keskpäevatunni” ülevaatest väidet, nagu oleks astmeline tulumaks klassivaenu tekitamise vahend.
Eks ta ole muidugi intellektuaalselt huvitav mõttemäng – kes keda vaenama hakkab ja kuidas seda seni pole juhtunud? Kodanikupalga puhul on asi isegi lihtsam ja loogilisem – võime ju kujutleda bordellipidajate ja kiirlaenupakkujate ülestõusu, kuid siin pole midagi pistmist sissetulekuklasside, vaid kuivale jäävate valdkondadega.
Kui miski siin ilmas üldse on klassivaenu õhutanud, siis apostel Pauluse kurikuulsaks saanud uitmõte töötamisest ja söömisest. Kui jätame ta sinna, kus on tema koht – Pauluse teine kiri tessaloniklastele, Lenini teosed (al. 1917)***, Nõukogude põhiseadused (1918, 1936, kaudselt ka 1977), kommunismiehitaja moraalikoodeks (1961) ning Steve Kekana hiti “Raising my family” naljakaver Kuldselt Triolt (1987), siis võime hoopis öelda, et oleme kahe eelmise sajandi museaalidest nagu klassivaen ja sotsialism lõplikult lahti öelnud.
Kodanikupalga kasutuselevõtt oleks sellele omakorda veenev kinnitus.
------------
- * - kahekordne elatisraha arvutamise baasmäär elatise kindlaksmääramise korra muutmise eelnõu järgi, mis hetkel on juriidilistesse vaidlustesse takerdunud
- ** – Korsika mudel: alussumma 500 eurot kuus, tulumaksumäär 35%
- *** – Lenin tituleeris selle sotsialistlikuks printsiibiks (esmakordselt artiklis “Riik ja revolutsioon”, ühes hilisemas lausa käsuks)
Hiljaaegu tõdes Jüri Ratas, et maksusüsteemi tuleb tõsiselt arutada, kuid erakonnad pole sellega kaasa tulnud, sest see küsimus pole just kõige populaarsem. Muidugi on seda debatti vaja! Küllap on tal ka teistes punktides õigus, kuid ärgu sellest veel järeldatagu, et paaniline hirm maksudebati ees vaevab kõiki teisi erakondi peale Keskerakonna. Rohelised kindlasti nende hulka ei kuulu.
Mis puudutab näiteks progresseeruvat astmelist tulumaksu, siis seda pooldab ka Erakond Eestimaa Rohelised, kuna see võimaldab muuta madalama tulu saajate maksukoormuse võimalikult väiksemaks. Maksuvaba peaks olema kuni 1000 eurot kuus, töötavale pensionärile 400 euro võrra suurem. Maksuvaba tulu ületavale osale kuni kahe mediaanpalga piirini on tulumaks 15%, kahe ja nelja mediaanpalga vahelisele osale 20% ja nelja mediaanpalka ületavale osale 23%. Tulumaksu kasutamise kuni 2% ulatuses võib maksumaksja ise otsustada. Muidugi on roheliste mitmed maksuideed seotud keskkonnapoliitikaga.
Maksudebatt ei saa toimuda kusagil isoleeritud kambrikeses maksude eneste pärast, vaid ikkagi pidades silmas eesmärke, mida soovime riigina täita ja mille täitmist maksusüsteem peaks toetama. Kõige tüüpilisem ja vaidlusi tekitavam näide on muidugi sotsiaalpoliitika ja rahvastikupoliitika. Peaksime küsima – milline on see hind, mida oma eesmärkide täitmiseks vääriliseks peame? Kui tingimuste loomine eestlaste sündimuse tõusuks taastetasemele on väärt eesmärk, siis kas see on oma hinda väärt ka juhul, kui selleks hinnaks on üksikisiku täiendav solidaarsusmaks (olgu siis suurusjärk 6-8% või hoopis 25-30%), katmaks perede väärika toimetuleku tagamist? Või teistpidi - kas eestlaste arvu vähenemine ja jätkuvalt madal sündimus on ikka mõistlik hind võimaluse eest jätkuvalt imetleda oma maksumäärade väiksust?
Keskmised standardkulutused ühe lapse kohta kuus (mis on aluseks elatise määramisel) on praegu veel “ametlikult” 418,40 eurot, kuid pärast aprillikuist indekseerimist suureneb see number tõenäoliselt 500 euro kanti. Olen üsna veendunud, et kui perehüvitiste süsteem neid kulutusi ei kata, siis ei ole ühegi valemiga võimalik täita Eesti riigi põhiseaduslikke eesmärke, luua sobivaid tingimusi sündimuse tõusuks taastetasemele, luua keskkonda selleks, et perekond võiks igasuguse sunduseta otsustada – kasvame just nii suureks kui tegelikult tahame! Hiljutine perehüvitiste seaduse muutmine oli küll liigutus õiges suunas, kuid ikkagi pigem sümboolne ja järgis sissetallatud rada. Pealegi võimendus seadusesse juba eelnevalt sisse kirjutatud ebavõrdsus laste kohtlemisel. Mida oleks sellega peale hakata näiteks miinimumpalka saaval perekonnal, kellel pole veel esimest lastki?
Kodanikupalk päästevestina meile kõigile selga, ega siin alternatiivi ole! Ja väiksemast summast kui needsamad standardkulutused pole mõtet rääkida. Roheliste plaanides on enne kodanikupalga täiemahulist rakendamist vähemalt kaheaastane pilootprojekt algusega 2025. aastal (järgneks järk-järguline rakendamine). Pärast COVID-19 pakutud “teravaid elamusi” ei ole ega saagi enam olla küsimust “kas”, on vaid “kuidas oleks kõige parem”. Perehüvitiste süsteemi lihtsustamise ja lapsetoetuse tõstmisega toimetulekut tagavale tasemele aga võime kohe alustada. Sisuliselt võikski selle kohta öelda, et kodanikupalga rakendamist alustatakse lastest, olenemata pilootprojektist.
Laste ebavõrdse kohtlemise taga on praeguste peretoetuste liigirikkus, mille otstarbekus on pehmelt öeldes küsitav. Mõistlik oleks sellest liigirikkusest loobuda ning võtta kasutusele üks ja ainus, individuaalne lapsetoetus (mis iganes nime all), mis katab just needsamad keskmised standardkulutused ja tagab laste elementaarse toimetuleku. Seega – alates aprillist tõenäoliselt ligi 500 eurot lapse kohta kuus. See on rahastatav hinnanguliselt 8% suuruse täiendava solidaarsusmaksuga, aga kui loobuda ka vanemahüvitistest, siis piisab 6 protsendist. Võime seda kokku nimetada rahvuslikuks ühtekuuluvussüsteemiks (ühtekuuluvushüvitis ja ühtekuuluvusmaks). Sellesse panustab igaüks, keda süsteem hõlmab ning kes saab maksustatavat tulu ja kui peres on lapsi, siis tuleb see hüvitisena perekonda tagasi. Perekonna reaalne maksukoormus võrdub riigile tasutud maksud miinus riigilt saadud hüvitised. Nii on ka kodanikupalgaga, mis on kõigile sõltumata vanusest. Lihtne ja läbipaistev süsteem.
Uus lapsetoetus ehk ühtekuuluvushüvitis peaks kindlasti välja vahetama järgneva: üksikvanema lapse toetus, lapsetoetus pere 1. ja 2. lapse kohta, lapsetoetus alates 3. lapsest, lasterikka pere toetus (3–6 last), lasterikka pere toetus (7+ last), samuti eestkostetava lapse toetus. Ning kas on siis enam mõtet ka täiendaval maksuvabal tulul lapse ülalpidamisel, mis säästab perekonnale teise lapse kohta 30,80 eurot kuus ning kolmanda ja iga järgneva lapse kohta 50,80 eurot kuus? Kõigele lisaks on need soodustused mõeldud kuni 17-aastase lapse kohta (perehüvitised aga kuni 19-aastaseks saamiseni)!
Niinimetatud maksusoodustused vajaksid muidugi eraldi tähelepanu. Nende häda on selles, et mida väiksemad on maksumäärad, seda väiksem on ka nende mõju ja seda enam on tegemist toetuse teesklemisega. Pealegi oleks vaja selgust, mis saab või peaks saama siis, kui inimese tulu maksustatav osa on maksusoodustusest väiksem või puudub sootuks isegi abikaasaga kahe peale. Kas ei oleks siinkohal õiglane rakendada nö negatiivse tulumaksu põhimõtet? Või siis juba selguse huvides ikkagi eelistada otseselt rahas makstavat toetust?
Võtame näiteks kasvõi sellesama täiendava maksuvaba tulu teise lapse kohta. See on 1848 eurot aastas ehk 154 eurot kuus. Aga kui inimene saab miinimumpalka (725 eurot kuus), siis kuulub sellest tulumaksustamisele vaid 71 eurot. Sääst mitte 30,80, vaid 14,20 karistuseks selle eest, et liiga väikese palgaga tööd teeb? Kui aga kahandada tulumaksu 5% võrra ühe lapse kohta (ilmselt mõeldakse EKRE programmis protsendimäära vähendamist), on asi nii, et 2000 eurose palga saajal säästab üks laps 67,30 eurot kuus, miinimumpalgalisel aga 3,55 eurot kuus.
Kindlasti peaksime maksudebatil küsima, kas õhukese riigi ja õhukeste maksude (minimaalse ümberjagamise) vahele käib võrdusmärk. Ei käi. Õhuke saab riik olla vaid siis, kui tal pole “lapsehoidja” rolli. Riik on seda õhem, mida vähem on asjaolusid, millest sõltub ühe või teise hüvitise maksmine, mida vähem on ennastsalgavat “sihtimist”. Vaata, mispidi tahad, kas seades esikohale üksikisiku õiguse väärikale eksistentsile või eesti rahvuse kestmise läbi aegade – sotsiaalsüsteem vajab reformi, mille lõpptulemuseks on “kolm T-d” ehk tingimusteta tagatud toimetulek.
Kodanikupalga idee lükati Šveitsi 5. juuni referendumil küll tagasi (poolt 23,1%, vastu 76,9%), kuid sellegipoolest lõid idee pooldajad Lausanne’is õhtul peo lahti. Neist mõnegi silmis olid tulemused paremad kui loota julgeti. Pealegi oli saavutatud olulisim – garanteeritud põhisissetulekust kui ühest võimalusest vaesusevaba tuleviku ehitamisel hakati riigis avalikult rääkima.
Vaevalt, et ka mujal Euroopas on põhisissetulekust kõnelejad nende tulemuste tõttu madalamad kui muru. Mõttetu on loota või karta, et teema on päevakorrast maas ning poliitikud võivad segamatult jätkata kõrvaltegevusi – näiteks tõrvata üksteist suhtumise pärast rändekriisi või konstrueerida emotsionaalseid, kuid samas oma sisutühjuse ja umbmäärasuse tõttu turvalisi pseudokonflikte olematute probleemide ümber (à la “avatus vs suletus”).
Üks asi on muidugi see, et Soomes on ees “perustulo” eksperiment ning Hollandis tahetakse põhisissetulekut testida mitmes linnas. Teiseks aga üllatas hiljaaegu oma küsitluse tulemustega avalikkust arvamusuuringufirma Dalia Research . Selgus, et 64% Euroopa Liidu kodanikest vastanuks jaatavalt, kui küsitluse ajal (aprillis) oleks toimunud referendum põhisissetuleku kehtestamise üle. Küsitlus oli osa Dalia Research’i uuringuteprogrammist e28 ning ühtaegu esimene kõiki liikmesriike hõlmanud uuring põhisissetuleku teemal.
Tulemused näitasid muuhulgas, et mida suurem on teadlikkus idee olemusest, seda suurem on ka toetus. Pole siis ime, et Šveitsi põhisissetuleku toetajad näevad lüüasaamist referendumil pelgalt kaotatud lahinguna.
43% vastanute jaoks tekitas põhisissetuleku juures kõige enam hirmu asjaolu, et see võib paljusid julgustada tööst loobuma. Samas kinnitas vaid 4% küsitletutest, et nad loobuksid kindlasti tööst. Võrdselt 7% oli neid, kes vähendaksid oma tööaega ja neid, kes vahetaksid töökohta. Nii sai kinnitust, et populaarseimat vastuargumenti põhisissetulekule ei saa tõsiselt võtta
Ja see ei pruukinud olla kõige mõjuvam vastuargument Šveitsi referendumil.
“Šveitslaste vastuseisu põhjus ei ole see, mida te arvate,” kirjutab Washington Post. “Enamus ei muretse selle pärast, et põhisissetulek võib kaotada motivatsiooni tööd otsida või pöörata Šveitsi marksistliku düstoopia teele. Nad kardavad hoopis, et 2500 dollarit (õieti franki; eurodes 2262,44 – J.N.) kuus võib nende riigi muuta ülemäära ligitõmbavaks majandusmigrantidele.”
Tundub tõepärane. Olemata küll EL liige on Šveits ometi Schengeni süsteemi osaline. Piirid on lahti. Võib-olla olnuks toetajaid tõesti rohkem ja hirmu vähem, kui garanteeritud põhisissetulekut oleks käsitletud sõna otseses mõttes kodanikupalgana, mitte igale seaduslikule elanikule makstava tasuna? Mõtlemiskoht teistelegi eurooplastele, sõltumata hetkesuhtumisest põhisissetuleku ideesse.
Üks on kindel - referendumi taga olnud Šveitsi aktivistid eesotsas Enno Schmidti ja Daniel Häni’ga väärivad tänu julge ja julgustava aktsiooni eest.
Koroonapandeemia on kogu maailmas selgelt näidanud vajadust püsivate meetmete järele, mis aitaksid ära hoida mitte ainult inimeste vaesumise, vaid ka taoliste ootamatute kriiside halvimad majanduslikud tagajärjed, mis võivad olla piisavalt tõsised, et kujuneda ülemaailmseks julgeolekuprobleemiks.
Üks neist meetmetest on tingimusteta põhisissetulek, mille rahvapärane nimetus Eestis on kodanikupalk. Kui tagada inimestele igakuine püsiv sissetulek, mis võimaldab elada küll tagasihoidlikult, ent siiski väärikalt, siis aitab see ka paljudel ettevõtetel taolised kriisid üle elada nii, et nad ei vajagi riigi otsest tuge ning saavad oma töökoormust vastavalt vajadustele paindlikult muuta. Elutähtsate toodete ja teenuste pakkujad saavad tänu inimeste tarbimisvõime säilimisele katkematult tegutseda. Kui aga organisatsioon peabki ajutiselt oma tegevuse peatama, siis põhisissetulek võimaldab seda turvaliselt teha ilma et ükski inimene seeläbi tõsiselt kannataks.
Seetõttu ühineme kõigi seniste ja tulevaste avaldustega, mis kutsuvad viivitamata kehtestama tingimusteta põhisissetuleku vähemalt hädaolukorra meetmena kogu Euroopa Liidus kõigile liikmesriikide kodanikele, hoolimata nende rollist ühiskonnas. Nii hoiame minimaalse bürokraatia ja ajakuluga ära edasised kahjud, mida toob ühiskonnale COVID-19 pandeemia. Kutsume ka Eesti Vabariigi juhtkonda, Riigikogu ja valitsuse liikmeid ning Eestist valitud europarlamendi saadikuid nende üleskutsetega ühinema ning esinema omapoolsete toetavate avalduste ja algatustega.
Ühtlasi tervitame USA, Suurbritannia ja teiste riikide juba rakendatud või kavandatavaid põhisissetuleku-laadseid meetmeid lootuses, et nii Brüsselis kui ka Kadriorus ja Toompeal nähakse neis julgustavat pretsedenti.
Põhisissetuleku eesmärk peab olema vähemalt hädavajalike elamiskulude katmine, mitte aga töötasu asendamine ning seniste proportsioonide säilitamine ebavõrdsete sissetulekute vahel. Ideaalis peab põhisissetulekul olema igas liikmesriigis võrdväärne ostujõud. See peab soovitavalt olema ülalpool suhtelise vaesuse piiri ning kindlasti ülalpool üksikisiku absoluutse vaesuse piiri. Seetõttu, isegi juhul kui tegemist on kogu Euroopa Liidu põhisissetulekuga, peaks selle suurus eurodes olema liikmesriigiti erinev, sõltuvalt elukallidusest. Usume, et Eurostatis ja muudes võimalikes allikates on piisavalt andmeid, mis muudavad EL institutsioonide jaoks selle ülesandega toimetulemise hõlpsamaks.
Praeguses olukorras on kõige ebaasjakohasem tunda muret selle üle, millisest allikast põhisissetulekut võidakse hakata rahastama ning kas see on kellegi maailmavaatega kooskõlas. Me ei eelista ühtesid allikaid teistele ega välista mingeid alternatiive, kuid usume, et vähemalt esialgu – hädaolukorras – võib kõige mõistlikum ja operatiivsem rahastamisviis olla Euroopa Keskpanga “helikopteriraha”, mis tähendab rahatrüki suunamist kommertspankade asemel üksikisikutele.
Hiljem, kui võetakse kokku põhisissetuleku kriisiaegsed kogemused, on mõistagi asjakohane arutada ka Euroopa Liidu põhisissetuleku edasist, normaaloludes rakendamist ja selle võimalusi. Kas põhisissetuleku maksmine peaks ühiskonna edasise turvalisuse huvides jätkuma (katkematult) ka pärast “karantiiniaja” lõppu või tuleks see just samal põhjusel jätta kriisiaja meetmeks – sellest diskussioonist ei ole ilmselt pääsu ning küsimus on seda väärt.
Kuigi vaikimisi peaks põhisissetulek olema Euroopa Liidu kodanikele, ei tohi praeguses ja tulevastes kriisiolukordades mõistagi saatuse hooleks jääda ka need seaduslikud elanikud, kes pole ühegi Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud. Siin võib vaja minna lahendusi, mis ühest küljest oleksid õiglased, teisest küljest aga ei tõmbaks ligi heaoluturiste ega süvendaks seeläbi ka demograafilisi hirme, mis on meilegi juba Nõukogude Liidu okupatsiooni ajast vägagi tuttavad. Liikmesriikidele peaks siin kindlasti jääma õigus oma spetsiifilistele lahendustele.
Kujutlegem meie ühiskonda paadina, milles on kümmekond inimest ja ka paar "sihitud" päästerõngast ("tegelikele vajajatele"). Ja nüüd kujutame ette, et nende kahe päästerõnga asemel kannab iga reisija päästevesti sõltumata oma ujumisoskusest või suutlikkusest veepinnal püsida. Kumb merereis on ohutu? See peaks olema ütlematagi selge.
Hea Mart Helme, tema tühistajad, poolehoidjad ja muud tublid eestlased, mul on teile üks tagasihoidlik ettepanek. Hakake ükskord ometi orienteeruma lahendustele! Alustuseks – kui te seda juba teinud ei ole, siis andke oma toetusallkiri Euroopa kodanikualgatusele https://sign.eci-ubi.eu tingimusteta põhisissetulekute ehk teisisõnu liikmesmaade rahvuslike kodanikupalkade kasutuselevõtu asjus. Ning kutsuge seda tegema ka teisi.
Kodanikupalk on mitte küll kogu lahendus, vaid lahutamatu osa lahendusest olukorrale, kus osa inimesi on väljapääsmatu majandusliku olukorra tõttu valmis igast õlekõrrest haarama. Inimesele peab olema tagatud elementaarne toimetulek, et ta saaks pikemalt mõtlemata sellised "õlekõrrepakkujad" saata sinnasamasse, kuhu ukrainlased saatsid Vene sõjalaeva. See on mitte ainult põgenike, vaid isegi eelkõige oma kodanikke puudutav küsimus. Suur põgenikehulk on pealegi ajutine ning mida kiiremini Kremli musklid kasutamiskõlbmatuks tambitakse, seda kiiremini pöörduvad põgenikud koju tagasi.
MH hirmukõne sadadest või tuhandetest ("või" on täiesti õige!) prostituutidest ei tõstnud Eesti kodanike turvalisust, Helme kõrvaldamine ei vähenda põgenike haavatavust inimkaubanduse poolt. Suur ja tühi tüli. Heal juhul saavad osapooled mingi hetkelise emotsionaaalse rahulduse. Ja kõik.
Kodanikupalgast aga peame rääkima ka siis, kui otsime sobivaid sotsiaalpoliitilisi meetmeid, et eestlaste sündimus tõuseks vähemalt taastetasemele, et nad julgeksid majanduslikku laostumist kartmata saada just nii palju lapsi kui nad tegelikult soovivad. Ma arvan, et ma ei liialda – igaüks, kes püüab iga hinna eest vältida kodanikupalga idee “lauale” jõudmist, püüab ära hoida ka eesti rahvuse kahanemise muutumist kasvuks.
Siin on erinevatest meedias ilmunud artiklitest pärit faktid või seisukohad, mis erinevatel põhjustel kõnelevad kodanikupalga kiire rakendamise kasuks. Materjal ei pruugi ise tingimata olla kodanikupalga teemal, samuti ei pruugi tsiteeritav olla kodanikupalga pooldaja.
Karl Widerquist "The Devil's in the Caveats: A Critical Analysis of
Basic Income Experiments for Researchers,
Policymakers, and Citizens" - chapter 9
The effort to understand the role of experiments in the political economy of the UBI discussion begins with an understanding of the strategic decision to have a UBI experiment.
There are many scientific reasons for a UBI trial. It can shed light on at least some of the controversial questions about UBI’s practical effects, but scientific curiosity is not why trials are happening. They are an outcome of the political process.
UBI experiments are too large to be funded by a routine research grant. They are not the kind of project that can be initiated by a professor filling out a grant proposal. They are such major undertakings that all five of the 1970s experiments and four of the 21st Century experiments were created by acts of national or regional legislatures. The other five trials (Kenya, India, Namibia, Y Combinator, and Stockton, California) were all initiated by people closely connected to the UBI movement, who gathered support from well-funded people and institutions. That is, they too are an outcome of the political process.
Therefore, the demand for trials is a response to the growing UBI movement. We are in the midst of what I’ve elsewhere called the third wave of the UBI movement. The movement has been sparked by at least a dozen different sources. Its growth is closely related to growing dissatisfaction with inequality, poverty, and existing policies to deal with them, all of which have greatly increased since the financial crisis of 2008-09.
Trials are a strange response to a movement made up almost entirely of people who are already convinced UBI works and who want it introduced. There is no movement of people who are simply curious about UBI’s effects, and who would like to examine the particular effects that trials are capable of examining.
Therefore, the value UBI experiments to UBI supporters is their strategic value. That is, they might help build support for UBI and eventually lead to its introduction. To say that trials are happening for strategic reasons is not to say that UBI supporters want anything less than a good, evidence-based study. The strategic hope is that scientific inquiry into the issue will demonstrate the efficacy of the program, attractive positive attention, build the movement, and lead to its introduction.
Yet the strategic hope for experiments can overshadow concern about the experiment itself. People rarely say anything to the effect of, “we want an experiment because it is a particularly good way to examine aspect X of the UBI issue.” People more often say simply, “we want a UBI experiment” without any connection between it and any particular thing one might want to learn from it.
Trials do have great promise, but they are a risky strategy for the UBI movement, and they are controversial among UBI supporters. Why then, are so many policymakers around the world suddenly so interested in experiments? Consider five possible reasons. This list is not exhaustive and will not apply in all circumstances.
First (and least likely), a politician might support a trial to discredit the UBI movement. Although the results of a trial can be negatively spun, and some past experiments might have had negative effects on the movement, this motivation is extremely unlikely because it’s too risky for politicians who oppose UBI. Just by supporting a trial, they risk alienating their UBI-opposing constituents. Just by talking about a trial they bring media attention to a policy they oppose. As the saying goes, there is no negative publicity. By conducting a trial, they commit years of funds to a strategy that might well backfire on them if they are unable to control how the trial is perceived. Any UBI opponent with the power to use such an elaborate strategy to discredit UBI is probably better off using that power to keep UBI out of the mainstream dialogue: an experiment would sabotage that effort, keeping UBI on the table for years.
Second, politicians along with policy wonks in academia or in government service might institute an experiment to examine a narrow range of technical issues about UBI or about small steps in the direction of unconditionality. Although this might be an important motivation for some experiments, I do not dwell on it here, having discussed it in the introduction.
Third, politicians might be driven by pure scientific curiosity. UBI is hotly debated partly because its effects are controversial. A trial can help resolve some of that controversy and enlighten the discussion while promoting science. This motivation isn’t terribly likely in most cases. Probably, most politicians are politicized. If they are going to support a trial, they have some partisan interest in the outcome of a trial or at least an interest in the constituency demanding the trial. This might be less true in the Netherlands where municipalities were given latitude to experiment, but even with such latitude, policymakers will probably try things that interests them and their constituents.
Fourth, politicians might support UBI and believe that a trial will ultimately be good for the movement. If there are enough committed UBI supporters in government to pass a law instituting a trial of UBI, why don’t they just skip the trial and pass a law introducing a full UBI right away? UBI is no small idea. Virtually any substantial version of BIG would be an enormous change to any country’s public policy system. Despite the UBI movement’s growth, the idea is still a minority opinion in most countries. It would be an enormous risk for politicians to make such a change without the confidence that they had a substantial constituency behind them. Politicians might hope that a successful trial can help build that coalition, and so the politicians opting for a trial rather than the immediate introduction of UBI might nevertheless share some of the motivations of UBI supporters.
Fifth, a trial could be some kind of consolation prize for the UBI movement. While the UBI movement wants the support of politicians, politicians want the support of the UBI movement. A consolation prize could be politicians’ way of saying that the movement has grown enough to be taken seriously and enough that at least some political parties find it useful to seek the support of that movement. But the constituency has not grown enough to demand full introduction of UBI in exchange for that support. The consolation prize of a UBI experiment may be the next best politically-feasible thing that politicians can do at this point to get the UBI movement to support them.
Politicians have a massive incentive to find the cheapest way to tell you yes. Even the most well-meaning politicians might feel some of the pressure of the political incentive structure that pushes in this direction. They might want to support the UBI movement’s cause (full implementation), but they need to get the UBI movement to support their cause (reelection). The enormous difference in cost (both monetary and political) between a UBI trial and actual implementation makes far easier for a politician to deliver a trial. From the politicians’ perspective, this is a triple win: they gain a constituency, support scientific research, and take action that might someday lead to the introduction of a policy they sympathize with (i.e. a mix of the third, fourth, and fifth reasons to favor trials). Politicians might not be fully aware of the extent to which they are affected by each of these motivations.
A danger for the UBI movement comes along with this possible mix of motivations: trials might end up deflecting political momentum away from full implementation of UBI. Once a trial is in place, it can become a temporary barrier to full implementation. A good trial can last threeto- seven years or more from inception to final report. Having said yes to a trial, the politician now has the perfect excuse to say no to implementation for that entire period. You asked for a trial; I gave it to you; it only makes sense to wait to fully evaluate the findings of the trial you wanted before taking the next step. Three-to-seven years is a long time in politics. The movement could peak during that period. Sympathetic parties could lose power. The unfinished NIT experiments might well have been a barrier to the introduction of some form of BIG in the United States when a bill was active in Congress in 1971 and 1972.
Having discussed the social and political process of bringing experiments about, the next chapter discusses the social and political reaction to experimental results.
Mart Helme jõudis oma jõulises kõnes EKRE kongressil ühekorraga nii muretseda eestlaste arvu kahanemise ja vähemuseks muutumise pärast kui ka nõuda maksude alandamist. Mis on minu meelest tähelepanuväärne.
Asi on eelkõige selles, et ükskõik, milliseid sotsiaalmajanduslikke meetmeid me ka ellu ei viiks, need peavad olema eelkõige rakendatud Eesti riigi peamise mõtte ja eesmärgi teenistusse ning selleks ka kasutamiskõlblikud. Näiteks et lahendada (või leevendada) rahvastikukriisi, tagada eestlaste protsentuaalne enamus elanikkonnas ja ühtaegu kaotada pikas perspektiivis vajadus sisserände järele, tuleb muuhulgas soosida eestlaste loomuliku iivet ning luua majanduslikud tingimused selleks, et eesti perekonnad julgeksid sünnitada lapsi just nii palju, kui nad tegelikult tahavad ja õigeks peavad. Mis vastaks veel paremini Eesti riigi mõttele, sellele põhiseaduse preambulis sätestatule?
Maksude alandamisel aga on oht osutuda võluvitsaks, mis sellele eesmärgile vastu töötab. Eestlaste sündivust soosivate tingimuste loomiseks läheb pigem tarvis just ebapopulaarseid reforme, mis suurendaksid tublisti sotsiaalkulutuste ja maksude osatähtsust sisemajanduse kogutoodangus. Teisisõnu mingite maksumäärade tõstmist või mõne uue maksu kehtestamist. Mis ei pruugi, muide, tähendada üldse nii suurt reaalset maksukoormust kui numbreid vaadates tundub ega ka maksusid Lätti viia.
Hea näide on kodanikupalga idee. Vähe sellest, et see lihviks ülereguleeritud riigi õhemaks sotsiaalabibürokraatia võrra - Eesti kodanike nn kinnise solidaarsussüsteemi kujul oleks see otsekui loodud loomulikku rahvastikutaastet soosima. Tõsi, Swedbanki analüütik arvas 2015. aasta statistika põhjal, et Eestis peaks normaalses suuruses kodanikupalga kehtestamiseks suurendama maksude osatähtsust SKT-s peaaegu 50%-ni ja selleks peaksid maksutulud suurenema 30-40% võrra. Samas on kodanikupalk sisuliselt maksutagastus, mis kahandab reaalset maksukoormust. Samamoodi nagu madal tulumaksumäär ei kõnele veel madalast maksukoormusest, nii võib ka kõrge maksumäär olla vaid pealtnäha kõrge.
Näilisust on maksudes üksjagu ning musternäidis on kahtlemata praegune ühetaolisust teesklev tulumaksusüsteem. Samaväärne, ent lihtsam oleks püsivalt 500 euro suuruse maksuvaba osaga kolmeastmeline tulumaks, kus tuluvahemikus 1200 kuni 2100 eurot kuus oleks maksumäär 31,11%, sellest vahemikust kõrgemal ja madalamal aga 20%. Ka näiteks kodanikupalk ja negatiivne tulumaks erinevad teineteisest vaid tehniliste näitajate poolest, millest tulenevalt on aga negatiivne tulumaks vaieldamatult haldusmahukam ja kulukam. Kui kodanikupalk oleks 500 eurot kuus ja sellele lisanduva tulu maksumäär 50%, siis see on samaväärne negatiivse tulumaksuga, kus maksuvaba on 1000 eurot kuus ning maksumäär 50%. 2000 euro suurune brutosissetulek tähendaks mõlemal juhul 1500 eurot kätte ehk 25% maksukoormust.
Kuidas asjad tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalgaga tegelikult on ja kas leidub ka nutikaid alternatiive, seda peaks välja selgitama teostatavuse ja mõju uuring, mida taotleb ka vastav pöördumine rahvaalgatus.ee portaalis. Toompea teemaks teeb selle 1000 digiallkirja.
End vähegi rahvuslasteks pidavatel kaaskodanikel on igati põhjust toetada seda “tõe alasti kiskumise algatust”, maksupopulism aga unustada. Üksikisiku tulumaksu tasandil oleme seda niigi näinud kogu uue iseseisvusaja jooksul. Ja mis sellest kasu oli? Kalevipoegi tõmbas millegipärast ikka paksude maksude juurde ja millegipärast suurenes seal ka nende tööviljakus.
Pole parata. Auruveduril, mis meid siia tõi, on mootor rikkis. Meil pole aega, kuid on valikud. Säilitada vedur igal juhul algupärasena ja kutsuda võõrast abiväge seda lükkama või kõigutama liikumismulje tekkimiseks? Vahetada mootor kaasaegse vastu ning sõita edasi oma äranägemise järgi ja ilma abiväeta, ehkki vedur pole siis enam justkui “päris”? Või oodata, kuni samalaadne mootor laekub Brüsselist koos rangete, neile sobivate kasutamistingimuste ja haldava personaliga?
Pole halba ilma heata. Alles see oli, kui üks Saksamaal tegutsev (väidetavalt Eesti päritolu) seksiäri pidaja tekitas pahameelt oma värbamiskampaaniaga Ukraina sõjapõgenike hulgas. Nüüd vihastas paljud välja riigikogulane Mart Helme oma kurikuulsaks saanud küsimusega prostitutsiooni teemal. Õnneks küll mitte “sadade tuhandete”, vaid sadade, (ehk lausa) tuhandete Eestis majutatavate Ukraina põgenike hulgas (vaata komaga tähistatud pausikohta stenogrammis), kuid see on praegu oluline lihtsalt tõe huvides. Esmatähtis on aga miski muu, millele “sõnumitooja” etteaste kogu oma taktitundetuses kaudselt tähelepanu juhtis.
“Ühiskonda tuleks teavitada sellest, kui haavatavad sõjapõgenikud on. Kui lihtne on neid ära kasutada,” ütles Delfile inimkaubandusohvrite nõustaja Triinu Joosep ja mis parata – tal on tuline õigus. Ning sõjapõgenikud pole sugugi ainsad. Omalt poolt lisaksin, et tegemist on ühe olulisema põhjusega, miks peaksime ikkagi rääkima kodanikupalga kasutuselevõtust ning toetama Euroopa kodanikualgatust https://sign.eci-ubi.eu , mis kuni jaanideni allkirju kogub.
Mitte pelgalt mugavalt saadaval odavtööjõud
Pole ju saladus, et majanduslikult keerulises ja ebakindlas, et mitte öelda lootusetus seisundis inimene on kerge saak mitte üksnes odavtööjõu jahtijatele, vaid ka kõikvõimalike kahtlasevõitu “tööandjatele”, otsigu need siis litse, trolle, tankiste või kui tahate, siis kasvõi näiteks “lukuspetsialiste”. Kui algul mainitud saksamaine värbamiskampaania toimus sotsiaalmeedias, siis Eestis on juba märgatud kahtlasi tegelasi ukrainlaste majutuspaikade läheduses ning eri osapooled teevad kõik endast oleneva, et põgenikud ei satuks inimkaubanduse ohvriks.
Mida on Eesti ise riigisiseselt ja mida koos liitlastega rahvusvahelisel tasandil teinud ja mida peaks tegema selleks, et ükski Eesti kodanik ega ka sõjapõgenik ei oleks sel moel haavatav?
Vaat seda oleks Mart Helme pidanud küsima. Või kui mitte tema, siis vähemalt Isamaa naiskogu IREN. Või kes iganes muu Helme “personaalküsimusega” tegelejatest. .
Küsimus on kahtlemata ebamugav, võimalik, et ka küsijale endale. Ebamugav esiteks seetõttu, et vastus selle esimesele poolele on “sisuliselt mitte midagi”. Ja seda viisakalt väljendatult, sest nagu tundub, on poliitikud nii meil kui ka mujal pigem andnud endast parima, et see eespool kirjeldatud haavatavus meie elust kuhugi ei kaoks.
Siin jõuamegi küsimuse teise poole juurde. Minu vastus on üldteada ja etteaimatav. Kodanikupalk. Tingimusteta tagatud toimetulek, mis annab inimesele tegeliku valikuvabaduse, sest millised ka poleks tema valikud – tema igapäevaseks elamiseks hädavajalik toimetulek ohtu ei satu. See annab jõudu lükata tagasi mistahes halvad “tööpakkumised” (“parem elan kasvõi kogu elu peost suhu ehk üksnes kodanikupalgast kui et ennast millegi taolisega seon”). Tööjõu värbamine seksiärisse, trollivabrikute teenistusse ja muusse taolisesse muutub keeruliseks. Värbajatel tuleb hakata otsima inimesi, kes oleksid pakutavast rollist mis iganes põhjusel ka tegelikult huvitatud või kelles on ahnus piisavas ülekaalus võrreldes eneseväärikuse ja põhimõttekindlusega.
Mis teeb selle “mida teha” küsimuse ebamugavaks? Eks meie võimusõltlastest poliitikud ole harjunud mõtlema stiilis “kui saaks ikkagi kuidagi ilma selle kodanikupalgata”, “mis iganes meede, aga palun, mitte SEE” jne. Kahtlustan, et heade lahenduste otsimine on sel juhul võimatu missioon. Põhiteemast kõrvale põigates olgu öeldud, et sama puudutab ka rahvastikupoliitikat, eeskätt selliste sotsiaalpoliitiliste meetmete otsimist, mis soosiksid eestlaste sündimuse kasvu vähemalt taastetasemele. Julgen väita, et kes iganes nimetab eestlaste iibenäitajate paranemist enda eesmärgiks, kuid võitleb toimetuleku tingimusteta tagamise ehk kodanikupalga vastu, see võitleb iseenda eesmärgi saavutamise vastu.
Põgenikekriisi mõjude pehmendaja?
Minu isiklik eelistus number üks on alati olnud “sõna otseses mõttes kodanikupalk” ehk teisisõnu kodanike nn suletud solidaarsussüsteem, mis peaks lisaks põlisrahva sündimuse soosimisele andma selge sõnumi, et kuna kodakondsust piiripunktis või pagulaskeskuses pihku ei pisteta, siis järelikult ei tehta seda ka kodanikupalgaga ning “sotsiaalabituristil” pole siin midagi teha. Ukraina sõda aga näitas, et kui eestlane sõjapõgenikega vähegi samastub, siis ei kõhkle ta hetkekski neid vastu võtmast. Igatahes pole pääsu ka põgenike toimetulekuprobleemid lahendamisest.
Aidata neil, maksku mis maksab, leida töökohti? Praegu kõlab see kui üleskutse “töökohtade äravõtmiseks kohalikelt”. Ei tundu sugugi võimatu, et kodanikupalga kehtimise korral oleksid mõnedki Eesti kodanikud nõus ajutiselt oma töökohast (või poolest töökoormusest) loobuma põgenike kasuks. Ei saa muidugi loota, et nurinad sellest päriselt lakkavad, kuid keegi ei saa siis ka väita, et kohalikelt võetakse kogu sissetulek. Tingimusteta toimetuleku tagamine põgenikele omakorda vähendab nende “ohtlikkust” vastuvõtjariigi kodanike tööhõivele. Ja nagu juba artikli algus osutas, on see omamoodi kaitsevahend inimkaubanduse ohvriks sattumise vastu.
Olukorda, kus vastuvõtjamaal küsitakse “miks on sisserändajatele toimetulek tagatud, aga oma kodanikele mitte?” ei tahaks ma loomulikult hakata ette kujutama. Nii jõuame ikkagi tagasi selle juurde, et oma kodanike jaoks tuleb kodanikupalk kindlasti kasutusele võtta. Usun, et ka põgenike jaoks on võimalik leida selline lahendus, mis on õiglane ning samas ei ahvatle kedagi “sotsiaalabiturismile”. Selge näib olevat see, et sõjapõgenike toimetulekut peaks tagama rahvusvaheliselt - siis ei satu vastuvõtjamaa sotsiaalsüsteem ebaõiglaselt suure surve alla. Veel parem, kui see skeem arvestaks vastuvõtjamaade eripäradega, nagu näiteks elukallidus. Sada eurot Rumeenias on hoopis midagi muud kui sada eurot Saksamaal.
Lahendus Ukrainale
Siinkohal meenutan, et üks kodanikupalga skeem on välja pakutud ka konkreetselt sõjakeerises Ukraina jaoks. IMFi endine peaökonomist Simon Johnson ja Ukraina presidendi majandusnõunik Oleg Ustenko tegid hiljuti USA-le ja tema liitlastele ettepaneku aidata Ukrainal ja tema kodanikel sõda üle elada ja sellest taastuda kodanikupalga abil, mille maksmiseks looksid USA, Suurbritannia ja teised liitlased eraldi fondi, sealhulgas Venemaa külmutatud varade arvelt. Aga see ettepanek, nagu öeldud, lähtub oma üksikasjades just Ukraina olukorra eripärast - sotsiaalsüsteem on võõrriigi agressiooni kiuste jätkuvalt selle riigi seadusliku võimu kontrolli all ning riik on tehniliselt suuteline kandma raha üle oma kodanikele, kus need ka ei viibiks.
Paraku ei saaks midagi taolist oodata juhul, kui inimesed põgenevad mitte välisagressori süüdatud sõja, vaid oma kodumaal võimuseva inimvihkajaliku režiimi haardest.
Ja kui Mart Helme nii väga muretseb prostitutsiooni leviku pärast, siis asugu kodanikupalga toetajate sekka. See viimane soovitus käib mõistagi kõigi erakondade kõigi poliitikute kohta.
Parim lahendus praegusele põgenikekriisile ja Ukraina põgenike jaoks saabub aga sellest hetkest, mil agressorist Venemaal musklid maha raiutakse või kasutamiskõlbmatuks muudetakse. Sündigu see nii ruttu kui vähegi võimalik.
Pidin jahmatusest istuli kukkuma, kui kuulsin Andres Oja Vikerraadios rääkimas, et teda üllatas John Lennoni nime nimetamine Vikerraadio uudistesaates 1980. aasta lõpus (kui Lennon tapeti), sest tema ja teiste välismaiste rokkstaaride nimetamine olnud Nõukogude Eesti meedias ebasoovitav. Rokkmuusika kõlanud üldse vaid öötundidel.
Kuuldu tekitas kiusatuse seada oma mälestustes mõndagi kahtluse alla. Kiusatuse küsida, et kas Jaak Ojakäär oli üldse olemas ning kui oli, siis kas ta tegelikult ka tegi 1980. aasta kevadel oma saatesarjadebüüdi “Kümme aastat ilma biitliteta”, mis oli eetris täiesti päevasel ajal? Kas “Soovid, soovid, soovid”, “Laupäevadisko” ja “Viitemikser” olid 1980. aastal olemas või mitte? Kas Vikerraadio soovikontsertides (nii õhtul kui ka päeval kell 10) kõlas neil aastail tihtilugu “Bohemian Rhapsody” ja teised Queen’i laulud?
Või on see kõik hoopis minu pettekujutelm? Või lausa kuritahtlik katse näidata nõukogude aega ilusas valguses?
Õigluse huvides olgu öeldud, et Vikerraadio 9. aprilli saade “Andres Oja. Vikerraadio 50. Muusika” oli sarnaselt teiste samalaadsetega igati kuulamisväärne. Eespool viidatud episood aga on vaid üks juhuslik näide üldisemast tendentsist, kus nõukogude aeg sulab inimeste mälestustes kokku mingiks ühtlaseks kamakaks, mille sees on kõik nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul.
Nüüdki, Vikerraadio juubeli aegu olen kuulnud-lugenud 1980-ndatest aastatest kõnelejad “mäletamas” tõsimeeli, et saksofon oli keelatud ja Rein Ristlaan vihastas, kui see pill kogemata eetris kõlas. Minu vanemad teadsid rääkida (ja mäletan ka ise läbi udu), et kui olin ca 4-aastane (1971), siis tegin suurepäraselt järele Jaak Joalat ja … saksofoni. Kust mujalt ma neid ikka kuulda sain kui tollal ETV eetris olnud legendaarsest “Horoskoobist” ja teistest muusikasaadetest – ikka ETV, mitte Soome TV omadest. Kümme aastat hiljem ei üllatanud mind karvavõrdki saksisoolo Apelsini laulus “Illusioon”, ehkki praegu tundub mõne minevikumeenutuse taustal, et tegemist oli revolutsiooniga.
Kuulun vist vähemusse, kellel on meeles, et “täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa” oli Stalini aja lõpuaastate teema. Stalin (kui ta üldse olemas oli) suri 1953. aastal ning saksofon hiilis tasahilju lavalaudadele tagasi. EKP Keskkomitee ideoloogiasekretär aastail 1980-1988 Rein Ristlaan aga tegi kuuldavasti ükskord raadiosse tigeda kõne “vinguva muusika” pärast, kui eetris kõlas flöödimuusika Jaan Õuna esituses.
Muusikaväliseidki näiteid olude ja ajajärkude sasipuntrast oleks küllaga, aga aitab vast.
Lihtne oleks ju öelda, et praegu ongi tõejärgne ajastu ja teised teevad ka. Ah et küüditatud tulid tagasi 1950-ndate lõpus, mitte 1988? Mis siis, üks nõukaaeg puha! Või nagu õigustatakse rändekriisiga seotud libavideote postitamist: tähtis pole detaili tõelevastavus, vaid see, et ta maalib tõetruu pildi. Samas eks ole ka tõsi, et mälestused kipuvad aja jooksul hägustuma. Ning kuiv olukirjeldus väärib värvikaid illustratsioone.
Kas “loominguline tõde” kõlbab illustratsiooniks halbadest aegadest rääkides? Mine tea, mõnikord on see ehk isegi asjakohane. Samas on oht, et see kätkeb endas lisasõnumeid, mida ütlejal polnud vähimatki kavatsust edastada. Nii võib juhtuda, et kui “unustame” midagi, mis satuks ajastu iseloomustamise kontseptsiooniga vastuollu, siis kuulutame tahtmatult olematuks olulise osa kellegi elutööst, mis sai võib-olla teoks just olude kiuste ja nihutas edasi mingit “punast joont”.
Selge see, et Nõukogude-aegseid olusid, sealhulgas ideoloogilist tsensuuri peab mäletama ja meenutama, kasvõi selleks, et tuleviku põlvkondadel ei tekiks soovi midagi taolist ise kogeda. Aga ka kõige halvematest aegadest ja asjadest on võimalik rääkida ilma udu ajamata. Olgu udu ilustav või kolestav - see võib mõjuda soovitule vastupidiselt ning sõnumi võimendamise asemel püha ürituse untsu keerata.
Algallikas: BIEN
Rahvusvahelise põhisissetuleku nädala esimesel päeval ja vaid kuus kuud enne järgmise aasta märtsis toimuvaid Esindajatekoja ( "tweede Kamer") uue koosseisu valimisi, 19. septembril toimus Hollandi parlamendis arutelu tingimusteta põhisissetuleku üle. Selle arutelu algatas parlamendi liige Norbert Klein Kultuur-Liberaalsest Parteist (Vrijzinnige Partij), kes kirjutas tänavu jaanuaris "algatusnoodi" ( "initiatiefnota") pealkirjaga "Paindlikkus tagatud: teistsugusest mõtlemisest töö ja sotsiaalse kaitse üle tingimusteta põhisissetulekuga"
Klein palus kolme asja:
1. Valitsuse reaktsioon
Sotsiaal- ja tööhõiveminister Lodewijk Assher (Tööpartei, PvdA) vastas 31. mail oma kirjas, et põhisissetuleku kasutuselevõtt on lihtsalt liiga kallis, kuna makse maksvate inimeste hulk väheneb oluliselt.
Majanduslikele vastuargumentidele lisab minister järgmist: "Töökoha omamine on midagi enamat kui sissetulek. (...) Töökoht on inimeste jaoks sotsiaalne võrgustik, elu ülesehitamine, enesehinnang ja isiklik areng." Hollandi valitsus on kindlal seisukohal, et ühiskonnas osalemine (palga)töö kaudu on hea kõigile. Klein nimetab seda "ühe vitsaga löömise" poliitikaks.
Siinkohal väärib märkimist, et praeguste Hollandi ühiskonnas osalemise õigusaktide ( "participatiewet") järgi ei saa inimesed valida tööd või tegevust, mis neile meeldib. Valitsus otsustab, milline töö kellelegi sobib, kusjuures mitmed ühiskonnas osalemise viisid on keelu all ning inimesi, kes tegelevad ilma (oma)valitsuse eriloata millegi muuga kui sellega, mis neile on ette nähtud, karistatakse väga karmilt. Valikuvabadust on väga vähe ning paljud inimesed on sunnitud tegema mõttetut tööd. Ministri väitel aga on tegemist "aktiviseeriva iseloomuga toetuste" poliiitikaga.
Iseloomustus "ühe vitsaga löömine" mõjus arvatavasti solvanguna, sest minister teatas vastuseks Kleinile, et hoopis põhisissetulek on "ühe vitsaga löömise" idee. Tema täpsustuse järgi tähendab tingimusteta põhisissetulek, et iga kodanik saab sama suurt toetust isegi juhul, kui ta seda ei vaja. Ta jätab aga tähelepanuta asjaolu, et jõukam osa elanikkonnast maksab suurema osa sellest maksudena riigile tagasi, millele juhtis tähelepanu ka Klein oma algatuses.
Ta ei võta ka arvesse asjaolu, et inimesed saaksid taas vabaduse valida, kas osaleda ühiskonnas (palgalise või vabatahtliku) töötaja, õppuri, hooldaja või mistahes muus rollis, mis aitab neil luua oma elule sisu, ehitada üles sotsiaalseid võrgustikke ja toita seeläbi oma enesehinnangut või isiksuse arengut.
Lisaks väidab minister, et Euroopa õigusaktid võivad olla takistuseks põhisissetuleku kehtestamisele Hollandis. Paraku ei selgu vastusest, millise takistusega võib tegemist olla, samuti ei viita minister ühelegi konkreetsele Euroopa õigusaktile, mis võiks Hollandis idee elluviimist segada.
Arutelul kinnitas minister, et ta ei poolda uute uuringute läbiviimist, kuna põhisissetuleku uuringuid on piisavalt tehtud. Ta osutas võimalusele, et esindajatekoda korraldaks uuringu ise.
2. Põhjalikumat uurimistööd põhisissetuleku mõjust riigieelarvele
Kleini sõnul on mõju riigieelarvele seni uuritud puudulikult, kui pidada silmas valdkondi, kus põhisissetuleku mõju võib oodata. Ta seadis kahtluse alla varasemate uuringute järeldused põhissetuleku mõjust riigieelarvele ning koostas loetelu põhisissetuleku positiivsetest kõrvalmõjudest, mida uurimistöödes arvutustesse ei kaasatud (näiteks mõju rahvatervisele, eluasemeturule, halduskuludele, ettevõtluse laiem levik, ja tööhõive suurenemine). Ta soovib uut uurimust, kus oleks ka neid mõjusid arvestatud.
3. Arutelu Esindajatekojas
Sotsiaal- ja tööhõivekomisjoni koosolekul 19. septembril olid esindatud seitse parlamendierakonda - Sotsialistlik Partei (SP), Rohelised Vasakpoolsed (GL), Kristlik-Demokraatlik Apell (CDA), Vabaduse ja Demokraatia Rahvapartei (VVD), Demokraatid 66 (D66), Tööpartei (PvdA) ja muidugi Klein Kultuur-Liberaalsest Parteist (Vrijzinnige Partij).
Arutelu peaküsimus oli, kas Esindajatekoda on nõus tegema Planeerimise Keskagentuurile (TKA) ja Sotsiaal-kultuurilise Planeerimine Agentuurile (SCP) ülesandeks viia läbi uurimus, mis käsitleks nii põhisissetuleku rahanduslikku ja sotsiaalmajanduslikku külge kui ka mõju inimkäitumisele?
VVD on kindlalt põhisissetuleku vastu, ehkki varem toetas seda avalikult nende majandusminister Gerrit Zalm. Praegu leiavad paremerakonnad, et tingimusteta põhisissetulek on ebaõiglane lahendus:
"Töötav osa elanikkonnast maksab makse inimestele, kes istuvad kodus. See on mõttetu ja antisotsiaalne ning pole jõukohane. Mis siis, kui igaüks otsustab tegelda meeldivate asjadega selle asemel et tööle minna? Tingimusteta põhisissetuleku üks mõjudest on inimeste väiksem osalemine tööturul, mille tulemusena väheneb maksutulu. Meil on juba liiga palju reegleid, mis takistavad inimestel tööle minna. Valikuvabadus ühtedele inimesed, kellele maksavad teised ei ole unistus, vaid õudusunenägu."
VVD arvates pole enam mingeid uuringuid vaja.
Teistel erakondadel oli küsimusi algatuse kohta, seejärel taheti täiendavat teavet: mis juhtub praeguse sotsiaalse kaitse süsteemiga, kui palju võib põhisissetulek maksma minna ja kuidas seda rahastatakse?
Klein pakkus välja hinnangulise maksumuse (130 miljardit eurot) põhisissetuleku kehtestamisele juhul, kuji selle suurus on 800 eurot inimese kohta, samuti ettepanekuid, kuidas seda rahastada. Tema sõnul peaks põhisissetuleku saamise miinimumnõue olema see, et inimesel on Hollandi elamisluba ja ta on riigis elanud vähemalt 10 aastat. Ta rõhutas, et idee lähtepunkt on kodanike positiivne kuvand, mille järgi enamus inimesi tahab heas mõttes osaleda ühiskonnaelus. Põhisissetulekuse tuleks eelkõige suhtuda kui hüppelauda, mitte kui turvavõrku. Kleini väitel võib tasuta tehtud ühiskondlik töö olla ühiskonnale sama kasuliku kui palgatöö.
Rohelise Vasakpoolsed on täiendatave mõju-uuringute suurimad poolehoidjad, kuid nad ei toeta ideed, et põhisissetulek võiks olla tagatud kõigile. Rohelised Vasakpoolsed küll pooldavad lõdvemaid seoseid töö ja sissetuleku vahel, kuid tahavad uurida erinevaid võimalusi, näiteks põhisissetulekut, negatiivset tulumaksu ja robootikadividende.
Kõik osapooled peale VVD, palus kohtumise katkestada ning jätkata mõnel hilisemal kuupäeval, et neil oleks võimalik uurida Kleini ettepanekuid, mis puudutavad põhisissetuleku rahalisi aspekte. Arutelu jätkumise kuupäev lepitakse kokku komisjoni järgmisel koosolekul.
Põhjusi, miks pidada tingimusteta, universaalset põhisissetulekut ehk rahvakeeli kodanikupalka hädavajalikuks ja otstarbekaks ning toetada asjakohast Euroopa kodanikualgatust (https://sign.eci-ubi.eu), on mõistagi kaugelt rohkem kui üks. Samamoodi probleeme, mida selle kasutuselevõtt aitab kõrvaldada. Teisalt pole kodanikpalk kindlasti ainus takistuste eemaldaja sündimuse tõusu teelt, nagu ka kesine materiaalne olukord ja ebakindlus tööturul pole ainsad sündimuse pärssijad. “Pole ainus” ei tähenda aga “pole oluline” või “pole peamine”.
Hiljuti lugesime, et kaks kõige mõjusamat sündimust pärssivat tegurit on sünnitusealiste naiste arvu vähenemine ning sünnitusea tõus (Rivo Noorkõiv ja Mihkel Servinski: elanike koondumine sööb kestlikkust ääremaal, PM 23.03.2022). Muidugi ei pea olema kes teab mis vaimuhiiglane taipamaks, et need on kõigest millegi tagajärjed.
Loomulikult mõjutab sündide arvu ka pereloomeeas naiste ja meeste soov lapsi saada või mitte saada. Silmas peame loomulikult nö puhast soovi, jättes muud asjaolud kõrvale. Eespool viidatud artiklist selgub, et praegu kogutakse uuemaid andmeid, mis peaksid näitama, millises suunas laste arvu puudutavad soovid on liikunud. “Seejärel saame öelda, kas probleem on endiselt selles, et soovide elluviimine on takistatud, mis on teatud määral poliitikakujundusega leevendatav, või on asi märksa tõsisem ja vähenenud on ka soov lapsi saada,” märgivad autorid.
Sünnitusealiste naiste arvu vähenemise otsene põhjus on niigi aimatav. Kui nad sündisid, valitses iibes madalseis. Laste sündi hakati edasi lükkama, sünnitusiga asus tõusuteele. Mis on sünnitusea tõusu taga? Kas mitte “töösõltuvus”, pealesunnitud vajadus olla edukas ja tubli, et kindlustada endale ja oma lastele väärikas tulevik ning vältida läbikukkumisi? Mis takistab laste saamise soovide elluviimist, kui jätta kõrvale puhtinimlikud või tervisega seotud tegurid? Ega nende takistuste hulgas ole juhtumisi ebapiisav materiaalne kindlustatus ja ebakindlus tuleviku ees?
Kuna kodanikupalk on mõeldud kaotama meie elust ühe raamprobleemi, milleks on põhjendatud hirm ebaedu ja vaesumise ees, siis on ta ka pelgalt oma olemuse tõttu sündimuse soosija. Mõeldes ainuüksi Põhiseaduse preambulile, kus sõnastatakse Eesti riigi mõttena eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise tagamine, ei jäägi muud üle kui tõdeda, et Eestis pidanuks kodanikupalk juba ammu kasutusel olema.
Pole sugugi keeruline mõista puhtalt loogikale toetudes, miks siis kodanikupalk õigupoolest peaks toimima põhiseaduse preambuli vaimus, kusjuures sõltumata sellest, kas soov lapsi saada kui niisugune on ühiskonnas vähenenud või mitte. Kui mõne eesmärgi saavutamisel on kaks takistust ning üks neist langeb ära, siis suureneb ju vastavalt ka eesmärgi saavutamise tõenäosus, või kuidas?
Kodanikupalgaga võivad noored pereloojad olla kindlad vähemalt ühes. Kummalegi neist ning igale lapsele, kes neile sünnib, on tagatud elementaarne toimetulek suurusjärgus, mis võrdub vähemalt standardkulutustega ühe lapse kohta kuus (praegu 400 eurot) ning mis jääb alles sõltumata sellest, kas nende töö- või ärielu on üks suur edulugu kosmiliste sissetulekutega või ainult läbikukkumistest koosnebki.
Kujutame ette järgmist olukorda. On kolm värsket abielupaari. Ühed teavad täpselt, et nad lapsi ei taha. Ülejäänud kaks tahaksid olla kolmelapselised pered, kui vaid saaksid. Aga hetkel nad tunnevad, et ei saa. Esiteks on nad oma tööelu alles alustamas. Sissetulekud on kesised, tulevik ebakindel, ühes neist peredest kaotas üks pereliige pealegi töö. Laste sünd eeldab, et nad on end materiaalselt kindlustanud. Pealegi elavad nad üsna tagasihoidlikes oludes, üks neist paaridest lausa väga väikesel elamispinnal.
Kes teab, milliseks kujuneks nende tulevik, kui ühel hetkel ei tuleks mängu kodanikupalk, mistõttu langeb laste saamise teelt ära toimetulekutakistus. Abielupaar, kes lapsi ei taha, jääb endale kindlaks (mis siis, et kodanikupalka makstakse ka lastele). Nemad on töönarkomaanid ning lapsed vaid segaksid. Väga väikeses korteris elav paar laiutab käsi – ei, vara veel, sest lapse kasvatamine sellistes tingimustes meenutab väärkohtlemist. Leiame parema palgaga töö ja suurema pinna, siis vaatame edasi. Kolmas abielupaar aga mõtleb järele. Elamispind võiks ju suurem olla, aga pole ka üle mõistuse kitsas. Üks neist on töötu ja mingist jõukusest rääkida ei saa, kuid kõigi toimetulek on tagatud ja laste sünd olukorda ei halvenda. Kahest saabki viis… Vahepeal saab ka teine paar “jalad alla”, sest kodanikupalk on nende toimetulekut tagades julgustanud neid ettevõtlusega alustama ja see pööre elus osutub edukaks. Nad parandavad peagi oma elamistingimusi. Tõsi - elamispinna suuruse suhtes väga nõudlike inimestena piirduvad nad esialgu kahe lapsega.
Kui see pole näide laste sünni tõenäosuse suurenemisest ühe takistava asjaolu äralangemise tõttu, siis mis see on?
Võib ju öelda, et “kodanikupalk ei kõrvalda kõiki takistusi, on veel see ja too jne”, kuid see on kõike muud kui veenev vabandus idee kõrvaleheitmiseks.
Siinkohal on paslik teha viimase hetke reklaami tingimusteta tagatud põhisissetuleku ehk kodanikupalga eestkõnelejate üleilmse võrgustiku Basic Income Earth Network (BIEN) kongressile. See toimub 26.-28. septembril Austraalias Brisbane’is, kuid juba 1. aprilliks oodatakse erinevatelt arvamusliidritelt ja aktivistidelt ettepanekuid ettekanneteks. Eesti seisukohalt üheks huvitavamaks teemaks on “Põhisissetulek ja põlisrahvaste kogukonnad”. Küsitakse näiteks, kas tagatud põhisissetulek võib mängida rolli põlisrahvaste kogukondade enesemääramises ja/või reparatsioonis. Järelikult on peale siinkirjutaja veelgi aktiviste, kes siin seoseid näevad.
Iibe ja rahvastikutaaste probleemid on Eesti avalikes mõttevahetustes olnud pidevalt tähtsal kohal. On igati tänuväärt, et need, keda see temaatika kõnetab, ka sõna võtavad. Kahjuks ei paista nad lahendustest kirjutades reeglina silma julgusega pakkuda midagi enamat kui et “midagi oleks vaja teha”. Meeldiva erandina on siiski meelde jäänud näiteks dr Margus Punab, kes pakkus välja, et laste sünnitamist ja kasvatamist tuleks käsitleda palgatööna. Ka eespool viidatud autorid (Noorkõiv ja Servinski) vähemalt tunnistavad, et kui laste saamise soovi eluviimine on takistatud, siis see “on teatud määral poliitikakujundusega leevendatav”.
Kui me kodanikupalka kasutusele ei võta, siis jäävadki muretsejad muretsema. Nii kauaks kui jätkub neid, kelle pärast muretseda.
Mitte et tingimusteta tagatud universaalne põhisissetulek, see kodanikupalgaks kutsutu, oleks lahendus kõigile maailma probleemidele või teistpidi - ainus takistuste eemaldaja sündimuse tõusu teelt, aga ilma selleta on olukorra paranemiseks eestlaste iibes vähe lootust. Kui üldse.
See pole muidugi ainus põhjus, miks toetada majandusliku päästevesti rolli täitva kodanikupalga ideed ning Euroopa kodanikualgatust “Tingimusteta põhisissetulekud kogu EL’is” (https://sign.eci-ubi.eu). Samamoodi on peale ebapiisava materiaalse kindlustatuse muidki tegureid, mis laste saamist edasi lükkama või sellest loobuma, halvimal juhul abordile sunnivad. “Pole ainus” ei tähenda aga “pole peamine” või “pole oluline”.
Hiljuti lugesime, et kaks kõige mõjusamat sündimust pärssivat tegurit on sünnitusealiste naiste arvu vähenemine ning sünnitusea tõus (Rivo Noorkõiv ja Mihkel Servinski: elanike koondumine sööb kestlikkust ääremaal, PM 23.03.2022). Muidugi ei pea olema kes teab mis vaimuhiiglane taipamaks, et need on kõigest millegi tagajärjed.
Sünnitusealiste naiste arvu vähenemise otsene põhjus on niigi aimatav. Kui nad sündisid, valitses iibes madalseis. Laste sündi hakati edasi lükkama, sünnitusiga asus tõusuteele. Mis on sünnitusea tõusu taga? Mis takistab laste saamise soovide elluviimist, kui jätta kõrvale puhtinimlikud või tervisega seotud tegurid? Ega nende takistuste hulgas ole juhtumisi ebapiisav materiaalne kindlustatus ja ebakindlus tuleviku ees, pealesunnitud vajadus olla tööturul edukas?
Laste saamise soovi all peame loomulikult silmas nö puhast soovi, mis ei arvesta muid asjaolusid. Nagu eespool viidatud artiklist selgub, näitasid eelmisel kümnendil kogutud andmed, et soovitud laste arv ületas Eestis rahvastikukao vältimiseks vajalikku taset (2,08 last naise kohta). Uuemad andmed, mille põhjal öelda, kas laste saamise soov on samaks jäänud või vähenenud, on kogumisel.
Soosigem iivet, kui leidub kasvõi üks lapsi sooviv perekond
Sõltumata sellest, kas ja mismoodi on pilt muutunud – lisaks neile, kes lapsi ei taha, on ikkagi olemas need, kes tahavad ehk teisisõnu need, kelle iibekäitumist on sündimust soosivad meetmed suutelised mõjutama. Lihtsustatult öeldes - kui A ja B liikumisel on ees takistus ning liikuda tahab ainult B, siis takistuse eemaldamisel jääb A paigale, aga B liigub. Kui jätta takistus eemaldamata põhjendusega, et A ju ei liigu üldse ja B ei liigu loodetud kiirusega, siis jääb ju liikumine üldse toimumata.
Võime muidugi ka veidi keerulisemalt mõelda.
Kujutame ette järgmist olukorda. On kolm värsket abielupaari. Ühed teavad täpselt, et nad lapsi ei taha. Ülejäänud kaks paari tahaksid olla kolmelapselised pered, kui vaid saaksid. Aga hetkel nad tunnevad, et ei saa. Nad oma karjääri alles alustamas. Sissetulekud on kesised, tulevik ebakindel, üks neist kaotas pealegi töö. Milleks sünnitada lapsi virelema? Pealegi elavad nad üsna tagasihoidlikes oludes, üks neist paaridest lausa väga väikesel elamispinnal.
Mängu tuleb kodanikupalk, mida makstakse alates sünnist ning mis võrdub vähemalt keskmiste standardkulutustega ühe lapse kohta kuus (praegu suurusjärgus 400 eurot kuus). Lapsi mitte sooviv paar jääb endale kindlaks: tööd peab tegema, lapsed ainult segavad! Väga väikeses korteri elanikud teevad mõnda aega igapäevakulutusi vaid kodanikupalga ulatuses, säästes töötasu, et ei peaks liialt suurt laenu võtma ja paari aasta pärast ostavad suurema korteri. See pole nende arvates siiski kolmele lapsele piisavalt suur ning nad piirduvad esialgu kahega. Kolmas paar leiab, et elamispind võiks ju suurem olla, aga pole hullu – elementaarne toimetulek ehk võimalus elada peost suhu on tagatud igale pereliikmele ja lastega on tore. Viie aasta pärast on perekond viieliikmeline, töötu mees lisaks kõigele (küll aegamööda, aga sihikindlalt) ümber õppinud ja maandunud väga tasuvale tööle.
Seega on laste saamise soov täitunud viie aasta jooksul 5/6 ulatuses. Aga ilma kodanikupalgata? Heal juhul oleks ehk sündinud kaks last kuuest soovitust, ülejäänud ehk palju hiljem. Kui üldse.
Kodanikupalk põlisrahva(ste) püsimise teenistuses
Niisiis, korduma kippuv mõte. Kuna kodanikupalk on mõeldud kaotama meie elust ühe raamprobleemi, milleks on põhjendatud hirm tööturul või ettevõtluses läbikukkumise tagajärgede ees, siis on ta oma olemuse tõttu ka sündimuse soosija.
Mõeldes ainuüksi Põhiseaduse preambulile, kus sõnastatakse Eesti riigi mõttena eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamine, ei jäägi muud üle kui tõdeda, et Eestis pidanuks kodanikupalk juba ammu kasutusel olema. Kui mitte nö klassikalise baaselatisena ehk kõigile võrdsete rahaülekannetena, siis vähemalt negatiivse tulumaksu kujul, mis on tehniliselt keerukam, kuid täidab täpselt samu eesmärke ning on samade parameetrite korral täpselt samasuguse tulemiga. Milton Friedmani fännidele pidanuks see lahendus ju tuttav olema.
Tõsi küll, mitmel põhjusel oleks tulnud (ja ilmselt tuleks edaspidigi) seda rakendada kodanike “suletud solidaarsussüsteemina”, vähemalt nii kaua kui kodanikupalgariigid on maailmas vähemuses. Bürokraatia kärpimise efekt jääb küll nõrgemaks, sest muust kodakondsusest elanikele peab ju “vana süsteem” alles jääma, kuid tähtis on sõnum: kodakondsus ja seega ka õigus olla osa kodanike solidaarsussüsteemist on riigipoolse usalduse märk, mida piiripunktides ei jagata. Omaette diskussiooniteema on muidugi sõjapõgenikud ning Ukraina sõja valguses on seda võimatu ignoreerida. Igatahes on sellega seoses üks lahendus välja pakutud, ehkki see on väga Ukraina-spetsiifiline.
Siinkohal sobiks pöörata tähelepanu tingimusteta tagatud põhisissetuleku eestkõnelejate üleilmse võrgustiku Basic Income Earth Network (BIEN) kongressile. See toimub 26.-28. septembril Austraalias Brisbane’is, kuid juba 1. aprilliks oodatakse erinevatelt arvamusliidritelt ja aktivistidelt pakkumisi ettekanneteks ja sessioonideks (kahjuks ei pidanud Eesti kirjutavad meediakanalid vajalikuks sellekohast pressiteadet vahendada). Eesti seisukohalt üheks huvitavamaks teemaks on kindlasti “Põhisissetulek ja põlisrahvaste kogukonnad”. Küsitakse näiteks, kas tagatud põhisissetulek võib mängida rolli põlisrahvaste kogukondade enesemääramises ja/või reparatsioonis. Muidugi võib! Parandage mind, kuid arvan, et isegi sõltumata sellest, kas see on suunatud ainult põlisrahva(ste)le või mitte.
Parem ebapopulaarne idee kui üldse mitte midagi
Mõne meeldiva erandiga (toon taas näitena dr Margus Punabi artikli , PM, 15.07.2021) kipuvad rahvastikuprotsessidest kirjutajad kahjuks jääma kidakeelseks lahenduste pakkumisel. Võib-olla on see hirmust, et mingid kaaskodanikud, kes on suureks saanud mitte vaimult, vaid häälelt, lahterdavad su pikemalt mõtlemata kuhugi maailmavaatekarpi, millega sul (ja sinu pakutud lahendusel) pole õigupoolest midagi pistmist - ja tõesta siis, et sa pole kaamel. Aga võib-olla ka ideepuudusest. Ei teagi, kumb variant halvem on. Kuid isegi sellise sündimust soosiva lahenduse pakkumine, mille elluviimine poleks võimalik ilma et mõni “õudusunenägu” teostuks (tulumaksumäära tõus, astmeline tulumaks jne), on parem kui üldse mitte midagi. Mis iganes põhjusel ebapopulaarne lahendus võib osutuda hädavajalikuks või koguni ainuvõimalikuks. Isegi kui idee tundub halb, võib see vähemalt ärgitada alternatiive pakkuma. Omal ajal oli niimoodi näiteks ideega taastada nõukogudeaegne nähtus nimega lastetusmaks.
Ka eespool viidatud autorid (Noorkõiv ja Servinski) ei paku retsepte, küll aga rõhutavad, et eestlaste sündimus allpool taastetaset on päriselt eksisteeriv probleem, mille lahendamiseks on vaja ühist tahet ning juhivad tähelepanu, et rahvastikupoliitikat tuleb käsitleda päevapoliitikaülese valdkonnana, mis läbib mitut haldusala. Kindlasti kuulub nende hulka näiteks maksusüsteem. See ei meeldi muidugi “üks probleem, üks lahendus” mugavuspoliitikutele, aga pole parata, püüdku üle elada.
Ei ole muud võimalust kui nõustuda Jaan Männiku mõttevaldusega: “Kõige tähtsam muutus Eesti poliitikas oleks, et tulevikus juhib rahvuspoliitika majanduspoliitikat. Mitte vastupidi.”
Kodanikupalga kasutuselevõtt kuulub sellise muutuse juurde. Muidu jäävadki Jaak Valge, Jaak Uibu, Lea Danilson-Järg ja mitmed teised kirjutama mureartikleid eesti rahvuskehandi hääbumise ohust. Nii kauaks kui meil üldse on seda, mille püsimise pärast muretseda.
Puust ja punaseks - mõttemäng kolme abielupaariga
On kolm värsket abielupaari. Ühed teavad täpselt, et nad lapsi ei taha. Ülejäänud kaks paari tahaksid olla kolmelapselised pered, kui vaid saaksid. Aga hetkel nad tunnevad, et ei saa. Nad oma karjääri alles alustamas. Sissetulekud on kesised, tulevik ebakindel, üks neist kaotas pealegi töö. Milleks sünnitada lapsi virelema? Pealegi elavad nad üsna tagasihoidlikes oludes, üks neist paaridest lausa väga väikesel elamispinnal.
Kes teab, milliseks kujuneks nende tulevik, kui ühel hetkel ei tuleks mängu kodanikupalk. Ütleme, et see võrdub keskmiste standardkulutustega ühele lapsele kuus (praegu 400 eurot) ning seda makstakse alates sünnist.
Abielupaar, kes lapsi ei taha, jääb endale kindlaks. Neid ei huvita, et kodanikupalk tagab neile ükskõik kui paljulapselistena toimetuleku sõltumata sellest, kas nende töö- või ärielu on üks suur edulugu kosmiliste sissetulekutega või koosneb peamiselt läbikukkumistest. Noh, ja siis? Nemad on töönarkomaanid ja vabal ajal tahavad täiel rinnal lõbutseda. Lapsed vaid segaksid ning ega nad mingid õiged vanemad ei olekski.
Väga väikeses korteris elav paar laiutab käsi – ei, vara veel. Mis see kodanikupalk aitab, kui lapse kasvatamine sellistes tingimustes meenutaks väärkohtlemist. Leiame tasuvama töö, siis saame endale normaalset elamispinda lubada ja siis vaatame edasi.
Kolmas abielupaar aga mõtleb järele. Elamispind võiks ju suurem olla, aga pole ka üle mõistuse kitsas. Mees on küll töötu ja mingist jõukusest rääkida ei saa – kodanikupalk kahe peale kokku 800 eurot pluss naise tööandjalt veel sama palju kätte. Kuid vaatamata sellele, et ka naine jääb töölt kõrvale ja töötasu kaob (vanemahüvitis on ajalukku saadetud), ei pea nad seda olukorra halvenemiseks. Toimetulek ju säilib ilma et peaks kusagilt mingeid toetusi kerjama ja nagu öeldud, on kodanikupalk tagatud igaühele alates sünnist. Viie aasta pärast ongi kahest saanud viis ning “töö käigus” tekkinud isegi mõte neljandast lapsest, kui peaks õnnestuma suurem elamispind osta. Kodanikupalk kogu pere peale kokku 2000 eurot kuus. Lisaks on mees selle asemel, et Soomes “kalevipojaks” käia, hoopis aeglaselt, ent sihikindlalt ümber õppinud ning maandunud keskmisest tasuvamale tööle. Seega lisandub tööandjalt 1500 eurot kuus.
Vahepeal saab ka teine paar “jalad alla”, sest kodanikupalk on võtnud neilt hirmu läbikukkumise ees ja niimoodi julgustanud üht abielupoolt hoopis ettevõtlusega alustama. See pööre elus osutub edukaks. Nad parandavad peagi oma elamistingimusi. Tõsi - elamispinna suuruse suhtes väga nõudlike inimestena piirduvad nad esialgu kahe lapsega.
Kui Gennadi Gramberg ja tema kaaslane David Slomka saatsid 1991. aastal välismaale kaebekirju natsiroimarite rehabiliteerimisest Eestis, siis väitsid nad end muuhulgas teadvat, millisesse ohtu nad endid oma tegevusega seavad. Loomulikult ei juhtunud nende endiga midagi, kuid head näidet, mis oleks võinud juhtuda, ei tulnudki teab kui kaua oodata - kõigest 28 aastat ja mõni kuu pealekauba.
Nii et lõpuks tuli ikka ära – veidi nokastanud olemisega trammijänesest jõmm ärples MUPO bussi juures, tundis end ilmselt mõnitatuna juhusliku mööduja uudishimulikust pilgust ja kuna tolle riietus ei jätnud rahvuse osas mingeid kahtlusi, siis käis komplekti muidugi ahju nimetamine, et sõnum ikka krõbedam saaks. Pärast porises veel midagi juutide teemal aimamata, et üks nende hulgast teeb temast omamoodi meediastaar, sest sõimu adressaat oli ei keegi muu kui pearabi Šmuel Kot!
Kui nägin Facebookis postitust pearabi verbaalsest ründamisest ning seda, kes on postituse autor, siis valdas mind nii suur äratundmisrõõm, et panin kiiruga diagnoosiks “Stroomi rand vol 2”. Eksisin, kuid erinevused algses postituses kirjeldatu ja MUPO videost nähtu-kuuldu vahel on sellegipoolest üsna kõnekad. Loomulikult oli ikka kapral Aadu hailimine ka kirjas, et asi hirmsam tunduks ja vastaks venekeelsele ettekujutusele kurjast Eesti natsist. Mis siis, et “nats” ise unustas seda hõigata.
Kuid mis meenus otsekohe, veel enne video nägemist, need olid Gennadi Grambergi aastakümnetetagused katsed kahjustada Eesti rahvusvahelist mainet ning ajada eestlased ja juudid tülli. Eks see viimane nõudis 1990-ndate algul omajagu vaeva. Ükski normaalne eestlane poleks eales osanud nimetada head põhjust, miks nad pidanuks ühtäkki väikest juudi kogukonda probleemiks pidama, kui pärisprobleemegi oli kuhjaga. Millegi taolise peale poleks osanud tulla “isegi” rindemehed.
1991. aasta novembris aga tekitasid just nende rindemeeste ümber paraja skandaali tollase Juudi Kultuuriseltsi esimees Gramberg ja Juudi Religioosse Kogukonna esimees Slomka. Nad kirjutasid Rootsi valitsusele ja Nõukogude juute toetavale komiteele Eesti sõjameeste kokkutulekust 9. novembril 1991 Paides. See kokkutulek olevat nende sõnul selgesti näidanud, “kuidas püütakse rehabiliteerida neid, kelle kätel on Eesti Vabariigi juudi rahvusest kodanike veri”, seda parlamendi ja valitsuse vaikival nõusolekul.
Nõukogude juute toetava komitee juht Per Ahlmark tembeldas kõik kokkutulnud sõjamehed pikemalt mõtlemata natsideks. Puhta kullana võttis kirjas öeldut ka Rootsi tollane välisabiminister Alf Svensson, kes teatas ajakirjanduse vahendusel, et Balti riikidele pole mõistlik anda Rootsi abi, kui nad üritavad õigustada vanu natsikurjategijaid ja antisemiite. Peaminister Carl Bildt kutsus ta kohvile, rahustas maha ja saatis Etioopiasse komandeeringusse. Kurikuulsa kirja autorid teesklesid üllatust ažiotaaži üle. See skandaal ja ka järgnev aeg kinnistasid minu hinnagu Grambergi usaldusväärsusest infoallikana.
Ei jäänud tookord ega jää tänagi muud üle kui nõustuda Arvo Valtoniga, kes kirjutas Sirbis 24. detsembril 1991 väga diplomaatiliselt: “Ma ei tunne kumbagi neist kahest, kes läkitasid oma teate Rootsi, kuid ühegi loogikareegli järgi ei saa väita, et nad parandasid selle aktiga eestlaste ja juutide läbisaamist Eestis. /---/ Kas tõesti tegid nad seda mõtlematusest või asetub see tahes tahtmatult aktsioonide ritta, mida viimastel aastatel aina on ette võetud rahvaste vahele vaenu külvamiseks eesmärgil, et rahvuslikke vabadusliikumisi diskrediteerida ning võimaldada imperialistidel jätkuvalt sogases vees kalu püüda?”
Kuid mine tea, äkki oli see tollane kaebekiri kõigest katse õõnestada mitte Eesti, vadi Edgar Savisaare valitsuse rahvusvahelist mainet ja seeläbi jalgealust? Nüüd aga juhib koalitsioonikõnelusi Savisaare järeltulija…
Asjaolu, et ka Eestis on lõpuks asutud uurima inimeste suhtumist kodanikupalka ja selle võimalikku mõju, on igati tervitatav ning Ühiskonnauuringute Instituut ja Turu-uuringute AS väärivad selle eest loomulikult tunnustust. Tulemused on huvipakkuvad ja paljuski ootuspärased. Tõsi, kohati on põhjust pettumuseks, kuid seetõttu, et mõned küsimused jäävad vastuseta ning küsimuse sõnastus annab põhjust veidi “norida”. Kahjuks vajavad ka mõningad meedias ilmunud käsitlused vigade parandust.
Vastajatele esitati küsimus: “Kujutleme hüpoteetilist olukorda, kus riik maksaks inimestele raha ning töölkäimisest võiks ka loobuda. Kas Teie oleksite nõus loobuma töölkäimisest ning kui jah, siis kui palju Te sel juhul sooviksite iga kuu riigilt raha saada?”
Kodanikupalga all mõeldakse teatavasti tingimusteta põhisissetulekut - puhttehniliselt seda, et palgatöötaja või ettevõtja sissetulekuks on kodanikupalk + töötasu/ettevõtlustulu, mittetöötajal aga üksnes kodanikupalk. Loodetavasti said vastajad asjast ikka niimoodi aru! Küsimuse sõnastus võib nimelt jätta mulje (vähemalt minu meelest), nagu peetaks silmas mingit kompensatsiooni, mida makstaks vaid mittetöötajatele. Sellel pole aga kodanikupalga ideega midagi ühist.
Mida saame küsitluste tulemusi esitlenud pressiteate põhjal teada ja mida mitte?
Muu hulgas selgub, et sõltumata riigilt tagatud tulu saamisest soovib igal juhul tööl käia 38,4% vastanutest. Neid, kes on suurema või väiksema riigipoolse toetuse korral nõus palgatööst loobuma, oli järelikult 61,6% .
49% vastanuist märkis suuremaid “nõustumissummasid” kui 650 eurot kuus (need toodi pressiteates välja). Järelikult oleks 12,6 % vastanutest valmis töölt eemale jääma saades riigilt 650 eurot kuus. Mingi osa neist nõustuks arvatavasti ka 500 euro eest koju jääma. Just nimelt “nõustuks” (loe: “kui muidu ei saa, siis võin ju tööst loobuda, ehkki tingimata ei tahaks”).
- Infoks: kodanikupalga võimalikuks õiglaseks suuruseks Eestis on pakutud näiteks summat, mis võrdub vähemalt ühe kuu kuludega vangile ilma personalikuludeta. See oli mullu 538,33 eurot kuus. Samuti on meil juhitud tähelepanu Portugalis väljapakutud summale 435 eurot kuus, mis sealsete aktivistide arvates võiks olla riigile jõukohane. Portugali ja Eesti hinnatase ning sisemajanduse kogutoodang inimese kohta on enam-vähem võrdsed.
Samas jääb saladuseks, kui palju on ikkagi neid, kes kindlasti otsustaksid palgatööst loobuda, kui neile soovitud summa tagataks? Või vähemalt tegevusala vahetada, näiteks ettevõtlustki proovida? Või töötada osalise tööajaga?
Vastupidiselt Postimehe veebis pandud pealkirjale ei loobuks 2/3 elanikest tööst, kui saaks riigilt 905 eurot kuus. Tegelikult peaks sellise summa eest loobujaid olema veidi üle kolmandiku. Eeldame ju, et vähemaga nõustujad on nõus ka suurema riigirahaga? Sestap liidame eespool mainitud 650 euro või vähemaga nõustujatele (12,6 %) ka 651 – 800 euroga (9%) ja 801 – 1000 euroga nõustujad (12%) ning saame 33,6%. Seega on kaks kolmandikku hoopis neid, kes isegi 950 eurose riigiraha eest (veel) tööst ei loobuks! Sealhulgas need 38,4%, kes igal juhul tööd jätkaksid. Ka instituudi enda pressiteate pealkiri “Eestimaalane loobuks tööl käimisest 950 euro eest kuus” on eksitav. Pressiteates endas räägitakse siiski keskmisest loobujast - 950 eurot on loobujate mediaan, mitte keskmine summa.
Viigem nüüd needsamad 950 eurot kodanikupalga idee konteksti. Kui nüüd eeldada, et ka selle keskmise eestimaalase töötasu on sama suur (950 eurot kuus), siis järelikult on ta valmis loobuma poolest oma sissetulekust. Teisisõnu loobuks ta 1900 eurosest kuusissetulekust 950 euro kasuks! Kas see tundub usutav? Ilmselt mitte. Loogilisem oleks arvata, et loobuja palk täiskohaga töö eest on kodanikupalgast oluliselt väiksem ja ta kaotab tööst loobudes oma sissetulekutest vaid umbes kolmandiku. Või mine tea, ehk vähemgi. Instituudi pressiteate põhjal näib, et mingi korrelatsioon inimese palga ja “loobumissumma” vahel on olemas. Loodan, et meil õnnestub peagi ka üksikasjalisemate tulemustega tutvuda.
Küsitlus näitas, milline on inimeste arvates praegu ühe kuu elamisväärne rahasumma. Usutavasti aitab see leida Eesti tingimustes sobivat kodanikupalga suurust. See näibki eelkõige just taolise “pinnasondeerimisena”. Võib-olla osutab isegi summale, kust alates võiks praegu rääkida riskist, et inimesed hakkavad massiliselt tööst loobuma, töökohti või tegevusala vahetama. Eesti elanike tegelikku töökäitumist kodanikupalga ehk põhisissetuleku tingimustes selle põhjal paraku veel prognoosida ei saa. Tartu Ülikooli professori Raul Eametsa tähelepanek, et “62% teeb tööd ainult raha pärast ja kui oleks võimalus, siis nad teeksid midagi muud” peaks aga panema meid kõiki mõtlema, “mis on pildil valesti”.
Loodetavasti jõutakse meilgi uuringuni, mille tulemusi saaks kõrvutada sel kevadel toimunud esimese üleeuroopalise põhisissetuleku-uuringuga. Selle viis läbi Saksamaal tegutsev uuringufirma Dalia Research programmi e28 raames. Kodanikupalga ideed toetas 64% vastanutest. Ja kõigest 4% oli neid, kes kinnitasid, et nad tõepoolest lakkaksid töötamast, kui saaksid garanteeritud tulu. Samal ajal oli üle 10 korra rohkem (43%) vastanuid, kes kartsid, et enamus inimesi (muidugi teised, mitte nemad ise) loobuks töötamisest! Olgu veel öeldud, et 7% vastanuist vähendaks oma tööaega. Sama paljud arvasid, et otsivad uue töö. Umbes 34% küsitletutest leidis, et põhisissetulek ei mõjutaks nende tööalaseid valikud, 15% oli neid, kes veedaks rohkem aega oma perekonnaga. Lähema ülevaate leiate blogist www.kodanikupalk.ee/teataja
Üleeuroopalise uuringu küsimustikus selgitati: “Põhisissetulek on tulu, mida valitsus maksab ilma eeltingimusteta igale üksikisikule sõltumata sellest, kas ta teeb palgatööd ning olenemata sellest, kas ja milliseid tulusid saab ta teistest allikatest. See vahetab välja ülejäänud sotsiaaltoetused ning on piisavalt suur inimese põhivajaduste (toit, eluase jne) rahuldamiseks.”
Igati kõlblik selgitus ka eestimaiseks kasutamiseks. Kas poleks võinud samamoodi alata ka Eesti uuringu küsimustik? Sellele oleks järgnenud:
“Kujutleme hüpoteetilist olukorda, kus riik maksaks inimestele niisugust põhisissetulekut ehk kodanikupalka. Palgatöö tegija saab riigilt põhisissetuleku ja tööandjalt töötasu. Kes tööl ei käi, peab leppima vaid põhisissetulekuga. Kas Teie oleksite sellises olukorras nõus loobuma töölkäimisest? Kui jah, siis kui suurt põhisissetulekut peaks riik iga kuu maksma, et oleksite nõus palgatööst loobuma?”
Kindel ma just pole, kuid võib-olla näeksid küsitluse tulemused siis mõnevõrra teistsugused välja.
Samal teemal (lingid):
1. La crise, révélateur des limites de notre modèle social et de notre défaut de résilience dans une société du risque La crise sanitaire, économique et sociale sans précédent qui frappe notre pays, révèle dramatiquement les lacunes de notre système de protection sociale. Jeunes de moins de 25 ans, ménages précaires, travailleurs indépendants, auto‑entrepreneurs, commerçants, tandis que notre pays était mis à l’arrêt, des millions de Français aux profils et au parcours très différents, se sont retrouvés avec moins que le minimum vital pour vivre et tenir face à l’arrêt de leur activité. Leur point commun : être ceux qui en France sont le plus exposés à une société du risque. Jeunes qui se lancent dans la vie, salariés qui quittent leur emploi pour entreprendre, travailleurs indépendants, papas ou mamans solo qui affrontent seuls la responsabilité d’une famille, couple de demandeurs d’emploi de longue durée, hommes et femmes frappés, au hasard, par les duretés de la vie. Ils sont à la fois les plus fragiles et les plus courageux. Ils sont l’autre « première ligne » dans cette crise, ceux qui « ont pris de front et en premier » le choc de la crise de la COVID‑19. Pour faire face à l’urgence sociale inédite et « rapiécer notre couverture sociale », le Gouvernement a mis en place un véritable arsenal de protection et de sauvegarde des revenus des français : fonds de solidarité pour les indépendants, soutien aux ménages et aux jeunes précaires, financement de l’activité partielle, jamais notre pays n’a dû en si peu de temps mettre en place autant de mesures d’urgence. Mais pour ce faire, et parce que le modèle social français a atteint un niveau record de complexité et souvent d’injustice, il aura fallu pas moins de trois projets de loi de finances rectificatives et une dizaine de décrets pour tenter de répondre, imparfaitement, à la promesse républicaine d’égalité et de fraternité et bâtir une ligne Maginot de fortune pour permettre aux Français les plus exposés de tenir, en attendant que le choc soit passé. Combien de temps pour l’administration et surtout d’angoisse pour les Français aurions‑nous économisés si nous avions disposé d’un mécanisme de calcul et de versement automatique d’une aide directe et proportionnée à la baisse de revenu de chacun ? Cette réponse à la crise était nécessaire. Nous n’en avions pas d’autre à notre disposition. Mais elle n’est pas durable, et surtout, elle nous invite à réfléchir et concevoir dès à présent un mécanisme plus efficace et pérenne pour répondre aux crises futures et au risque de pauvreté et de précarité qui les accompagnent et grèvent le développement durable des individus, de notre économie et de notre société. Car le temps des crises n’est pas derrière nous, mais devant : il nous faut l’affronter, en évitant le repli et les divisions, en étant innovants, solidaires et fidèles à l’esprit de notre modèle Français : universaliste, audacieux et généreux. Il faut nous donner des moyens modernes pour permettre à chaque Français d’être « armé » pour entreprendre sa vie et à notre société d’être solidaire pour assurer notre résilience collective dans un monde toujours plus incertain. Pour ce faire, il nous faut inventer un mécanisme de solidarité universel, qui assure à chacun un filet de sécurité et de quoi tenir pour rebondir en cas de choc. L’assurance que lui/elle et sa famille seront à l’abri quoiqu’il arrive. Un tel filet, automatique et universel, n’est pas seulement un moyen d’éradiquer la pauvreté qui touche près de 14 millions de Français, il est la seule réponse possible pour garantir la confiance de tous dans l’avenir et l’envie de prendre le risque de s’engager dans la société. Si nous voulons faire de la France, une société de citoyens actifs et engagés dans la croissance et le développement de leur pays, nous devons armer chacun : l’éducation et la formation sont une première arme, un filet de sécurité matériel, que nous appellerons « socle citoyen » est la deuxième arme que nous devons forger pour affronter ensemble, solidaires et libérés de l’angoisse de l’avenir, le monde qui vient. 2. Le revenu universel : une idée ancienne porteuse d’une réponse moderne pour libérer et protéger les Français de la pauvreté Le socle citoyen que nous souhaitons proposer au débat national est l’héritier d’une proposition ancienne, pourtant porteuse d’une réponse moderne à la pauvreté qui touche ou menace nos concitoyens : le revenu universel. Tandis que la crise révèle les limites de nos dispositifs de protection et de résilience, la mise en place d’un filet de sécurité universel, un revenu universel, sur lequel s’appuyer en cas de crise, a été mis à l’agenda des réformes dans de nombreux pays d’Europe et du monde tels que l’Espagne, l’Allemagne ou le Japon souvent après que ceux‑ci, comme la France, aient mis en place durant la crise des systèmes provisoires de versement de soutiens monétaires directs aux individus ou aux ménages. Un soutien nécessaire pour assurer leur survie mais aussi celle de l’économie, menacée par un effondrement de la consommation. Dès lors, des arguments qui pouvaient sembler autrefois théoriques prennent soudain une tournure concrète voire vitale pour ceux qui se retrouvent sans rien : L’automaticité d’une aide directe et unique quand beaucoup sont exposés à une chute brutale de leurs revenus et ne peuvent attendre que « l’administration examine leur dossier » dans un pays où la complexité des aides sociales mais aussi des aides aux entrepreneurs est telle qu’elle suscite toujours plus de souffrance et de non‑recours. L’universalité d’une telle aide quand les dispositifs de soutien en faveur des salariés en chômage partiel révèlent en creux l’injustice en matière de soutien aux autres actifs, demandeurs d’emploi, indépendants, apprentis, étudiants ou encore commerçants ou professions libérales, et qui voient leur revenu disparaitre du jour au lendemain sans mécanisme de soutien comparable. Rien ne justifie une telle inégalité de traitement. La proposition d’un revenu universel, véritable droit à un minimum pour chacun, pour assurer sa dignité et sa liberté, est une idée ancienne qui transcende les clivages politiques. Depuis Thomas Paine en 1796, l’idée de créer ce nouveau droit a été continûment étudiée, débattue, expérimentée. Il a été revendiqué aussi bien par les tenants du socialisme, au nom d’une solidarité bien pensée, que par les libéraux, soucieux de donner un fondement matériel aux libertés individuelles. Il a repris de la vigueur ces dernières années à la faveur des travaux sur « l’économie de la pauvreté » (notamment de la prix Nobel d’économie Française Esther Duflos) et des premières expérimentations de terrain qui ont invalidé le préjugé tenace selon lequel le versement d’un revenu dont les individus peuvent disposer librement serait un encouragement à ne rien faire. Au contraire, les études scientifiques montrent que non seulement il soutient le retour à l’emploi mais incite aussi à l’entrepreneuriat et à l’engagement actif dans la société. En réalité, le revenu universel, conçu et vécu comme un investissement dans l’individu, redonne le gout d’entreprendre sa vie, pour le bien de soi mais aussi de la société. Le socle citoyen est un revenu d’émancipation et le moyen effectif et matériel de leur liberté. Il donne aussi aux individus, un droit égal et unique, attaché à leur personne, et non plus à son statut ou sa catégorie qui ne va pas sans stigmatisation et discrimination. De la même façon, l’émergence du travail indépendant et les réflexions sur l’élargissement de la notion d’activité et la façon dont notre société peut reconnaitre les multiples façons de « créer de la valeur et de la richesse économique mais aussi sociale et écologique » sont venus battre en brèche l’idée selon laquelle un tel revenu « abimerait la valeur travail ». En réalité, le principe du revenu universel aussi ancien soit‑il vient apporter une réponse moderne et positive aux mutations du travail qui ne peut plus être réduit à l’emploi salarié, mais englobe l’ensemble des activités créatrices de richesse. Elle n’abîme pas la valeur travail elle soutient la valeur activité. L’expérience de l’insertion par l’activité économique illustre bien qu’investir dans la capacité de chacun à être activement engagé dans la société est le socle de base pour se lancer ou se relancer dans la vie. Depuis lors, plusieurs formules de revenu universel ont été proposées, souvent fondées sur une fusion et une extension (notamment aux 18/25 ans) des aides actuelles (RSA, prime d’activité etc.). Mais ces approches se heurtent à deux écueils : leur coût et la difficulté de leur mise en œuvre qui suppose d’ajouter encore un peu plus de complexité au système d’aides sociales actuel. En avril dernier, avec 60 parlementaires français mais aussi de nombreuses associations, des scientifiques et des chefs d’entreprises, nous avons proposé une version inédite et soutenable sur le plan budgétaire, qui évite ces deux écueils tout en poursuivant les mêmes objectifs : éradiquer la pauvreté et garantir à chacun un filet de sécurité monétaire, associé à un accompagnement renforcé et personnalisé, pour entreprendre sa vie et s’engager activement dans une société du risque. En d’autres termes, il s’agit libérer de la pauvreté et protéger du risque de pauvreté les Français. 3. Le socle citoyen, un mécanisme inédit et une approche réaliste du revenu universel Le socle citoyen est inédit en ce qu’il combine réforme fiscale et réforme des prestations sociales. Nous proposons tout d’abord de poser l’universalité de l’impôt sur le revenu : chaque Français, au premier euro de revenu, est imposable en proportion. Ce fait même est constitutif de son appartenance et de sa responsabilité vis‑à‑vis de la communauté nationale, elle le lie à son destin collectif en même temps qu’elle lui assure assistance et solidarité. Ce faisant, il déclare régulièrement ses ressources. Avec le mécanisme du socle citoyen, le revenu universel, devient un crédit d’impôt individuel, négatif ou positif. Concrètement, et en admettant par exemple que le montant du socle soit équivalent au RSA actuel (564 euros pour une personne seule sans enfants) l’administration opère le calcul suivant (revenu X taux d’imposition) – socle citoyen = crédit d’impôt (négatif ou positif). Si le résultat est positif, il prend la forme du paiement de l’impôt. Si le montant est négatif, ce sont les finances publiques qui versent la différence qui permet de garantir un revenu mensuel supérieur ou égal au socle citoyen à chacun. Grâce au prélèvement à la source, le calcul et le versement sont désormais possibles en quasi‑temps réel. C’est là l’un des grands bénéfices sociaux de cette réforme fiscale majeure que de rendre possible le calcul et le versement automatique du socle citoyen et, appuyée sur l’impôt universel, elle réalise du même coup son universalité… Elle permet par ailleurs d’aborder progressivement la simplification des aides sociales : il est en effet possible de réaliser ce basculement des aides actuelles (RSA, activité) de façon progressive : en année 1, en calculant le montant du socle citoyen à partir des aides actuelles avant leur substitution progressive pour un socle unique, universel et automatique. 4. Une proposition de résolution pour lancer le débat du socle citoyen Cette proposition de résolution, ne souhaite pas trancher maintenant du montant du socle citoyen ni du taux ou des taux d’imposition qui doivent être appliqués. Selon nous, ces deux décisions doivent être soumises au débat démocratique car elles exigent un débat important sur ce que nous considérons comme le filet de sécurité minimum pour vivre et l’effort fiscal que nous sommes prêts à consentir pour le mettre en place. Cela étant, et à titre indicatif, les simulations réalisées sur un montant du socle égal au RSA et avec un taux d’imposition moyen de 32 % permettent de réaliser cette réforme a périmètre budgétaire constant. Avec un taux d’imposition moyen de 30 % celle‑ci représente un cout d’environ 20 milliards. Nous tenons à rappeler que la réforme du socle citoyen que nous proposons de mettre au débat n’est pas une révision des minimas sociaux. Il s’agit non pas d’augmenter ou de baisser ceux‑ci, mais bien de les simplifier et de les étendre à ceux qui, injustement, en sont exclus. De les rendre également plus sensibles et adaptés aux réalités de l’activité devenue plus précaire et aléatoire. La question du niveau de ces minimas relève du dialogue social et d’un autre débat que celui du socle citoyen. En revanche, le socle citoyen est bien une réforme de simplification des aides sociales en même temps qu’un moyen de lutter contre le non‑recours au droit et réduire la dépense de gestion publique associés à cette complexité. Le socle citoyen est également une réforme fiscale qui propose de rendre individuel et universel l’impôt sur le revenu, ce qui pour nous, représente un renforcement du consentement à l’impôt et une réforme de justice fiscale : en échange d’une solidarité nationale, chacun est redevable de l’impôt. Nous souhaitons par ailleurs, rendre visible pour les citoyens le calcul du socle citoyen afin que chacun ait une vision claire de ce qu’il donne et reçoit. Enfin, le socle citoyen ne souhaite pas substituer une aide monétaire à un accompagnement humain. Au contraire, il nous semble que la mise en place du socle citoyen doit être associée à une réforme et un renforcement de l’accompagnement des actifs en matière sociale, mais aussi économique et écologique. Une compétence qu’il s’agira de renforcer en plaçant notamment les départements au cœur de la réflexion et du débat. L’Espagne, les États‑Unis, le Japon ou l’Allemagne : tous ces grands pays misent sur la distribution de revenus sans contrepartie pour éviter que des millions d’individus ne sombrent dans la pauvreté et que des entreprises ne disparaissent. En France, le temps est venu du socle citoyen. C’est une réforme d’union nationale, elle n’est ni de gauche ni de droite, mais du côté de ceux qui croient en l’homme, de ceux qui auront le courage de faire l’une des réformes fiscales et sociales les plus ambitieuses et justes que notre pays ait connues, de ceux dont nous nous souviendrons parce qu’ils auront construit le monde d’après, un monde meilleur. Plus que jamais, il est nécessaire de lancer ce débat en France. Alors, soyons généreux, soyons audacieux, soyons Français ! |
1. Kriis, mis paljastab meie sotsiaalse mudeli piiratuse ja vähese vastupidavuse riskiühiskonnas Enneolematu tervishoiu-, majandus- ja sotsiaalkriis raputab meie riiki ning paljastab halastamatult meie sotsiaalkaitsesüsteemi puudused. Kui meie riik seisma pandi, siis miljonid väga erineva profiili ja taustaga prantslased - alla 25-aastased noored, ebakindla sissetulekuga leibkonnad, vabade elukutsete esindajad, väikeettevõtjad, kauplejad – leidsid end olukorrast, kus neil oli vähem vahendeid kui see miinimum, mis võimaldanuks neil elada ja toime tulla olles silmitsi igapäevatöö pealesunnitud peatamisega. Neid ühendab üks ühine tunnus: nad on kõige tihedamas kokkupuutes riskiühiskonnaga. Noored, kes on alles ellu astumas, töötajad, kes loobuvad palgatööst, et panna alus omaenda ettevõttele, füüsilisest isikust ettevõtjad, üksikvanemad, kes kannavad üksi perekondlikku vastutusekoormat, pikaajalistest tööotsijatest abielupaarid, eluraskustest nuheldud, mehed ja naised. Nad on ühtaegu kõige haavatavamad ja kõige julgemad. Nad on selle kriisi teine “rindejoon”, need, kes “võtsid COVID-19 kriisi antud hoobi esimesena vastu”. Enneolematu sotsiaalse hädaolukorra lahendamiseks ja "meie sotsiaalkindlustuse lappimiseks" on valitsus loonud tõelise arsenali prantslaste sissetulekute kaitse ja säästmise meetmetest: füüsilisest isikust ettevõtjate solidaarsusfond, leibkondade ja ebakindluses noorte toetus, osaajaliste tööde rahastamine… Meie riik pole kunagi nii lühikese aja jooksul pidanud rakendama nii palju erakorralisi meetmeid. Kuid kuna Prantsusmaa sotsiaalmudel on saavutanud keerukuse ja sageli ka ebaõigluse rekordtaseme, siis oli vaja vähemalt kolme eelarveparandust ja kümmekonda dekreeti, et täita vabariiklaste võrduse ja vendluse lubadused ning ehitada ajutine Maginot-liin, et kõige enam kriisi läbi kannatanud prantslased saaksid paremaid aegu oodata. Kuid kui palju oleksime aega ja iseäranis prantslaste närve säästnud, kui meil oleks olnud igaühe otsetoetuste arvutamise ja automaatse maksmise mehhanism, mis oleks proportsionaalne sissetuleku langusega? Kriisile reageerimine sellisel moel nagu seda tehti, oli möödapääsmatu. Mingit muud mehhanismi meie käsutuses ju polnud. Kuid see ei ole jätkusuutlik. See peaks meid eelkõige kutsuma mõtlema ja kujundama juba praegu tõhusamat ja jätkusuutlikumat mehhanismi, et reageerida tulevastele kriisidele ning nendega kaasnevale vaesuse ja ebakindluse riskile, mis pärsib üksikisikute, majanduse ja ühiskonna jätkusuutlikku arengut. Kriiside aeg pole meil seljataga, vaid seisab veel ees. Peame sellega silmitsi seisma, vältides tagasitõmbumist ja lõhestumist, olles uuenduslikud, ühtsed ja truud prantsuse vaimule, mida esindab meie mudeli universaalsus, julgus ja heldus. Peame pakkuma endale kaasaegseid vahendeid, et võimaldada igal prantslasel olla "relvastatud" oma elu eesmärkide elluviimiseks ja meie ühiskonna ühendamiseks, et tagada meie kollektiivne vastupidavus üha ebakindlamas maailmas. Selleks peame välja töötama universaalse solidaarsusmehhanismi, et tagada kõigile turvavõrk, kuhu järjekordse šoki ajal maanduda, et jälle tagasi põrgata. Et igaühel oleks kindlustunne - mis ka ei juhtuks, minu ja pereliikmete turvalisus on tagatud. Selline automaatne ja universaalne võrk pole mitte ainult vaesuse likvideerimise vahend, mis mõjutab ligi 14 miljonit prantslast, vaid see on ainus võimalik vastus, mis tagab kõigi enesekindluse tuleviku suhtes ja julgustab võtma riske ühiskonnas osalemiseks. Kui tahame teha Prantsusmaast aktiivsete kodanike ühiskonna, mis on pühendunud oma riigi kasvule ja arengule, peame kõik inimesed relvastama: esimene relv on haridus ja koolitus, teine relv - materiaalne turvavõrk, mida me nimetame kodanikusambaks. Peame selle relva looma, et võtta homne maailm vastu solidaarsete ja tulevikuängist vabadena. 2. Universaalne sissetulek : vana idee, mis kannab kaasaegset meedet prantslaste vabastamiseks ja vaesuse eest kaitsmiseks Kodanikusammas, mida soovime riiklikule arutelule pakkuda, on vana idee pärija, mis sisaldab nüüdisaegset vastumeedet vaesusele, mis mõjutab või ähvardab kaaskodanikke: universaalne sissetulek. Kuna kriis paljastab meie kaitse- ja vastupidavussüsteemide piirid, on universaalse turvavõrgu loomine, universaalne sissetulek, millele kriisi korral toetuda, kõne all erinevates riikides nagu Hispaania, Saksamaa või Jaapan, sageli pärast seda, kui nad on sarnaselt Prantsusmaaga kasutusele võtnud ajutised süsteemid otsese rahalise toetuse maksmiseks üksikisikutele või leibkondadele. Selline toetus on vajalik, et jääksid ellu nii üksikisikud kui ka majandus, mida ohustab tarbimise kokkukuivamine. Siitpeale võtavad kunagi vaid teoreetilistena tundunud asjaolud ootamatult konkreetse ilme ja muutuvad isegi eluliselt tähtsaks neile, kes ühel hetkel avastavad, et neile pole mitte midagi jäänud. - automaatsus, individuaalsus ja ühetaolisus - paljud puutuvad kokku sissetulekute järsu langusega ega saa oodata, kuni "administratsioon uurib nende toimikut" riigis, kus sotsiaalabi, aga ka ettevõtjatele antava abi keerukus on selline, et see võib alati tekitada rohkem kannatusi ja pöördumatut kasutamist.
- universaalsus - kui lühiajaliste töötajate toetusmehhanismid paljastavad ebaõigluse teiste töötavate inimeste, tööotsijate, füüsilisest isikust ettevõtjate, praktikantide, üliõpilaste või isegi kauplejate või vabade elukutsete toetamise osas ning kelle sissetulek kaob üleöö ilma võrreldava tugimehhanismita. Miski ei õigusta sellist ebavõrdset kohtlemist
Idee universaalsest sissetulekust kui igaühe õigusest sellisele minimaalsele sissetulekule, mis tagab inimese väärikuse ja vabaduse, on vana idee, mis ületab maailmavaatelised piirid. Alates Thomas Paine'ist 1796. aastal on selle uue õiguse loomise ideed pidevalt uuritud, vaieldud, testitud. Seda on toetanud nii sotsialismi pooldajad läbimõeldud solidaarsuse nimel kui ka liberaalid, kes soovivad anda materiaalse aluse üksikisiku vabadustele. Viimastel aastatel on see teema taas üles kerkinud tänu “vaesusmajanduse” uurimisele (nt Nobeli preemia laureaat, Prantsuse majandusteadlane Esther Duflos) ja esimestele katsetustele, mis on kummutanud visa eelarvamuse, mille kohaselt raha tingimusteta maksmine üksikisikutele oleks julgustus tegevusetusele. Vastupidi, teaduslikud uuringud näitavad, et see toetab mitte üksnes tööle naasmist, vaid julgustab ka ettevõtlikkust ja aktiivset osalemist ühiskonnas. Igaühesissetulek, mida tuleb võtta investeeringuna üksikisikusse, annab õigupoolest tagasi soovi elada nii enda kui ka ühiskonna hüvanguks. Kodanikusammas on emantsipatoorne sissetulek ning inimeste vabaduse tõhus materiaalne tagaja. Samuti annab see inimestele võrdse ja ühetaolise eksistentsiõiguse, mis tuleneb igaühe isikust, mitte enam staatusest või kategooriast, seda ilma häbimärgistamise ja diskrimineerimiseta. Samamoodi on vabakutselisus ning arutelud töö mõiste laiendamisest ning "majanduslike väärtuse ja rikkuse, aga ka sotsiaalsete ja ökoloogiliste väärtuste loomise" erinevate viiside tunnustamiseks vaidlustanud seisukoha, mille järgi tagatud universaalne sissetulek „kahjustaks töö väärtust“. Tegelikkuses kujutab universaalse sissetuleku põhimõte sõltumata oma vanusest endast kaasaegset ja positiivset lahendust, mis käib kaasas töö enda muutumisega – töö mõistet ei saa enam taandada palgatööle, vaid see hõlmab kõiki rikkust loovaid tegevusi. See ei kahjusta, vaid toetab töö väärtust. Majandustegevuse kaudu integreerumise kogemused näitavad selgelt, et investeerimine igaühe võimesse aktiivselt ühiskonnas osaleda on elu alustamise või taaskäivitamise põhialus. Sellest ajast alates on välja pakutud mitu universaalse sissetuleku mudeit, mis põhinevad sageli kasutuseloleva sotsiaalabi ühendamisel ja pikendamisel (eriti 18/25-aastastele) (RSA, tegevusboonus jne). Kuid neil lähenemistel on kaks lõksu: maksumus ja rakendamise keerukus, mis tähendab keerukuse lisamist praegusele sotsiaalabisüsteemile. Aprillis pakkusime 60 Prantsuse parlamendiliikme, aga ka paljude ühingute, teadlaste ja ärijuhtide poolt välja uutmoodi ja rahaliselt jätkusuutliku mudeli, mis väldib neid kahte lõksu, püüdes samal ajal saavutada samu eesmärke: kaotada vaesus ja tagada kõigile rahaline turvavõrk, /---/ et alustada oma elu ja aktiivselt osaleda riskühiskonnas. Teisisõnu on eesmärk vabastada prantslased vaesusest ja kaitsta prantslasi vaesusriski eest. 3. Kodanikusammas - uutmoodi mehhanism ja realistlik lähenemine igaühesissetulekule Kodanikusammas on ainulaadne selle poolest, et see ühendab maksureformi ja sotsiaaltoetuste reformi. Esmalt teeme ettepaneku kehtestada tulumaksu universaalsus: iga prantslane maksab proportsionaalselt alates oma tulu esimesest eurost. See asjaolu üksi väljendab tema kuuluvust ühiskonda ja vastutust selle ees, seob selle oma kollektiivse saatusega samal ajal, kui tagab talle abi ja solidaarsuse. Seejuures deklareerib inimene regulaarselt oma ressursse. Kodanikusamba mehhanismiga muutub igaühesissetulek negatiivseks või positiivseks individuaalseks maksukrediidiks. Eeldades näiteks, et baassumma on samaväärne praeguse RSA-ga (564 eurot üksiku lasteta inimese puhul), töötab administratsioon järgmise arvutuse (tulu X maksumäär) - kodanikubaas = maksukrediit (negatiivne või positiivne). Kui tulemus on positiivne, toimub see maksu tasumise vormis. Kui summa on negatiivne, maksab vahe riigi rahandus, mis võimaldab tagada igakuise sissetuleku, mis on suurem või võrdne kodanikubaasiga. Kinnipeetava maksuga on arvutus ja maksmine nüüd peaaegu reaalajas võimalik. See on selle suure maksureformi üks suuri sotsiaalseid eeliseid, et kodanikubaasi arvutamine ja automaatne maksmine oleks võimalik ning universaalse maksu toel saavutaks see samal ajal oma universaalsuse ... Samuti võimaldab see järk-järgult läheneda sotsiaalabi lihtsustamisele: praeguse abi (RSA, tegevus) seda muutust on tõepoolest võimalik teostada järk-järgult: 1. aastal, arvutades kodanikebaasi summa enne praegust abi nende järkjärguline asendamine ühtse, universaalse ja automaatse baasiga. 4. Resolutsiooni ettepanek arutelu algatamiseks kodanikebaasi üle Selle resolutsiooni ettepanekuga ei soovita nüüd otsustada kodanike baasi suuruse ega kohaldatava määra või maksumäärade üle. Meie arvates tuleb need kaks otsust esitada demokraatlikule arutelule, sest need nõuavad olulist arutelu selle üle, mida me peame elama minimaalseks turvavõrguks, ja fiskaalseid jõupingutusi, mida oleme valmis selle paika panemiseks tegema. Sellisel juhul ja näitena võimaldavad simulatsioonid, mis viidi läbi RSA-ga võrdse baasi suuruse ja keskmise maksumääraga 32%, viia ellu reformi pidevas eelarvelises mahus. Keskmise maksumääraga 30% tähendab see umbes 20 miljardi euro suurust kulu. Tahaksime märkida, et kodanikebaasi reform, mille üle arutelu teha pakume, ei ole sotsiaalsete miinimumide läbivaatamine. Küsimus pole nende suurendamises või vähendamises, vaid pigem lihtsustamises ja laiendamises neile, kes ebaõiglaselt neist välja jäetakse. Samuti muuta need tundlikumaks ja kohaneda ebakindlamaks ja ebakindlamaks muutunud tegevuse tegelikkusega. Nende miinimumide taseme küsimus kuulub sotsiaalse dialoogi ja muu arutelu alla kui kodanike baas. Teiselt poolt on kodanikebaas tõepoolest reform sotsiaalabi lihtsustamiseks samal ajal kui vahend seadusega mittevastavuse vastu võitlemiseks ja selle keerukusega seotud avaliku halduse kulutuste vähendamiseks. Kodanikubaas on ühtlasi maksureform, mis teeb ettepaneku muuta tulumaks individuaalseks ja universaalseks, mis tähendab meie jaoks maksustamise nõusoleku tugevdamist ja maksualase õigluse reformi: vastutasuks riikliku solidaarsuse eest vastutavad kõik maksude eest. Samuti soovime muuta kodanikebaasi arvutamise kodanikele nähtavaks, et kõigil oleks selge nägemus sellest, mida nad annavad ja saavad. Lõpuks ei soovi kodanikebaas rahalise abi asendamist inimtoega. Vastupidi, meile näib, et kodanikebaasi loomine peab olema seotud reformi ja aktiivsete toetuse tugevdamisega nii sotsiaalsetes kui ka majanduslikes ja ökoloogilistes küsimustes. Oskus, mida tuleb tugevdada, asetades osakonnad mõtiskluse ja arutelu keskmesse. Hispaania, Ameerika Ühendriigid, Jaapan või Saksamaa: kõik need suured riigid toetuvad vastamata sissetulekute jaotamisele, et vältida miljonite inimeste vaesusesse langemist ja ettevõtete kadumist. Prantsusmaal on saabunud kodanikebaasi aeg. See on rahvusliku liidu reform, see ei ole vasakul ega paremal, vaid inimeste poolt, kes usuvad inimest, on nende pool, kellel on julgust teha üks olulisemaid maksu- ja sotsiaalreforme. ambitsioonikad ja õiged, mida meie riik tunneb, neist, keda me mäletame, sest nad on pärast seda maailma parema maailma üles ehitanud. Rohkem kui kunagi varem on vaja see arutelu Prantsusmaal käivitada. Nii et olgem helded, olgem julged, olgem prantslased! RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Üksik artikkel  Rahvuskogu,
 Võttes arvesse põhiseaduse artiklit 34-1,
 Võttes arvesse Rahvusassamblee kodukorra artiklit 136,
 Arvestades, et covid - 19 tervisekriis on näidanud vajadust luua kõigile tingimusteta ja universaalne turvavõrk;
 Arvestades, et meie riigi majanduslik ja sotsiaalne tulevik on nii murettekitav, et Prantsusmaal on oht enneolematult vaesuda;
 Arvestades, et meie rikkuse jaotamise mudel oli jõudnud piiridesse enne 19. märtsi tervisekriisi, kuid see rõhutas neid;
 Arvestades, et Prantsusmaal on tekkimas poliitiline konsensus universaalse sissetulekumehhanismi loomise osas;
 Kutsub valitsust üles avama ja korraldama 2021. aastal riikliku ja kodanike arutelu universaalse sissetulekumehhanismi loomise, katsetamise, rahastamise, rakendamise ja hindamise üle, mida nimetatakse kodanikebaasiks.
|
Kinnitamata andmetel on kodanikupalga eestkõnelejad üle maailma saatmas või juba saatnud ÜRO peasekretärile Antonio Guterresele kirja, milles kutsutakse teda toetama ülemaailmse püsielatise ellukutsumist.
Ettepaneku järgi looks ÜRO "maailmakodanikupalga" maksmiseks Ülemaailmse Heaolufondi. Näitlikuks suurusjärguks pakutakse 30 dollarit kuus igale inimesele, kogumaksumusega 2,8 triljonit dollarit aastas. Seda saaksid inimesed ka neis riikides, kus on juba kehtestatud või kavatsetakse kehtestada oma riiklik püsielatis.
Nüüdses humanitaarkriisis vajab maailm aktivistide sõnul mitte tavalist kvantitatiivset leevendust, vaid "kaastundlikku leevendust" - raha jagamist otse inimestele, majanduse stimuleerimist rohujuuretasandilt ülespoole.
Olles küll kodanikupalga eestkõneleja, pean ka selles idees kahtlemist igati mõistetavaks ja eluterveks hoiakuks, kaheldagu siis elluviimise võimalikkuses või mõjude soovitavuses. Veelgi elutervem aga oleks seada kahtluse alla ka (enda) skeptilised seisukohad ning avaldada toetust uuringute läbiviimiseks, mis võivad neid seisukohti niihästi kinnitada kui ka ümber lükata. Just seda taotlebki algatus tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimiseks Eestis, mis portaalis rahvaalgatus.ee juba mõnda aega allkirju kogub.
Vajaduses uuringute järele Eestis ei saagi mingit kahtlust olla. Asi polegi niivõrd selles, et kodanikupalk või mõni samaväärne alternatiiv tuleb niikuinii, sest automaatika teeb töömaastikul oma töö niikuinii ja lõpuks tundub üldse uskumatuna, et oli olemas nn sotsialismiaeg, mil mittetöötamine (täpsemalt küll töökoha mitteomamine) oli karistatav. Küsimus on eelkõige selles, kas “harime oma põldu ise või laseme seda teha kellelgi teisel”. Kas saame ja tahame kasutada kodanikupalga ideed (vähemalt testimise aegagi) mõne Eestile (ainu)omase kitsaskoha lahendamiseks, katsetades seda näiteks regionaalpoliitilise meetmena? Kas tahame ja saame oma kogemustega mõjutada endale soodsas suunas rahvusvahelisi trende ja arusaamu sellest, mismoodi oleks kodanikupalka kõige otstarbekam rakendada?
Ei saa öelda, et meil puuduksid arusaamad, kuidas võiks Eestis kodanikupalk välja näha. Mõned üksikmõtlejad on viimasel paaril aastal esinenud oma nägemustega. Seni huvitavaim tundub olevat Mihkel Kunnuse visioon ID-kaardi põhisest, piiratud kasutusalaga virtuaalrahast, mida ei oleks kellelgi eales rohkem kui ühe kuu määr, sest eelmise kuu jääk läheks iga kuu alguses nulli. Siinkirjutaja on omakorda koostanud näidismudeli ja püüdnud selle najal näidata, mismoodi võiks kodanikupalk avaldada survet töötasule.
Viimatinimetatust nähtub, et kodanikupalk vajaks tõenäoliselt väga ebapopulaarseid maksumäärasid, ehkki nende tähendus muutuks oluliselt. Võib-olla see on ka üks põhjus, miks pole ükski erakond peale roheliste söandanud valjusti kõnelda kodanikupalga poolt. Mõned roheliste erakonna praegused ja endised liikmed lõid jõudumööda kaasa ka uuringualgatuse ettevalmistamises, ehkki see on siiski erakondadeväline initsiatiiv. idee aus käsitlus ilma õigustatud ootusi või õigustamata skepsist tekitamata
Ent samas – miks ei võiks kodanikupalga küsimusest kujuneda midagi ühiskondliku leppe laadset ning ühe erakonna ja mitme üksikmõtleja soolod asenduda ansamblilauluga? Aeg tundub olevat küps. Õnneks ei jookse ka ideesse suhtumise piir rangelt mööda erakondade piire. Ühel hetkel, kui poliitikutelt küsiti suhtumist kodanikupalga ideesse, leidus sotsiaaldemokraatide, reformikate ja keskerakondlaste hulgas nii positiivset hoiakut kui ka ninakirtsutamist. Minu teada peaks Vabaerakonnaski olema neid, kes ideed pigem pooldavad.
IRL-ist ja EKRE-st on olnud kuulda vaid vastuseisu, kuid arvestades konservatiivseid väärtusi, mida nad esindavad, oleks neilgi põhjust toetada vähemalt kodanikupalga süvauuringut. Julgustagu neid sealjuures mõtteavaldus, millega esines riigikogus hiljuti Mart Nutt: “Eesti põhiseaduse preambulis on seatud Eesti Vabariigi ülesandeks järgmist. Eesti riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Just see on Eesti Vabariigi olemasolu mõte. Kõik muu – ränne, lõimimine, majanduskasv, heaolu, sotsiaalkindlustus ja palju muud – on vahendid selle ülesande täitmisel ja peavad olema sellele eesmärgile allutatud." Teiseks on siinkohal kohane mainida Rakvere skandaali, kus ülemäära suud pruukinud koristaja Innele pidi töölt lahkuma. Oleks igati aus, kui tema kaitseks välja astuv erakond toetaks ka süsteemi, mis välistaks võimaluse, et tulevased inneled kaotaksid elatise, kui konflikt tööandjaga neid lahkuma sunnib.
Vaesumishirm, enesetsensuur rahakotipõhiste sõltuvussuhete tõttu, bürokraatia, tööotsija nõrgem positsioon tööintervjuul ja –suhetes tööandjaga – see on saast, millest kodanikupalk peaks meie vaimse keskkonna eeldatavasti puhastama. Seega pole keskkonnasaaste vastu võitlevate roheliste toetus kodanikupalga ideele mingi ime. Põhjust toetada leiab aga sisuliselt iga erakonna programmist.
Jaanus Nurmoja, Toomas Trapido
kodanikupalga eestkõnelejad
Täname Peeter Tammistut skeptilise kaasamõtlemise eest kodanikupalga küsimuses! Esimese asjana soovitame temal ja ta mõttekaaslastel anda toetusallkiri algatusele “Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis”, mis kogub allkirju portaalis rahvaalgatus.ee ning ongi oma sisu tõttu piltlikult öeldes “elutervete skeptikute petitsioon”.
Algatus paneb sisuliselt küsimärgi kõigile poolt- ja vastuväidetele, kes neid ka ei esitaks. Uuringute ja testide tulemused võivad kinnitada või ümber lükata mida iganes. Näiteks kinnitada ühtaegu kodanikupalga pooldajate seisukohti mõjude suhtes ning vastaste seisukohti teostatavuse suhtes. Niisiis pole algatuse eesmärk midagi muud kui selguse majja toomine. Selle vastu saab olla üksnes inimene, kelle maailm variseb kokku, kui uuringu ja katsetuse tulemused vettpidavate tõenditena tema kaljukindlad seisukohad põrmu paiskavad.
Meie algatajatena uurimistulemusi ei karda. Vastasel juhul poleks ka algatust.
Kõigile arvajatele on aga palve – kui vähegi saate, siis vältige väideldes võltsimist. Tutvuge igaks juhuks www.kodanikupalk.ee veebis, sealhulgas blogis avaldatuga. Ning muidugi põhisissetuleku maailmavõrgustiku BIEN portaaliga www.basicincome.org . Peeter Tammistu on kahtlemata põhisissetuleku asjadega üldiselt kursis, kuid üht-teist tema jutus vajab kommenteerimist ja olulist täpsustamist.
500 euro eest loobuks maksimaalselt 5% tööst
Eelkõige peame silmas väidet, justkui näidanuks mullune Ühiskonnauuringute Instituudi küsitlus, et enamus loobuks tööst 950 eurose garanteeritud sissetuleku juures. Vigast tulemustekäsitlust ehtiv vigane pealkiri ei saa olla tõsine argument – pöörduge ikka algallikate juurde ka! Vaadake küsitluse tulemusi siit: http://www.inst.ee/uuringud/juuni-omnibuss ja tulemuste korrektset interpreteeringut koos tulemustega siit: http://www.kodanikupalk.ee/teataja/204 (viimatinimetatu ilmus ka Õhtulehes).
Tegelikult oli 950 euro eest võimalikke tööst loobujaid veidi vähem kui veerand kõigist küsitletutest ehk veidi alla kolmandiku neist, kel selles asjas mingi seisukoht oli. Ei anna kuidagi enamust kokku.
Vastajatelt taheti teada, kui palju peaks riik neile igakuiselt maksma, et nad oleksid nõus oma palgatööst loobuma. Rõhk sõnal “nõus”. Jaatavalt vastanuid – neid, kes mingi summavahemiku märkisid, oli ühtekokku 48% (seisukohta väljendanutest 61,5%). Too 950 eurot oli loobujate mediaan. Pooltele (seega vastavalt 24% ja 30,75%) piisanuks sellest kojujäämiseks küll, poolte jaoks aga olnuks 950 liiga vähe. Eeldame ju, et väiksema summa eest loobuja on nõus ka suurema summaga, mitte vastupidi. Järelikult – selleks, et nad kõik loobuksid, peaks garanteeritud sissetulek olema vähemalt 1600 eurot kuus!
Kui aga rääkida 400-500 eurost, mida on Eestiski mainitud arutlustes kodanikupalga võimaliku suuruse üle, siis selle summavahemiku eest olnuks vaid 5% (seisukohta väljendanutest 6,4%) nõustunud palgatöö sinnapaika jätma. Julgeme oletada, et need protsendid oleksid väiksemadki, kui küsimuses olnuks juures selgitus, et kujuteldavat riigiraha makstaks ka tööl käivale, st töötasu saavale inimesele.
Kodanikupalga uuringu raames peaks kindlasti toimuma uus, põhjalikum küsitlus, mis neid mullu saadud andmeid oluliselt täpsustaks ja millele vastajal ei jää kahtlustki, et kodanikupalk ei ole töötasu asendajana mõeldud.
Muidugi kaotab kodanikupalk vajaduse haarata igast õlekõrrest ning teha pelgalt ellujäämise nimel vastikut või sobimatut tööd, taluma alandavaid tingimusi või tapma endas loovisikut. Kuid väide, et kodanikupalk ise põhjustaks “koju koti peale jäämise”, on viisakalt öeldes ebaloogiline. Oletame, et kodanikupalk on 500 eurot ning netopalk inimesele pakutava töö eest 500 või suuremgi, näiteks 1500. Koos kodanikupalgaga oleks netosissetulek sel juhul vastavalt 1000 või 2000 eurot kuus. Näidake inimest, kes loobub sellisest sissetulekust sellepärast, et ta juba saab 500 eurot kuus!
Kui ta loobub, siis peab põhjus ju mujal olema, kas pole? Näiteks selles, et dilemma “ellujäämine või eneseväärikus” asendub dilemmaga “rohkem raha või eneseväärikus”. Kui senisest tööst loobumine oleks tõesti massiline, siis näitaks see meie ettevõtjaid ja juhte mõneti teistsuguses valguses kui me ettevõtlust ülistades näha tahaksime.
Aga kuna juba jutt sellele läks, siis mis te arvate, kes oleksid esimesed, kes tahaksid meid, kodanikupalga eestkõnelejaid kuulirahega kostitada? Muidugimõista prostitutsiooni vahendajad ja tarbijad. Aga ka tankiste värbavad sulid. Märkimisväärne osa kuritegelikust maailmast. Kas ütleme ka, miks? Lugege lõiku õlekõrrest kinnihaaramise kohta.
The Economist: Eestile olnuks mullu jõukohane kodanikupalk 3400 dollarit aastas
“Mõned on avaldanud arvamust, et praegu saaks Eesti kodanikupalga suurus olla 250-300 eurot kuus inimese kohta,” märgib Peeter Tammistu ega usu seda kuidagi.
Majandusväljaanne The Economist koostas mullu enne Šveitsi referendumit kodanikupalgavõimekuse kalkulaatori, mis toetub OECD statistikale. Selle algseisus on näidatud kodanikupalga suurused, mis oleksid OECD riikidele olnud jõukohased mullukevadise seisuga nende hetkel kehtiva maksusüsteemi ja SKP juures, eeldusel, et kõik tervishoiuga mitteseotud toetused liidetaks ühte ja jagataks igaühele võrdselt. Selle järgi oleks Eesti mullu ilma maksusüsteemi muutmata suutnud maksta 3400 dollarit aastas inimese kohta ehk umbes 250 eurot kuus (ja mitte 300).
Sama kalkulaator näitas, et kodanikupalk 435 eurot kuus (ca 6000 dollarit aastas) tähendanuks Eestis vajadust tõsta maksude osakaalu SKP-s 32,9 protsendilt 41 protsendini (8,1 protsendipunkti võrra). Olgu öeldud, et 2017. aastal peaks see Rahandusministeeriumi andmetel olema 35% SKP-st. Seega jääb puudu vaid 6 protsendipunkti.
Kui eeldada, et 250 eurone kodanikupalk läheks maksma ca 3,94 miljardit eurot aastas, siis ei tohiks kalkulaatori pakutu üldse kummaline tunduda. Sotsiaalministeeriumi valitsemisala kuludeks 2017 on Rahandusministeeriumi veebis riigieelarve faktilehel märgitud 3,83 miljardit eurot. Jah, sellest tuleks lahutada tervishoiuga seotu, kuid toetusi ja stipendiume, mille eesmärk on tagada inimesele minimaalne elatustase, makstakse ka teistes valdkondades (hea, kuid mitte ainus näide – kirjanikupalk). Ning mõelgem endiselt kokkuhoiule sotsiaaltoetustega seotud töökohtade vähenemise ehk riigi õhenemise tõttu.
Teostatavuse ja mõju uuring annab loodetavasti ammendava vastuse küsimusele, kas The Economisti loodud kalkulaatorit ja selle algandmeid (OECD statistika) saab tõsiselt võtta ning kui saab, siis mida tähendaks maksude 41% osakaal SKP-st meie jaoks maksumäärade keeles. Muidugi ei keela keegi seda küsimust asjatundjatel juba praegu lahata. Kuid see ei tähenda, et kõik on niigi selge ja uuringut polegi vaja.
Šveitslaste viga ehk julge hundi rind pole tingimata rasvane
See, et Šveitsi aktivistid viisid rahvahääletusele põhisissetuleku kehtestamise küsimuse, oli üsna julge ja optimistlik samm. Samas liiga rutakas. Tegelikult oleks neilegi ära kulunud üks testperiood. Nad tagusid trummi kogu aeg ühtede ja samade summadega - 2500 franki kuus täiskasvanule ja 625 franki alaealisele, pakkumata alternatiive. Seegi tundus olevat viga. Hääletamisel oli küll üksnes põhimõte, mitte põhisissetuleku konkreetne suurus, kuid enamusele tundus, et nad ikkagi hääletavad just 2500 CHF ja 625 CHF üle, pidasid plaani utoopiliseks ja mitmel moel ohtlikukski. Ka valitsuse arvutused (seesama 25 miljardine lisakulu) toetusid üksnes neile näidisnumbritele. Võib arvata, et kui rahvahääletus oleks rõhunud katsetamisele, siis olnuks poolthääli oluliselt rohkem kui 23% ja mine tea, äkki isegi enamus. Muide, kuuldavasti on mõned kantonid põhisissetuleku katsetamisest huvitatud. Kas tõesti arvasite, et selle rahvahääletuse tõttu on teema Šveitsis päevakorrast maas?
Oleme nõus ka soomlaste aadressil tehtud kriitikaga, et pelgalt töötute uurimine ei anna kodanikupalga mõjust täit pilti. Loodetavasti leiavad nad võimaluse pikendada oma testimisaega ning laiendada testrühma valimit nii, et see kataks kõik ühiskonnakihid.
Meie siin peaksime ikka püüdma teha paremini kui soomlased ja teised katsetajad. Algatuse tekstis on soovitus testida kodanikupalka ka mõnel tervikterritooriumil ning selliste maksudega, mida kodanikupalga süsteem eeldaks. Et kõik olekski “nagu päris”. Katsepolügooniks on meedias pakutud näiteks Hiiumaad ja Saaremaad. Aga eks see ole otsustamise koht töörühmale, mis algatuse tulemusel loodetavasti luuakse.
Uurida kodanikupalka tähendab uurida… mida?
Algatuse pealkiri “Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis” kõneleb iseenda eest, kuid hõlmab arvukalt alaküsimusi, mis vastust vajaksid. Algatuses on välja toodud 12 küsimust, mõned ka alapunktidega (sealhulgas ka eespool mainitud The Economist’i kalkulatsioonide asjus), kuid võib arvata, et nendega uuring ei piirduks. Olgu siingi mõningast lisa pakutud.
Kindlasti tuleks põhisissetuleku teostatavuse uurimise käigus pöörata tähelepanu ka mitterahalistele võimalustele põhivajaduste katmiseks. Täpsemalt - kas ja kuidas vastutust võtvad kogukonnad või muud inimrühmad saaksid oma liikmete põhivajadusi katta oluliselt väiksema raha eest kui nö turuhinnaga ning kuidas saaks riik sedalaadi iseorganiseerumist toetada kasvõi mõne maksu vähendamise näol, et tekiks olukord, millest kõik võidavad.
Samuti ei teeks paha uurida paralleelraha - näiteks negatiivse intressiga regulaarselt emiteeritava ning inimeste kontole kantava lokaalse paralleelraha kasutuselevõtu võimalusi. Sedalaadi paralleelraha eesmärk oleks elavdada eelkõige kohalikku toodete ja teenuste vahetust. Erinevaid paralleelrahasid on Euroopas juba sadu, nii et mingil juhul ei oleks tegu jalgratta leiutamisega ega millegi ilmvõimatuga.
Ning muidugimõista ei tohiks silmad jääda suletuks ja kõrvad kurdiks meedias ilmunud arvamusavalduste suhtes, kes ka poleks autorid ja kus need ka ei ilmuks. Peeter Tammistu püstitatud küsimused on ka uuringu küsimused, pole kahtlustki.
Jaanus Nurmoja, Toomas Trapido
kodanikupalga eestkõnelejad
Täname Peeter Tammistut skeptilise kaasamõtlemise eest kodanikupalga küsimuses! Esimese asjana soovitame temal ja ta mõttekaaslastel anda toetusallkiri algatusele “Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis”, mis kogub allkirju portaalis rahvaalgatus.ee ning ongi oma sisu tõttu piltlikult öeldes “elutervete skeptikute petitsioon”.
Algatus paneb sisuliselt küsimärgi kõigile poolt- ja vastuväidetele, kes neid ka ei esitaks. Uuringute ja testide tulemused võivad kinnitada või ümber lükata mida iganes. Näiteks kinnitada ühtaegu kodanikupalga pooldajate seisukohti mõjude suhtes ning vastaste seisukohti teostatavuse suhtes. Niisiis pole algatuse eesmärk midagi muud kui selguse majja toomine. Selle vastu saab olla üksnes inimene, kelle maailm variseb kokku, kui uuringu ja katsetuse tulemused vettpidavate tõenditena tema kaljukindlad seisukohad põrmu paiskavad.
Meie algatajatena uurimistulemusi ei karda. Vastasel juhul poleks ka algatust.
Kõigile arvajatele on aga palve – kui vähegi saate, siis vältige väideldes võltsimist. Tutvuge igaks juhuks www.kodanikupalk.ee veebis, sealhulgas blogis avaldatuga. Ning muidugi põhisissetuleku maailmavõrgustiku BIEN portaaliga www.basicincome.org . Peeter Tammistu on kahtlemata põhisissetuleku asjadega üldiselt kursis, kuid üht-teist tema jutus vajab kommenteerimist ja olulist täpsustamist.
500 euro eest loobuks maksimaalselt 5% tööst
Eelkõige peame silmas väidet, justkui näidanuks mullune Ühiskonnauuringute Instituudi küsitlus, et enamus loobuks tööst 950 eurose garanteeritud sissetuleku juures. Vigast tulemustekäsitlust ehtiv vigane pealkiri ei saa olla tõsine argument – pöörduge ikka algallikate juurde ka! Vaadake küsitluse tulemusi siit: http://www.inst.ee/uuringud/juuni-omnibuss ja tulemuste korrektset interpreteeringut koos tulemustega siit: http://www.kodanikupalk.ee/teataja/204 (viimatinimetatu ilmus ka Õhtulehes).
Tegelikult oli 950 euro eest võimalikke tööst loobujaid veidi vähem kui veerand kõigist küsitletutest ehk veidi alla kolmandiku neist, kel selles asjas mingi seisukoht oli. Ei anna kuidagi enamust kokku.
Vastajatelt taheti teada, kui palju peaks riik neile igakuiselt maksma, et nad oleksid nõus oma palgatööst loobuma. Rõhk sõnal “nõus”. Jaatavalt vastanuid – neid, kes mingi summavahemiku märkisid, oli ühtekokku 48% (seisukohta väljendanutest 61,5%). Too 950 eurot oli loobujate mediaan. Pooltele (seega vastavalt 24% ja 30,75%) piisanuks sellest kojujäämiseks küll, poolte jaoks aga olnuks 950 liiga vähe. Eeldame ju, et väiksema summa eest loobuja on nõus ka suurema summaga, mitte vastupidi. Järelikult – selleks, et nad kõik loobuksid, peaks garanteeritud sissetulek olema vähemalt 1600 eurot kuus!
Kui aga rääkida 400-500 eurost, mida on Eestiski mainitud arutlustes kodanikupalga võimaliku suuruse üle, siis selle summavahemiku eest olnuks vaid 5% (seisukohta väljendanutest 6,4%) nõustunud palgatöö sinnapaika jätma. Julgeme oletada, et need protsendid oleksid väiksemadki, kui küsimuses olnuks juures selgitus, et kujuteldavat riigiraha makstaks ka tööl käivale, st töötasu saavale inimesele.
Kodanikupalga uuringu raames peaks kindlasti toimuma uus, põhjalikum küsitlus, mis neid mullu saadud andmeid oluliselt täpsustaks ja millele vastajal ei jää kahtlustki, et kodanikupalk ei ole töötasu asendajana mõeldud.
Muidugi kaotab kodanikupalk vajaduse haarata igast õlekõrrest ning teha pelgalt ellujäämise nimel vastikut või sobimatut tööd, taluma alandavaid tingimusi või tapma endas loovisikut. Kuid väide, et kodanikupalk ise põhjustaks “koju koti peale jäämise”, on viisakalt öeldes ebaloogiline. Oletame, et kodanikupalk on 500 eurot ning netopalk inimesele pakutava töö eest 500 või suuremgi, näiteks 1500. Koos kodanikupalgaga oleks netosissetulek sel juhul vastavalt 1000 või 2000 eurot kuus. Näidake inimest, kes loobub sellisest sissetulekust sellepärast, et ta juba saab 500 eurot kuus!
Kui ta loobub, siis peab põhjus ju mujal olema, kas pole? Näiteks selles, et dilemma “ellujäämine või eneseväärikus” asendub dilemmaga “rohkem raha või eneseväärikus”. Kui senisest tööst loobumine oleks tõesti massiline, siis näitaks see meie ettevõtjaid ja juhte mõneti teistsuguses valguses kui me ettevõtlust ülistades näha tahaksime.
Aga kuna juba jutt sellele läks, siis mis te arvate, kes oleksid esimesed, kes tahaksid meid, kodanikupalga eestkõnelejaid kuulirahega kostitada? Muidugimõista prostitutsiooni vahendajad ja tarbijad. Aga ka tankiste värbavad sulid. Märkimisväärne osa kuritegelikust maailmast. Kas ütleme ka, miks? Lugege lõiku õlekõrrest kinnihaaramise kohta.
The Economist: Eestile olnuks mullu jõukohane kodanikupalk 3400 dollarit aastas
“Mõned on avaldanud arvamust, et praegu saaks Eesti kodanikupalga suurus olla 250-300 eurot kuus inimese kohta,” märgib Peeter Tammistu ega usu seda kuidagi.
Majandusväljaanne The Economist koostas mullu enne Šveitsi referendumit kodanikupalgavõimekuse kalkulaatori, mis toetub OECD statistikale. Selle algseisus on näidatud kodanikupalga suurused, mis oleksid OECD riikidele olnud jõukohased mullukevadise seisuga nende hetkel kehtiva maksusüsteemi ja SKP juures, eeldusel, et kõik tervishoiuga mitteseotud toetused liidetaks ühte ja jagataks igaühele võrdselt. Selle järgi oleks Eesti mullu ilma maksusüsteemi muutmata suutnud maksta 3400 dollarit aastas inimese kohta ehk umbes 250 eurot kuus (ja mitte 300).
Sama kalkulaator näitas, et kodanikupalk 435 eurot kuus (ca 6000 dollarit aastas) tähendanuks Eestis vajadust tõsta maksude osakaalu SKP-s 32,9 protsendilt 41 protsendini (8,1 protsendipunkti võrra). Olgu öeldud, et 2017. aastal peaks see Rahandusministeeriumi andmetel olema 35% SKP-st. Seega jääb puudu vaid 6 protsendipunkti.
Kui eeldada, et 250 eurone kodanikupalk läheks maksma ca 3,94 miljardit eurot aastas, siis ei tohiks kalkulaatori pakutu üldse kummaline tunduda. Sotsiaalministeeriumi valitsemisala kuludeks 2017 on Rahandusministeeriumi veebis riigieelarve faktilehel märgitud 3,83 miljardit eurot. Jah, sellest tuleks lahutada tervishoiuga seotu, kuid toetusi ja stipendiume, mille eesmärk on tagada inimesele minimaalne elatustase, makstakse ka teistes valdkondades (hea, kuid mitte ainus näide – kirjanikupalk). Ning mõelgem endiselt kokkuhoiule sotsiaaltoetustega seotud töökohtade vähenemise ehk riigi õhenemise tõttu.
Teostatavuse ja mõju uuring annab loodetavasti ammendava vastuse küsimusele, kas The Economisti loodud kalkulaatorit ja selle algandmeid (OECD statistika) saab tõsiselt võtta ning kui saab, siis mida tähendaks maksude 41% osakaal SKP-st meie jaoks maksumäärade keeles. Muidugi ei keela keegi seda küsimust asjatundjatel juba praegu lahata. Kuid see ei tähenda, et kõik on niigi selge ja uuringut polegi vaja.
Šveitslaste viga ehk julge hundi rind pole tingimata rasvane
See, et Šveitsi aktivistid viisid rahvahääletusele põhisissetuleku kehtestamise küsimuse, oli üsna julge ja optimistlik samm. Samas liiga rutakas. Tegelikult oleks neilegi ära kulunud üks testperiood. Nad tagusid trummi kogu aeg ühtede ja samade summadega - 2500 franki kuus täiskasvanule ja 625 franki alaealisele, pakkumata alternatiive. Seegi tundus olevat viga. Hääletamisel oli küll üksnes põhimõte, mitte põhisissetuleku konkreetne suurus, kuid enamusele tundus, et nad ikkagi hääletavad just 2500 CHF ja 625 CHF üle, pidasid plaani utoopiliseks ja mitmel moel ohtlikukski. Ka valitsuse arvutused (seesama 25 miljardine lisakulu) toetusid üksnes neile näidisnumbritele. Võib arvata, et kui rahvahääletus oleks rõhunud katsetamisele, siis olnuks poolthääli oluliselt rohkem kui 23% ja mine tea, äkki isegi enamus. Muide, kuuldavasti on mõned kantonid põhisissetuleku katsetamisest huvitatud. Kas tõesti arvasite, et selle rahvahääletuse tõttu on teema Šveitsis päevakorrast maas?
Oleme nõus ka soomlaste aadressil tehtud kriitikaga, et pelgalt töötute uurimine ei anna kodanikupalga mõjust täit pilti. Loodetavasti leiavad nad võimaluse pikendada oma testimisaega ning laiendada testrühma valimit nii, et see kataks kõik ühiskonnakihid.
Meie siin peaksime ikka püüdma teha paremini kui soomlased ja teised katsetajad. Algatuse tekstis on soovitus testida kodanikupalka ka mõnel tervikterritooriumil ning selliste maksudega, mida kodanikupalga süsteem eeldaks. Et kõik olekski “nagu päris”. Katsepolügooniks on meedias pakutud näiteks Hiiumaad ja Saaremaad. Aga eks see ole otsustamise koht töörühmale, mis algatuse tulemusel loodetavasti luuakse.
Uurida kodanikupalka tähendab uurida… mida?
Algatuse pealkiri “Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis” kõneleb iseenda eest, kuid hõlmab arvukalt alaküsimusi, mis vastust vajaksid. Algatuses on välja toodud 12 küsimust, mõned ka alapunktidega (sealhulgas eespool mainitud The Economist’i kalkulatsioonide asjus), kuid võib arvata, et nendega uuring ei piirduks. Olgu siingi mõningast lisa pakutud.
Kindlasti tuleks põhisissetuleku teostatavuse uurimise käigus pöörata tähelepanu ka mitterahalistele võimalustele põhivajaduste katmiseks. Täpsemalt - kas ja kuidas vastutust võtvad kogukonnad või muud inimrühmad saaksid oma liikmete põhivajadusi katta oluliselt väiksema raha eest kui nö turuhinnaga ning kuidas saaks riik sedalaadi iseorganiseerumist toetada kasvõi mõne maksu vähendamise näol, et tekiks olukord, millest kõik võidavad.
Samuti ei teeks paha uurida paralleelraha - näiteks negatiivse intressiga regulaarselt emiteeritava ning inimeste kontole kantava lokaalse paralleelraha kasutuselevõtu võimalusi. Sedalaadi paralleelraha eesmärk oleks elavdada eelkõige kohalikku toodete ja teenuste vahetust. Erinevaid paralleelrahasid on Euroopas juba sadu, nii et mingil juhul ei oleks tegu jalgratta leiutamisega ega millegi ilmvõimatuga.
Ning muidugimõista ei tohiks silmad jääda suletuks ja kõrvad kurdiks meedias ilmunud ja veelgi ilmuvate arvamusavalduste suhtes, kes ka poleks autorid ja kus need ka ei ilmuks. Peeter Tammistu püstitatud küsimused on ka uuringu küsimused, pole kahtlustki.
ᐧ
Hiljaaegu avaldas kodanikupalga idee leviku üle väga tõsist muret ei keegi muu kui Soome ametiühingujuht. Kodanikupalga kehtestades tekkivat oht, et tööandjad on sunnitud mõnegi madala kvalifikatsiooniga töö eest pakkuma senisest hoopis kõrgemat palka, et keegi üldse oleks nõus neid töid tegema.
Kummaline küll – ametiühingutegelane on mures, et lihttöölistele hakatakse liiga kõrget palka maksma! Teisest küljest vaadates ei ole selles avalduses midagi ilmelikku– siit kumab läbi kartus, et piltlikult öeldes muutub sibi ja ministri palgavahe sümboolseks, mis võib ju tunduda ebaõiglane.
Hea küll, see oli liialdus, aga ikkagi võib küsida – kas selles tegelikult oleks midagi ebaõiglast? Muide, üksvahe jõudsin isegi uitmõtteni, et lisaks miinimumpalgale peaksid meie sotsiaalpartnerid leppima kokku mingites koefitsentides, millega tuleks korrutada üldine miinimumpalk, et saada õiglane miinimumtöötasu ühele või teisele töötajakategooriale. Olulisim neist puudutaks kõrgendatud vastutusega valdkondi ehk niiöelda K-ameteid (kasvataja, koolitaja, kantseldaja, kodumaa- ja korrakaitsja, kustutaja), kuid üks oleks minu idee järgi olnud ka nn vastikuskoefitsent – mida rõvedamaks peavad inimesed üht või teist tööd (ja selle tegijaid), seda kõrgem töötasu.
Kodanikupalgaga kaoks aga tõenäoliselt vajadus taolise vastikuskoefitsendi järele, sest töötasude kujunemine jääb rohkem turujõudude (nõudmise ja pakkumise vahekorra) meelevalda ning Soome ametiühingujuhi õudusunenägu näib seetõttu tegelikkuseks saavat. Iseküsimus, kas see juhtuks siis, kui see nn K-ametite
Kujutelm tingimusteta põhisissetulekust ehk kodanikupalgast kui ebavõrdsuse kaotajast on müüt, nii kummaline kui see ka ei tunduks (eriti veel kodanikupalga eestkõneleja öelduna). Kohati on asi lausa vastupidi. Seevastu praegune traditsiooniline, tingimuslik sotsiaalne kaitse võrdsustab inimeste sissetulekuid just seal, kus seda kõige vähem vaja on – töötajate ja töötute vahel. Mis siis, et piiratud aja jooksul.
Halvemal juhul võib väike töine tulu tähendada õiguse kadumist hoopis suuremale sotsiaaltoetusele, sest toetused asendavad töötasu. See ei innusta inimest tööturule naasma. Eriti iseloomulik on see probleem tugeva sotsiaalse kaitsega heaoluriikidele. Kodanikupalk aga ei ole mõeldud töötasu või ettevõtlustulu asendama, vaid eksisteerima nendega kõrvuti. Näiteks kui kodanikupalk oleks 500 eurot ja inimene saaks töö eest kätte 300 eurot, siis oleks tema kuu netosissetulek 800, mitte 300 eurot.
Ebavõrdsust tuludes ei saa kodanikupalk seega kuidagi kaotada – nii võib julgelt väita ilma igasuguste uuringuteta. Ebavõrdsust vähendada – jah, seda küll, kui pidada silmas sissetulekute ebavõrdsust madala ja kõrge sissetulekuga inimeste vahel. Kusjuures ma ei imestaks, kui “robotiseeritud” tulevik tooks kaasa selle, et palgalõhe elukutsete ning hierarhiatasandite vahel muutub pigem sümboolseks, suurimad erinevused sissetulekutes aga jäävad just aktiivsete ja mitteaktiivsete kodanike vahele.
Kodanikupalk võib töötasude võrdsustumisele muidugi ka omalt poolt kaasa aidata, sest võrdsustab tööandja ja töövõtja positsiooni tööturul. Muuhulgas võib see sundida pakkuma senisest kõrgemat palka ebapopulaarsete või lausa vastikute, ent samas hädavajalike lihttööde eest, mida robotid (veel) teha ei oska. Kuid ebavõrdsus jõude elajate ja töörügajate vahel on kodanikupalgaga igal juhul tagatud ning mõistagi viimaste kasuks. Kõige sobivam iseloomustus võiks ehk olla “ebavõrdsus ilma vaesuse ja vaesumishirmuta”.
Mis puudutab pensionäre, siis tõenäoliselt elaksid nad jõukamalt kui töötud, seda eeldusel, et kodanikupalk ei vaheta välja kogu pensioni, vaid üksnes vanaduspensioni baasosa, senised sambad aga jäävad alles.
Tegelikult taandub kodanikupalga puhul kõik praegu küsimusele – kas see on üldse teostatav ja kuidas võiks olla teostatav. Ega ilmaasjata taotleta rahvaalgatus.ee portaalis just tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimist, mitte veel kehtestamist. Ka Soomes pole midagi veel kehtestatud, perustulo on üksnes katsetamisel. Võiksime selle küsimuse ikkagi riigikogu ette viia – selleks on vaja algatusele 1000 toetusallkirja.
Kodanikupalga kehtestamise suhtes on skeptilisus igati mõistetav, kuid vajaduses selle võimalikkust ja võimalusi ka Eestis uurida ja katsetada ei saa olla mingit kahtlust. Kasvõi ainuüksi sellepärast, et oma põldu tuleb harida ise ja nii, nagu ise tahad, muidu tuleb seda tegema keegi teine nii, nagu tema tahab.
Hingan kergendatult. Kümmekond aastat kodanikupalga teemal ainsa erakonnana trummi tagunud rohelised ei ole enam üksi ning initsiatiivi kodanikupalga võimaluste uurimiseks näitas Vabaerakond. Kergendus ei tulene küll niivõrd Vabaerakonnast endast kuivõrd sellest, kes nad ei ole. Viimatinimetatut väljendab eelkõige nende seisukoht, et kodanikupalk peaks Eestis olema mõeldud ainult neile, kellel on Eesti Vabariigi kodakondsus.
Ühe parlamendierakonna algatus aga ei sea kuidagi kahtluse alla vajadust viia kodanikupalga teostatavuse ja mõju uuring läbi riiklikul tasandil koos võimaliku katsetamisega. Sellest peaks olema kõigile abi oma seisukohtade kujundamisel, olgu siis tegemist üksikisikute, erakondade või mistahes huvigruppidega. Erakondadeväline (mis siis, et mitme endise ja praeguse rohelise osalusel koostatud) algatus portaalis rahvaalgatus.ee on toetusallkirjadele tänagi avatud. Neid peab kokku saama 1000, et küsimus riigikogu saali jõuaks. Algatuse esitamisel kaoks ehk mõte vaid siis, kui Toompeal langetatakse “ennetav” otsus korraldada kodanikupalga teostatavuse ja mõju uuring. Aga pöördumise tekst jääb alles ning keegi ei keela uuringu korraldamisel selles sisalduvaga arvestada.
Tahaks siinkohal kommenteerida ERR intervjuud kolme poliitikuga. Sellest võib jääda ekslik mulje, nagu peaks kodanikupalga peaeesmärk Eestis olema inimeste meelitamine Eesti kodanikuks. Muidugi toimiks kodanikupalk Eesti kodakondsuse väärtustajana, aga hallipassirahva peibutamine ei saa olla mingi eesmärk omaette. Põhjus, miks kodanikupalka Eestis kaaluda, on ikkagi Eesti Vabariigi kodanik, mitte keegi teine.
Eesmärke on kodanikupalgal muidugi palju. Vaesumishirmu kaotamine ja isiklike valikute vabastamine rahakotiahelast on niiöelda universaalsed eesmärgid. Omamoodi paradoksaalsel kombel on vaesuse vähendamise kõrval eesmärgiks ka ebavõrdsuse tagamine, seda töötajate ja mittetöötajate vahel ning mõistagi töötajate kasuks. Traditsiooniline sotsiaalne kaitse tekitab pahatihti olukorra, kus palgatöö on majanduslikult ebasoodsam kui kodusistumine. Eesti eripära arvestades on aga vast kõige olulisem eesmärk majanduslike tingimuste loomine selleks, et eesti peredesse sünniks nii palju lapsi, nagu tegelikult tahetakse.
Olen üsna kindel, et kes iganes ei otsiks kodanikupalga rakendamise võimalusi, uurib väga põhjalikult ka kõikvõimalikke õiguslikke takistusi ja otsib võimalusi nende ületamiseks. Hanno Pevkuri väljendatud mure võimaliku vastuolu pärast võrdse kohtlemise printsiibi ja põhiseadusega on minu arvates asjatu, sest kodanikupalka makstaks kõigile kodanikele sõltumata päritolust või muudest asjaoludest. Samuti koheldaks võrdselt mittekodanikke, kellele säiliks juurdepääs standardsele sotsiaalsele kaitsele. Loomulikult peaksid kodanikupalga süsteemi ülal ainult EV kodanikest maksumaksjad. Julgen isegi väita, et kodanikupalk vastaks Põhiseaduse paragrahvile 10, kuna teeniks otseselt põhiseaduse preambulis sõnastatud Eesti eesmärki tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Kelleltki teiselt midagi ära võtmata ning kellegi inimväärikust rikkumata.
Äripäeva juhtkirjast kodanikupalga asjus kumas läbi loogika, et kui keegi tahab reformi rahalist poolt läbi arvutada, aga pole seda eelnevalt läbi arvutanud, siis näib tema arvutamiskavatsus pigem populismi kui tõsise diskussioonialgatusena. Vabakad aga ei algatanud diskussiooni, vaid otsustas hakata asja arutama ning ka sedasama reformi rahalist poolt läbi arvutama. Küllap need tulemused saavad eelduseks tõsisemale diskussioonile.
Kodanikupalga võimaluste riiklikku uurimist ning seda taotlevat rahvaalgatust aga tasuks toetada igal erakonnal sõltumata suhtumisest kodanikupalga kehtestamisse. Üheksa korda mõõta on vaja ka “ei” ütlemiseks.
Kerge on öelda, et Eesti riik peab looma tingimused eestlaste iibe muutumiseks positiivseks ja eesti rahvuse pööramiseks vananemise teelt noorenemise teele. Hoopis keerulisemad lood on sisu andmisega sellele seisukohale. Kas kodanikupalk võiks olla üks osa sellest sisust?
Tingimusteta põhisissetulek ehk rahvakeeli kodanikupalk (kasutatud on ka nimetust "rahvastipendium") on oma olemuselt majanduslik turvavõrk, mis on sisuliselt bürokraatiavaba ning olemas igal juhul - nii siis, kui sul on töö või ettevõte kui ka siis, kui oled neist ilma, ole sa siis tööealine, vanur või laps. Võime seda kujutleda päästevestina – kui oled vette kukkunud või tõugatud, siis jääd igal juhul pinnale, ent kaldale tagasi jõudmiseks pead ikkagi ise ennast liigutama – vastasel juhul jääd lihtsalt vette hulpima. Või kasutades tuntud "kala ja õnge" kujundit – tegemist on komplektiga, kuhu kuulub õng ja piiramatu varu sprotikonserve, mis võimaldab sul väärikalt püüda oma värsket forelli ning jääda ellu ka siis, kui saaki ei tulegi.
Sõna "kodanikupalk" on eriti kohane juhul, kui põhisissetuleku saamise ainus eeltingimus on riigi kodakondsus. Niisugusena peaks ta loomulikult olema eestlastele kõige vastuvõetavam ning täitma kõige paremini rahvuse hääbumist ärahoidva päästerõnga rolli.
Üks loogiline eeldus on see, et kodanikupalk loob tingimused loomuliku iibe suurenemiseks. Asja mõte on ju tagada igale kodanikule võimalus väärikaks ja sotsiaalselt aktiivseks eluks ning seda makstaks ka siis, kui inimene saab töötasu või ettevõtlustulu. Ühest küljest vähendab see vajadust enda ja oma perekonna ellujäämise nimel üle töötada ja end läbi põletada või Soomes "kalevipojaks" käia. Teiseks vähendab stressi, mis pahatihti peresuhteid lõhub. Kolmandaks tekibki rohkem aega perekonnale pühendumiseks.
Nüüd kurvastab vapper kolumnist, kes lapsi keskkonnareostuseks peab - majanduslik turvatunne ja sissetulekute prognoositavus julgustavad perekondi saama nii paljulapselisteks, kui nad tegelikult tahavad. Võib arvata, et ära jääb mõnigi abort. Ja mingitel turujõududel ei lasta enam rahvastikuprotsesse juhtida. Ilma taolise turvavõrguta jääks see vaid unistuseks. Mõtlemisainet on siin kõigile, kes end rahvuslasteks peavad.
Loomulikult on kodanikupalgal teisigi eeldatavaid mõjusid, mille lahkamiseks ühest artiklist ilmselt ei piisaks. Näiteks sellest, kuidas ta prostitutsioonil (aga ka märkimisväärsel osal kuritegevusest) vaiba alt ära tõmbab, kirjutasin hiljaaegu Objektiivis. Pagulaspaanikast ajendatudmullune artikkel Maalehe veebis vaatles ideed laiemalt rahvastipendiumi nime all. Üksikasjalisemat teavet saab aga põhisissetuleku-teemalisest veebilehest www.kodanikupalk.ee
Kuidas seda aga ellu viia, milline peaks olema mudel kodanikupalga maksmiseks ja rahastamiseks, milliste seadusandlike takistuste kõrvaldamist see kõik eeldaks? Vastuse saamiseks on vaja professionaalsel tasemel teostatavuse ja mõju uuringut, sealhulgas testi. Ei muud kui just seda taotleb petitsioon, mis alates novembri lõpust portaalis rahvaalgatus.ee allkirju kogub, et jõuda riigikogulaste lauale.
Põhisissetuleku pilootprojekte alustatakse või vähemalt kaalutakse üha enamates riikides. Euroopas alustatakse järgmisel aastal testimist Soomes ja Hollandis, uudiseid selles vallas on oodata Prantsusmaalt. See, et teised teevad, pole aga ainus põhjus, miks uurida ja proovida asja ka Eestis. Üks tagamõte seisneb saadavates kogemustes ja ideedes, millele toetudes saaks Eesti mõjutada arenevat trendi endale võimalikult soodsamas suunas (vähemalt püüda seda teha). Arvestades võimalust, et tulevik võib tuua üleeuroopalise põhisissetuleku, ei tohiks Eesti jääda passiivseks äraootajaks, kes hiljem leplikkuse kehastusena võtab vastu kõik, mis väljastpoolt antakse.
Petitsiooni tekstis rõhutatakse, et põhisissetuleku kehtestamist ei taotleta ning kõik allakirjutanud leiavad, et idee teostatavuse üle otsustamine ilma uurimata ja testimata pole mõeldav - vaja on vettpidavaid tõendeid, mitte asjaosaliste usku. Sestap sobib sellele alla kirjutada ka näiteks Siim Kallasel ja Mart Helmel, ehkki presidendivalimiste aegu ütlesid nad ideele resoluutse "ei", samuti Margus Tsahknal – mis siis, et ta ühel foorumil põhisissetuleku ideed "kommunistlikuks" nimetas.
Olge seega julged haarama ID-kaardi järele, suunduma petitsiooni allkirjastama ning soovitama seda teistelegi! Petitsiooni Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis leiate rahvaalgatus.ee portaalist sektsioonis “Hääletamisel”. Soovi korral võib sinna minna veebilehe http://2017.kodanikupalk.ee kaudu. Ja kui kellelgi on põhjust karta, et kodanikupalga ideele vähimagi poolehoiu väljendamine tekitab mingeid (näiteks tööalaseid) probleeme, siis võib ta vabalt mängida skeptikut või lausa vastast, kes ometi pooldab uurimist ja proovimist (Stiilis “Ei usu sellesse ideesse, aga ongi hea, et proovitakse, siis saavad aru, millega on tegemist.”).
Selleks, et jõuda riigikogu menetlusse, peab petitsioon saama vähemalt 1000 allkirja. Kui Toompea hakkab põhisissetuleku uurimise ja testimise küsimust arutama, siis on lootust, et Eestis tekib sel teemal tõsisem, professionaalsel tasemel diskussioon. Ehkki petitsioon on parteitu algatus, tunnete koostajate hulgas ära mõne praeguse ja ka endise rohelise. See on loomulik, kuna see erakond on idee maaletooja ja seni ainus sel teemal rääkija – seega asjaga paremini kursis kui keegi muu. Võib-olla on seda praegu palju soovitud, kuid tahaksin, et juba järgmistel riigikogu valimistel ei oleks kodanikupalk enam roheliste soololaul ning vaidlus ei toimuks enam selle üle, kas kodanikupalka kehtestada või mitte, vaid selle üle, millal ja kuidas seda teha.
Lea Danilson-Järg seletas hiljuti Postimehes väga ilusti, milles seisneb universaalse ja vajaduspõhise toetuse erinevus. Vajaduspõhine toetus on probleemidele reageerimine, universaalne aga nende ennetamine. Jutt oli lapsetoetusest, mille ümber ladvikus parajasti tüli tuiskab, kuid sama hästi käib see ka kodanikupalga kohta, mis on niivõrd tingimusteta ja universaalne baaselatis, et seda on pentsik toetuseks nimetada. On teine üha paratamatuna näiv tulevik, ehkki elab praegu küll eeskätt arvukates eksperimentides ja petitsioonides, nagu näiteks sellekohane Euroopa kodanikualgatus (www.sign.eci-ubi.eu), mis kuni jaanideni toetusavaldusi kogub.
Kas kodanikupalk on päästerõngas? Ei. Päästevest. Kujutleme paadisõitu merel. Kukud üle parda. Kui visatakse päästerõngas, mõni kõvem ujuja hüppab vette sulle appi vms - siis on see puhtalt probleemile reageerimine. Kuid kui sul on päästevest seljas, siis ei ole vaja päästerõngast ega võib-olla üldse mingit kaasabi pardale tagasi jõudmiseks. Igal juhul säilib paadis rahu ja keegi ei pea riskima enda eluga teise päästmiseks.
Muidugi pole pilt nii kontrastselt mustvalge. Näiteks kui Eestis oleks suure koroonakriisi ajal pandud kodanikupalk kehtima, siis oleks see olnud kriisile reageerimine, kuid pikemas vaates ikkagi ennetav meede.
Mida ennetav? Näiteks olukorda, kuhu karantiinipiirangute tõttu satuti. Valitsuskomisjon pidi jagama ettevõtjad ja majandussektorid ning nende kaudu ka oma kodanikud sikkudeks ja lammasteks. Kellele palgatoetus, kellele mitte. Ettevõtted ei saanud säilitada koju saadetud töötajatega töösuhet ilma neile maksmata. Inimeste toimetulek sõltus nende kunagisest tööandja- või karjäärivalikust. Väikeettevõtja sai tunda, millega riskis, kui sellele teele asus.
Mis mõte on riskil jääda „vale“ valikut tehes sissetulekuta? Äkki saame üksnes sellise riski puudumisel, tingimusteta tagatud toimetuleku korral rääkida tegelikust valikuvabadusest, olgu selleks valikuks siis sukeldumine mõne (mitte tingimata) pöörase ideega ettevõtlusmaailma või näiteks lahkumine vägivaldseks muutunud peresuhetest?
Kas pole kilpla - pandeemiakriis on selgelt ajutine, kuid turismisektoris toimetav suurfirma peab vallandama tuhanded töötajad, et aasta-paari pärast uuesti tuhandeid töötajaid värvata? Ehk oleks mõistlikum, kui see tööandja saaks lihtsalt peatada nende töötajatega töölepingu täitmise kuni olude normaliseerumiseni, töötajad aga (eeldusel, et neile tööandja ja kolleegid meeldivad) jääksid koju tagasikutse ootele – kusjuures tööandja ei peaks neile sentigi kulutama, kuna nad saavad niikuinii kodanikupalka, mis tagab elementaarse toimetuleku? Samamoodi võiksime mõelda neist, kes mittevaktsineerimise tõttu lahti lasti.
Juba täna võime küsida: milleks meile nähtus nimega “töötuna arvelolek” kogu oma asjaajamisega, kui meil on olemas töötamise register? Kodanikupalga kehtides aga küsime, milleks üldse töötukassa tänasel kujul, kui ainsad, kes võivad abi vajada, on karjääripöörde sooritajad? Ning milleks siis see ettevõtlust ahistav sotsiaalmaksu miinimum ja ravikindlustuse tingimuslikkus, kui erinevad eksperimendid on juba ammu näidanud, et tagatud toimetulek vähendab stressi, parandab rahvatervist ning kahandab seega kulutusi arstiabile?
Saigi osa assortiikarbist kodanikupalga abil kokku. Kogu sisu artiklisse ei mahu, kuid midagi siiski veel.
Rääkides ennetusest ei tohi unustada “klassikat”. Automatiseerimine… Kodanikupalk hoiab bürokraatiavabalt ära inimeste toimetulekuprobleemid olukorras, kus palgatöö muutub privileegiks. Ilus on jutlustada usku sellesse, et küll inimesed selle tempoga kaasa tulevad ja ümber õpivad, kuid kas poleks targem karta kui kahetseda?
Kuuldes poliitikuid õhinal kiitmas “uute töökohtade loomist” jääb mulje, et nad elavad endiselt sotsialismis, kus ei tohtinud olla tööpuudust. Kuid normaalsetes oludes ei tegutse tööandja selleks, et luua töökohti, vaid loob töökohti selleks, et tegutseda. Oleks vaid töövilja tarbijaid. Usk “ennastsalgava augupuurimise õndsakstegevasse jõusse” (ühe Soome vaimuliku tabav väljend) sõltumata selle vajalikkusest kuulub aega, mil inimesi püüti kasvatada kommunismiehitaja moraalikoodeksi vaimus. “Õigus tööle”, karm kohustus seda õigust kasutada, andropovlik jaht töö ajal poesabas seisjatele ... Kas see päästis NSV Liidu?
Kui tollal ühed vähemalt teesklesid töötegemist ja teised palgamaksmist, siis kes tahaks üldse veel tööl käia, kui saab kodanikupalka ehk niisama 418,40 eurot kuus? Eks ikka igaüks, kes oskab liita ja lahutada. Teisisõnu – kes näiteks liites 418,40 eurot ja netotöötasu 1000 eurot saab tulemuseks 1418,40 eurot, mitte 1000 eurot.
Inimene on siis valivam, tema „ei“ pigem väärtuspõhine. Pakud alluvale „õlekõrt“: “Saadaksin su ukse taha, aga mul on hoopis ettepanek – selgita sotsiaalmeedias, millistest hädadest Putin päästab ukrainlasi…” - ja kui see alluv just haiglaselt ahne pole, siis soovitab ta sulle pikemalt mõtlemata sama, mida ukrainlased Vene sõjalaevalegi. Parem kogu elu ainult kodanikupalgaga kui kasvõi päevake Kremli trollina! Kaastunne ka seksiärile ja kiirlaenukontoritele – esimesele tööjõukriisi, teisele klientide kadumise tõttu.
418,40? Keskmised standardkulutused ühe lapse koha kuus (2022). Väiksema kodanikupalga üle pole mõtet arutleda. Kolme lapse ja kahe vanemaga perele kokku 2092 eurot kuus. Pole teab mis palju, kuid vajadus enamuse seniste sotsiaaltoetuste järele ning vaesumishirm peaks kaduma. Sel moel julgustame vanemaid kasvatama üles nii palju lapsi kui nad tegelikult tahavad, sõltumata sellest, kas nad on tööturul või ärimaailmas eduetalonid või täielikud luuserid.
Laste ostmine! Alandav! kaikus siin-seal vastuseks lapsetoetuse tagasihoidliku tõstmise kavatsustele. Milliste sõnadega need inimesed siis veel kodanikupalka kostitavad, ei julge mõeldagi. Imestan, et nad kommunismi eest ei võitle. Neile see sobiks. Kommunism on ju ilma rahata ja järelikult päästab alandustest!
Siiski soovitaksin neile midagi muud. Kutsuda kampa need, kes küll esinevad eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest seisjatena, kuid märgates sõna “kodanikupalk” asuvad kohe võitlusse selle idee vastu, õõnestades nii iseenda eesmärkide täitumist. Kutsuda needki, kes teavad täpselt, millest unistavad Schwab, Gates ja Soros, usuvad nende kõikvõimsusesse ning peavad ka kodanikupalka nende vandenõuks. Ning minna selle kambaga rõõmsasti kuradile külla, kingiks kaasas karbike assortiiga.
Kas kodanikupalga kehtestamisega tuleks kiirustada? Nii ja naa. Kui, siis aeglaselt. Üheksa korda mõõda. Ja see tähendab kodanikupalga teostatavuse ja mõju igakülgset, riiklikul ja professionaalsel tasemel uurimist ja analüüsimust, võimalike alternatiivide otsimist, katsetamist. Mida varem alustame, seda rahulikumalt ja seda rohkem enda huve silmas pidades saame tegutseda.
Ei muud kui just sellist tõeotsingut taotleb algatus, mis ootab juba üle aasta portaalis rahvaalgatus.ee kangekaelselt tuhandet allkirja ja teed Toompeale. Kes sellele toetusallkirja annab, tahab järelikult teada, kas roheliste noorpoliitikul Kaspar Kurvel ja/või Swedbanki analüütikutel on õigus või hõljub tõde hoopis kusagil kolmandas kohas. Kas tõesti on kodanikupalk 400 eurot kuus Eestile jõukohane? Kas maksutulusid tuleks tõesti tõsta 30-40% võrra ning mida see tähendaks maksumaksja jaoks?
Artikli kirjutamise ajaks oli vajalikust tuhandest puudu veel 383 toetusallkirja. Minul (ning arvan, et ka kaasalgatajatel) isiklikult on neid allkirju ja tõeotsinguid aega oodata küll.
Kuid kas Eestil on enam aega? Julgen sügavalt kahelda.
Brüsseli ennetamine tähendaks tugevamat positsiooni
Asi pole pelgalt vajaduses olla robotiseeritud tulevikuks aegsasti valmis. Lähtugem eelkõige seisukohast, et mismoodi riik ka ei toimetaks ühes või teises valdkonnas, see peab teenima Eesti riigi mõtet ja eesmärki, mis on sõnastatud Põhiseaduse preambulis. Sellest, miks peaksime oma põldu ise harima, olen varemgi kirjutanud.
Kui kodanikupalk osutub teostatavaks, siis on see arvatavasti parim, kui mitte ainuvõimalik sotsiaalpoliitiline meede, mille olemus võimaldaks seda Eesti riigi mõtte teenistusse rakendada. Pean silmas selle ellukutsumist rahvusliku solidaarsussüsteemina oma kodanikele. Kahtlane, kas muud moodi kui kodanikupalga ideed kasutades üldse olekski võimalik luua majanduslikke tingimusi selleks, et eestlased muutuksid vananevast rahvast noorenevaks rahvaks, kellel pole enam põhjust karta vähemuseks muutumist omaenda kodumaal, rääkimata juba hääbumisest rahvusena. Et kaugemas tulevikus oleks vajadus võõrtööjõu järele marginaalne.
Ja ma pole sugugi kindel, et meile jääks selleks (piisavalt) võimalusi, kui me kodanikupalga süvauurimisega ja võimalike samaväärsete alternatiivide otsimisega lõpmatuseni ootame. Ilma ideed oma jõududega analüüsimata ja katsetamata ning teadmisi ja kogemusi saamata mängiksime maha võimaluse veenda ülejäänud Euroopa Liitu, et just “Eesti näoga” kodanikupalk on kõige mõistlikum ning et juhul, kui kehtestatakse üleeuroopaline kodanikupalk, peab sellega vähemalt arvestama. Muide, on märke, mis näitavad, et kodanikupalk võib muutuda Brüsseli teemaks varem kui arvata oskame. Üleeuroopaline kodanikupalk oleks kindlasti parem kui praegune tingimuslik ja kontrolliv sotsiaalse kaitse süsteem, kuid ei pruugi kujuneda piisavalt heaks eestlaste vaatenurgast, kui me ise sõna sekka ei ütle.
Siin on, mille üle mõelda. Kõigil, mitte ainult rahvastikukriisi küsimustega tegelejatel nagu Jaak Uibu või rahvuskonservatiivi sildiga poliitikutel.
Märgid, mida ei saa ignoreerida
Juba järgmise aasta sügisel kavatsevad euroliidu võrgustiku UBIE aktivistid kutsuda pärast viieaastast vaheaega ellu uue Euroopa kodanike algatuse (ECI) tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga asjus. Tööversiooni järgi nõutaks Euroopa Komisjonilt, et see soovitaks liikmesriikidel kehtestada kodanikupalk ning toetaks liikmesriikide sellesuunalist tegevust. Praegu toimub “maakuulamine” liikmesriikide aktivistide hulgas, et veenduda toetusavalduste kogumise aktsiooni eduvõimalustes. Milliseks ka ei kujuneks lõplik sõnastus – kui plaan saab teoks, siis on tulemused olemas sügiseks 2019.
Ja need tulemused võivad osutuda oluliselt paremateks kui eelmisel korral. Miljonit toetusavaldust 2014. aasta jaanuariks kokku ei saadud, kuid kuus riiki (sealhulgas Eesti) ületasid oma rahvusliku toetusavalduste kvoodi (vaja on miljon toetusavaldust ning seitse riiki peavad oma kvoodi täitma). Vahepealsed neli aastat aga on euroliidus ja mujalgi tõstnud nii inimeste huvi kodanikupalga vastu kui ka teadlikkust selle olemusest ning Šveitsi referendumi tulemuste kiuste ka poolehoidu kodanikupalga ideele kui sellisele.
Uuringufirma Dalia Research on programmi e28 raames juba kahel korral uurinud eurooplaste suhtumist kodanikupalga ideesse. Kui 2016. aasta kevadel oleks kujuteldaval referendumil selle poolt hääletanud 64%, siis tänavu kevadel juba 68%. Selle aasta küsitlusel soovis 31% kodanikupalga kehtestamist esimesel võimalusel. 32% oli neid, kes pooldaksid kodanikupalka juhul, kui nende kodumaal seda õnnestunult katsetataks, täpselt poole vähem aga neid, kes pooldaksid kodanikupalka pärast õnnestunud katsetusi teistes riikides.
Swedbank üllatas kasuliku abimaterjaliga
Nagu eespool vihjatud, avaldas Swedbank hiljuti Läänemere regiooni konkurentsivõime raporti üldpealkirjaga “Südantsoojendav kasv on vilets vabandus reformide edasilükkamiseks”. See käsitles ka kodanikupalga küsimust Baltimaaade kontekstis ning idee plusse ja miinuseid hoopis põhjalikumalt kui eestikeelne postitus Swedbanki blogis Kukkur aimata lubas. Kodanikupalga peatüki tõlge ei pretendeeri tingimata täiuslikkusele, kuid on olemas blogis Kodanikupalga Teataja.
Kõige tähtsama osa sellest peatükist moodustavad arvutused, ehkki nad toetuvad tunamullusele statistikale. Swedbank arvutas, kui suur saanuks olla kodanikupalk Baltimaades 2015. aastal, kui see olnuks kehtestatud eelarveneutraalsena ning kui palju oleks olnud vaja suurendada maksutulu, et kodanikupalk oleks vähemalt vaesuseriski piiril.
Swedbank luges vaesuseriski piiriks 50% üheliikmelise leibkonna netosissetuleku mediaanist (tavaliselt loetakse selleks 60%, millest lähtuvad ka kodanikupalga aktivistid), mis Eurostati andmetel oli Eestis 2015. aastal 328,67 eurot ja mullu 360,17 eurot kuus.
Selleks, et maksta Eestis kõigile ühtmoodi 328,67 eurot kuus, pidanuks sotsiaalkulutused 2015. aastal peaaegu kahekordistuma ja küündima 25%-ni SKT-st (eurokeskmine oli 19,2%), maksutulud aga pidanuks selleks kasvama 30%-40% võrra ning nende osakaal Eesti SKT-st jääma 45% ja 50% vahele (eurokeskmine oli 40%).
Kas nüüd, mil suur ja soliidne kommertspank on rääkinud, sai kõik nii lõplikult selgeks, et polegi enam midagi uurida? Vastupidi! See on hoopis hindamatu materjal, mis annab võimalikule töörühmale häid pidepunkte, sealhulgas töötamiseks hoopis värskemate andmetega ning mõningate lisaküsimustega, mida raport ei puudutanud. Näiteks kas kodanikupalga rakendamine piiratud kasutusalaga isikustatud kodanikuvaluutana, mille pakkus mullu välja Mihkel Kunnus, tähendaks vajadust väiksema maksutulu järele kui 45-50% SKT-st ja mismoodi see kajastuks maksumäärades? Korraldagem uuring ja saagem teada.
Alasti tõde kulub ära nii pooldajaile kui ka skeptikutele
Raport väidab muuhulgas, et kuna kodanikupalga kehtestamise juhtumeid on olnud vähe, siis on ka vähe teadmisi selle kohta, kuidas selline meede mõjutaks inimese soovi töötada. e28 küsitlused näitasid selles osas huvitavaid tulemusi. Kui nende osakaal, kes kartsid massilist tööst loobumist kodanikupalga tõttu, kasvas aastaga 43%-lt 52%-ni, siis tööst loobuda kavatsejate osakaal kahanes 4%-lt 3%-le.
Muide, kui väide “keegi ei taha siis enam tööd teha” on kodanikupalga vastuargumentidest kõige naeruväärsem, siis hirm, et “kõik lasevad siis oma praeguse tööandja juurest jalga” ei olegi ehk pelgalt tont seinal? Mine tea. Kui nii, siis tekib muidugi küsimus, kes peaks peeglisse vaatama.
Eestlane ei ole ju nii laisk, et kui saab “niisama” 400-500 eurot kuus kätte, siis ta pigem vedeleks voodis kui et püüdleks (naabrist) parema elu poole ja teeniks teist sama palju (või 1000, 2000, …) veel juurde. Aga kui palju oleks Eestis neid, kes kasutaksid heameelega olukorda, kus “uute väljakutsete otsimine” ei too kaasa vaesumisriski isegi lõputute otsingute korral ning lööksid ukse halva tööandja nina ees pauguga kinni?Või näitaksid pikemalt mõtlemata ust teatud tüüpi “tööpakkujatele”, kelle ettepanekust oleks varem otsekui päästvast õlekõrrest kinni haaratud?
Teisisõnu – kui kodanikupalk kehtestataks praegu, siis kas saaksime huviga jälgida, kuidas mõni töötülidest vaevatud firma töötajatest tühjaks jookseb? Või kui palju ilmuks uudiseid stiilis “Töötajad: kas läheme meie või juhtkond?” Kas saaksime parastavalt irvitada sulide üle, kes on “tankistide” leidmisega tõsistesse raskustesse sattunud? Või vihaste prostitutsioonivahendajate üle, kellel pole enam kedagi, keda vahendada?
Ei tea ju? Kohvipaksu pealt ennustada ja kommentaariumides oma arvutamisoskust demonstreerida on muidugi lõbus. Kuid kas poleks selle asemel mõistlik kiirendada tõehetke saabumist ning viia tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimise algatus 1000 või enama allkirjaga Toompeale? Tulevikuks valmistumise üleskutsena oleks see Igati vääriline kingitus riigi sajandaks juubeliks.
La formule de « socle citoyen » a été lancée pour la première fois le 4 mai 2020 dans une tribune écrite par l’économiste Marc de Basquiat, expert du think-tank GenerationLibre et président de l’AIRE, la députée Valérie Petit et le philosophe Gaspard Koenig. Un texte soutenu par plus de 80 personnalités dont 45 parlementaires.
“Kodanikusamba” (socle citoyen) mõiste võeti esmakordselt kasutusele 4. mail 2020 artiklis, mille kirjutasid majandusteadlane Marc de Basquiat (mõttekoja GenerationLibre ekspert ja AIRE president), parlamendiliige Valérie Petit ja filosoof Gaspard Koenig. Sellele on avaldanud toetust üle 80 avaliku elu tegelase, sealhulgas 45 parlamendiliiget.
Au fond, il s’agit de rendre explicite un « crédit d’impôt » individuel, forme de revenu universel, dans un impôt sur le revenu également universel. Ceci est assez facile à réaliser depuis l’instauration du « prélèvement à la source ». Explications ici avec Marc de Basquiat.
Põhimõtteliselt on tegemist sõna otseses mõttes individuaalse "maksukrediidi" kui universaalse sissetuleku ühe vormi kehtestamisega koos sama universaalse tulumaksuga. Seda on alates "maksude kinnipidamise" kehtestamisest üsna lihtne saavutada. Selgitused siin Marc de Basquiat’ abiga
Kuidas arvutatakse tulumaksu
Le point de passage obligé pour qui veut comprendre comment fonctionne le socle citoyen est de visualiser l’effet redistributif de notre impôt sur le revenu. Chacun sait qu’il comporte cinq tranches, dont les taux ont été revus pour 2020 : 0%, 11%, 30%, 41% et 45%. Les deux dernières tranches ne concernent que 1,2% des contribuables, les plus riches du pays. Le socle citoyen optimise l’impôt pour 99% de la population et laisse les 1,2% traités de façon spécifique, avec un calcul annuel – nous n’y reviendrons pas.
Mõistmaks, kuidas kodanikusammas toimib, on tarvis visualiseerida meie tulumaksu ümberjaotav mõju. Kõik teavad, et sellel on viis astet, mille määrasid on aastaks 2020 muudetud: 0%, 11%, 30%, 41% ja 45%. Kaks viimast maksumäära puudutavad ainult 1,2% maksumaksjatest, kes on riigi rikkamad. Kodanikusammas optimeerib maksu 99% -le elanikkonnast ja jätab 1,2% -lise, konkreetselt käsitletud aastaarvestuse - me ei tule selle juurde tagasi.
Tulumaksu arvutamise mõistmine Socle citoyeni toimimise mõistmise võti on meie tulumaksu ümberjaotava efekti visualiseerimine. Kõik teavad, et see koosneb viiest sulgust, mille määrad on aastaks 2020 muudetud: 0%, 11%, 30%, 41% ja 45%. Kaks viimast sulgut puudutavad ainult 1,2% maksumaksjatest, kes on kõige rikkamad riigis. Kodaniku põhisissetulek optimeerib maksu 99% -le elanikkonnast ja jätab 1,2% erikohtlemiseks iga-aastase arvestusega - me ei tule selle juurde tagasi.
Dans la « Brochure pratique 2020« , qui porte sur les revenus 2019, on trouve en page 329 ce tableau dans la section « calcul de l’impôt » :
2019. aasta tulusid kajastavas praktilises brošüüris „2020“ leiate selle tabeli lk 329 alajaotusest „Maksude arvutamine“:
2019. aasta sissetulekut käsitlevas jaotises "Praktiline brošüür 2020" leiate selle tabeli leheküljelt 329 jaotisest "Maksude arvutamine":
Dans ce tableau, il s’agit de revenus (R) annuels, après divers retraitements. Le nombre de parts (N) est égal à 1 pour un célibataire et à 2 pour un couple (marié ou pacsé) sans enfant.
Selles tabelis on see aastane sissetulek (R), pärast erinevaid ümbersõnastusi. Aktsiate arv (N) on võrdne ühega üksikule ja lasteta paaril (abielus või tsiviilpartnerluses) 2-ga.
Selles tabelis on see aastane sissetulek (R) pärast erinevaid kohandusi. Aktsiate arv (N) on võrdne ühega üksikule ja lasteta paaril (abielu- või vabaabielus) 2-ga.
Regardons la troisième tranche, pour les foyers fiscaux dont R/N de l’année 2019 est compris entre 27.794 et 74.517 euros. L’impôt se calcule en prenant 30% du revenu puis en soustrayant 5.856 euros pour chaque part fiscale. La même logique s’applique aux autres tranches (sauf la première où l’impôt vaut zéro). On peut tracer sur un graphique la courbe représentative de l’impôt, dans le cas de personnes seules. Pour la clarté de l’explication, le graphique suivant est ramené à des valeurs mensuelles, en divisant tout par douze.
Vaatame kolmandat osamaksu maksumaksetele, kelle 2019. aasta R / N jääb vahemikku 27 794–7 7417 eurot. Maksu arvutamiseks võetakse 30% tulust ja lahutatakse seejärel 5856 eurot iga maksuosa kohta. Sama loogika kehtib ka teiste sulgude puhul (välja arvatud esimene, kus maks on null). Esindatava maksukõvera saab üksikute isikute puhul joonistada graafikule. Selguse selguse huvides vähendatakse järgmist graafikut kuu väärtusteks, jagades kõik kaheteistkümnega.
Vaatame kolmandat kategooriat maksumajapidamiste jaoks, kelle R / N on 2019. aastal vahemikus 27 794 kuni 74 517 eurot. Maksu arvutamiseks võetakse 30% sissetulekust ja lahutatakse 5856 eurot iga maksuosa kohta. Sama loogika kehtib ka teiste sulgude kohta (välja arvatud esimene sulg, kus maks on null). Graafikut saab kasutada vallaliste tüüpilise maksukõvera joonistamiseks. Selguse selguse huvides vähendatakse seda graafikut kuu väärtusteks, jagades kõik kaheteistkümnega.
Il est intéressant de noter que la courbe en rouge, qui représente l’impôt (en négatif, vers le bas, car c’est une diminution du revenu disponible des ménages) est une ligne continue, avec des point d’inflexion. La courbe ci-dessus a été tracée avec les paramètres applicables aux revenus de l’année 2020, pour lesquels nous acquittons actuellement le « prélèvement à la source ». Évolution notable par rapport à 2019 : le taux de la deuxième tranche est passé de 14% à 11%.
Huvitav on märkida, et punasega kõver, mis tähistab maksu (negatiivses suunas, allapoole, sest see on leibkondade kasutatava tulu vähenemine), on ühtlane joon, millel on käändevõtted. Ülaltoodud kõver on koostatud 2020. aasta tulude suhtes kohaldatavate parameetritega, mille eest maksame praegu "kinnipeetavat maksu". Märkimisväärne muutus võrreldes 2019. aastaga: teise osa määr tõusis 14% -lt 11% -le.
Huvitav on märkida, et punase värviga kõver, mis tähistab maksu (negatiivses suunas, allapoole, kuna see on leibkonna kasutatava tulu vähenemine), on pidev joon, mille käänupunktid on. Ülaltoodud kõver on koostatud 2020. aastal sissetulekule kohaldatavate parameetritega, mille eest maksame praegu "allikate mahaarvamisi". Märkimisväärne areng võrreldes 2019. aastaga: teise klambri määr on tõusnud 14% -lt 11% -le.
Combiner les effets du RSA, de la Prime d’activité et de l’impôt sur le revenu
Ühendage RSA, tegevusboonuse ja tulumaksu mõju
Ühendades RSA (heaolu), maksete assigneeringute (tegevuspreemia, sarnane EITC) ja tulumaksu mõjud
De façon peu habituelle, nous superposons au graphique précédent des surfaces colorées en vert qui montrent l’effet de deux prestations sociales complémentaires : le Revenu de solidarité active (RSA) et la Prime d’activité (PA). De façon extrêmement surprenante, l’effet de ces deux mécanismes se place dans la continuité de la ligne correspondant à la troisième tranche de l’impôt sur le revenu (suivant le pointillé rouge).
Ebatavaliselt asetame eelmistele graafikutele roheliseks värvitud alad, mis näitavad kahe täiendava sotsiaalse kasu: aktiivse solidaarsuse tulu (RSA) ja aktiivsuse lisatasu (PA) mõju. Äärmiselt üllatuslikult asetatakse nende kahe mehhanismi mõju tulumaksu kolmandale sulgule vastava joone järjepidevusse (järgides punast punktiirjoont).
Huvitaval viisil asetame eelmisele graafikule rohelised värvilised alad, mis näitavad kahe täiendava sotsiaalse kasu mõju: aktiivse solidaarsuse tulu (RSA) ja aktiivsuse lisatasu (PA). Üllataval kombel on nende kahe mehhanismi mõju kolmandale tulumaksukonsoolile vastava joone jätkamine (järgides punast punktiirjoont).
Vérifions-le dans les chiffres. Pour les revenus de l’année 2020, la troisième tranche concerne les revenus par part (R/N) compris entre 25.659 et 73.369 euros par an. L’impôt annuel se calcule en prenant toujours 30% des revenus et soustrayant 5.982,25 euros par part. Divisé par 12, ce terme fixe est exactement de 498,52 euros par mois.
Kontrollime seda numbritest. 2020. aasta tulude puhul käsitleb kolmas osamakse tulu ühiku kohta (R / N) vahemikus 25 659–73 369 eurot aastas. Aastase maksu arvutamiseks võetakse alati 30% sissetulekust ja lahutatakse 5982,25 eurot ühiku kohta. Jagatuna 12-ga on see tähtajaline tähtaeg täpselt 498,52 eurot kuus.
Kontrollime seda numbrites. 2020. aasta tulude puhul puudutab kolmas sulg aktsiakasumit (R / N) vahemikus 25 659–73 369 eurot aastas. Aastase maksu arvutamisel võetakse alati 30% tulust ja lahutatakse 5982,25 eurot aktsia kohta. Jagatuna 12-ga on see tähtajaline tähtaeg täpselt 498,52 eurot kuus.
De l’autre côté, pour les personnes seules sans revenu, le RSA maximal est de 564,78 euros par mois, dont sont déduits dans la grande majorité des cas un « forfait logement » de 67,77 euros. Dans plus de 90% des cas, le RSA versé à une personne seule sans aucun revenu est donc actuellement de 497,01 euros. Ce montant est quasiment identique (1,51 euros d’écart) du terme fixe correspondant à la tranche 3 d’impôt sur le revenu.
Teisest küljest on sissetulekuta üksikute inimeste puhul maksimaalne RSA 564,78 eurot kuus, millest valdaval enamikul juhtudel lahutatakse 67,77 euro suurune "eluasemepakett". Üle 90% juhtudest on sissetulekuta üksikule inimesele makstav RSA seega praegu 497,01 eurot. See summa on peaaegu identne (1,51 euro vahe) fikseeritud tähtajaga, mis vastab tulumaksu 3. sulgule.
Teisest küljest on sissetulekuta üksikute inimeste puhul maksimaalne RSA 564,78 eurot kuus, millest enamikul juhtudel arvestatakse maha 67,77 euro suurune "eluaseme ühekordne summa". Üle 90% juhtudest on ühele sissetulekuta inimesele makstav RSA seega praegu 497,01 eurot. See summa on peaaegu identne (1,51 euro suurune vahe) 3. tulumaksusummale vastava tähtajaga.
La droite pointillée du graphique précédent, tracée dans la continuité de la tranche 3 tombe quasiment sur la pointe maximale du RSA. Pour ceux qui ont des revenus modestes, aux alentours du SMIC, l’effet de la Prime d’activité est également très proche de la ligne pointillée. Alors, pourquoi ne pas simplifier tout cela ?
Eelmise graafiku punktiirjoon, mis on tõmmatud 3. osa järjepidevusse, langeb peaaegu RSA maksimaalsele tipule. Tagasihoidliku sissetulekuga, miinimumpalga lähedal, on aktiivsusboonuse mõju ka punktiirjoonele väga lähedal. Miks mitte seda kõike lihtsustada?
Eelmise graafiku punktiirjoon, mis on tõmmatud sulgude 3 järjepidevusse, langeb peaaegu maksimaalse RSA piigi peale. Tagasihoidliku sissetulekuga, miinimumpalga (SMIC) lähedal on aktiivsusboonuse mõju ka punktiirjoonele väga lähedal. Miks mitte seda kõike lihtsustada?
Le socle citoyen, c’est un même calcul pour tous
Kodanikubaas on kõigi jaoks sama arvutus
Kodaniku põhisissetulek on kõigile sama arvutus.
C’est très exactement ce que propose de faire le socle citoyen : au début de chaque mois, chaque foyer fiscal acquitte 30% de ses revenus du mois qui vient de s’écouler, et reçoit 500 euros (le double pour un couple). C’est très exactement ce que fait le calcul de la tranche 3 de l’impôt sur le revenu, même si on s’en rend pas vraiment compte.
Kodanikebaas soovitab täpselt seda teha: iga kuu alguses maksab iga maksustatav leibkond 30% oma sissetulekust just möödunud kuu eest ja saab 500 eurot (paarile topelt). Just seda teeb tulumaksukonsool 3, isegi kui te sellest tegelikult aru ei saa.
Just seda soovitab Socle citoyen teha: iga kuu alguses maksab iga maksuleibkond 30% eelmise kuu sissetulekust ja saab 500 eurot (paarile topelt). Täpselt nii käib tulumaksu 3. sulgude arvutamine, isegi kui te sellest täpselt aru ei saa.
Prenons un exemple. Un célibataire perçoit un revenu (RFR) de 60.000 euros par an. Dans la tranche 3, il paiera en 2020 : 30% de 60.000 moins 5.982,25, soit à peine plus de 12.000 euros. On peut le calculer directement sur base mensuelle : 30% de 5.000 euros par mois, auxquels on soustrait 498,52 euros. Le résultat est le même : 1.001,48 euros par mois.
Võtame näite. Üksik inimene saab aastas 60 000 eurot sissetulekut (RFR). 3. osas maksab ta aastal 2020: 30% 60 000-st miinus 5982,25 ehk veidi üle 12 000 euro. Seda saab arvutada otse igakuiselt: 30% 5000 eurost kuus, millest lahutame 498,52 eurot. Tulemus on sama: 1 001,48 eurot kuus.
Võtame näite. Üksik inimene saab aastas 60 000 eurot sissetulekut. Sulgus 3 maksab ta 2020. aastal: 30% 60 000 eurost miinus 5982,25 eurot, st veidi üle 12 000 euro. Seda saab arvutada otse igakuiselt: 30% 5000 eurost kuus, millest on lahutatud 498,52 eurot. Tulemus on sama: 1001,48 eurot kuus.
C’est très exactement ce que propose de faire le socle citoyen : au début de chaque mois, chaque foyer fiscal acquitte 30% de ses revenus du mois qui vient de s’écouler, et reçoit 500 euros.
Kodanikebaas soovitab täpselt seda teha: iga kuu alguses maksab iga maksumajapidamine 30% tema viimase kuu sissetulekust ja saab 500 eurot.
S’il s’agit d’un couple, dont les revenus (RFR) s’élèvent également à 60.000 euros, la division par le nombre de parts (2) est de 30.000, qui correspond toujours à la troisième tranche. Le calcul annuel est alors de 30% de 60.000 moins deux fois 5.982,25, soit un impôt un peu supérieur à 6.000 euros par an. Sur base mensuelle : 30% de 5.000 euros moins deux fois 498,52 euros. L’impôt mensuel est de 502,96 euros par mois.
Kui tegemist on paariga, kelle sissetulek (RFR) on samuti 60 000 eurot, on jagunemine aktsiate arvuga (2) 30 000, mis vastab alati kolmandale osale. Aastane arvutus on siis 30% 60 000-st, millest on lahutatud kaks korda 5882,25, s.t veidi üle 6000 euro suurune maks aastas. Igakuiselt: 30% 5000 eurost vähem kaks korda 498,52 eurot. Kuu maks on 502,96 eurot kuus.
Paari puhul, kelle maksustatav tulu on samuti 60 000 eurot, jaguneb aktsiate arvuga (2) 30 000 eurot, mis vastab endiselt kolmandale sulgule. Aastane arvestus on siis 30% 60 000 eurost, millest on lahutatud kaks korda 5982,25 eurot, mis on veidi üle 6000 euro suurune maks aastas. Igakuiselt: 30% 5000 eurost miinus kaks korda 498,52 eurot. Igakuine maks on 502,96 eurot kuus.
Dernier exemple, un célibataire sans revenu reçoit actuellement un RSA de 497,01 euros. Et si on lui appliquait le calcul de la tranche 3 ? Cela donnerait 30% de zéro revenu, soit zéro, moins 498,52 euros. Le fisc lui verserait donc 498,52 euros chaque mois, ce qui ne changerait pas grand chose sachant qu’il continuerait à percevoir ses aides au logement de la CAF ou de la MSA par ailleurs.
Viimane näide: üksik sissetulekuta inimene saab praegu RSA 497,01 eurot. Mis oleks, kui rakendaksime selle osa 3. arvutamist? See annaks 30% nullsissetulekust ehk nulli, millest lahutatakse 498,52 eurot. Maksuamet maksis talle seetõttu iga kuu 498,52 eurot, mis ei muutuks palju, teades, et ta saab oma eluasemetoetust CAFilt või MSA-lt ka mujal.
Viimase näitena võta arvesse üksikut sissetulekuta inimest, kes saab praegu RSA 497,01 eurot. Mis oleks, kui rakendaksime tema sulgude 3 arvutusi? See annaks 30% nullsissetulekust, see tähendab null miinus 498,52 eurot. Seetõttu maksis maksumaksja talle iga kuu 498,52 eurot, mis ei muutnud tema jaoks palju, kuna ta sai jätkuvalt eluasemetoetust
Igaüks võib tänu veebikalkulaatorile lemodele.fr (prantsuse keeles) vabalt kontrollida, kuidas see kodaniku põhisissetulek tema isiklikus olukorras või muul juhul toimiks.
Pourquoi le prélèvement à la source rend possible l’instauration du socle citoyen
Miks kinnipeetav maks võimaldab luua kodanikebaasi
Depuis janvier 2019, l’administration fiscale a instauré des échanges d’information mensuels avec les organisations qui versent des revenus réguliers aux citoyens : les entreprises, administrations et associations qui paient des salariés, les caisses de retraite et Pôle emploi qui versent des pensions. Des revenus moins réguliers sont également pistés auprès des payeurs : banques, assurances, etc.
Alates 2019. aasta jaanuarist on maksuamet loonud igakuise teabevahetuse organisatsioonidele, kes maksavad kodanikele regulaarset sissetulekut: ettevõtetele, haldusasutustele ja ühendustele, kes maksavad töötajatele, pensionifondidele ja Pôle emploi'le, kes maksavad pensione. Vähem regulaarset sissetulekut jälgitakse ka maksjatele: pankadele, kindlustusseltsidele jne.
Alates 2019. aasta jaanuarist on maksuamet kehtestanud igakuise teabevahetuse organisatsioonidele, kes maksavad kodanikele regulaarset sissetulekut: ettevõtetele, haldusasutustele ja ühendustele, kes maksavad töötajatele, pensionifondidele ja pensione maksvatele asutustele. Juhuslikke sissetulekuid jälgitakse ka maksjate juures: pangad, kindlustusseltsid jne.
Le dispositif moderne et efficace du prélèvement à la source permet donc au fisc – moyennant quelques adaptations du processus – de connaître chaque mois la plupart des revenus des contribuables. Il lui est donc très facile d’en calculer 30%, d’en soustraire 500 euros et de verser ou prélever la différence directement sur le compte bancaire des contribuables.
Kaasaegne ja tõhus kinnipeetavate maksude süsteem võimaldab maksuhalduritel - protsessi väheste kohandustega - teada iga kuu enamikku maksumaksja sissetulekutest. Seetõttu on tal väga lihtne arvutada 30%, lahutada 500 eurot ja maksta või tasuda vahe otse maksumaksja pangakontolt.
Kaasaegne ja tõhus kinnipeetavate maksude süsteem võimaldab maksuhalduril - kui protsessis tehakse mõned muudatused - teada saada maksumaksjate tuludest iga kuu. Seetõttu on väga lihtne arvutada 30% sissetulekust, lahutada 500 eurot ja maksta vahe otse maksumaksja pangakontole või see maha arvata.
Combien coûterait le socle citoyen ?
Kui palju maksaks kodanikebaas?
Pour les célibataires, le graphique précédent montre deux légers écarts entre la surface verte de la prime d’activité et le pointillé rouge qui figure le socle citoyen : aux environs de 500 et de 1.500 euros de salaire mensuel. Ceux-ci seront donc légèrement gagnants à la mise en œuvre du socle citoyen.
Üksikute inimeste puhul näitab eelmine graafik kahte väikest erinevust aktiivsusboonuse rohelise ala ja punase punktiirjoone vahel, mis tähistab kodanikubaasi: umbes 500–1 500 eurot kuupalka. Seetõttu võidavad nad kodanikebaasi rakendamisest veidi.
Mais en réalité, les principaux gagnants sont les couples pauvres et modestes. Dans l’exemple présenté juste au-dessus, le couple avec un revenu de 5.000 euros par mois paie moins d’impôt (498,52 euros moins) qu’un célibataire ayant le même revenu. Ce n’est pas du tout le cas avec le RSA et la Prime d’activité : les couples pauvres reçoivent seulement quelques 200 euros de plus – parfois moins – que s’ils étaient seuls. Cette injustice à l’égard des couples pauvres et modestes est dénoncée depuis longtemps par des organisations telles que ATD Quart Monde ou le Secours Catholique, sans succès jusqu’ici.
Kuid tegelikult on peamised võitjad vaesed ja tagasihoidlikud paarid. Vahetult eespool toodud näites maksab 5000 eurose kuusissetulekuga paar vähem makse (498,52 eurot vähem) kui üksik sama sissetulekuga inimene. RSA ja aktiivsusboonuse puhul pole see sugugi nii: vaesed paarid saavad ainult umbes 200 eurot rohkem - mõnikord vähem - kui nad oleksid üksi. Sellist ebaõiglust vaeste ja tagasihoidlike paaride suhtes on organisatsioonid nagu ATD Fourth World või Secours Catholique juba ammu hukka mõistnud, seni tulemuseta.
Visualisons sur un graphique l’écart entre célibataires et couples pour un même niveau de revenu. Sur la droite du graphique (les couples aisés), la ligne bleue des couples est distante de 500 euros de la ligne rouge (célibataires). Mais pour les revenus inférieurs à 4.000 euros, la ligne bleue s’affaisse notablement, l’écart avec un célibataire passant même par un point bas de 130 euros par mois (4,40 euros par jour) aux alentours de 1,8 SMIC.
Kujutleme graafikul erinevust ühe ja sama sissetuleku puhul paaride vahel. Graafiku paremal pool (jõukad paarid) on paaride sinine joon 500 eurot punasest joonest (üksik). Kuid alla 4000 euro suuruste sissetulekute korral langeb sinine joon märkimisväärselt, lõhe üksiku inimesega langeb isegi madalamast punktist 130 eurot kuus (4,40 eurot päevas) umbes 1,8 miinimumpalgani.
Ce traitement particulièrement injuste des couples pauvres et modestes s’explique par une théorie utilisée sans discernement dans la conception des politiques publiques : les échelles d’équivalence. Le socle citoyen s’y oppose frontalement en refusant de faire des différence entre les personnes riches ou pauvres, selon qu’elles sont seules ou en couples. Cette intrusion dans la vie privée n’a aucune raison d’être autre que celle de faire des économies budgétaires sur le dos des couples pauvres. C’est inique.
Seda vaeste ja tagasihoidlike paaride eriti ebaõiglast kohtlemist seletatakse avaliku poliitika kujundamisel valimatult kasutatud teooriaga: samaväärsuskaalad. Kodanikubaas on selle vastu, keeldudes rikaste ja vaeste inimeste eristamisest, olenevalt sellest, kas nad on üksi või paarides. Sellel eraelu puutumatusel pole muud põhjust kui raha säästmine vaeste paaride seljas. See on ebaõiglane.
Seda eriti ebaõiglast kohtlemist vaeste ja madala sissetulekuga paaride puhul saab seletada avaliku poliitika kujundamisel valimatult kasutatud teooriaga: samaväärsuskaalad. Socle citoyen lükkab selle tagasi, keeldudes rõhutatult rikaste ja vaeste inimeste eristamisest, sõltuvalt sellest, kas nad on üksikud või paarilised. Sellel eraellu tungimisel pole muud õigustust kui raha säästmine vaeste paaride seljas. See on äärmiselt ebaõiglane.
Le socle citoyen coûte de l’ordre de 25 milliards d’euros, essentiellement du fait qu’il comble l’écart de traitement qui pénalise actuellement les couples pauvres et modestes. C’est très exactement cet écart qu’on observe sur le graphique précédent, entre la ligne bleue pointillée (le socle citoyen des couples) et la ligne bleue pleine, qui divague sans logique.
Kodanikubaas maksab umbes 25 miljardit eurot peamiselt seetõttu, et see aitab ületada ravilünka, mis praegu karistab vaeseid ja tagasihoidlikke paare. Just seda tühimikku näeme eelmises graafikus punktiirse sinise joone (paaride kodanikubaas) ja pideva sinise joone vahel, mis rändab loogikata.
Socle tsütojeen maksab umbes 25 miljardit eurot peamiselt seetõttu, et see sulgeb rahastamislünga, mis karistab praegu vaeseid ja madala sissetulekuga paare. Täpselt seda tühimikku näeme eelmisel graafikul punktiirse sinise joone (paaridele mõeldud kodanike põhitulu) ja pideva sinise joone vahel, mis rändab ilma igasuguse loogikata.
Comment financer 25 milliards d’euros
Kuidas rahastada 25 miljardit eurot
La solution la plus simple et efficace consiste à augmenter légèrement le taux marginal de prélèvement de 30% à 32%. Appliqué à 1.500 milliards d’euros de revenu des personnes physiques en France (avant la crise du covid-19), ceci comble largement le besoin de financement.
Lihtsaim ja tõhusam lahendus on maksu piirmäära veidi tõstmine 30% -lt 32% -le. Rakendatuna 1500 miljardi euro suurusele isiklikule sissetulekule Prantsusmaal (enne covid-19 kriisi) täidab see suures osas rahastamisvajaduse.
Lihtsaim ja tõhusam lahendus on marginaalse maksumäära veidi tõstmine 30% -lt 32% -le. Rakendatuna 1500 miljardi euro suurusele isiklikule sissetulekule Prantsusmaal (enne 19-aastase ühine kriis) katab see suures osas rahastamisvajaduse.
Bien entendu, cette question est éminemment politique et ne peut être tranchés sur la base d’un étude technique, dont l’intérêt n’est que de mettre en évidence les incohérences actuelles, montrer une voie rationnelle envisageable et donner les ordres de grandeur des paramètres à ajuster via la délibération démocratique nationale.
Muidugi on see küsimus äärmiselt poliitiline ja seda ei saa otsustada tehnilise uuringu põhjal, mille huvi seisneb vaid praeguste vastuolude esiletõstmises, võimaliku ratsionaalse tee näitamises ja esitatavate parameetrite suurusjärkudes. kohandatud riikliku demokraatliku arutelu kaudu.
Muidugi on see küsimus äärmiselt poliitiline ja seda ei saa otsustada tehnilise uuringu põhjal, mille huvi on vaid esile tuua praegused vastuolud, näidata võimalikku ratsionaalset rada ja anda parameetrite suurusjärk, mida tuleb riiklike õigusaktide kaudu kohandada. demokraatlik arutelu.
Cette proposition a été étudiée depuis trois ans par l’Assemblée de Corse qui a voté à l’unanimité une résolution proposant qu’elle soit expérimentée au plus tôt sur son territoire. Il s’agit maintenant d’étudier cela au niveau des services centraux de l’État, en particulier au ministère des Finances.
Korsika assamblee on seda ettepanekut uurinud kolm aastat, hääletades ühehäälselt resolutsiooni poolt, mis teeb ettepaneku seda võimalikult kiiresti oma territooriumil testida. Nüüd on aeg seda uurida riiklike keskteenistuste, eriti rahandusministeeriumi tasandil.
Korsika assamblee on seda ettepanekut uurinud kolm aastat, hääletades ühehäälselt resolutsiooni, milles tehti ettepanek seda oma territooriumil võimalikult kiiresti katsetada. Nüüd on vaja seda uurida riigi kesktalituste tasandil, eriti rahandusministeeriumis.
Paremat eestikeelset vastet prantsuskeelsele mõistele “socle citoyen” on keeruline, kui mitte võimatu välja mõelda. Kindlasti on “kodanikutugi” veidi arusaadavam kui oleks “kodanikubaas” või “kodanikusammas”. Igatahes sai see mõiste hiljaaegu aasta vanuseks. Selle käisid mullu 4. mail oma avalikus pöördumises välja ökonomist Marc de Basquiat, parlamendiliige Valérie Petit ja filosoof Gaspard Koenig. Neile avaldas toetust üle 80 avaliku elu tegelase, kellest 45 on Rahvusassamblee liikmed. Novembris kuulutas Rahvusassamblee välja avaliku debati.
Alustame ehk kohe küsimusest – kas see on midagi muud kui tingimusteta põhisissetulek ehk kodanikupalk? Nii ja naa. Selles osas pole “kodanikupalga leer” kuigi üksmeelne. Maailmaorganisatsiooni BIEN veebitoimetaja ruttas ideed tutvustava artikli juures kohe seletama, et ei-ei, mis te nüüd, sellel on mitmed negatiivse tulumaksu tunnused ja BIEN-i põhisissetulekudefinitsioonile see ei vasta. Osa aktiviste, keda iseloomustab dogmatismipuudulikkus (mina sealhulgas) leiavad aga, et põhimõttelist vahet ei ole, sest kui tulumaksustatav summa on 2000 eurot ja sellest jääb kätte 1924, siis käsitle seda kuidas tahad – kas nii, et lihtsalt maksid riigile 76 eurot tulumaksu või hoopis nii, et said riigilt kodanikutuge 564 eurot ning maksid tulumaksuna 640 eurot (32%).
Kui siin midagi uut on, siis idee esitlemise viisis ning tehnilises teostuses. Prantslaste jaoks on kindlasti uus asi tulumaksu igakuise automaatse kinnipidamise süsteem, mis on vaid paar aastat töötanud. Kõik sellega seotud ümberjagamistoimingud toimuvad igaühe pangakonto juures. Marc de Basquiat ja teised põhisissetuleku eestkõnelejad nägid selles head võimalust kehtestada “individuaalne maksukrediit” kui universaalne põhisissetuleku üks võimalik vorm koos sama universaalse tulumaksuga (praegu on tulumaks progresseeruvalt astmeiine maksumääradega 0%, 11%, 30%, 41% ja 45%). Uue tulumaksu kinnipidamise süsteemi abil olevat seda lihtne teha. Korsika parlament soovib sedasama süsteemi kasutada oma kodanikupalga eksperimendi käigus, kuid teadaolevalt pole rahandusministeerium siiani oma jah-sõna öelnud.
Kodanikutoe maksmine sellesama nn tulumaksu kinnipidamise süsteemi raames annab inimesele selge ülevaate, millises vahekorras on riigilt saadav kodanikutugi ning tema makstud maksud, seega - milline on tema tegelik maksukoormus.
Prantslaste pakutava mudeli üheks tähtsaks uudsuseks võib pidada seda, et kodanikutoe mudel on peaaegu puhtal kujul olemasoleva maksu- ja sotsiaalsüsteemi lihtsustamise ettepanek ilma märkimisväärsete muutusteta maksude ja toetuste omavahelises suhtes. Näitlikud arvutused tehti ühe olemasoleva maksumäära – 30 % najal. Leiti, et kui see oleks praegu ühtne maksumäär, siis oleks juurde vaja 25 miljardit franki aastas, selle katteks aga piisas maksumäära suurendamisest 32%-ni. Basquiat sõnul puudutaks maksude optimeerimine ligi 99% elanikkonnast. Senised maksumäärad 41 ja 45% puudutavad ainult veidi üle 1% elanikkonnast – kõige jõukamaid. Esialgse idee kohaselt peaks neile mingi erikohtlemine maksude alal siiski ales jääma, kuid pole teada, kas see tähendab eraldi maksukihti kõrgemate tuluosade jaoks (alates 74518-ndast eurost aastas) maksumääradega nt 9% ja 14% või mõnda teistsugust lahendust.
RSA (aktiivse solidaarsuse tasu), PA (aktiivsuse lisatasu) ja tulumaksu koosmõjud
Huvitaval viisil asetame eelmisele graafikule rohelised värvilised alad, mis näitavad kahe täiendava sotsiaalse hüve mõju: aktiivse solidaarsuse tulu (RSA) ja aktiivsuse lisatasu (PA). Üllataval kombel on nende kahe mehhanismi mõju kolmandale tulumaksukonsoolile vastava joone jätkamine (järgides punast punktiirjoont).
Vérifions-le dans les chiffres. Pour les revenus de l’année 2020, la troisième tranche concerne les revenus par part (R/N) compris entre 25.659 et 73.369 euros par an. L’impôt annuel se calcule en prenant toujours 30% des revenus et soustrayant 5.982,25 euros par part. Divisé par 12, ce terme fixe est exactement de 498,52 euros par mois.
Kontrollime seda numbritest. 2020. aasta tulude puhul käsitleb kolmas osamakse tulu ühiku kohta (R / N) vahemikus 25 659–73 369 eurot aastas. Aastase maksu arvutamiseks võetakse alati 30% sissetulekust ja lahutatakse 5982,25 eurot ühiku kohta. Jagatuna 12-ga on see tähtajaline tähtaeg täpselt 498,52 eurot kuus.
Kontrollime seda numbrites. 2020. aasta tulude puhul puudutab kolmas sulg aktsiakasumit (R / N) vahemikus 25 659–73 369 eurot aastas. Aastase maksu arvutamisel võetakse alati 30% tulust ja lahutatakse 5982,25 eurot aktsia kohta. Jagatuna 12-ga on see tähtajaline tähtaeg täpselt 498,52 eurot kuus.
De l’autre côté, pour les personnes seules sans revenu, le RSA maximal est de 564,78 euros par mois, dont sont déduits dans la grande majorité des cas un « forfait logement » de 67,77 euros. Dans plus de 90% des cas, le RSA versé à une personne seule sans aucun revenu est donc actuellement de 497,01 euros. Ce montant est quasiment identique (1,51 euros d’écart) du terme fixe correspondant à la tranche 3 d’impôt sur le revenu.
Teisest küljest on sissetulekuta üksikute inimeste puhul maksimaalne RSA 564,78 eurot kuus, millest valdaval enamikul juhtudel lahutatakse 67,77 euro suurune "eluasemepakett". Üle 90% juhtudest on sissetulekuta üksikule inimesele makstav RSA seega praegu 497,01 eurot. See summa on peaaegu identne (1,51 euro vahe) fikseeritud tähtajaga, mis vastab tulumaksu 3. sulgule.
Teisest küljest on sissetulekuta üksikute inimeste puhul maksimaalne RSA 564,78 eurot kuus, millest enamikul juhtudel arvestatakse maha 67,77 euro suurune "eluaseme ühekordne summa". Üle 90% juhtudest on ühele sissetulekuta inimesele makstav RSA seega praegu 497,01 eurot. See summa on peaaegu identne (1,51 euro suurune vahe) 3. tulumaksusummale vastava tähtajaga.
La droite pointillée du graphique précédent, tracée dans la continuité de la tranche 3 tombe quasiment sur la pointe maximale du RSA. Pour ceux qui ont des revenus modestes, aux alentours du SMIC, l’effet de la Prime d’activité est également très proche de la ligne pointillée. Alors, pourquoi ne pas simplifier tout cela ?
Eelmise graafiku punktiirjoon, mis on tõmmatud 3. osa järjepidevusse, langeb peaaegu RSA maksimaalsele tipule. Tagasihoidliku sissetulekuga, miinimumpalga lähedal, on aktiivsusboonuse mõju ka punktiirjoonele väga lähedal. Miks mitte seda kõike lihtsustada?
Eelmise graafiku punktiirjoon, mis on tõmmatud sulgude 3 järjepidevusse, langeb peaaegu maksimaalse RSA piigi peale. Tagasihoidliku sissetulekuga, miinimumpalga (SMIC) lähedal on aktiivsusboonuse mõju ka punktiirjoonele väga lähedal. Miks mitte seda kõike lihtsustada?
Le socle citoyen, c’est un même calcul pour tous
Kodanikubaas on kõigi jaoks sama arvutus
Kodaniku põhisissetulek on kõigile sama arvutus.
C’est très exactement ce que propose de faire le socle citoyen : au début de chaque mois, chaque foyer fiscal acquitte 30% de ses revenus du mois qui vient de s’écouler, et reçoit 500 euros (le double pour un couple). C’est très exactement ce que fait le calcul de la tranche 3 de l’impôt sur le revenu, même si on s’en rend pas vraiment compte.
Kodanikebaas soovitab täpselt seda teha: iga kuu alguses maksab iga maksustatav leibkond 30% oma sissetulekust just möödunud kuu eest ja saab 500 eurot (paarile topelt). Just seda teeb tulumaksukonsool 3, isegi kui te sellest tegelikult aru ei saa.
Just seda soovitab Socle citoyen teha: iga kuu alguses maksab iga maksuleibkond 30% eelmise kuu sissetulekust ja saab 500 eurot (paarile topelt). Täpselt nii käib tulumaksu 3. sulgude arvutamine, isegi kui te sellest täpselt aru ei saa.
Prenons un exemple. Un célibataire perçoit un revenu (RFR) de 60.000 euros par an. Dans la tranche 3, il paiera en 2020 : 30% de 60.000 moins 5.982,25, soit à peine plus de 12.000 euros. On peut le calculer directement sur base mensuelle : 30% de 5.000 euros par mois, auxquels on soustrait 498,52 euros. Le résultat est le même : 1.001,48 euros par mois.
Võtame näite. Üksik inimene saab aastas 60 000 eurot sissetulekut (RFR). 3. osas maksab ta aastal 2020: 30% 60 000-st miinus 5982,25 ehk veidi üle 12 000 euro. Seda saab arvutada otse igakuiselt: 30% 5000 eurost kuus, millest lahutame 498,52 eurot. Tulemus on sama: 1 001,48 eurot kuus.
Võtame näite. Üksik inimene saab aastas 60 000 eurot sissetulekut. Sulgus 3 maksab ta 2020. aastal: 30% 60 000 eurost miinus 5982,25 eurot, st veidi üle 12 000 euro. Seda saab arvutada otse igakuiselt: 30% 5000 eurost kuus, millest on lahutatud 498,52 eurot. Tulemus on sama: 1001,48 eurot kuus.
C’est très exactement ce que propose de faire le socle citoyen : au début de chaque mois, chaque foyer fiscal acquitte 30% de ses revenus du mois qui vient de s’écouler, et reçoit 500 euros.
Kodanikebaas soovitab täpselt seda teha: iga kuu alguses maksab iga maksumajapidamine 30% tema viimase kuu sissetulekust ja saab 500 eurot.
S’il s’agit d’un couple, dont les revenus (RFR) s’élèvent également à 60.000 euros, la division par le nombre de parts (2) est de 30.000, qui correspond toujours à la troisième tranche. Le calcul annuel est alors de 30% de 60.000 moins deux fois 5.982,25, soit un impôt un peu supérieur à 6.000 euros par an. Sur base mensuelle : 30% de 5.000 euros moins deux fois 498,52 euros. L’impôt mensuel est de 502,96 euros par mois.
Kui tegemist on paariga, kelle sissetulek (RFR) on samuti 60 000 eurot, on jagunemine aktsiate arvuga (2) 30 000, mis vastab alati kolmandale osale. Aastane arvutus on siis 30% 60 000-st, millest on lahutatud kaks korda 5882,25, s.t veidi üle 6000 euro suurune maks aastas. Igakuiselt: 30% 5000 eurost vähem kaks korda 498,52 eurot. Kuu maks on 502,96 eurot kuus.
Paari puhul, kelle maksustatav tulu on samuti 60 000 eurot, jaguneb aktsiate arvuga (2) 30 000 eurot, mis vastab endiselt kolmandale sulgule. Aastane arvestus on siis 30% 60 000 eurost, millest on lahutatud kaks korda 5982,25 eurot, mis on veidi üle 6000 euro suurune maks aastas. Igakuiselt: 30% 5000 eurost miinus kaks korda 498,52 eurot. Igakuine maks on 502,96 eurot kuus.
Dernier exemple, un célibataire sans revenu reçoit actuellement un RSA de 497,01 euros. Et si on lui appliquait le calcul de la tranche 3 ? Cela donnerait 30% de zéro revenu, soit zéro, moins 498,52 euros. Le fisc lui verserait donc 498,52 euros chaque mois, ce qui ne changerait pas grand chose sachant qu’il continuerait à percevoir ses aides au logement de la CAF ou de la MSA par ailleurs.
Viimane näide: üksik sissetulekuta inimene saab praegu RSA 497,01 eurot. Mis oleks, kui rakendaksime selle osa 3. arvutamist? See annaks 30% nullsissetulekust ehk nulli, millest lahutatakse 498,52 eurot. Maksuamet maksis talle seetõttu iga kuu 498,52 eurot, mis ei muutuks palju, teades, et ta saab oma eluasemetoetust CAFilt või MSA-lt ka mujal.
Viimase näitena võta arvesse üksikut sissetulekuta inimest, kes saab praegu RSA 497,01 eurot. Mis oleks, kui rakendaksime tema sulgude 3 arvutusi? See annaks 30% nullsissetulekust, see tähendab null miinus 498,52 eurot. Seetõttu maksis maksumaksja talle iga kuu 498,52 eurot, mis ei muutnud tema jaoks palju, kuna ta sai jätkuvalt eluasemetoetust
Igaüks võib tänu veebikalkulaatorile lemodele.fr (prantsuse keeles) vabalt kontrollida, kuidas see kodaniku põhisissetulek tema isiklikus olukorras või muul juhul toimiks.
Pourquoi le prélèvement à la source rend possible l’instauration du socle citoyen
Miks kinnipeetav maks võimaldab luua kodanikebaasi
Depuis janvier 2019, l’administration fiscale a instauré des échanges d’information mensuels avec les organisations qui versent des revenus réguliers aux citoyens : les entreprises, administrations et associations qui paient des salariés, les caisses de retraite et Pôle emploi qui versent des pensions. Des revenus moins réguliers sont également pistés auprès des payeurs : banques, assurances, etc.
Alates 2019. aasta jaanuarist on maksuamet loonud igakuise teabevahetuse organisatsioonidele, kes maksavad kodanikele regulaarset sissetulekut: ettevõtetele, haldusasutustele ja ühendustele, kes maksavad töötajatele, pensionifondidele ja Pôle emploi'le, kes maksavad pensione. Vähem regulaarset sissetulekut jälgitakse ka maksjatele: pankadele, kindlustusseltsidele jne.
Alates 2019. aasta jaanuarist on maksuamet kehtestanud igakuise teabevahetuse organisatsioonidele, kes maksavad kodanikele regulaarset sissetulekut: ettevõtetele, haldusasutustele ja ühendustele, kes maksavad töötajatele, pensionifondidele ja pensione maksvatele asutustele. Juhuslikke sissetulekuid jälgitakse ka maksjate juures: pangad, kindlustusseltsid jne.
Le dispositif moderne et efficace du prélèvement à la source permet donc au fisc – moyennant quelques adaptations du processus – de connaître chaque mois la plupart des revenus des contribuables. Il lui est donc très facile d’en calculer 30%, d’en soustraire 500 euros et de verser ou prélever la différence directement sur le compte bancaire des contribuables.
Kaasaegne ja tõhus kinnipeetavate maksude süsteem võimaldab maksuhalduritel - protsessi väheste kohandustega - teada iga kuu enamikku maksumaksja sissetulekutest. Seetõttu on tal väga lihtne arvutada 30%, lahutada 500 eurot ja maksta või tasuda vahe otse maksumaksja pangakontolt.
Kaasaegne ja tõhus kinnipeetavate maksude süsteem võimaldab maksuhalduril - kui protsessis tehakse mõned muudatused - teada saada maksumaksjate tuludest iga kuu. Seetõttu on väga lihtne arvutada 30% sissetulekust, lahutada 500 eurot ja maksta vahe otse maksumaksja pangakontole või see maha arvata.
Combien coûterait le socle citoyen ?
Kui palju maksaks kodanikebaas?
Pour les célibataires, le graphique précédent montre deux légers écarts entre la surface verte de la prime d’activité et le pointillé rouge qui figure le socle citoyen : aux environs de 500 et de 1.500 euros de salaire mensuel. Ceux-ci seront donc légèrement gagnants à la mise en œuvre du socle citoyen.
Üksikute inimeste puhul näitab eelmine graafik kahte väikest erinevust aktiivsusboonuse rohelise ala ja punase punktiirjoone vahel, mis tähistab kodanikubaasi: umbes 500–1 500 eurot kuupalka. Seetõttu võidavad nad kodanikebaasi rakendamisest veidi.
Mais en réalité, les principaux gagnants sont les couples pauvres et modestes. Dans l’exemple présenté juste au-dessus, le couple avec un revenu de 5.000 euros par mois paie moins d’impôt (498,52 euros moins) qu’un célibataire ayant le même revenu. Ce n’est pas du tout le cas avec le RSA et la Prime d’activité : les couples pauvres reçoivent seulement quelques 200 euros de plus – parfois moins – que s’ils étaient seuls. Cette injustice à l’égard des couples pauvres et modestes est dénoncée depuis longtemps par des organisations telles que ATD Quart Monde ou le Secours Catholique, sans succès jusqu’ici.
Kuid tegelikult on peamised võitjad vaesed ja tagasihoidlikud paarid. Vahetult eespool toodud näites maksab 5000 eurose kuusissetulekuga paar vähem makse (498,52 eurot vähem) kui üksik sama sissetulekuga inimene. RSA ja aktiivsusboonuse puhul pole see sugugi nii: vaesed paarid saavad ainult umbes 200 eurot rohkem - mõnikord vähem - kui nad oleksid üksi. Sellist ebaõiglust vaeste ja tagasihoidlike paaride suhtes on organisatsioonid nagu ATD Fourth World või Secours Catholique juba ammu hukka mõistnud, seni tulemuseta.
Visualisons sur un graphique l’écart entre célibataires et couples pour un même niveau de revenu. Sur la droite du graphique (les couples aisés), la ligne bleue des couples est distante de 500 euros de la ligne rouge (célibataires). Mais pour les revenus inférieurs à 4.000 euros, la ligne bleue s’affaisse notablement, l’écart avec un célibataire passant même par un point bas de 130 euros par mois (4,40 euros par jour) aux alentours de 1,8 SMIC.
Kujutleme graafikul erinevust ühe ja sama sissetuleku puhul paaride vahel. Graafiku paremal pool (jõukad paarid) on paaride sinine joon 500 eurot punasest joonest (üksik). Kuid alla 4000 euro suuruste sissetulekute korral langeb sinine joon märkimisväärselt, lõhe üksiku inimesega langeb isegi madalamast punktist 130 eurot kuus (4,40 eurot päevas) umbes 1,8 miinimumpalgani.
Ce traitement particulièrement injuste des couples pauvres et modestes s’explique par une théorie utilisée sans discernement dans la conception des politiques publiques : les échelles d’équivalence. Le socle citoyen s’y oppose frontalement en refusant de faire des différence entre les personnes riches ou pauvres, selon qu’elles sont seules ou en couples. Cette intrusion dans la vie privée n’a aucune raison d’être autre que celle de faire des économies budgétaires sur le dos des couples pauvres. C’est inique.
Seda vaeste ja tagasihoidlike paaride eriti ebaõiglast kohtlemist seletatakse avaliku poliitika kujundamisel valimatult kasutatud teooriaga: samaväärsuskaalad. Kodanikubaas on selle vastu, keeldudes rikaste ja vaeste inimeste eristamisest, olenevalt sellest, kas nad on üksi või paarides. Sellel eraelu puutumatusel pole muud põhjust kui raha säästmine vaeste paaride seljas. See on ebaõiglane.
Seda eriti ebaõiglast kohtlemist vaeste ja madala sissetulekuga paaride puhul saab seletada avaliku poliitika kujundamisel valimatult kasutatud teooriaga: samaväärsuskaalad. Socle citoyen lükkab selle tagasi, keeldudes rõhutatult rikaste ja vaeste inimeste eristamisest, sõltuvalt sellest, kas nad on üksikud või paarilised. Sellel eraellu tungimisel pole muud õigustust kui raha säästmine vaeste paaride seljas. See on äärmiselt ebaõiglane.
Le socle citoyen coûte de l’ordre de 25 milliards d’euros, essentiellement du fait qu’il comble l’écart de traitement qui pénalise actuellement les couples pauvres et modestes. C’est très exactement cet écart qu’on observe sur le graphique précédent, entre la ligne bleue pointillée (le socle citoyen des couples) et la ligne bleue pleine, qui divague sans logique.
Kodanikubaas maksab umbes 25 miljardit eurot peamiselt seetõttu, et see aitab ületada ravilünka, mis praegu karistab vaeseid ja tagasihoidlikke paare. Just seda tühimikku näeme eelmises graafikus punktiirse sinise joone (paaride kodanikubaas) ja pideva sinise joone vahel, mis rändab loogikata.
Socle tsütojeen maksab umbes 25 miljardit eurot peamiselt seetõttu, et see sulgeb rahastamislünga, mis karistab praegu vaeseid ja madala sissetulekuga paare. Täpselt seda tühimikku näeme eelmisel graafikul punktiirse sinise joone (paaridele mõeldud kodanike põhitulu) ja pideva sinise joone vahel, mis rändab ilma igasuguse loogikata.
Comment financer 25 milliards d’euros
Kuidas rahastada 25 miljardit eurot
La solution la plus simple et efficace consiste à augmenter légèrement le taux marginal de prélèvement de 30% à 32%. Appliqué à 1.500 milliards d’euros de revenu des personnes physiques en France (avant la crise du covid-19), ceci comble largement le besoin de financement.
Lihtsaim ja tõhusam lahendus on maksu piirmäära veidi tõstmine 30% -lt 32% -le. Rakendatuna 1500 miljardi euro suurusele isiklikule sissetulekule Prantsusmaal (enne covid-19 kriisi) täidab see suures osas rahastamisvajaduse.
Lihtsaim ja tõhusam lahendus on marginaalse maksumäära veidi tõstmine 30% -lt 32% -le. Rakendatuna 1500 miljardi euro suurusele isiklikule sissetulekule Prantsusmaal (enne 19-aastase ühine kriis) katab see suures osas rahastamisvajaduse.
Bien entendu, cette question est éminemment politique et ne peut être tranchés sur la base d’un étude technique, dont l’intérêt n’est que de mettre en évidence les incohérences actuelles, montrer une voie rationnelle envisageable et donner les ordres de grandeur des paramètres à ajuster via la délibération démocratique nationale.
Muidugi on see küsimus äärmiselt poliitiline ja seda ei saa otsustada tehnilise uuringu põhjal, mille huvi seisneb vaid praeguste vastuolude esiletõstmises, võimaliku ratsionaalse tee näitamises ja esitatavate parameetrite suurusjärkudes. kohandatud riikliku demokraatliku arutelu kaudu.
Muidugi on see küsimus äärmiselt poliitiline ja seda ei saa otsustada tehnilise uuringu põhjal, mille huvi on vaid esile tuua praegused vastuolud, näidata võimalikku ratsionaalset rada ja anda parameetrite suurusjärk, mida tuleb riiklike õigusaktide kaudu kohandada. demokraatlik arutelu.
Cette proposition a été étudiée depuis trois ans par l’Assemblée de Corse qui a voté à l’unanimité une résolution proposant qu’elle soit expérimentée au plus tôt sur son territoire. Il s’agit maintenant d’étudier cela au niveau des services centraux de l’État, en particulier au ministère des Finances.
Korsika assamblee on seda ettepanekut uurinud kolm aastat, hääletades ühehäälselt resolutsiooni poolt, mis teeb ettepaneku seda võimalikult kiiresti oma territooriumil testida. Nüüd on aeg seda uurida riiklike keskteenistuste, eriti rahandusministeeriumi tasandil.
Korsika assamblee on seda ettepanekut uurinud kolm aastat, hääletades ühehäälselt resolutsiooni, milles tehti ettepanek seda oma territooriumil võimalikult kiiresti katsetada. Nüüd on vaja seda uurida riigi kesktalituste tasandil, eriti rahandusministeeriumis.
25. septembril algab toetusavalduste kogumine teisele Euroopa kodanike algatusele tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga küsimuses. Taotletakse kodanikupalga kehtestamist Euroopa Liidus, seda sisuliselt sel teel, et Euroopa Liit kasutaks EL toimimise lepingus sätestatud õigust teha algatusi liikmesriikide sotsiaalpoliitika koordineerimise tagamiseks. Rutakem aga sündmustest ette ja küsigem – mis saab siis, kui algatus seekord läbi läheb ning Euroopa Komisjon teebki seda, mida taotletakse?
Kui Euroopa Komisjon algatusega päri on, võib Brüsselis sündida soovitusliku jõuga õigusakt, kus kodanikupalka käsitletakse liikmesriikide ja liidu majanduspoliitika üldsuunisena. Komisjon esitab Euroopa Liidu nõukogule soovituse sõnastada üldsuuniste eelnõu. Euroopa Liidu nõukogu teeb seda ning esitab Euroopa Ülemkogule aruande. Ülemkogu järelduse alusel võtabki nõukogu vastu soovituse, milles esitatakse need üldsuunised.
Koroonapandeemia laineharjal räägitakse kogu Euroopas üha enam tingimusteta põhisissetulekust kui päästemeetmest, mis leevendaks pandeemia majanduslikke tagajärgi ja hoiaks ära hullema. Räägitakse vajadusest kehtestada viivitamatult Euroopa Liidu kodanike põhisissetulek. Aga mitte eriti sellest, kui suur see peaks olema.
Võrdne summa kõigile riikidele? Näiteks 1000 eurot igale kodanikule (Financial Times teab, et see on vaid 3 protsenti EL SKT-st)? See oleks mugav, kuid samas ebaõiglane, sest hinnatasemed on riikides liiga erinevad.
Põhisissetuleku liikumised näevad ideaalis, et see peaks olema suurem kui ühe inimese vaesusriski piir. Paraku on seegi riigiti mitte lihtsalt erinev, vaid ka erineva ostujõuga. Vaesusriski piiril elav luksemburglane on veidi enam kui viis korda jõukam oma saatusekaaslasest Rumeenias. Põhjus lihtne – vaesusriski piir leitakse mediaantulu järgi, mis aga sõltub jällegi selle riigi kogu elanikkonna jõukusest.
Absoluutse vaesuse piir? Kui see vähemalt aluseks võtta (näiteks korrutada kahe või kolmega), siis peaks tuiemus olema enam-vähem korrelatsioonis hinnatasemetega. Häda on aga selles, et minusugune lihtsurelik ei saa selles nii kindlalt veenduda. Imekombel teame, milline on absoluutse vaesuse piir Eestis (Statistikaaamet näitab oma andmebaasis arvestuslikku elatusmiinimumi), aga kogu Euroopa Liidu kohta pole seda statistikat kusagilt võtta.
Jaanus Nurmoja, parteitu aktivist, kodanikupalga uurimist puudutava petitsiooni eestvedaja
2017. aasta toob selgust kodanikupalga mõjude suhtes – nii andis 20. detsembril teada Postimehe teadustoimetus, toetudes USA allikatele, mis kõnelesid tuleval aastal käivituvatest eksperimentidest Euroopas ja Ameerikas.
Eesti kohta on sedasama veel vara rääkida, kuid teatud tingimustel võivad siingi alata tõeotsingud, Nimelt on rahvaalgatus.ee portaalis hääletamisel petitsioon “Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis”. Kui see saab vähemalt 1000 allkirja ja läheb Toompeal menetlusse, siis on lootust, et ka meil hakatakse riigi tasandil uurima, kuidas selle kodanikupalgaga asjad ikkagi tegelikult on. Ning käivitub ka sisuline diskussioon.
Peaeesmärk ongi just selguse majja toomine. Allkirjastajaid huvitab tõde, räägitagu kodanikupalga poolt või vastu mida tahes. Tahetakse professionaalset lähenemist ja vettpidavaid tõendeid, mitte uskumusi. Kas see võib üldse olla Eestis teostatav? Kui on, siis kui suur ja mismoodi rahastatult? Ning kas ta mõjub ühiskonnale nii, nagu räägivad kodanikupalga aktivistid või nii, nagu räägivad idee vastased või hoopis kuidagi kolmandat moodi, mille peale ükski hing ei ole osanud tulla?
Ma loodan, et keegi (kaasa arvatud mina ise) ei solvu, kui väidan, et kõik, mida Eesti avalikus meedias ja kodanikupalk.ee veebis on kodanikupalgast kirjutatud, on sõltumata väljaandest ja autorist olnud ikkagi rohkem või vähem õhinapõhine kohvipaksu pealt ennustamine, olgu siis tegemist poolt- või vastuargumenteerimisega. Heal juhul on need arutelud loogilised, vajadusel arvutustele toetuvad või välismaistele kogemustele/ideedele viitavad, halvemal juhul aga lihtsalt loosunglikud ja lahmivad stiilis “nii on sellepärast, et nii on”.
Kindlasti vajaksid uuringute raames täpsustamist Ühiskonnauuringute Instituudi ja Turu-uuringute ASi suvise küsitluse tulemused, mida interpreteeriti kui näitajat kodanikupalga võimalikust mõjust inimeste töökäitumisele. Tegelikult aga polnud küsimuses selgelt öeldud, et kujuteldav riigilt saadav raha vastaks kodanikupalga ideele, et seda saaks ka tööl käies lisaks töötasule. Võimalik, et vastasel juhul olnuks tulemused mõneti teistsugused. Mis ei tähenda, et küsitlus polnud läbiviimist väärt. Ikkagi on kasulik teada, et riigilt niisama´400-500 eurot kuus saades loobuks tööst kõige rohkem 5% elanikest.
Faktid maailmas varem toimunud eksperimentidest (tuntuim – MINCOME 1970ndate Kanadas) on hea materjal, kuid reeglina siiski kaugete aegade kaja. Need ei asenda teadmisi ja kogemusi, mis on saadud “siin ja praegu”, mis on oma silmaga nähtavad ja käega katsutavad. Sestap taotleb kõnealune petitsioon uuringute raames ka kodanikupalga testimist.
Võiksime ju olla mugavad ning teha põhjapanevaid järeldusi soomlaste kaheaastasest perustulo-testist, mis järgmisel aastal käima läheb. Aga meil on võimalus teha paremini. Ja mitte lihtsalt selleks, et soomlastele “ära teha”, vaid et saada adekvaatset pilti kodanikupalga süsteemi toimimisest tervikuna. Soomlaste test nimelt ei pruugi mitmel põhjusel tervikpilti anda, muuhulgas seetõttu, et keskendutakse vaid kitsale inimrühmale, kelleks on sotsiaalabi saajad. Tegelikult oleks vaja teada kodanikupalga mõju kõigile. Sellest lähtub ka soovitus, et test hõlmaks muuhulgas mõnda maakonda tervikuna.
Ka see, et Euroopast ja mujaltki tuleb üha rohkem teateid kodanikupalga katsetamistest ei ole iseenesest põhjus, miks peaksime ka Eestis seda tegema. Asi on eelkõige hoopis võimaluses mõjutada kasvavat rahvusvahelist trendi, pidades silmas ka seda, et kaugem tulevik võib tuua üleeuroopalise põhisissetuleku. Eesti saaks asju mõjutada (või vähemalt üritada) oma vahetutele kogemustele toetudes ning ehk ka töö käigus sündinud uuenduslike ideedega esinedes. Kui just ei taheta endale lepliku kõigega nõustuja rolli.
Oskan kujutleda vaid üht tüüpi inimest, kes mingil juhul ei toetaks kodanikupalga uurimist. Tal on vankumatud seisukohad kodanikupalga küsimuses, olgu siis teostatavuse, mõju või mõlema kohta. Nende seisukohtade põrmustamine oleks tema jaoks maailma lõpp. Ja ta kardab tõehetke, kuna pole millegipärast kindel, et see just tema kasuks räägib.
Euroopa kodanikualgatuse “Tingimusteta põhisissetulek kogu ELis” allkirjakampaania esimene kuu oli Euroopa Liidus tervikuna küll ennustatust loium, kuid Eesti ja veel kümmekonna riigi kampaaniajuhtidel on põhjust olla rahul ja mine tea, võib-olla kohati uhkegi. Kui mõned ajutised kõrvalekalded välja arvata, on Eesti oma allkirjade arvu suhtelt kõikvõimalikesse näitajatesse olnud ülalpool eurokeskmist. Allkirjade hulgalt elanike arvu kohta oleme enamjaolt püsinud teisel kohal. Protsendilt allkirjakünnisest, mis sõltub EP saadikute arvust, oleme suure osa ajast olnud “EL esimese viie hulgas”. Kummagi näitajaga on Euroopa Liidu liider Sloveenia.
Kokku oli Eestist keskööks vastu esmaspäeva antud 695 allkirja – ligi 14,1% rahvuslikust künnisest (4935) ja umbkaudu 0,05% elanike arvust. Kirjutamise hetkel oli neid juba 707. Võrdluseks olgu öeldud, et vaid mõne aasta eest, kui allkirju kogus algatus kodanikupalga teostatavuse uuringuks Eestis, kulus sama tulemuse saamiseks veidi enam kui aasta.
Praeguse kampaania esimese kuu kõige märkimisväärsem aktiivsuspuhang toimus Saksamaal. Pikka aega üllatasid sakslased oma “rahulikkusega”, kuid 23. oktoobril toimus seal äkiline allkirjalaviin (6421 allkirja) ning nüüd on nende osakaal rahvuslikust künnisest euroliidu kolmas (ca 25,5%). Saksamaal (ja mitmes teiseski riigis) on tugev kodanikupalga aktivistide võrgustik ning seetõttu on ka edaspidi põhjust selliseid ja suuremaidki hüppeid oodata. 11 kampaaniakuud on veel ees.
Tundub, et kõigi aegade kõige jõulisema kodanikupalga eestkõneleja - COVID-19 selgitustöö on kohale jõudnud või tasapisi jõudmas. Pole vaja olla mõttehiiglane mõistmaks, et iga üksikisiku väärika toimetuleku bürokraatiavabale tagamisele pole alternatiivi, kui tahame, et koroonapandeemia-laadseid kriise suudaksid väärikalt läbida kõik ühiskonna osapooled. Kodanikupalk on päästevestina küll üksikisikute ümber, kuid nende elementaarse tarbimisvõime stabiilsus tähendab, et elutähtsate toodete ja teenuste pakkujad ei kaota oma “tööandjaid” ehk tarbijaid ja need, kes on sunnitud “poe kinni panema”, ei pea töötajatele kodus istumise eest palka maksma ega riigilt palgatoetust kerjama.
Kui abielusõda väga kurjaks muutus, siis kartsin, et ehkki “sel pole sellega seost”, ei taha keegi eriti kuulda mingeid “kõrvalt sissesõitvaid” sõnumeid, mis pühast võitlusest kuidagi mõtteid kõrvale võiksid juhtida. Jah, paaris Facebooki grupis otsustasid administraatorid “segajast” vabaneda, aga ometi osutus minu kartus asjatuks. Näib isegi, et toimuva laineharjal hakati kodanikupalga petitsiooni hoopis rohkem märkama. 25. oktoober oli üks aktiivsemaid päevi umbes 40 allkirjaga. Perekonnaseaduse muutmise petitsiooni edu (kirjutamise hetkel 26190 allkirja) teeb mõistagi kadedaks ja sunnib küsima, miks ei peaks kodanikupalk allkirjastajate silmis vähemalt sama populaarne olema.
Vaesumishirm ning omaenda riigi poolt tõrjutuse tunne võib inimeses sünnitada põhjendamatu kurjuse kaaskodanike vastu, kellel läheb elus paremini või keda teised tahavad aidata, valulisi reaktsioone uute ideede suhtes, mis võimaldavad ajaga kaasas käia. Avatus on lahtised silmad ja kõrvad, muu maailmaga lävimine ning ideede ja mõtete vaba levik. Avatus on mitte muu maailma valimatu sisseahmimine ja järeleahvimine, vaid valmidus võtta neist sobivam osa omaks ja “konverteerida” oma näo järgi. Kodanikupalga kasutuselevõtt Väljastpoolt tulnud ideid on varemgi suudetud “eesti asja” teenima panna. Kõige võimsam näide on mõistagi laulupeotraditsioon Eestis ja Lätis.
Koos Ameerika Ühendriikidega sündinud idee tingimusteta põhisissetulek, meil rahvasuus kodanikupalk, on olemuslikult vaesumishirmu eemaldaja ning seetõttu ka üks sündimuse soosijaid. Perede majanduslik suutlikkus tuua ilmale ja kasvatada just nii palju lapsi kui nad (algselt) unistavad ei ole asi, mis peaks olema (vaevaga) välja teenitud. Kui selline mõtteviis omaks võetaks, siis oleks see juba tubli samm rahvastikukriisi lahendamise suunas ja seda põhiseaduse preambuli vaimus.
Polnud Jaak esimene ega ole Laine viimane, kes saab garanteeritud lahkumishüvitist. Saajad pole aga ristilöömist ära teeninud – ei Jaak, keda ma isiklikult ei tunne ega Laine, hea kaasvõitleja koorimuusikas, kellele igati pöialt pean. Võib-olla poleks hüvitiste maksmiseski midagi laiduväärt, kui seda makstaks samamoodi igale töölt lahkujale.
Riigikogu liikme lahkumishüvitise eesmärk on tagada talle sissetulek ajaks, kuni ta leiab uue ameti- või töökoha, sest tal ei pruugi olla võimalik naasta eelmisele tegevusalale ega ka hõlpsasti uut rakendust leida. Tore, aga millise muu ametikohta kohta selline põhjendus tänapäeval ei kehtiks? Kui juba riigikogu või valitsuse liige ei ole selline superstaar, kelle ees kõik uksed kui nõiaväel avanevad ja punane vaip teele lahti rullub, mis me siis veel räägime avalikkusele tundmatust puhastusteenindajast või asfalteerijast?
Lihtne ja populaarne oleks muidugi nõuda üksnes seadusemuudatusi, mis lõpetaksid lahkumishüvitise maksmise valitsuse ja riigikogu liikmetele. Paraku ei kaota see mingit ebaõiglust, sest lahkumishüvitisi makstakse avalikus sektoris ka mujal kui Toompeal.
Mis oleks siis see “ei lihtne ega ka teab mis populaarne”, kuid õiglane lahendus? Kas see võiks olla näiteks kodanikupalk – tingimusteta põhisissetulek kodanikele?
Miks mitte, ehkki praegu on vara öelda, et “teeme ära” või “mitte mingil juhul”, sest Eestis pole tehtud piisavalt pädevat uuringut selle teostatavuse ja mõju kohta Eestis. Kolme aasta tagustele andmetele toetuvast kommertspanga analüüsist , ühest doktoritööst ja ühest magistritööst ilmselt ei piisa, kuigi neist on kindlasti üksjagu abi. Rahvaalgatus.ee portaalis ongi sellekohane pöördumine, milleni suunab ka https://algatus.kodanikupalk.ee just
Tagasihoidlik on see nõudmine küll, kuid ikkagi saab toetusallkirjadesse suhtuda ka kui protesti ebaõiglase lahkumishüvitiste süsteemi vastu. Puudu on veel 240 allkirja. Tuhande allkirjaga saaks algatusest riigikogu teema.
Miks kodanikupalk? Puhtolemuslikult on see kõigi kodanike suhtes sama humaanne nagu praegune lahkumishüvitiste süsteem riigikogulaste jaoks, ehkki lühiajalises vaates viimastele mitte nii helde. Kodanikupalk kui peost suhu elada võimaldav põhisissetulek on kogu aeg olemas, ükskõik, kas saad ka muid, hoopis suuremaid tulusid (töötasu jne) või üldse mitte. Kui töökoht (ja seega ka töötasu) kaob või äri vastu taevast lendab, siis elad küll tagasihoidlikult, kuid väärikalt ja bürokraatiavabalt, võib-olla ühiskondlikult aktiivseltki. Ning pole vaja joosta mõne ametniku juurde oma elumuutusest teavitama ega tõestada talle oma õigust elada peost suhu.
Järelikult kaob kodanikupalgaga igasugune õigustus mistahes lahkumishüvitise maksmiseks. Mis tähendab seda, et seadusandjale tekib moraalne kohustus kaotada õigusaktidest kõik sätted, mis on seni lahkumishüvitist ette näinud. Kaob üks alatasa korduv ja avalikkust ärritav kõneaine, aga tahaks näha, kellel sellest kahju on.
Võib-olla tuleks siis ka keelustada lahkumishüvitise maksmise kohustuse võtmine töölepingus, kui tegemist on riigile või omavalitsusele kuuluva äriühinguga? Küllap meenub paljudele juhtum, kus inimene palgati 32 tuhande euro eest kuus tooli soojendama ning selle tegevuse lõpetamise eest kingiti talle ligi 100 tuhat eurot. Nagu lepingus ette nähtud. Ja seda lennufirmat ei ole enam.
Huvi pärast kõrvutame summad 20 888,40 eurot ja 364 eurot. Esimene on riigikogulase lahkumishüvitis, teine aga kujuteldav (täiskasvanu) kodanikupalk ühes kuus juhul, kui see vastaks meie hinnataseme juures soomlaste 560 eurole (nende eksperimendi katseisikutele makstav kodanikupalk). Kui hüvitisest läheb tulumaks maha, jääb järele summa, mis võrdub 46 kuu kodanikupalgaga.
Brutosummana aga on lahkumishüvitis sada korda kõrgem kui Eesti üheliikmelise leibkonna absoluutse vaesuse piir.
Suurpere lapsevanemaks olemine on karjäär, mis väärib head tasu – nii ütleb Mari-Vivian Ellami artikli pealkiri kokkuvõtvalt. Samal seisukohal, pidades küll silmas üldisemalt pereliiikmete eest hoolitsemist, on alati olnud ka kodanikupalga eestkõnelejad, kes kuni jaanideni soovitavad ühineda Euroopa kodanikualgatusega (www.sign.eci-ubi.eu) kodanikupalga kehtimapanekuks igas EL riigis.
Tõesti, nagu autor ütleb, ei ole suurperede toetus vaesteabi. Seda pole ka kodanikupalk. Vahe on küll olemas. Suurperede toetust selle praegusel kujul ja ka kavandavas suuruses võiks pidada millekski turvavõrgu laadseks, mis mahendab pere elatustaseme langust laste juurdesünni korral. Kodanikupalk kui toimetuleku tingimusteta tagaja aga on sulaselge päästevest, mis ei lase inimesel (ning üksikisiku kaudu ka perekonnal) vaesusesse vajuda. Kui see päästevest on üksikisiku seljas, siis on ta ka perekonna seljas.
Terane pilk võis eelnevast leida vihje, miks tasub Perehüvitiste seaduse muutmise eelnõu suhtes ka kriitiline olla. Kuid selles pole süüdi mitte soov toetust suurendada, vaid asjaolu, et sealjuures käiakse vana rada. Kui seda asjaolu ignoreerida, siis väärib nurinat üksnes plaani tagasihoidlikkus, kuid kindlasti mitte suund. See, et Eestist saab Euroopa Liidu heldeim peretoetaja, on igati kiiduväärt.
Lastekaitse Liidul on paraku õigus – tunnustades küll kavatsust lapsetoetus kõigile võrdsustada, heidavad nad eelnõule ette. et see võib ebavõrdsust suurendada ning küsivad täiesti põhjendatult: miks soovitakse indekseerida ainult lasterikka pere toetust, aga mitte lapsetoetust?
Siit jätkates küsigem omakorda – miks peab perehüvitiste süsteem niimoodi erinevateks osadeks hakitud olema ja peresid suuruserühmadesse lahterdama? Sellisest ebaotstarbekusest see lastekaitsjate mainitud ebavõrdsus tulebki. Kuidas? Teeme puust ette ja värvime punaseks. Mis saab siis, kui seadusemuudatus vastu võetakse?
Ühe- või kahelapselises peres on toetus ühe lapse kohta 100 eurot. Seejärel tuleb mängu 700 eurone suurpere toetus, mis on kolme kuni kuue lapsega peredele ühesuurune. Võtame nüüd vanemad ka arvesse, sest kirjade järgi on toetus mitte individuaalne, vaid perekonnale. Kolmelapselises peres kahe vanemaga teeb see toetuseks ühe lapse kohta 240 eurot kuus (100 + 700/5), neljalapselises 216,67 eurot, viielapselises 200 eurot ja kuuelapselises peres 187,50 eurot. Siis seitsmelapselises peres, kus suurpere toetus on 900 eurot kuus, saab üks laps 228,57 eurot… ning edasi pere suurenedes toetus ühe lapse kohta jälle kahaneb, sest suurpere toetus on konstant. Vabandust, aga mis mõte sellel on ja kuidas selline kahanemine perede suurenemist väärtustab? Ning kuidas aitavad käärid kolmelapselise ja väiksemate perede vahel kaasa sellele, et pered üldse ühest lapsest kaugemale jõuavad?
Poliitikute soovi sissetallatud radu käia ja toetusi näpuotsaga tõsta võib ju mõista. Esiteks – kui jätta kodanikud nn sotsiaalsetesse gruppidesse lahterdamata, siis ei saa ju öelda, et “vaadake, meil on just teie jaoks selline plaan ning see ja see toetus on just teile mõeldud (meie oleme teie erakond, valige meid)”. Pealegi tuleb iga hinna eest vältida ühe või teise maksumäära tõstmise ebapopulaarset küsimust, mis nende arvates häiriks valijate väljakujunenud ilumeelt ning jätaks nad valimistel häälteta. Paraku pole sellest küsimusest vist ka siis pääsu, kui pidada tõesti ainult lastetoetusi silmas ning võrdsustada see arvestusliku elatusmiinimumiga (oli 2021. aastal 233,57 eurot kuus).
Kuid sel juhul oleks vast mõttekam teha juba radikaalsem pööre – võrdsustada lapsetoetus keskmiste standardkulutustega ühe lapse kohta kuus, mida arvestatakse elatise määramisel (tänavu 418,40 eurot) ning loobuda eraldi suurpere toetusest. Nn mastaabisäästu tõttu võib siis öelda, et kuigi toetus on igale lapsele võrdne, tähendab iga lapse juurdesünd perele siiski teatud tõusu elatustasemes. Mõistagi tekib siis põhjendatud küsimus, et milleks meile üldse nn alimenditraditsioon.
.
Kodanikupalk, tingimusteta tagatud toimetulek. Teist teed ei ole.
Olen vist poliitika küsimuses kas paras loll või vaevlen empaatiadefitsiidi käes, aga ma ei suuda kuidagi mõista seda tüli, mis on Toompeal tõusnud. Mõelda vaid – koalitsiooni üks osapool tuli eelnõuga välja juba kevadel, mitte sügisel! Kas see rikkus teisel osapoolel midagi ära? Või oli see midagi provokatsiooni taolist? Kui oli, siis õnnestunud. Peaministripartei sai suurepärase võimaluse näidata end laste- ja peretoetuste suhtes vaenulikuna, mida ta täiega kasutas.
Muidugi, pole halba ilma heata – pinged Perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu ümber annavad näiteks võimaluse küsida, kas meie sotsiaalpoliitika ikka on piisavalt Eesti põhiseaduslike eesmärkide teenistuses ja kui mitte, siis kas poleks targem süda rindu võtta ja rääkida, mida ja kuidas peaks muutma. Ning kas üldse ja kui, siis millise tasemeni ja milliseid makse tuleks selleks tõsta, nii ebapopulaarne kui see ka ei tundu. Eesmärk, et me ikka läbi aegade rahvusena kestaksime, peaks olema ülimuslik ning kui rääkida sotsiaalpoliitikast ja maksudest, siis siin on mistahes vahendi välistamine kurjast.
Küll aga on lapsi kasvatavaid peresid, kes sünnitaks hea meelega lapsi juurde, kui nad ei satuks sellega vaesusriski, kui neil oleks ruumi, kui neil oleks võimalik töölt ära tulla (või, vastupidi, käia tööl edasi, palgates lapsehoidja, võimaldades endale piisava suurusega elukohta Tallinnas vms), kui see ei madaldaks nende elustandardit. Kõigi nende põhjuste suhtes saab riik midagi ette võtta, makstes suuremaid toetusi, mis asendaks palka või võimaldaks lapsehoidjat, ja korvates eluasemelaenu.
Eelnõu näeb ette tõsta esimese ja teise lapse lapsetoetus 100 euroni, eelneva 60 euro asemel ehk samale tasemele, nagu on lapsetoetus kolmandale ja enamatele lastele. Edaspidi on lapsetoetus võrdselt iga lapse eest 100 eurot kuus. Eelnõuga tõstetakse kolme kuni kuuelapseliste perede lasterikka pere toetust 700 euroni kalendrikuus, varasema 300 euro asemel ning seitsme ja enamalapseliste perede lasterikka pere toetust 900 euroni, varasema 400 euro asemel.
Selleks, et lasterikka pere toetus oleks jätkuvalt proportsionaalne elatustaseme tõusuga ning toetuse suurust ei peaks igal aastal muutma, indekseeritakse toetus iga kalendriaasta 1. aprilliks indeksiga. Indeksi väärtus sõltub 20 protsenti tarbijahinnaindeksi aastasest kasvust ja 80 protsenti sotsiaalmaksu pensionikindlustuse osa laekumise aastasest kasvust. Indeksit väljendatakse täpsusega kolm kohta pärast koma. Lasterikka pere toetust ei indekseerita, kui indeksi väärtus on väiksem kui 1,000. See tähendab, et elatustaseme langedes lasterikka pere toetus ei vähene.
Eelnõuga muudetakse lasterikka pere toetuse vähendamise süsteemi, mille kohaselt hakkab lasterikka pere toetus vähenema pere kolme kõige noorema alaealise lapse täisealiseks saamisel. Senise süsteemi asemel, kus lasterikka pere toetus kadus esimese lapse täisealiseks saamisel, hakatakse lasterikka pere toetust maksma täies ulatuses nii kaua, kuni peres kasvab vähemalt kolm alaealist last. Kui peres on kokku kolm või enam last, kuid vaid kaks neist alaealised, hakatakse lasterikka pere toetust vähendama proportsionaalselt 1/3 võrra.
3 last
5 x 418,40=2092
3 x 418,40=1255,20
3 x 100 + 700=1000
6 last
8 x 418,40=3347,20
6x418,40=2510,40
6x100+700=1300
8 last
10x418,40=4184
8x418,40=3347,20
8x100+900=1700
H.E. Mr. António Guterres
Secretary-General
United Nations Headquarters
405 East 42nd Street, New York, NY, 10017, USA
Geneva, 1 May 2020
Excellency / Dear Mr. Secretary-General,
As called for in your speech of 19 March, the current COVID-19 crisis “demands coordinated, decisive, and innovative policy action from the world’s leading economies.” On behalf of 96 Basic Income movements, we are extremely pleased to write to you today to share our strong belief that the implementation of a Basic Income at the national level would represent such an innovative policy saving many lives.
As you may be aware, the World Bank recently released a book on this issue, “Exploring Universal Basic Income”. The Basic Income Earth Network held its 19th international conference in Hyderabad in August 2019 and was attended by participants from 45 countries. Prominent economists, academics, politicians and religious leaders, most recently Pope Francis are joining their voices today for basic income to become a component of national recovery strategy. It is our hope that under your leadership, the United Nations will follow suit, and we stand ready to support any efforts to that end, possibly through the establishment of an Advisory Board.
The global economic crisis triggered by the lockdown policies implemented all over the world to fight COVID-19 is driving us closer to a global recession of unprecedented dimension. We therefore could not agree more with your statement in the same speech for the “need to get resources directly in the hands of people” and avoid creating “a legion of new poor”. Your words further resonate with us as you qualify the current “crisis [as] a unique opportunity for a more inclusive and sustainable path”.
The simplest, cheapest and most effective way to ensure people have access to food, water and shelter, is to give them the money they need. With a Basic Income, every human being, from birth until death, would receive a modest monthly payment, high enough to live from, without any conditions, and as a right. Similar to the 2011-2012 UNICEF funded pilot in India, Basic Income trials all over the world have shown impressive developmental and emancipatory results, speaking directly to the Sustainable Development Goals. Basic Income will be a key policy response to avert what WFP predicted as foreseeable starvation resulting from the deprivation. Social peace is at stake in many of our countries given the rapidly growing Precariat, whose situation is only exacerbated by the lockdown policies.
It is our belief that the affordability of a Basic Income is a function of national and international priorities. As in the aftermath of the 2008 financial crisis, developed countries saw it as their priority to save the banks from collapse. We have seen how a ‘trickle-down effect’ of Quantitative Easing has not delivered. Today, we are faced with a human crisis. What we need is ‘Compassionate Easing’; money provided to the people directly, with a stimulating effect on the economy from bottom up.
While new proposals in response to COVID-19 may be presented as a basic income, they do not in fact meet the requirements of a Basic Income scheme. Conditional and targeted income support programs alleviate the suffering for some, but it is the unconditionality and universality of a Basic Income that can foster the much needed resilience and solidarity in our societies. It is essential that we leave no one behind.
Furthermore, in time and as more countries set up their Basic Income, it is our view that the United Nations could establish a supportive Global Wealth Fund with a view that every human being on Earth, with no exceptions, can receive a monthly payment on an individual basis. As far as possible, payments should all be made directly to recipients for which the technology already exists. For reference, a modest basic income of $30 per month for every man, woman and child (7.8 billion people) would cost $2.8 trillion per year.
There are various potential revenue sources for such a fund, many of which can also relieve pressure on natural resources. These include taxes on pollution and extraction of resources, on private land ownership, international wealth and on financial transactions, overseas development aid, corporate social responsibility contributions from multinationals, redirected military funds, among many others. The money and technology for this already exist. We simply need the political will.
The United Nations would be best placed to set up an Advisory Board on how to fund and implement a Basic Income in each country interested. For this purpose, our network stands ready to engage in a strategic discussion on the subject and work with your Office and/or the UN’s Funds and Programs towards a Basic Income globally.
Unconditionally, on behalf of 96 Basic Income movements from all over the globe,
Dr. Guy Standing FAcSS Professorial Research Associate, SOAS University of London Honorary Co-President Basic Income Earth Network (BIEN) GuyStanding@standingnet.com
Dr. Sarath Davala Director India Network for Basic Income Foundation (INBI) Vice-Chair Basic Income Earth Network (BIEN) sarathdavala@gmail.com
Ms. Hilde Latour MSc Co-Chair Mission Possible 2030 – “Basic Income the Key to SDG” hilde@missionpossible2030.com
Cc: In light of UNDP’s assignment for the socio economical response to COVID-19, we are taking the liberty of sharing a copy of this letter with the Office of UNDP Administrator, Mr. Achim Steiner and of Assistant Administrator, MS. Kanni Wignaraja in light of her recent article on the topic.
Annex to letter to the UN Secretary-General: 96 Basic Income movements
Seksiostmise kriminaliseerimine muudab küll seksimüüja tugevamaks pooleks ja distsiplineerib ostjat, kuid erinevalt kodanikupalgast, mille rakendamiseks üle Euroopa allkirju kogutakse, ei kõrvalda see seksimüüja rolli jõudmise põhjust.
MTÜ Eluliin (taas) tõstatatud küsimus seksiteenuse ostmise kriminaliseerimiseks on mulle olnud intellektuaalselt võõras teema. Idee loogika tundus seni kõike muud kui enesestmõistetav, kuid neil päevil selgitati siinsamas Postimehe veergudel selle eeldatavat mõju. Ma ei tea, kas esmakordselt või mitte (vt esimest lauset), kuid asjad muutusid selgemaks. Seksiteenuse osutaja muutub “tehingus” tugevamaks pooleks.
Paraku ei lahenda see peamist probleemi. Nimelt jääb kõrvaldamata põhjus, miks inimene, kes parema meelega seksi ei müüks, ikkagi sellesse ärisse jõuab.
Tingimusteta põhisissetulekule ehk baaselatisele ehk kodanikupalgale siin head alternatiivi ei paista. Tingimusteta tagatud toimetulek annab inimesele jõu öelda “ei” ebameeldivatele, et mitte öelda alandavatele töödele. Kuni jõuludeni on meil võimalik anda aadressil www.sign.eci-ubi.eu allkirju Euroopa kodanikualgatusele, mille eesmärk on anda start kodanikupalga kasutuselevõtuks kõikjal Euroopa Liidus.
Sellest, kuidas kodanikupalk võib seksiäri õõnestada, olen kirjutanud korra varemgi – portaalis Objektiiv neli aastat tagasi, kui allkirju kogus eestimaine rahvaalgatus kodanikupalga teostatavuse ja mõju uurimiseks. Võib-olla on tollane “vaiba alt äratõmbamise” kujund veidi liialdatud, kuid ilmselt ei vaidle keegi vastu väitele, et kui toimetulekuraskused ei sunniks, siis oleks tööjõu leidmine seksiärisse kordades keerulisem.
Mõned kodanikupalga idee oponendid on nimetanud ainuüksi ideed ennast vastuvõetamatuks, kuna inimesed saaksid raha “niisama”, mitte töökoha kaudu ja see olevat ebamoraalne. Kui niiviisi mõelda, siis on kohe ka varnast võtta hea näide kõrge moraaliga vastutustundilkest inimestest, kes tööd ei karda ega põlga ning võtavad julgelt vastu kõik väljakutsed. Õhtuleht kirjutas seksiärist Tallinnas Kalamajas asuvates üürikorterites. 21-aastane naine, kes teismelisena oli ise pidanud prostituudiametit, pani oma äri püsti ja värbas tööle haavatavas seisus sookaaslasi. Leht tsiteeris prostituute: “Olin rase ja iga teenitud euro oli oluline.” „See kõik oli alandav ja vastik! Aga materiaalsed vajadused kaalusid üles isikliku alanduse ja ebamugavuse.“
Eeskujulik inimene ei oota mingeid almuseid, vaid leiab jõukohase elatusallika. Slava arbeitu ja trud macht frei!
Valikud à la “kõrge moraal või prostitutsiooni hääbumine”, “kõrge moraal või eestlaste suurem sündimus” jne, võivad muidugi “lühisesse” ajada, aga mis parata. Vahel ongi nii, et saatana vastu aitab vaid Petsebul, kusjuures viimast on mitut liiki. Ole siis mees ja vali.
Kuidas saavutada seda, et seksiäri kaotaks pinna jalge alt (veel parem kui kaoks üldse), kuid jumala pärast mitte selle läbi, et inimesed riigilt ilma tingimusteta raha saavad ja 386 euroga kuus lahedalt elavad? Ega seegi vist päris võimatu missioon ole, pigem poliitilise tahte taga. Esiteks tuleb siis taastada sotsialism, mis garanteerib igaühele töökoha sõltumata selle vajalikkusest ning muudab kohustuslikuks kasutada õigust tööle. Teiseks aga on vaja sinna juurde tõelist politseiriiki, tõhusa ja totaalse jälgimissüsteemiga. Seda tänapäeva tehnoloogia juba võimaldab. Ärge siis kiibistamist unustage! Ja veel - kindluse mõttes võiks siis juba ka kommunismiehitaja moraalikoodeksi uude ellu äratada ja seaduse jõuga kehtestada. Sümptomaatilisel moel kordab just selle dokumendi punkt 2 ilusti apostel Pauluse tuntud töötamise ja söömise uitmõtet, mida Lenin nimetas sotsialistlikuks printsiibiks ning mis oli kuni 1977. aastani isegi nõukogude põhiseaduses (paragrahv 12).
Siin-seal on kõlanud üleskutsed maksudebatiks, mida tuleb ainult tervitada – lootuses, et see kujuneb eesmärgikeskseks. Ideaalis peaksid maksud ju sörkima eesmärkide sabas, mitte vastupidi – olgu siis tegu eesmärkidega, mis on Eesti riigi jaoks sõnastatud põhiseaduse preambulis või millegagi, mis nende eesmärkide täitmist toetavad . Loodetavasti ei unusta maksude üle vaidlejad ka arengustrateegiat “Eesti 2035”
Kodanikupalga eestkõnelejana tahaksin aga juhtida tähelepanu Prantsusmaale, kus toimub avalik, Rahvusassamblee poolt mullu sügisel välja kuulutatud debatt nn kodanikubaasi (socle citoyen) mehhanismi üle. Mitte et meie eesmärk peaks olema selle üksühele kopeerimine, kuid küllap hoiab sellega tutvumine ära üksjagu “jalgratta leiutamist”. Ka Euroopa kodanikualgatus tingimusteta põhisissetulekute kasutuselevõtuks näeb ette, et kasutatavad mudelid on riigiti erinevad. Seega - kui näiteks prantslased võtavad kodanikubaasi mudeli kasutusse, siis pole võimatu, et see jääbki kogu Euroopa Liidus ainulaadseks. Allkirjade kogumine https://sign.eci-ubi.eu on praeguse seisuga pikendatud kuni järgmise aasta 25. märtsini.
Kodanikubaasi idee taga on eeskätt ökonomist Marc de Basquiat ja tema juhtud organisatsiooni AIRE (Association pour l'Instauration d'un Revenu d'Existence, eksistentsielatise kehtestamise ühendus), lisaks on sellele väljendanud toetust paljud avaliku elu tegelased, sealhulgas parlamendiliikmed. Olulise osa kodanikubaasi mehhanismist moodustab just maksureform, mis omakorda toetab sotsiaalse kaitse süsteemi lihtsustamist ja toetuste paljususe vahetamist universaalelatise vastu, mida meil kodanikupalgaks kutsutakse.
Autorid selgitavad oma ideed lihtsustatud näidisnumbritega. Senise astmelise tulumaksu maksumääradest (0%, 11%, 30%, 41% ja 45%) jääb kasutusse vaid 30% määr, mis laieneb kogu tulule. Senised levinumad toimetulekutoetused vahetab välja kodanikupalk 500 eurot kuus. Kaob peretoetuste paljusus – iga lapse kohta makstakse vanematele 200 eurot kuus, 14-18 aastastele 250 eurot kuus. Täiskasvanuks saanule hakkab mõistagi laekuma täismõõdus kodanikupalk. Senistest toetustest säilib kindlasti eluasemetoetus, samuti näiteks toetused puuetega inimestele ja üksikvanematele.
Mullu novembris parlamendile esitatud debatiettepanekus ei pakuta kategoorilises vormis välja kodanikupalga suurust, kuid näited on toodud eeldusel, et see on võrdne aktiivse solidaarsuselatisega (Revenu de Solidarité Active, RSA), mis tol hetkel oli 564 eurot kuus (ostujõult nagu 423 eurot Eestis). Selle katteks peetakse piisavaks 32% tulumaksumäära, kuna 30% puhul tekib küsimus, kust saada täiendavalt umbes 20 miljardit eurot.
Just seda mehhanismi tahetakse Korsika saarel tervikuna katsetada. Veidi enam kui aasta tagasi kiitis Korsika parlament heaks plaani, mis nägi katsetuseks ette 500 eurost kodanikupalka ja 35% ühetaolist tulumaksumäära alates esimesest eurost. Katsetuse teostamine on aga rahandusministeeriumi nõusoleku taga. Kui mitte muul põhjusel, siis seetõttu, et katsetuse läbiviimine eeldaks paar aastat tagasi loodud riikliku ümberjagamissüsteemi kasutamist ning seega arvatavasti mingi erihäälestuse loomist Korsika tarbeks.
Lühidalt öeldes on tegu infotehnoloogilise lahendusega, kus kõikvõimalikud maksude ja toetuste igakuised kalkuleerimised, kinnipidamised ja väljamaksmised toimuvad rutiinselt ja automaatselt eraisikute pangakontode juures. Ma ei tea, kas Eestist analoogiat leiab (ettevõtluskontod?), kuid reeglina on tööandja see, kes peab töövõtja tuludest kinni riiklikud maksud ning edastab Maksu- ja Tolliametile koos sotsiaalmaksu ja teiste tööandjapoolsete maksudega.
Just selle süsteemi kasutuselevõtt oli üks ajend kodanikubaasi idee väljapakkumiseks. Debatiettepanekus selgitatakse, kuidas asi peaks töötama:
Kodanikubaasi mehhanismi abil muutub universaalelatis negatiivseks või positiivseks individuaalseks maksukrediidiks. Konkreetselt - eeldades näiteks, et universaalelatis on samaväärne praeguse RSA-ga (564 eurot üksiku lasteta inimese puhul), teeb administratsioon järgmise arvutuse: (tulu x maksumäär) – universaalelatis = maksukrediit (negatiivne või positiivne ). Kui maksukrediit on positiivne, omandab see maksu maksmise vormi. Kui see on negatiivne, maksab riik vahe inimesele. See võimaldab tagada igakuise sissetuleku, mis on suurem või võrdne kodanikubaasiga.
Laias laastus võib öelda, et tingimusteta põhisissetuleku aktivistide hulgas jaguneb suhtumine prantslaste mudelisse kaheks. Dogmaatikud leiavad, et seda kodanikubaasi ei saa kuidagi tingimusteta põhisissetuleku mõistega seostada, kuna automatiseeritud ümberjagamismehhanismi tõttu on see pigem sarnane negatiivsele tulumaksule. Pragmaatikud, kelle hulka ka mina arvan end kuuluvat, leiavad omakorda, et tegemist on ikka sellesama põhisissetulekuga – kalkulatsioonides ju kasutatakse kogu aeg üht ja sama baassummat. Tähtsaimad kriteeriumid, nagu tingimusetus, universaalsus ja individuaalsus on pealegi täidetud.
Kuidas konverteerida see Eesti tingimustesse?
Küllap tuleb siin arvestada lähteolukordade erinevustega. Näiteks prantslaste solidaarsuselatis juba järgib negatiivse tulumaksu põhimõtet – ei kao tulu tekkides, vaid väheneb proportsionaalselt. Eesti sotsiaalsüsteemis on taoline lähenemine kahjuks tundmatu.
Teiseks pole meil loodud sarnast erapangakontodega seotud ümberjagamissüsteemi. Juhul, kui kodanikupalk oleks puhtalt elektroonsel kujul ühe kuu limiit, siis oleks täpselt samasugust ilmselt võimatu kasutada, kuna kodanikupalk ja töötasu laekuksid erinevatele kontodele. Tegelikult ei tohiks olla võimatu luua sellist rakendust, mille abil inimene saaks näiteks eesti.ee keskkonnas ülevaate kuu jooksul laekunud maksustavatest tuludest, kinnipeetud maksudest ja sellest, kas ja mil määral ta on ümberjagamisprotsessis “andja” või “saaja”. Kuid erinevalt Prantsuse riigi ümberjagamissüsteemist ei sooritaks see rakendus mingeid tehingud, vaid üksnes näitaks andmeid ja kalkuleeriks.
Kolmandaks – Eesti kuulub Euroopa Liidu heldemate peretoetajate hulka. Selle traditsiooni järgimiseks on ilmselt kõige otstarbekam maksta ühesuurust kodanikupalka nii alaealistele kui ka täiskasvanutele. Nii on ka meie aktivistid välja pakkunud, toetudes Tartu Ülikooli uuringule, kus arvutati välja ühe kuu keskmised standardkulutused lapse kohta. Justiitsministeeriumi eelnõu, mis puudutab elatisraha suurust, toetub just sellele uuringule. Seetõttu saame praegu lugeda kodanikupalga vähimaks mõistlikuks suuruseks kahekordset elatisraha baassummat, mis 2021. aastal on 386 eurot kuus.
Neljandaks – on väga tõenäoline, et Eestis peaks mõnda aega rakendama kodanikupalga süsteemi kinnise solidaarsussüsteemina, mis hõlmab vaid kodanikke. Seega tähendaks maksureform meil ühe täiendava maksukihi loomist üksnes Eesti kodakondsusega isikute jaoks. Kuna praegu on keskmine tulumaksukoormus inimese kohta ca 15%, siis peaks 20% suurune solidaarsusmaks olema piisav. 1200 euro suurune brutopalk tähendaks üksikule täiskasvanud EV kodanikule seda, et solidaarsusmaksuks läheb 240 eurot ning tavaliseks tulumaksuks 0,2*(1200-500) = 140 eurot, kokku 380. Kuna ta saab riigilt 386 eurot ehk kuue euro võrra rohkem , siis jääb ta ümberjagamissüsteemis napilt “saajate” poolele. 2100 eurose brutopalgaga on nii solidaarsusmaks kui ka standardne tulumaks 420 eurot, kokku seega 840. Kuna riigilt laekub 386 eurot, siis on tegelik maksukoormus 454 eurot. Kui poleks seda praegust kahanevat maksuvaba tuluosa ning solidaarsusmaks oleks hoopis 23%, siis läheks solidaarsusmaksuks 483 ning tavaliseks tulumaksuks 0,2*(2100-500)=320, kokku 803 eurot. Tegelik maksukoormus oleks 386 võrra väiksem ehk 417 eurot.
Tänu taevale, Eestis leidub neid, kes taipavad, et kodanikupalga küsimus on lahutamatu osa maksudebatist. Aivo Vaske artikkel seitsme nõuandega maksusüsteemi muutjatele andis sellele igatahes kinnitust. Kodanikupalga kasutuselevõtt mõjutab maksusüsteemi ka siis, kui ühtki maksu ei muudeta.
Kuna tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga üksikasjade otsustamine on liikmesriikide pädevuses, siis on maksureformi ja kodanikupalga üheaegne luubi alla võtmine Eestis juba praegu igati asjakohane. Euroopa kodanikualgatus “Tingimusteta põhisissetulekud kogu EL’is” (https://sign.eci-ubi.eu ) las kogub samal ajal allkirju – algatus taotleb seda ja ainult seda, et Brüssel algataks protsessi, mis päädiks oma kodanikupalgaga igas liikmesriigis.
Tõsi, endise rahandusministeeriumi nõuniku artikli kodanikupalga osa oleks kindlasti paremini välja kukkunud, kui autor oleks viitsinud eelnevalt tutvuda siinsete aktivistide viimase paari aasta seisukohtadega, sealhulgas kodanikupalga suuruse asjus. Abi olnuks ka veebruarikuisest ülevaateartiklist Müürilehes. Nüüd tuli need pastakast välja imeda ja näe, läkski veidi viltu.
Eeldusel, et kodanikupalka makstakse sünnist surmani, on 400 eurot kuus kõige väiksem summa, mille üle on Eestis praegu, 2021. aasta lõpus üldse mõtet arutleda. See lähtub samast põhimõttest,nagu ka rühm kodanike oma 24.04.2020 ettepanek - et kodanikupalk peaks kindlasti katma ühe lapse keskmised standardkulutused (tookord 343 eurot kuus). Teatavasti sätestatakse elatisraha süsteemi reformimise eelnõus nende kulutuste järgi baassumma, mida korrigeeritakse vastavalt elukalliduse tõusule. Reformi algatajatele Justiitsministeeriumis palju tänu – selle tarbeks Tartu Ülikoolilt tellitud uuring andis ka kodanikupalga eestkõnelejaile hea pidepunkti.
Nägemaks eeltoodus sarnasust miinimumpalgaga (584 eurot kuus, järgmisest aastast 654) on ikka üksjagu lennukat fantaasiat vaja. Aastaid tagasi sai igat moodi spekuleeritud, ent aluseks olid muud näitajad kui miinimumpalk (nt kulud ühele vangile ilma personalikuludeta).
Eesmärgid ees, maksud järel, kodanikupalk seal vahepeal
Maksusüsteemi muutmise esmaseks lõppeesmärgiks peaks olema üksikisiku toimetulek - sõltumata tema edukusest ja seisundist tööturul või ärimaalimas. Täpsemalt seda toimetulekut tagava mehhanismi toetamine. Olgu see kodanikupalk või negatiivne tulumaks, tegu on bürokraatiavaba päästevestiga vaesusesse uppumise vastu. Selle vajalikkust ja otstarbekust kinnitasid veenvalt COVID-19 kogemused ning kuhugi pole kadunud ka väljavaade, et palgatööst saab automatiseerimise tõttu peagi privileeg.
Kodanikupalgaga ühiskond elab karantiiniaja üle suuremate vapustusteta - igapäevaselt vajalike sektorite tulubaas püsib,koju saadetutele ei pea palka maksma. Vaesust välistav päästevest teeb selle kandjast vaba kodaniku, kes vilistab ohule kaotada töö “valede” seisukohtade pärast või kukkuda läbi ettevõtjana. Ta lahkub muretult halbadest suhetest ning saadab kuu peale igasugused kiirlaenupakkujad, prostituutide ja “tankistide” värbajad ja muud “õlekõrred”. Rääkimata juba sellest, et ebaedu tööturul ei takista loomast just nii suurt peret kui tegelikult tahad. Eesti rahvuskehand peab ju suurenema ja noorenema, kas pole?
Doktor Margus Punab kutsus mõni aeg tagasi üles “tegema päriselt rahvastikupoliitikat” ning pakkus välja paljuski kodanikupalga vaimus idee muuta laste kasvatamine palgatööks. Ta lisas, et kuna “tegu on rahvuse säilitamise seisukohalt prioriteetse meetmega, oleks õigustatud selle realiseerumiseks vajadusel ka näiteks tulumaksu tõstmine vajalikus ulatuses.” Kuidas kodanikupalgagagi asjad teisiti saaksid olla? Kuid see pole pelgalt ühe probleemi lahendamine, vaid ukse avamine mitme eesmärgi täitmisele. Nende eesmärkide olulisus (mh rahvuse kestmise seisukohalt) kaalub üles elluviimiseks vajalike (maksu)reformide näilise ebapopulaarsuse.
Just nimelt “näilise”. Kodanikupalk sunnib meid maksumäärade tähendust ümber hindama. See ongi sisuliselt tulumaksu tagasimakse, mis tõmbab reaalse koormuse alla. Hakkame rääkima bruto- ja netotulumaksust. Näide: kui kodanikupalk on 400 eurot kuus ja maksumäär 40%, siis 2000 eurot kuus on sama maksukoormusega nagu praegu. Selleks, et netotulumaks oleks 33,33%, peab brutotulu olema 6000 eurot kuus. Astmelist tulumaksu pole tingimata vaja, sest maksukoormus progresseerub niigi, kuid 40 protsendini ei küüni eales.
Negatiivne tulumaks ja Soome uus eksperiment
Soomlased pakuvad varsti jälle kõneainet - rahandusministeeriumi töörühm hakkab uurima negatiivse tulumaksu rakendamise võimalusi ning valmistama ette katsetust, mis peaks algama ülejärgmisel aastal. Katsetuse läbiviimisel kasutatakse mõistagi kodanikupalga eksperimendi kogemusi.
Mõnigi mu kaasvõitleja läänes on harjunud kodanikupalga ja negatiivse tulumaksu ideed vaata et vastandama. Tegelikult aga on need kaks lahendust vaid ühe meetme tehnilised erivormid.
Sellel pildil ongi näha, et kui parameetrid on sarnased, pole tulemustel vahet. Kodanikupalga puhul pendeldab küll suurem rahahulk riigi ja inimese vahel, kuid kõik muu on sama.
Illustratsioonil on tulumaksumäär 40%, kodanikupalga puhul summaks 400 eurot kuus ja maksuvaba tuluosa puudub, negatiivse tulumaksu korral aga maksuvaba määr 1000 eurot kuus.
Prantsusmaal mõeldakse “kodanikubaasist” ühetaolise tulumaksuga
Osa aktiviste eesotsas ökonomist Marc de Basquiat’ga on Prantsusmaal välja käinud nn kodanikubaasi (socle citoyen) idee. Aasta tagasi, 26. novembril 2020 andis ka parlament oma õnnistuse diskussiooniks sel teemal.
Kodanikubaas pole pangakontole kantav summa, vaid konstant, mis lahutatakse maksumäärapõhisest tulumaksust. Tulemuseks saadakse maksukrediit. Positiivne maksukrediit kantakse üle riigile, negatiivne aga kodanikule. Arvutused ja ülekanded teeb automaatne ümberjagamise süsteem, mis on juba praegu kasutusel. Idee näeb ette ka tulumaksu muutmist universaalseks (ühetaoliseks astmelise asemel) ning sotsiaalse kaitse süsteemi lihtsustamist.
Debatiettepanekus kinnitasid parlamediliikmed, et ühtlane 32% tulumaksumäär võimaldab kodanikubaasi, mis on sama suur kui praegu kehtiv töötutele või alahõivatutele suunatud nn aktiivse solidaarsuse tasu (Revenu de Solidarité Active, RSA). Toona oli see 564 eurot, nüüd 565 (ostujõult umbes nagu meil 441 eurot). Kodanikubaasi süsteem vahetaks RSA välja ning puudutaks tingimusteta kõiki täiskasvanuid. Lastega täiskasvanutele on kodanikubaas mõistagi suurem, kuid siinkohal ma neil üksikasjadel ei peatuks.
Automaatset ümberjagamissüsteemi eeldaks kindlasti ka negatiivne tulumaks. Kodanikupalk mitte. Aga eks need rakendamise tehnilised üksikasjad ole juba eraldi teema.
"r448957_ubie.ubie_customtables_table_ubiemiscdata"
Austatud Vabariigi President ning Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse liikmed,
oleme sügavas mures Perehüvitiste seaduse ja plaanitavate maksumuudatuste pinnalt tekkinud poliitilise kriisi tõttu. Kutsume teid samas nägema kriisis võimalusi ja neid võimalusi kasutama.
Eestil on praegu õige hetk loobuda Perehüvitiste seaduse kosmeetilistest parandustest, mis sisuliselt mitte midagi ei muuda, ning alustada selle asemel perehüvitiste, seejärel aga kogu sotsiaalsüsteemi sisulist reformi, muutmaks seda kodanike jaoks oluliselt lihtsamaks ning vähendamaks sellega seotud regulatsioone ja bürokraatiat miinimumini.
Vaatamata oma tuntud puudustele on Perehüvitiste seaduse hetkel kehtiva versiooniga loodud varasemast oluliselt parem positsioon, kust edasi minna. Äsja vastu võetud muudatused on aga sulaselge tagasiminek. Suurem võrdsus luuakse formaalselt, suurema võrdsuse enda pärast, kusjuures suurperede olukord halveneb, väikeste perede olukord aga ei parane.
Meie ettepanekud presidendile:
- jätta äsja Riigikogus vastu võetud Perehüvitiste seaduse muutmise seadus eeltoodud põhjustel välja kuulutamata ning talitada samamoodi ka kavandatud maksumuudatuste puhul
- kutsuda Riigikogu liikmeid ja valitsust koostöös valitsusväliste huvigruppidega valmistama rahulikult ja läbikaalutult ette perehüvitiste süsteemi sisulist reformi ning seda toetavaid maksumuudatusi
Oleme seisukohal, et perehüvitiste süsteemi reform ja asjakohased maksumuudatused peaksid lähtuma järgmistest põhimõtetest:
- iga laps on oluline
- peredele kord juba antut ei tohi neilt jälle ära võtta
- Eesti perede kindlustunne tuleviku ees ning majanduslik võimekus kasvatada üles soovitud arvul lapsi ei ole mingi luksus, millega tohib premeerida vaid palehigis tööd ja edukust, vaid normaalsus, mis peab peredele olema tagatud
- perehüvitiste kogusumma ühe lapse kohta peab olema piisav põhivajaduste katmiseks ning selleks võrduma vähemalt keskmiste standardkulutustega ühe lapse kohta kuus
- ühise, rahvuslikult olulise eesmärgi nimel toimuva hüvede ümberjagamise tulemustest peavad osa saama kõik ümberjagamisprotsessi osalised, kellegi kõrvalejätmine „vajaduspõhisuse“ ettekäändel on ebaeetiline
- sündimuse kasv taastetasemele ja seda toetavad sotsiaalpoliitilised meetmed täidavad eesti rahvuse püsimajäämise eesmärki, mis on ülimuslik; mistahes soov vältida maksutõusu või mõnda uut maksu ei saa olla õigustus neist meetmetest loobumiseks
- maksud peavad olema Eesti riigi põhiseaduslike eesmärkide teenistuses, mitte vastupidi
- milliseid maksumuudatusi valitsus ka ei kavandataks, neil peab olema püstitatud eesmärkidega selgelt väljendatud seos, mis annaks vastuse kodanike õigustatud küsimusele: „Mida me selle eest vastu saame?“
Peredele kord juba antu all peame silmas perehüvitiste suurust ühe lapse kohta kolmelapselistes peredes, kes kehtiva korra järgi on kõige soodsamas olukorras. Otseseid perehüvitisi laekub neile 303,33 eurot lapse kohta kuus, koos võiduga vanemate tulumaksuvabastusest on see summa 330,53 eurot.
Piisavaks võib aga lugeda alles sellist summat, mis katab keskmised standardkulutused lapse kohta kuus (edaspidi – lapsestandard). Kuni järgmise indekseerimiseni aprillis 2024 on lapsestandard 499,56 eurot kuus. See näitaja on praegu teatavasti üheks aluseks miinimumelatise arvutamisel.
Pakume siinkohal ka omapoolse nägemuse reformist ning teeme ettepaneku võtta see reformi kujundamisel aluseks.
Reformi eeldatavaks tulemuseks on oluliselt lihtsustatud perehüvitiste süsteem, sealhulgas üks ja ainus lapsestandardiga võrdne lapsetoetus igale lapsele ilma eraldi suurperede toetuseta ja maksuvabastuseta.
Reformi katab meie arvestuse kohaselt kui mitte väiksem, siis 8% suurune täiendav solidaarsusmaks üksikisikutele. Vaatamata uuele maksule lastega pered valdavalt võidavad oma netosissetulekutes. Näiteks kolmelapselisest peredest võidavad rohkem või vähem need, kus vanemate brutotulu on kokku kuni 6338,50 eurot kuus. Tõenäoliselt satub siis kahtluse alla ka vajadus tõsta käibemaksumäära.
Kompenseerimaks tööandjalt saadava netotulu vähenemist teeme ettepaneku kaaluda töönädala lühendamist reedesel päeval kolme tunni võrra ilma brutopalka kärpimata. Senisest rohkem vaba aega võib samuti käsitleda täiendava mitterahalise peretoetusena.
Parimaks meetmeks meie rahvuslike eesmärkide, eeskätt perede ja sündimuse toetamiseks peame mõistagi täisuniversaalset kodanikupalka, mis tagab üksikisikule tingimusteta toimetuleku sünnist surmani. Samas aktsepteerime igati ka kodanikupalga etapiviisilist kasutuselevõttu. Perehüvitiste reform on kindlasti see etapp, mis tuleb läbida esimeses järjekorras.
Lugupidamisega
MTÜ Kodanikupalga Ümarlaud Eestis
juhatus
{"status":{"code":20000,"f1539757070":""},"data":{"0":{"id":"a0c03d6a-1f15-4886-a0b2-475b26380c8b","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"4be2182b-8f18-42d5-8bdb-9c34f98c0b00","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T21:38:56.660Z","updatedAt":"2018-10-09T21:38:56.660Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"POST /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/sign"},"createdAt":"2018-10-09T21:38:56.704Z","updatedAt":"2018-10-09T21:38:56.706Z","deletedAt":null},"1":{"id":"a27b2037-61ea-4c69-9561-e0f63af91a64","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"f57e26f0-5554-4519-bc56-4584370e3017","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T16:38:38.131Z","updatedAt":"2018-10-09T16:38:38.131Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T16:38:38.201Z","updatedAt":"2018-10-09T16:38:38.204Z","deletedAt":null},"2":{"id":"493099c1-ca84-42cb-9e9e-b12d8c96e31b","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"f57e26f0-5554-4519-bc56-4584370e3017","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T16:38:36.319Z","updatedAt":"2018-10-09T16:38:36.319Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T16:38:36.408Z","updatedAt":"2018-10-09T16:38:36.409Z","deletedAt":null},"3":{"id":"598c0a98-ac33-48f7-9467-1230852ed70c","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"05fecb04-04cd-45a9-9498-7b7add4dd9a2","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T15:19:57.037Z","updatedAt":"2018-10-09T15:19:57.037Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T15:19:57.188Z","updatedAt":"2018-10-09T15:19:57.192Z","deletedAt":null},"4":{"id":"eaf97ec5-b9d6-43fd-beaf-34ef3b25b2b2","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"05fecb04-04cd-45a9-9498-7b7add4dd9a2","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T15:19:55.159Z","updatedAt":"2018-10-09T15:19:55.159Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T15:19:55.233Z","updatedAt":"2018-10-09T15:19:55.235Z","deletedAt":null},"5":{"id":"2220f816-f4eb-42c4-9bca-6aa46474d269","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"a89ef48b-022f-46e2-8f96-fa846d14a2b1","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T11:25:42.054Z","updatedAt":"2018-10-09T11:25:42.054Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"POST /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/sign"},"createdAt":"2018-10-09T11:25:42.099Z","updatedAt":"2018-10-09T11:25:42.100Z","deletedAt":null},"6":{"id":"6c02f7c3-b0fe-45e4-bf49-6f0b841165a7","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"0b5d6526-3f9d-43f1-8e09-d39fe43fd9c4","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T11:23:23.901Z","updatedAt":"2018-10-09T11:23:23.901Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T11:23:23.996Z","updatedAt":"2018-10-09T11:23:23.997Z","deletedAt":null},"7":{"id":"ca93aee1-2e4b-4325-8e02-9e5efe43408e","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"0b5d6526-3f9d-43f1-8e09-d39fe43fd9c4","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T11:23:21.889Z","updatedAt":"2018-10-09T11:23:21.889Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T11:23:22.015Z","updatedAt":"2018-10-09T11:23:22.023Z","deletedAt":null},"8":{"id":"104ebeba-d13e-4992-9443-5519f3d91b91","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"73d8e5a9-675c-40d6-9cf6-aa17d95940d4","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T11:00:54.411Z","updatedAt":"2018-10-09T11:00:54.411Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T11:00:54.470Z","updatedAt":"2018-10-09T11:00:54.471Z","deletedAt":null},"9":{"id":"e8c74154-be2b-4583-94f3-260d5f697eed","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"73d8e5a9-675c-40d6-9cf6-aa17d95940d4","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T11:00:52.393Z","updatedAt":"2018-10-09T11:00:52.393Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T11:00:52.758Z","updatedAt":"2018-10-09T11:00:52.768Z","deletedAt":null},"f1539757070":""}}
{"status":{"code":20000},"data":[{"id":"a0c03d6a-1f15-4886-a0b2-475b26380c8b","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"4be2182b-8f18-42d5-8bdb-9c34f98c0b00","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T21:38:56.660Z","updatedAt":"2018-10-09T21:38:56.660Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"POST /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/sign"},"createdAt":"2018-10-09T21:38:56.704Z","updatedAt":"2018-10-09T21:38:56.706Z","deletedAt":null},{"id":"a27b2037-61ea-4c69-9561-e0f63af91a64","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"f57e26f0-5554-4519-bc56-4584370e3017","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T16:38:38.131Z","updatedAt":"2018-10-09T16:38:38.131Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T16:38:38.201Z","updatedAt":"2018-10-09T16:38:38.204Z","deletedAt":null},{"id":"493099c1-ca84-42cb-9e9e-b12d8c96e31b","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"f57e26f0-5554-4519-bc56-4584370e3017","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T16:38:36.319Z","updatedAt":"2018-10-09T16:38:36.319Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T16:38:36.408Z","updatedAt":"2018-10-09T16:38:36.409Z","deletedAt":null},{"id":"598c0a98-ac33-48f7-9467-1230852ed70c","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"05fecb04-04cd-45a9-9498-7b7add4dd9a2","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T15:19:57.037Z","updatedAt":"2018-10-09T15:19:57.037Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T15:19:57.188Z","updatedAt":"2018-10-09T15:19:57.192Z","deletedAt":null},{"id":"eaf97ec5-b9d6-43fd-beaf-34ef3b25b2b2","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"05fecb04-04cd-45a9-9498-7b7add4dd9a2","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T15:19:55.159Z","updatedAt":"2018-10-09T15:19:55.159Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T15:19:55.233Z","updatedAt":"2018-10-09T15:19:55.235Z","deletedAt":null},{"id":"2220f816-f4eb-42c4-9bca-6aa46474d269","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"a89ef48b-022f-46e2-8f96-fa846d14a2b1","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T11:25:42.054Z","updatedAt":"2018-10-09T11:25:42.054Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"POST /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/sign"},"createdAt":"2018-10-09T11:25:42.099Z","updatedAt":"2018-10-09T11:25:42.100Z","deletedAt":null},{"id":"6c02f7c3-b0fe-45e4-bf49-6f0b841165a7","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"0b5d6526-3f9d-43f1-8e09-d39fe43fd9c4","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T11:23:23.901Z","updatedAt":"2018-10-09T11:23:23.901Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T11:23:23.996Z","updatedAt":"2018-10-09T11:23:23.997Z","deletedAt":null},{"id":"ca93aee1-2e4b-4325-8e02-9e5efe43408e","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"0b5d6526-3f9d-43f1-8e09-d39fe43fd9c4","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T11:23:21.889Z","updatedAt":"2018-10-09T11:23:21.889Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T11:23:22.015Z","updatedAt":"2018-10-09T11:23:22.023Z","deletedAt":null},{"id":"104ebeba-d13e-4992-9443-5519f3d91b91","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"73d8e5a9-675c-40d6-9cf6-aa17d95940d4","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T11:00:54.411Z","updatedAt":"2018-10-09T11:00:54.411Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T11:00:54.470Z","updatedAt":"2018-10-09T11:00:54.471Z","deletedAt":null},{"id":"e8c74154-be2b-4583-94f3-260d5f697eed","data":{"type":"Create","actor":{"name":"User","type":"User","company":null},"object":[{"id":null,"@type":"VoteList","userId":"73d8e5a9-675c-40d6-9cf6-aa17d95940d4","voteId":"4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094","createdAt":"2018-10-09T11:00:52.393Z","updatedAt":"2018-10-09T11:00:52.393Z"}],"target":{"id":"c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","title":"Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis","status":"voting","visibility":"public","tokenJoin":"8XfNytdW","categories":["health","politics","work"],"padUrl":"https://p.citizenos.com/p/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b","sourcePartnerId":"b563ee8c-ba8e-4cd6-b592-fbcd4e8f22bb","sourcePartnerObjectId":null,"endsAt":"2016-11-25T10:33:59.081Z","hashtag":null,"createdAt":"2016-10-30T00:26:50.690Z","updatedAt":"2018-06-14T22:58:17.461Z","@type":"Topic","creatorId":"18b79dec-28f5-4906-bf43-4d6fa67de6da"},"context":"GET /api/topics/c79c1938-dc37-439e-9e5b-9033c534239b/votes/4cee1670-27bc-415c-8920-a60431ca2094/status"},"createdAt":"2018-10-09T11:00:52.758Z","updatedAt":"2018-10-09T11:00:52.768Z","deletedAt":null}]}
Mõte, milleni jõudsid peaaegu üheaegselt vähemalt kolm inimest maailma eri paigus, on lühidalt järgmine. Ukraina vajab sõjahaavadest taastumiseks niikuinii rahvusvahelist abi, kuid selle osutamiseks võiks ühtaegu kasutada tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga ideed ning selle toimimist päriselus testida, mis tähendaks ühtaegu kõigi aegade esimest kodanikupalga eksperimenti ühes riigis tervikuna ning rahvusvahelise koostööprojektina.
Kui ma viskasin omapoolse uitmõtte lendu oma kaasvõitlejate hulgas, kes veavad allkirjakorjet Euroopa kodanikualgatusele tingimusteta põhisissetuleku asjus (https://sign.eci-ubi.eu, allkirju kogutakse jaanideni), siis oli see õigupoolest ajendatud mitte niivõrd sõjast, kuivõrd Ukraina ühinemistaotlusest Euroopa Liiduga.
Lähtusin kolmest eeldusest. Esiteks - et sõda ei kesta kaua ja Venemaa on selle sisuliselt juba kaotanud. Teiseks - et Ukraina võetakse ELi vastu kiiremas korras ja riigi taastamiseks sõjahaavadest käivitub siis niikuinii mingi abiprogramm. Kolmandaks – kui kodanikupalga kasutuselevõtt ise on üksnes liikmesriikide võimuses ja Brüssel saab vaid protsessi algatada (mida taotleb ka eespool viidatud Euroopa kodanikualgatus), siis pilootprojekti läbiviimisel mõne rahvusvahelise abiprogrammi raames ei tohiks ometi tekkida “pädevusprobleeme”.
Kes ka kodanikupalga pilootprojekti Ukrainas läbi ei viiks, ta lööb mitu kärbest ühe hoobiga. Majandusel aidatakse jalule tõusta ja jalul püsida üksikisikute kaudu, mis ongi kodanikupalga loogika. See, et inimestele tagatakse “pinnal püsimine”, tagab omakorda stabiilse tulubaasi esmavajalikke tooteid ja teenuseid pakkuvale ettevõtlussektorile (mis on mõistagi tähtis ka Covid-19 laadsete kriiside puhul). Samal ajal jälgitakse toimuvat. Süsteemi toimimisest saadakse tervikpilt, saadakse kogu maailma jaoks olulisi kogemusi, puudutagu see siis kodanikupalga rakendamise mudelit või mõju inimestele erinevatest sotsiaaletest gruppidest. Seda pealegi suures, sõjast räsitud riigis, kus elab üle 40 miljoni inimese.
Kuid juba järgmisel päeval pärast seda “uitmõttepostitust” selgus, et avalikkuse ette on jõudnud hoopis põnevam ja radikaalsem idee, mis muuhulgas sisaldab väga konkreetset nägemust rahastamisest. Väljapakutud rahastamisallikas on aga suisa ootamatu ja vaimukalt “häbematu”.
Milleks kasutada külmutatud Vene raha? Loomulikult kodanikupalga kasutuselevõtuks Ukrainas!
2. märtsil ilmus väljaande Politico veebis (ja nädal hiljem portaalis basicincometoday.com) artikkel, mille autoriteks on Rahvusvahelise Valuutafondi endine peaökonomist professor Simon Johnson ning Ukraina presidendi majandusnõunik Oleg Ustenko. Nad pakkusid välja mõtte, et Ameerika Ühendriigid ning tema liitlased peaksid looma uue üleilmse fondi, mis tagaks Ukraina kodanikele stabiilse majandusliku ellujäämise nii kodus kui ka võõrsil olukorras, kus põgeniketulv üha kasvab ning avaldab pealegi üha enam survet mõjutatud riikide eelarvetele.
“Euroopa Liidu riikide ja nende kodanike suuremeelsus on olnud hämmastav ning inimesed üle maailma saadavad annetusi. Abiks on ka õiguse andmine pikendatud viibimiseks Euroopa Liidus ,” kirjutavad Johnson ja Ustenko. “Kuid kui invasioon jätkub, tähendab see pikaajalist võitlust inimese ellujäämise nimel, mida tuleb korralikult ja jätkusuutlikult rahastada.”
Kuna Ukrainas on loodud head tehnilised tingimused riigipoolseteks rahaülekanneteks kõigile kodanikele ning enamus neist pääseb oma rahale interneti teel ligi, siis see võimaldab Johnsoni ja Ustenko sõnul hõlpsasti ellu kutsuda tagatud põhisissetuleku süsteemi ning maksta seda sõltumata sellest, kas inimene elab sõjapiirkonnas või mitte.
Ja nagu autorid märgivad, on õnnekombel hõlpsasti saadaval ka rahastamisallikas: Venemaa riigi- ja eravarad sadade miljardite dollarite väärtuses, mis on praegu külmutatud, kuid mida saab muuta kasutatavateks ressurssideks. Hetkel on nende varade tulevik ebaselge, kuid autorite hinnangul on selle rahastamisallika potentsiaal suurusjärgus 300 miljardit dollarit. Ainuüksi Venemaa Keskpanga reserve arvatakse kokku olevat umbes 630 miljardi dollari väärtuses, millest üle poole on sanktsioonide tõttu külmutatud. Lisanduvad veel president Putini lähikondlaste ja oligarhide varad.
Fondi looksid USA, EL, Suurbritannia ja teised võimalikud osapooled esialgse väärtusega 200 miljardit dollarit (ligi 182 mlrd eurot), ühinevad osapooled ostaksid fondilt võlakirju. Kui alustada raha maksmisest üksnes kodumaalt põgenenud ukrainlastele, jätkuks seda kolmeks kuni neljaks aastaks, seda eeldusel, et igale inimesele makstaks suurusjärgus 50 dollarit päevas (ca 45,50 eurot). Kui see hõlmaks kõiki ukrainlasi, peaks fond mõistagi hoopis mahukam olema. Nojah, 18250 dollarit inimese kohta ja 821,25 miljardit dollarit riigi kohta aastas…
Kulutused võivad osutuda väiksemaks kui esialgu tundub
Eurodesse konverteerides saaksime eeltoodu järgi 1384 eurot kuus iga Ukraina kodaniku kohta. Sõjaolukorda arvestades tundub küll omamoodi ebasünnis seda liiga heldeks nimetada. Kuid nagu ka autorid kinnitavad, on tegemist esialgsete suurusjärkudega, et oleks, mille najal edasi mõelda. Kuna üks autoritest on ameeriklane, siis tundubki, et lähtutud on just tema kodumaa standarditest – kes teab, võib-olla lihtsalt selleks, et ka tavaline ameeriklane paremini aru saaks, millist elu ukrainlastele tagada plaanitakse. Olgu öeldud, et sarnases suurusjärgus olid ka nn stimulus-tšekid, mida ameeriklastele maksti koroonapandeemia üleelamiseks.
Mõistuse hääl tahaks põgenike toetamisel soovitada lähtuda asukohariikide elukallidusest. Aga kui see ülemäära keerukaks osutub, võib põgenike puhul vabalt võtta aluseks Eesti või Slovakkia hinnataseme, mis on levinumate sihtriikide hulgas kõrgeimad ja sisuliselt võrdsed.
Samas - kui “konverteerida” see 1384 eurot USA oludest Eesti elukallidusse, saame tulemuseks 1010,32 eurot, mis on märgatavalt kõrgem kui meie miinimumpalk.
Ukraina miinimumpalk on hetkel 6000 grivnat ehk 187,38 eurot. Ostujõult on see sama mis meil 479,27 eurot, seda eeldusel, et hinnatasemete erinevuse proportsioonid on enam-vähem samad mis 2017. aastal (värskemaid andmeid pole kusagilt võtta). Samal eeldusel võime väita, et 1010,32 eurot Eestis on umbes nagu 395 eurot Ukrainas.
Oleme siinsete aktivistidega pakkunud välja, et Eestis võiks sõltumata kodaniku vanusest olla kodanikupalk võrdne vähemalt keskmiste standardkulutustega ühe lapse kohta kuus, mis praegu on ca 400 eurot (näiteks viieliikmeline perekond saaks siis kokku 2000 eurot kuus, lisaks vanemate töötasu ja muud tulud). Ukraina oludes oleks meie 400 euroga samaväärne umbes 156 eurot kuus. Kahjuks ei tea, kui suured on Ukrainas nn standardkulutused lapse kohta. Sestap lepime oletusega, et nad on muu hinnatasemega “proportsioonis”.
Hea küll. Nüüd kujutleme, et tulevase fondi toel makstaksegi igale Ukraina põgenikule (sh lapsele) 400 eurot (437 dollarit) kuus, kodumaale jäänutele aga 156 eurot (171 dollarit) kuus sõltumata vanusest ning sissetulekutest. Ainult põgenikega piirdudes jätkuks 200 miljardi dollari fondist enam kui kümneks aastaks. Kui programm käivituks siis, kui põgenikud on tagasi pöördunud ning raha kantaks vaid Ukrainas elavate inimesteni, tuleks ühele inimesele 2052 dollarit ning kogu riigi elanikele 92,34 miljardit dollarit aastas. Fondist jätkuks seega kaheks aastaks. Kuid teatud eeldustel ilmselt kauemakski. Miks?
Fondi ideaalroll: tugi põgenikele ja tõrgete vältimine eksperimendis
Johnson ja Ustenko ei kasuta oma artiklis märksõna “pilootprojekt”, kuid pole kahtlust, et kui nende ettepanekut rakendada esialgu just katsetuse kujul, siis on kasu sellest üleüldine. Ning kui juba katsetada, siis ikka nii, nagu oleks kodanikupalk rakendatud päriselus. Enne tuleb koostöös Ukraina võimudega selgeks teha, milliste traditsiooniliste sotsiaaltoetuste maksmisest tuleks nende ebavajalikuks muutumise tõttu loobuda ning kui suur peaks olema tulumaks või täiendav maksukiht muu nime all, et kodanikupalga kulud saaksid maksude arvel kaetud (ei saa ju loota, et pärast pilootprojekti lõppu hakkab keskpank seda “helikopterirahaga” finantseerima hakkab, kui pilootprojekt läbi saab).
Autorite pakutaval fondil on sel juhul mõnevõrra teistsugune roll kui lihtsalt inimestele raha maksmine. Fond on siis eeskätt abivahend eksperimendi käimatõmbamiseks ja tõrgeteta kulgemise tagamiseks. Inimesed saavad raha, kuid see tuleb maksudest fondile tagasi. Kui liiga vähe, siis on sõltuvalt olukorrast kaks varianti – kas korrigeerida vajalikul määral tulumaksu / täiendava solidaarsusmaksu määra või tõdeda, et ainult maksudele toetumine muudaks maksumäärad ebamõistlikult suureks. Igal juhul jääb fondipoolseks toetuseks vaid see summa, mis jäi maksudest tagasi laekumata. Lisaks mõistagi see raha, millega aidatakse sõjapõgenikel võõrsil ellu jääda.
Näide. Üksikisiku tulumaks on Ukrainas 18%. Oletame, et süsteem vajab esialgsel hinnangul täiendavat kodaniku solidaarsusmaksu 22% määras, kuid osaliselt kaetakse kodanikupalk ka olemasoleva tulumaksu ja sotsiaalmaksu (22%) arvelt (st kaob suur osa senistest toetustest). Keskmine palk on Ukrainas ümmarguselt 450 eurot kuus. Sellise palga saaja tasub tulumaksu 81 ja solidaarsusmaksu 99 eurot (lisaks maksab tööandja 99 eurot sotsiaalmaksu). Kätte saab ta 270+156 ehk 426 eurot. Üksikisiku makse tasub ta seega 24 euro võrra rohkem kui saab kodanikupalka (180 vs 156), koos sotsiaalmaksuga on ta 123 euroga “plussis”. Kuid nüüd oletame, et täiendav maksukiht osutub 22% suurusena millegipärast siiski ebapiisavaks ning see tuleb korrigeerida näiteks 25% peale. Sel juhul võib öelda, et enne maksumäära korrigeerimist toetas fond kodanikupalga maksmist 3% ulatuses üksikisikute maksustavatest tuludest.
Kes teab, võib-olla peaks eeltoodut käsitlema ka nägemusena keskpanga “helikopteriraha” võimalikust rollist, kui see peaks tulevikus osutuma kodanikupalga üheks rahastamisallikaks. Kuid eks see ole juba omaette teema.
The effort to understand the role of experiments in the political economy of the UBI discussion begins with an understanding of the strategic decision to have a UBI experiment.
Selleks, et mõista eksperimentide rolli diskussioonis põhisissetuleku üle, tuleb alustuseks saada aru põhisissetuleku eksperimendi korraldamise strateegilisest otsusest.
There are many scientific reasons for a UBI trial. It can shed light on at least some of the controversial questions about UBI’s practical effects, but scientific curiosity is not why trials are happening. They are an outcome of the political process.
Põhisissetuleku katsetamiseks on mitmeid teaduslikke põhjendusi. See võib heita valgust vähemalt mõnele üksikulegi vaidlusalasele küsimusele põhisissetuleku mõjude kohta, kuid katsetusi ei korraldata teaduslikust huvist. Tegemist on poliitilise protsessi tulemiga.
UBI experiments are too large to be funded by a routine research grant. They are not the kind of project that can be initiated by a professor filling out a grant proposal. They are such major undertakings that all five of the 1970s experiments and four of the 21st Century experiments were created by acts of national or regional legislatures. The other five trials (Kenya, India, Namibia, Y Combinator, and Stockton, California) were all initiated by people closely connected to the UBI movement, who gathered support from well-funded people and institutions. That is, they too are an outcome of the political process.
Põhisissetuleku eksperimendid on liiga ulatuslikud selleks, et neid rahastada rutiinse uuringutoetusega. Need ei ole sellised projektid, mida võiks algatada suvaline professor täites toetuse ettepaneku vormi. Tegemist on suurte ettevõtmistega – kõik viis 1970ndate aastate eksperimenti ja neli selle sajandi eksperimenti kutsuti ellu riiklike või kohalike õigusaktide alusel. Ülejäänud viis katsetust (Keenias, Indias ja Namiibias ning Y Combinator ja Stockton USAs Californias) algatasid inimesed, kes on tihedalt seotud põhisissetuleku liikumisega ning saanud tuge rahakatelt isikutelt ja organisatsioonidelt. Eks seegi ole poliitilise protsessi tulemus.
Therefore, the demand for trials is a response to the growing UBI movement. We are in the midst of what I’ve elsewhere called the third wave of the UBI movement. The movement has been sparked by at least a dozen different sources. Its growth is closely related to growing dissatisfaction with inequality, poverty, and existing policies to deal with them, all of which have greatly increased since the financial crisis of 2008-09.
Seega on nõudlus katsetuste järele vastus põhisissetuleku-liikumise kasvule. Oleme praegu keset seda, mida olen mujal nimetanud põhisissetuleku liikumise kolmandaks laineks. See liikumine on hoogu saanud vähemalt kümmekonnast erinevast allikast. Selle esiletõus on tihedalt seotud ebavõrdsuse, vaesuse ja nendega toimetulemise poliitikaga rahulolematusega, mis suurenes märkimisvääraselt alates 2008.-2009. aasta finantskriisist.
Trials are a strange response to a movement made up almost entirely of people who are already convinced UBI works and who want it introduced. There is no movement of people who are simply curious about UBI’s effects, and who would like to examine the particular effects that trials are capable of examining.
Katsetused on omamoodi kummaliseks vastuseks liikumisele, mis hõlmab pea eranditult põhisissetulekut juba praegu töötavaks lahenduseks pidavaid ja selle rakendamist soovivaid inimesi. Pole ju olemas sellist liikumist, milles osalejad lihtsalt huvituksid põhisissetuleku mõjudest ning tahaksid uurida just neid mõjusid, mida on katsetusega võimalik uurida.
Therefore, the value UBI experiments to UBI supporters is their strategic value. That is, they might help build support for UBI and eventually lead to its introduction. To say that trials are happening for strategic reasons is not to say that UBI supporters want anything less than a good, evidence-based study. The strategic hope is that scientific inquiry into the issue will demonstrate the efficacy of the program, attractive positive attention, build the movement, and lead to its introduction.
Seega on eksperimentidel põhisissetuleku pooldajate jaoks strateegiline väärtus. Tõesti, see võib aidata neil võita poolehoidu põhisissetuleku ideele ning viia lõpuks ka rakendamiseni. See, et katsetused toimuvad strateegilistel kaalutlustel ei tähenda seda, et põhisissetuleku pooldajad sooviksid midagi vähemat kui heal tasemel tõendipõhist uuringut. Strateegiliseks lootuseks on see, et teaduslik süvenemine põhisissetuleku temaatikasse näitab programmi tulemuslikkust, tõmbab positiivset tähelepanu, hoogustab liikumist ning päädib rakendamisega.
Yet the strategic hope for experiments can overshadow concern about the experiment itself. People rarely say anything to the effect of, “we want an experiment because it is a particularly good way to examine aspect X of the UBI issue.” People more often say simply, “we want a UBI experiment” without any connection between it and any particular thing one might want to learn from it.
Strateegiline lootmine eksperimentide peale võib samas tagaplaanile suruda mured eksperimendi enda pärast. Inimesed ütlevad harva midagi sellist, et “me soovime eksperimenti, kuna see on märkimisväärselt hea moodus hinnata põhisissetuleku teema aspekti X”. Tavaliselt öeldakse lihtsalt “me soovime põhisissetuleku eksperimendi läbiviimist”, seostamata seda ühegi konkreetse asjaga, mida üks inimene võiks tahta eksperimendist õppida.
Trials do have great promise, but they are a risky strategy for the UBI movement, and they are controversial among UBI supporters. Why then, are so many policymakers around the world suddenly so interested in experiments? Consider five possible reasons. This list is not exhaustive and will not apply in all circumstances.
Katsetamine on paljulubav, ent riskantne strateegia põhisissetuleku liikumise jaoks ning toetajate hulgas suhtutakse sellesse vastakalt. Miks siis ometi on nii paljud poliitikud üle maailma hakanud äkitselt huvituma põhisissetuleku eksperimentidest? Siin võiks kõne alla tulla viis võimalikku põhjust. Loetelu pole küll ammendav ega kehti ka igas olukorras.
First (and least likely), a politician might support a trial to discredit the UBI movement. Although the results of a trial can be negatively spun, and some past experiments might have had negative effects on the movement, this motivation is extremely unlikely because it’s too risky for politicians who oppose UBI. Just by supporting a trial, they risk alienating their UBI-opposing constituents. Just by talking about a trial they bring media attention to a policy they oppose. As the saying goes, there is no negative publicity. By conducting a trial, they commit years of funds to a strategy that might well backfire on them if they are unable to control how the trial is perceived. Any UBI opponent with the power to use such an elaborate strategy to discredit UBI is probably better off using that power to keep UBI out of the mainstream dialogue: an experiment would sabotage that effort, keeping UBI on the table for years.
Esiteks (ja kõige väiksema tõenäosusega) võib poliitik toetada katsetust selleks, et põhisissetuleku liikumist diskrediteerida. Kuigi uuringu tulemusi võidakse näidata negatiivses valguses ja ka mõni varasem eksperiment võib olla liikumisele halvasti mõjunud, on see motivatsioon äärmiselt ebatõenäoline, kuna see on põhisissetuleku-vastastele poliitikutele liiga riskantne. Isegi pelgalt katsetust toetades riskivad nad sellega, et nende põhisissetuleku-vastased valijad pööravad neist ära. Kui räägitakse katsetusest, viivad nad jutu sellele, et on põhisissetuleku vastu. Nagu öeldakse, pole olemas negatiivset reklaami. Katsetuse läbiviimisega kulutaksid nad aastaid vahendeid strateegiale, mis võib anda neile tagasilöögi, kui nad ei suuda kontrollida, kuidas uuringut tajutakse. Igal põhisissetuleku vastasel, kes on võimeline kasutama mistahes toimivat strateegiat põhisissetuleku idee diskrediteerimiseks, on tõenäoliselt parem kasutada oma võimu, et hoida põhisissetuleku küsimust muutumast peavooluteemaks. Eksperiment õõnestaks neid jõupingutusi, kuna hoiaks põhisissetuleku küsimust aastaid laual.
Second, politicians along with policy wonks in academia or in government service might institute an experiment to examine a narrow range of technical issues about UBI or about small steps in the direction of unconditionality. Although this might be an important motivation for some experiments, I do not dwell on it here, having discussed it in the introduction.
Teiseks võivad poliitikud koostöös akadeemiliste ringkondade või valitsuse tagatubadega algatada eksperimendi, et uurida põhisissetuleku tehniliste aspektide ahtakest ringi või väikesi samme tingimusetuse suunas. Kuigi see võib mõnel juhul olla tähtis motiiv eksperimendi läbiviimiseks, ei hakka ma seda siinkohal lahkama – teen seda pikemalt raamatu sissejuhatuses.
Third, politicians might be driven by pure scientific curiosity. UBI is hotly debated partly because its effects are controversial. A trial can help resolve some of that controversy and enlighten the discussion while promoting science. This motivation isn’t terribly likely in most cases. Probably, most politicians are politicized. If they are going to support a trial, they have some partisan interest in the outcome of a trial or at least an interest in the constituency demanding the trial. This might be less true in the Netherlands where municipalities were given latitude to experiment, but even with such latitude, policymakers will probably try things that interests them and their constituents.
Kolmandaks võib poliitikuid juhtida puhtalt teaduslik uudishimu. Debatid põhisissetuleku üle on kohati tulised, sest selle mõjude kohta on arvamused vastakad. Katsetus aitab lahendada mõningaid selliseid vaidluskohti ja toob arutelusse selgust, edendades samas teadust. Enamikul juhtudel pole see motivatsioon kuigi tõenäoline. Tõenäoliselt on enamus poliitikud politiseeritud. Kui nad kavatsevad katsetust toetada, on neil huvi mõnede tulemuste vastu või vähemalt nende valijate häälte vastu, kes nõuavad põhisissetuleku katsetamist. See võib olla vähem tõenäoline Hollandis, kus kohalikele omavalitsustele anti võimalus eksperimenteerida, kuid isegi sellises ulatuses teevad poliitikakujundajad tõenäoliselt asju, mis neile ja nende valijatele huvi pakuvad.
Fourth, politicians might support UBI and believe that a trial will ultimately be good for the movement. If there are enough committed UBI supporters in government to pass a law instituting a trial of UBI, why don’t they just skip the trial and pass a law introducing a full UBI right away? UBI is no small idea. Virtually any substantial version of BIG would be an enormous change to any country’s public policy system. Despite the UBI movement’s growth, the idea is still a minority opinion in most countries. It would be an enormous risk for politicians to make such a change without the confidence that they had a substantial constituency behind them. Politicians might hope that a successful trial can help build that coalition, and so the politicians opting for a trial rather than the immediate introduction of UBI might nevertheless share some of the motivations of UBI supporters.
Neljandaks võivad poliitikud toetada UBI-d ja usuvad, et kohtuprotsess on lõppkokkuvõttes selle liikumise jaoks kasulik. Kui UBI toetajatest on piisavalt valitsusi, kes võtavad vastu seaduse UBI kohtuprotsessi kohta, siis miks nad lihtsalt ei jäta kohtuprotsessi ja võtavad vastu seaduse, millega tutvustatakse täielikku UBI-d kohe? UBI pole väike mõte. Peaaegu iga BIG-i oluline versioon oleks tohutu muutuse mis tahes riigi avaliku korra süsteemis. Hoolimata UBI liikumise kasvust, on idee enamikus riikides veel vähemuses. Poliitikute jaoks oleks suur oht seda teha, ilma et oleks kindel, et neil on nende jaoks oluline valimisringkond. Poliitikud võivad loota, et edukas kohtuprotsess aitab selle koalitsiooni üles ehitada, nii et poliitikud, kes otsustavad kohtuprotsessi asemel UBI viivitamatut kasutuselevõttu, võivad siiski osa UBI toetajate motivatsioonist.
Fifth, a trial could be some kind of consolation prize for the UBI movement. While the UBI movement wants the support of politicians, politicians want the support of the UBI movement. A consolation prize could be politicians’ way of saying that the movement has grown enough to be taken seriously and enough that at least some political parties find it useful to seek the support of that movement. But the constituency has not grown enough to demand full introduction of UBI in exchange for that support. The consolation prize of a UBI experiment may be the next best politically-feasible thing that politicians can do at this point to get the UBI movement to support them.
Viiendaks võiks katsetus olla “lohutusauhind” põhisissetuleku pooldajatele. Kui põhisissetuleku liikumine otsib poliitikute toetust, siis poliitikud ootavad omakorda toetust põhisissetuleku liikumiselt. Lohutusauhinnaks võiks olla poliitikute sõnum, et liikumine on piisavalt kasvanud, et seda võetakse tõsiselt ja piisaval tõsiselt, et vähemalt mõned erakonnad peaksid selle liikumise toetamist otstarbekaks. Kuid valijaskond, kes nõuaks põhisissetuleku kasutuselevõttu, ei ole piisavalt suur. Eksperiment kui lohutusauhind olekski paremuselt teine poliitiliselt vastuvõetav samm, mida poliitikud saaksid astuda selle eest, et põhisissetuleku liikumine neid toetab.
Politicians have a massive incentive to find the cheapest way to tell you yes. Even the most well-meaning politicians might feel some of the pressure of the political incentive structure that pushes in this direction. They might want to support the UBI movement’s cause (full implementation), but they need to get the UBI movement to support their cause (reelection). The enormous difference in cost (both monetary and political) between a UBI trial and actual implementation makes far easier for a politician to deliver a trial. From the politicians’ perspective, this is a triple win: they gain a constituency, support scientific research, and take action that might someday lead to the introduction of a policy they sympathize with (i.e. a mix of the third, fourth, and fifth reasons to favor trials). Politicians might not be fully aware of the extent to which they are affected by each of these motivations.
Poliitikud eelistavad leida kõige odavama viisi jah-sõna ütlemiseks. Isegi kõige heasoovlikumad poliitikud võivad tunda mõne ringkonna survet selles suunas. Nad võivad soovida toetada UBI liikumise eesmärki (täielikku rakendamist), kuid neil on vaja saada põhisissetuleku liikumiselt toetust oma eesmärgile (uuesti valimine). Põhisissetuleku eksperimendi ja täieliku rakendamise kulude tohutu erinevus (nii rahaline kui ka poliitiline) muudab valiku eksperimendi kasuks poliitikute jaoks palju lihtsamaks. Poliitikute vaatevinklist on see kolmekordne võit: nad saavad valijaid juurde, toetavad teaduslikku uuringut ja astuvad samme, mis võivad ühel hetkel valijaile sümpatiseeriva poliitika elluviimiseni (st kolmas, neljas ja viies põhjus katsetuste läbiviimiseks. Poliitikud ei pruugigi olla täiesti teadlikud sellest, kui suurt mõju need motiivid neile avaldavad.
A danger for the UBI movement comes along with this possible mix of motivations: trials might end up deflecting political momentum away from full implementation of UBI. Once a trial is in place, it can become a temporary barrier to full implementation. A good trial can last threeto- seven years or more from inception to final report. Having said yes to a trial, the politician now has the perfect excuse to say no to implementation for that entire period. You asked for a trial; I gave it to you; it only makes sense to wait to fully evaluate the findings of the trial you wanted before taking the next step. Three-to-seven years is a long time in politics. The movement could peak during that period. Sympathetic parties could lose power. The unfinished NIT experiments might well have been a barrier to the introduction of some form of BIG in the United States when a bill was active in Congress in 1971 and 1972.
Nende motiivide kombinatsioon võib endas kätkeda ohtu põhisissetuleku: katsetuse tulemusel võib kaduda poliitiline tahe põhisissetulekut täiel määral rakendada. Kui uuring on alanud, võib see olla ajutine takistus täielikule rakendamisele. Hea uuring võib kesta kolm kuni seitse aastat või rohkemgi alates algusest kuni lõpparuande valmimiseni. Kui uuringule on öeldud jah-sõna, siis see annab poliitikule suurepärase õigustuse öelda kogu eksperimendi kestel ei põhisissetuleku täielikule rakendamisele. Soovisite katsetust? Saite selle! Nüüd on mõistlik oodata, et enne järgmise sammu astumist töötatakse soovitud uuringu tulemused täielikult läbi. Kolm kuni seitse aastat on poliitikas pikk aeg. Selle aja jooksul võib põhisissetuleku liikumine jõuda haripunkti. Liikumist toetavad erakonnad võivad kaotada võimu. See, et eksperimendid negatiivse tulumaksuga veel kestsid, võis olla takistuseks mõne põhisissetuleku vormi kasutuselevõtmisele USA-s aastail 1971 - 1972. aastal, kui kongress menetles sellekohast eelnõu.
Having discussed the social and political process of bringing experiments about, the next chapter discusses the social and political reaction to experimental results.
Perehüvitiste seaduse muudatuste heakskiit näitas, et kõigi Riigikogu fraktsioonide jaoks oli vähemalt üks asi selge - isegi kui pakutud lahendus pole hea, on see igal juhul parem kui mitte midagi. Perehüvitiste suurus lihtsalt oli ajale jalgu jäänud. Ning algatajate eesmärk soodustada eestlaste sündimust on seadusemuudatuse parim osa. Kas perehüvitiste süsteem just sellisena oma eesmärki ootuspäraselt teenib, on aga vaieldav.
Kriitikute sõnavõttudest jääb tihti mulje, nagu oleksid Riigikogu saadikud ja eriti muidugi need Isamaa omad saanud hakkama vaata et sajandi surmapatuga, mille taolist varem nähtud pole. Tegelikult olid kõik hädad, mida seadusele ette heidetakse, juba olemasolevasse süsteemi sisse kirjutatud. Ka enne olid kolme- ja enamalapselised pered eelisseisundis. Hüvitiste tõstmine lihtsalt võimendas süsteemi puudusi ja andis tõuke väga vajalikuks diskussiooniks.
Üks neist hädadest seisneb selles, et peretoetuste fookuses on sissetuleku dünaamika kolmanda lapse lisandudes, mitte aga kõigi perede majanduslik turvalisus. Aluseks usk, et esimene ja teine laps sünnivad niikuinii majandusolude kiuste. See võiks ju tunduda usutav, kuid selleks tuleks lisada: “eeldusel, et vanemad saavad vähemalt keskmist palka, elavad enda omanduses oleval elamispinnal ja on kindlad, et nende sissetulekuid ei ohusta miski”.
Rahvastikuminister Riina Solmani arvutusnäide tõestas seda, mida pidigi. Kuid tehkem teine arvutus eeldusel, et mõlemad vanemad saavad mitte keskmist, vaid miinimumpalka (725 eurot kuus aastal 2023). Vanemate netosissetulek on siis kahe peale kokku 1421,60 eurot. Ühe lapsega on netosissetulek pereliikme kohta 500,53 eurot kuus, teise lapse sünni korral kukub see kolinal 395,40 eurole, kolme lapsega on 466,32 eurot (ennäe, isegi tõusis 71 euro võrra), ja siis jälle langeb kuni kuuenda lapseni (328,95 eurot pereliikme kohta). Ja seda olukorras, kus mõlemal vanemal on täiskohaga töökoht! Aga kui üks vanematest peaks oma sissetuleku kaotama …
Kaks esimest last majandusolude kiuste? Kasvõi õhust ja armastusest? Ise ka usute?
Oh ei, sõbrad. “Sihtimine” on oma riigi kodanike umbusaldamisele rajatud palgaline asendustegevus, mis ei vii sihile. Selleks, et Eesti sotsiaalkaitse töötaks põhiseaduse preambuli vaimus ja looks sobivad tingimused eesti rahvuse kestmiseks, tuleb seda tõsiselt reformida ja nii, et pereloomine ja –planeerimine muutuks täiesti vabaks rahalistest riskidest ja tõketest. Iga eesti pere peab saama ilma vaesumist kartmata tuua ilmale täpselt nii palju lapsi nagu tegelikult tahab. Ja maksusüsteem tuleb panna seda toetama.
See peab olema rajatud solidaarsusele, oma riigi kodanike usaldamisele. Võime seda kokku nimetada rahvuslikuks ühtekuuluvussüsteemiks, nagu pakkusin juba ühes oma varasemas artiklis (Vajame mitte laste(toe)tusmaksu, vaid rahvuslikku ühtekuuluvussüsteemi, Postimees 25.08.2022).
Vähemalt kõik kodanikud ja nende lapsed saavad siis piltlikult öeldes päästevesti selga. Juhtugu sinuga mis tahes ja miks tahes ning kahanegu sinu perekonna sissetulekud seeläbi kui suures ulatuses tahes – perekonna elementaarne, standardvajadusi rahuldav toimetulek ei satu ohtu. Sellelt miinimumtasemelt saavad sissetulekud ainult tõusta. See “mis tahes” võib olla niihästi krooniline läbikukkumine tööturul või ettevõtluses (mis ei ütle midagi sinu kvaliteedi kohta pereinimesena, nagu ka eduetaloniks olemine), või miks ka mitte meile juba tuttav ühiskonna karantiiniminek.
Lahenduse rahaliseks hinnaks on täiendav maksukiht üksikisikutele (nimetagem seda ühtekuuluvusmaksuks), mille suurus sõltub eelkõige sellest, kui palju krokodill senistes kulutustes ja bürokraatias lõugu lõgistab ning kas tuleb veel juurde mõni alternatiivne katteallikas. Küllap kaob meie elust veel mõndagi harjumuspärast. Näiteks satub kahtluse alla vajadus elatisraha nõudmiseks lahutatud vanemalt, kuna laste toimetuleku tagamiseks pole seda isegi äsja reformitud kujul enam vaja. See võib kõik tunduda kohutavalt ebapopulaarne, kuid tulemus on oma hinda väärt. Vähem ühiskonnareostust + rohkem kindlustunnet ja valikuvabadust = rohkem eestlasi.
Kellele eelnev jutt kõlab hirmutavalt, see võiks ju esialgu mõelda ka reformi “lahjemale”, ainult lastele suunatud variandile. Siis rakendub põhimõte, et igale lapsele peab olema tagatud sissetulek, mis katab keskmised standardkulutused. Tänavu ja kuni uue indekseerimiseni järgmise aasta aprillis on selline sissetulek 418,40 eurot kuus. Indekseerimine muidugi suurendab seda numbrit oluliselt arvestades viimase aja elukalliduse tõusu, kuid hetkel pole paremat kusagilt võtta.
Perehüvitiste süsteem lihtsustub tundmatuseni. Kui mitte arvestada elusündmustega ja tervislike probleemidega seotud toetusi, jääb vaid üks ja ainus regulaarselt makstav hüvitis. Kaob ülereguleeritus, senine toetuste liigirikkus. Vabandust, aga mis mõte on nö eraldi ümbrikul, millel seisab adressaat “perekond” ja miks peab 18-24-aastane noor saama peretoetustest osa perekonna vahendusel? Kui hüvitis – nimetagem seda ühtekuuluvushüvitiseks - tuleb individuaalselt pereliikmetele, siis toetab see ju ka perekonda tervikuna! Või on rahvas poliitikute arvates nii rumal, et ei saa sellest aru?
Ainult lastele suunatud ühtekuuluvussüsteemi toetab umbes 8% ühtekuuluvusmaks juhul, kui tahame vanemahüvitist kindlasti alles hoida. Vanemahüvitisest loobumisel aga piisab 6%-st. Seda kõike muidugi eeldusel, et alternatiivset katteallikat pole. Kuni 24-aastaste edasiõppijate kaasamine võib vajada ilmselt veel umbes kaht lisaprotsenti. Kas süsteem peaks olema kõigi elanike jaoks või ainult kodanike suletud solidaarsussüsteem (mis on kindlasti miinimumprogramm), on muidugi veel eraldi vaidlusteema. Kummalgi lähenemisel on omad head ja vead.
Võtame nüüd samad tegelased, nagu eespool ja proovime lastele suunatud ühtekuuluvussüsteemi stsenaariumi.
Kui mõlemad vanemad saavad miinimumpalka, jätavad tulumaks ja 8% ühtekuuluvusmaks kummagi netotuluks 652,80 ehk kokku 1305,60. Iga laps saab 418,40. Netotulu ühe pereliikme kohta: 1 lapsega 574,67, 2 lapsega 535,60, 3 lapsega 512,16, 6 lapsega 477 eurot. Teise ja kolmanda lapse puhul pole sissetulekutel olulist vahet. Ja nagu näete, tuleb algselt ühelapselisel perel kurja vaeva näha ja veel viis last lisaks saada, et sissetulekud pereliikme kohta sajakonna euro jagu väheneksid. Praeguse peretoetuste süsteemi juures piisab selleks juba teise lapse sünnist, mis tõenäoliselt jääb ära või siis paremate aegade ootele.
Kui kummagi vanema netosissetulek on võrdne ühtekuuluvushüvitisega ehk 418,40 eurot kuus, siis polegi vahet, kui palju on lapsi – netosissetulek pereliikme kohta on püsivalt 418,40. Ent kui arvestada võimalikku mastaabisäästu, võib rääkida isegi pere elujärje paranemisest laste arvu suurenedes. Puhtrahaliselt saab sissetulek suureneda või väheneda üksnes sõltuvalt vanemate edust või ebaedust.
Kuid siinkohal olgu lisatud, et juhul, kui see vanemate 418,40 on samuti ühtekuuluvushüvitis (st süsteem on täiesti universaalne), siis saavad sissetulekud sellelt tasemelt üksnes suureneda. Mõiste “abivajajad” jääb sisuliselt ajalukku. Sellest, et keegi pereliikmetest saab vahepeal täiskasvanuks, ei muutu perekonna jaoks mitte midagi, vähemalt nii kauaks, kuni see noor ühes oma ühtekuuluvushüvitisega vanematekodust minema kolib.
Jah, üksnes lastele suunatud ühtekuuluvussüsteemil on oma nõrgad kohad. See ei võimalda reformida kogu sotsiaalset kaitset, eemaldada sealt üleliigseid regulatsioone. Näiteks kui vanemate sissetulek on väiksem kui laste ühtekuuluvushüvitis või puudub sootuks, siis tuleb neil ikkagi pöörduda traditsiooniliste toetusmeetmete poole. Mõnigi pere võib siis tunda omamoodi sundust lahendada oma toimetulekuprobleeme paljulapselisuse abil sõltumata oma tegelikest soovidest. Sellel pole aga midagi ühist valikuvabadusega.
Eeltoodu on vaid osa neist olulistest põhjustest, miks ma eelistan ja soovitan teistelgi eelistada ikkagi täiesti universaalset ühtekuuluvushüvitist ehk tingimusteta baaselatist, mida me kodanikupalgaks kutsume. Sõltumata sellest, kui suurt ühtekuuluvusmaksu sel juhul vaja läheb. Ütlen vaid niipalju, et suuremad määrad kui 29% unustage parem kohe ära (25% on hoopis tõenäolisem), sest kärpekrokodill ampsab riiki veelgi õhemaks. Kui näiteks Töötukassast midagi alles jääb, siis üksnes see osa, mis aitab inimestel karjääripöördeid sooritada ja ümber õppida. Robotiseeritud tulevik ei jäta palju muid võimalusi. Eespool mainitud hüvitise suurus, mis võrdub standardkulutustega ühele lapsele, on Eestile jõukohane ning madalaim määr, mille üle on üldse mõtet diskuteerida. Ideaalis on täiskasvanute summa mõistagi veidi suurem, kuid esialgu piisab sellestki.
Meetmed eesti rahvuse kestmise tagamiseks on olulises osas sotsiaalpoliitika teema ning seetõttu rohkem või vähem maksudebati teema, meeldib see meile või mitte.
Et mitte lasta suvel käima tõmmatud maksudebatil mattuda kultuurkihi alla, tuleb jälle rääkida kodanikupalgast. Esiteks ei saa seda ja maksude teemat teineteisest kuidagi lahus hoida. Teiseks on jonnakalt kogumas toetusallkirju Euroopa kodanikualgatus “Tingimusteta põhisissetulekud kogu EL’is” (https://sign.eci-ubi.eu ) ja seda kuni järgmiste jaanideni. Lisaks kõikvõimalikud muud põhjused sellest rääkimiseks, mis ei näi maailmas ja siinsamas Maarjamaal niipea otsa lõppevat.
Alustada tuleks aga sellest, et Justiitsministeerium suurendas elatisraha süsteemi reformimise eelnõus baassummat vastavalt elukalliduse tõusule 200 euroni kuus. Baassumma toetub keskmistele standardkulutustele ühe lapse kohta, seda aga tuleks pidada vähimaks summaks, millest kodanikupalga puhul üldse tasub rääkida (seda seisukohta väljendasime kodanikupalga poolehoidjatega juba mullu kevadel). Seetõttu räägime nüüd vähemalt 400 eurost kuus sõltumata vanusest, seda arvatavasti lähema aasta jooksul.
Priske hüvitis ametist lahkuvale tippjuhile selle eest, et ta on head palka saanud – see on korduma kippuv õiglustunde riivaja. Võib öelda, et kantsler Priske sai ametist lahkudes umbes 76 kodanikupalga suuruse hüvitise. Kas kodanikupalga kehtides oleks millekski taoliseks vähimatki õigustust? Või võtame näiteks hirmu töökoha kaotuse ees, millest kirjutas nädalavahetusel Jüri Reinvere: “Ja julgeksin isegi väita, et Eestis on selle kaudu ka pesuehtsat suukorvistamist, mis pole küll valdavalt poliitiline.” Soovitaksin Reinverel asuda julgelt kodanikupalga toetajate sekka, kuna see on teadupärast “lahendus, mis avab suu”. Piltlikult öeldes loob kodanikupalk võimaluse vaadata ülemusele ülbelt otsa, kui tal on midagi ütlemist sinu avalike sõnavõttude koha, ja öelda, parafraseerides jäägrikriisi-aegset Jüri Toomepuud: “Eks sa vallanda, kui tahad, mina mölisen edasi!”
Eraldi esiletõstmist väärib aga meeldiv erand senises rahvastikukriisi-juttude lõputus reas. Doktor Margus Punab kutsus üles “tegema päriselt rahvastikupoliitikat” ning pakkus välja idee muuta laste kasvatamine palgatööks. Võib öelda, et dr Punab käsitles kodanikupalga “jutupunkte”. Materiaalset võimekust just soovitud arvu lapsi kasvatada ei pea “palehigis välja teenima”. Perekonna suurus ning sellele pühendumine peab olema vaba valik, mida tööturul ei tohi lasta mõjutada. Kardan, et kui me seda seisukohta omaks ei võta ja vastavaid tegusid ei järgne, siis jääbki näiteks Jaak Valge lõputult kirjutama mureartikleid rahvastikukriisist, eestlaste arvu ja osakaalu kahanemisest. 400 eurot kuus on keskmised standardkulutused ühe lapse kohta ja kui sellist kodanikupalka makstakse alates sünnist, siis laekubki kolmelapselisse peresse kokku veidi enam kui keskmise palga jagu. Põhimõtteliselt saaks siis ka elatisraha süsteemi üle parda visata. Nii muutub lihtsamaks ka ebameeldivatest peresuhetest lahkumine.
Margus Punab märkis oma artiklis sedagi, et kuna “tegu on rahvuse säilitamise seisukohalt prioriteetse meetmega, oleks õigustatud selle realiseerumiseks vajadusel ka näiteks tulumaksu tõstmine vajalikus ulatuses.”
Eesmärgid ees, maksud järel
Kui juba maksudebatt, siis ikka eesmärgikeskne. Lähtudes kogemustest, millega meid “rikastas” COVID-19 ning väljavaatest, et palgatööst saab automatiseerimise tõttu privileeg, peaks eesmärgiks olema üksikisiku tagatud toimetulek - sõltumata tema edukusest ja seisundist tööturul või ärimaalimas. Teisisõnu – majanduse võimestamine üksikisku võimestamise teel. Konkreetselt Eestit silmas pidades tuleb selles ühtaegu näha tingimuste loomist loomuliku iibe kasvuks rahvastikutaasteks vajalikule tasemele.
Aga äkki oleks astmeline tulumaks ikkagi parem? Ei tea. Ei näe mõtet võidelda poolt ega vastu. Kuid astmelise tulumaksu vastastel on vähemalt üks hea põhjus toetada kodanikupalka (ja anda algatusele allkiri), kusjuures pisut teistsugune, kuid sama hea põhjus selleks on astmelise tulumaksu pooldajatelgi.
Miks nii? Sest rahvasuus kodanikupalga nime all tuntud üldine ja tingimusteta baaselatis on arvatavasti tõhusaim viis mitte lihtsalt astmelise tulumaksu ärahoidmiseks, vaid ka olemasoleva täiel määral ühetaoliseks muutmiseks. Astmelist tulumaksu ei ole kodanikupalga kehtides lihtsalt vaja. Lisaks pole siis mõtet ka "nullastmel" ehk maksuvabal tuluosal, sest juhul, kui rakendamisel domineerib terve mõistus, ei ole kodanikupalk niikuinii maksustatav tulu. Küll aga täidab ta muu hulgas samasugust rolli nagu astmeline tulumaks – kergendab väikese tulu saajate maksukoormust, tehes seda samas hoopis tõhusamalt ja lihtsamalt.
Vaata Soome ja Prantsusmaale: negatiivne tulumaks ja kodanikubaas
Soomlased pakuvad varsti jälle kõneainet ning annavad meilegi siin hea põhjuse arutleda negatiivse tulumaksu idee üle, mida propageeris omal ajal Milton Friedman. Eelmisel nädalal moodustas rahandusministeerium töörühma, mis hakkab uurima selle rakendamise võimalusi ning valmistama ette katsetust, mis peaks algama ülejärgmisel aastal. Katsetuse läbiviimisel kasutatakse kodanikupalga eksperimendi kogemusi. Kindlasti mitte juhuslikult.
Ehkki paljud minugi kaasvõitlejad on harjunud kodanikupalga ja negatiivse tulumaksu ideed vaata et vastandama, on see minu meelest eksitav harjumus. Mõistan küll, et neil kahel mehhanismil on mõneti vastandlik ideoloogia – üks on rajatud kodanike usaldamisele, teine aga umbusaldamisele ja kontrollivajadusele. Lõpptulemust, sealhulgas Inimeste maksukoormust ja riigi maksutulusid silmas pidades aga on need kaks mehhanismi vaid ühe nähtuse tehnilised erivormid.
Sellel pildil ongi näha, et sarnaste parameetrite puhul erinevad kodanikupalk ja negatiivse tulumaksu süsteem vaid tehniliselt. Kodanikupalga puhul sõelub riigi ja inimese vahel edasi-tagasi suurem rahahulk – inimese kogu tulust peetakse kinni tulumaks, nagu seda tänagi tehakse, riik aga maksab talle kindla suurusega kodanikupalka. Reaalne maksukoormus ehk tulumaksu ja kodanikupalga vahe selgub tagantjärele arvutades. Negatiivse tulumaksu süsteemi puhul aga on olemas maksuvaba summa ning enne, kui raha inimeseni jõuab, toimub kusagil targas rakenduses tegeliku tulumaksu arvutamine. Sõltuvalt selle tulemustest liigub maksuraha korraga ainult ühes suunas – kas kodanikult riigile või vastupidi. Või ei kuidagi.
Illustratsioonil on kasutatud järgmisi mudeleid: tulumaksumäär 40%, kodanikupalga puhul summaks 400 eurot kuus ja maksuvaba tuluosa puudub, negatiivse tulumaksu korral aga maksuvaba määr 1000 eurot kuus. Kui brutotulu on 2000 eurot, arvestatakse NTM puhul 40% maha vaid tuhandest eurost, sest 1000 on maksuvaba. Seega on tulumaks 400 eurot ehk 20% tulust, kätte jääb 1600. Sama palju jääb kätte kodanikupalga puhul – kogu tulust peetakse maksuna kinni 40% ehk 800 eurot, kuid riik “tagastab” 400 eurot kodanikupalgana ja netotulumaksuks jääb ka 400 eurot (20%).
Pole teada, milliseks täpselt kujuneb soomlaste negatiivse tulumaksu eksperiment, kuid Prantsusmaal on mullu novembrist alates avaliku debati teemaks nn kodanikubaas (Socle Citoyen).
Kodanikubaasiks kutsutud universaalse sissetuleku mehhanism kujutab endast idee poolest komplekslahendust, mis näeb ette ka tulumaksu muutmist universaalseks (ühetaoliseks astmelise asemel) ning sotsiaalse kaitse süsteemi lihtsustamist. Teisisõnu – riigi lihvimist õhemaks.
Pärast sotsiaalkindlustusmaksude mahaarvamist alles jääva tulu erinevatele osadele kehtivad Prantsusmaal praegu tulumaksumäärad 0%, 11%, 30%, 41% ja 45% (kaks viimast puudutavat vaid umbes 1% elanikest). Debati algatamise ettepanekus kinnitab selle esitanud parlamendiliikmete rühm, et kui need asendada ühtlase 32% suuruse tulumaksumääraga, siis see võimaldab kodanikubaasi alussummaga 564 eurot kuus (Prantsusmaa hinnataseme juures umbes sama mis Eestis 423 eurot).
Sama suur on praegu töötutele või alahõivatutele suunatud nn aktiivse solidaarsuse tasu (Revenu de Solidarité Active, RSA) - tingimuslikult tagatud sissetulekumiinimum, mille taotleja peab üldjuhul olema 25-aastane või vanem. Kodanikubaasi süsteem vahetaks RSA välja, kaotaks sellega seotud bürokraatia ning puudutaks tingimusteta kõiki täiskasvanuid. Lastega täiskasvanutele on kodanikubaas mõistagi suurem, kuid siinkohal ma neil üksikasjadel ei peatuks.
Inimeste pangakontodega seotud automaatne ümberjagamissüsteem (mõneti ehk võrreldav meie ettevõtluskontoga) on Prantsusmaal kasutusel 2019. aastast. See süsteem teostaks ka kodanikubaasiga seotud arvutused. Pealtnäha on see mõeldud töötama nii, nagu oleks tegemist negatiivse tulumaksuga, kuid siin on erinevusi. Esiteks puudub maksuvaba summa, teiseks aga võetakse mistahes tulu puhul aluseks kodanikubaasi universaalne alussumma, mis lahutatakse algselt arvestatud tulumaksust.
Pange hästi tähele ja jätke meelde – portaalis rahvaalgatus.ee allkirju koguv petitsioon ei nõua tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga kehtestamist Eestis. Mida siis taotletakse, kui mitte kodanikupalka? võite küsida. Vastus on: selle teostatavuse ja mõju uurimist Eestis. Sealhulgas testi.
Milleks uuring ja test? küsib see liik kaaskodanikke, kelle jaoks kõik on “niigi selge”.
Põhjus on lihtne ning mustvalgel kirjas ka petitsioonis. Üleminek põhisissetuleku süsteemile on esiteks nii radikaalne reform, et ilma põhjaliku ettevalmistustööta, uurimata ja proovimata ei ole selle rakendamine lihtsalt mõeldav. Teiseks – ehkki idee pole teab mis uus, ei anna ka varem siin-seal läbiviidud pilootprojektid piisavalt alust väita, et põhisissetulek on realistlik või utoopiline idee. Selleks, et kindlalt otsustada, kas idee päriselus töötab või mitte, on vaja vettpidavaid tõendeid, mitte asjaosaliste usku.
Lühidalt öeldes – uuringut ja testi taotletakse selleks, et tuua maa peale kõik kodanikupalga veendunud vastased ja pooldajad. Ning just seetõttu on kummalgi poolel põhjust minna portaali rahvaalgatus.ee portaali, ID-kaart näpus, otsida allkirjastamisel algatuste hulgast üles “Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis”, lugeda see hoolega läbi ning anda oma allkiri. Soovi korral võib sinna minna kampaanialehe http://2017.kodanikupalk.ee kaudu.
Milline täpselt oleks see realistlik ning Eestile jõukohane ja sobiv mudel, mida uurida ja proovida? Kui suur kodanikupalk, mismoodi rahastatav ja milliste muudatustega maksusüsteemis? Need ja veel mitmeid üksikasju puudutavad küsimused, millest osa on ka algatuse tekstis sõnastatud, jääksid professionaalsel tasemel vastamiseks juba asjakohasele töörühmale. Aktivistide õhinapõhised mõttearendused veebilehel www.kodanikupalk.ee , sealhulgas blogis Kodanikupalga Teataja ei ole loomulikult tõe viimne instants, kuid peaksid andma töörühmale mugavaid pidepunkte, kust edasi liikuda.
Üks mõte veel. Kodanikupalga uurimine ja testimine ei peaks Eestis toimuma lihtsalt sellepärast, et teised teevad või selleks, et soomlastest paremini teha. Asi on nimelt selles, et siin-seal on kõlanud mõtteavaldusi üle-euroopalisest põhisissetulekust. Et mitte jääda passiivseks äraootajaks, kes hiljem leplikkuse kehastusena võtab vastu kõik, mis mujalt antakse, peaks Eesti endale kogemusi tekitama ja ideid genereerima. Teisisõnu - looma enda jaoks võimaluse oma kogemusi maailmale eeskujuks tuua ning vähemalt püüda niiviisi kallutada maailmas jõudu koguvat trendi endale meelepärases suunas.
Skandaalist, mis päädis sellega, et Laine Randjärvest ei saanud Eesti Kontserdi uut juhti, on arvajate ja muidu arutlejate suu läbi saanud Randjärve personaalküsimus. Tegelikult ilmaasjata. Probleem pole selles, et keegi püüab heldet lahkumishüvitiste süsteemi ära kasutada (loll, kes ei kasutaks), vaid ikkagi selles, et taoline süsteem üldse olemas on. Ja isegi mitte niivõrd olemasolus kuivõrd selles, et sama põhimõtet ei rakendata kõigile, vaid üksnes väljavalitutele ning viisil, mis premeerib seda väljavalitut selle eest, et tema ametikohal oli ilusa numbriiga hinnasilt.
Kunstnike Liit on üles tõstnud küsimuse ravikindlustuse tagamisest igaühele ning algatanud asjakohase tähtajatu kampaania. Täiesti õigustatult, kusjuures mitte pelgalt loovisiku mätta otsast vaadates. Niimoodi eemaldame ühe tõsise takistuse inimeste teelt ettevõtluse juurde. Ühtaegu – tundub ehk paradoksaalne, aga kui ravikindlustuse tagamisega kaasneb ka üleminek kodanikupalgale, siis võime tõenäoliselt rääkida ravikulutuste vähenemisest. Kuid on asju, mida saame teha sõltumata kodanikupalgast.
Kindlasti tuleb halbade maksutraditsioonide maale saata sotsiaalmaksu miinimum. Kumb on suurem ettevõtluspidur – kas sotsiaalmaksu lae puudumine või sotsiaalmaksu miinimumi olemasolu? Teoreetiliselt soosib sotsiaalmaksu lagi kõrgete palkade maksmist, võimaldab palgakulusid kokku hoida jne, miinimumi puudumine aga kõrvaldab olulise riskitõkke inimese ettevõtluse teele minekul. Kui palju on neid, kes on loobunud mistahes katsetest tegutseda ettevõtjana, sest pole soovinud seada ohtu oma ravikindlustust ega ka riskida sellisesse olukorda sattumisega, kus tulusid pole, aga maksukohustus on? Kui palju on riigil seeläbi jäänud sotsiaalmaksu laekumata?
Võib-olla tasub ja on lihtsam alustada maksu- ja sotsiaalpoliitika reformi ettevõtluskontodest, millele on kohaldatud lihtsustatud maksusüsteem. On pehmelt öeldes arusaamatu, miks peab sellise konto loonud üksikisikut karistama tervisekindlustuse kadumisega, kui ta vaatamata oma suurele ettevõtlikkusele ei osutu piisavalt edukaks. See, et ta kaotab siis õiguse olla töötuna arvel ja saada mingi rahalist toetust, on veel kuidagi arusaadav. Samas võiksid Töötukassa vahendatavad toetused ettevõtluskonto omanikule siiski jääda, kuid kahaneda mingis proportsioonis vastavalt sellele, kui palju inimesele ettevõtluskontole raha laekub. Kui poliitilist tahet mitte arvestada, siis on asi puhtalt IT-lahenduse taga.
Sidudes inimese hetkeheaolu lahti ravikindlustusmaksetest, võime aga panna nende tasumisest ja tema tervisekäitumisest osaliselt sõltuma hoopis tema tulevikuheaolu. Peaksime kaaluma sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa muutmist täiendavaks pensionisambaks. Mismoodi? Ühtki võimalikku valemit ma siinkohal ei paku, kuid pean silmas põhimõtet, et kui inimene on omalt poolt panustanud ravikindlustusse rohkem kui tema raviks on raha kulutatud, siis võib ta arvestada pensionilisaga.
Miks ma ometi ei paku sinna kõrvale ka teistpidi skeemi – pensionikärbet vastavalt sellele, kui palju on inimese raviks tema enda panusest rohkem kulutatud? On ütlematagi selge, et see oleks ebaõiglane nende suhtes, kes sõltumata oma tervislikest eluviisidest vaevlevad raskete või krooniliste tervisehädade käes. Hea, kui ellu jäävad. Mitte just kuigi ammu viis kopsuvähk teispoolsusse ühe mu kunagise kolleegi, kes polnud eales suitsu teinud ega ka millegi muu ebatervislikuga silma paistnud.
Kuid räägime ka kodanikupalgast. 1970ndatel toimus Kanadas Manitoba provintsis (sh Dauphini linnas tervikuna) viie aasta jooksul eksperiment MINCOME, mis näitas muuhulgas, et tingimusteta tagatud väärikas toimetulek vähendab inimeste stressi ja parandab seeläbi rahvatervist. Hospitaliseerimisjuhtumite arv vähenes 8,5% võrra. Soome eksperimendis 2017-2018 osalenud hindasid oma tervislikku seisundit ja mitmeid muid näitajaid (mälu, keskendumisvõime, õppimisvõime jne) paremaks kui võrdlusrühma liikmed. Seisukoht, nagu tooks tagatud universaalne ravikindlustus kaasa lisakulusid, muutub kodanikupalgale ülemineku korral veelgi vaieldavamaks.
Nii Kunstnike Liidul kui ka teisel loomeliitudel on kuhjaga põhjust olla lisaks universaalse ja tingimusteta ravikindlustusele ka kodanikupalga kui üksikisikute ja perede sissetulekujulgeolekut tagava meetme eestkõnelejaks. Kuid mitte üksnes neil. Kodanikupalk soosib oma päästevestiliku olemuse tõttu bürokraatiavabalt vabakutselisust, paindlikke töösuhteid ning ettevõtlusse siirdumist üldiselt, tagades eluaegse “õiguse läbi kukkuda”. Nii tõdeb ka Kunstnike Liit oma kampaania “Ravikindlustus kõigile” pöördumises, et vabakutselisus ja sellega kaasnevad probleemid “ei ole enam ammu vaid looviisikute pärusmaa ning üha muutuvate töövormide ning -suhete valguses vajab kiiret muutmist ravikindlustuse ning sotsiaalsete garantiide süsteem laiemalt.”
Loovisikud on küll kõige iseloomulikum ja käepärasem näide inimrühmadest, kellele toimetuleku ja ravikindlustuse tingimusteta tagamine on eksistentsiaalselt vajalik ning nende erialast tegevust reaalselt toetav lahendus. Pole juhus, et Iirimaal on algamas just selline pilootprojekt, kus katseisikuteks on loovisikud (erinevalt algselt plaanitust siiski mitte kõik, vaid 2000 juhuslikult valitud inimest), kes saavad kolme aasta jooksul riigilt 325 eurot nädalas (Eesti hinnataseme juures vastaks sellele 227,50 eurot nädalas, vt OECD hinnatasemete võrdlust seisuga juuli 2022). Iirimaa eksperimendi eesmärk on jälgida tagatud sissetuleku mõju kultuurivaldkonnale ning ühtaegu leevendada tagajärgi, mille põhjustas selle valdkonna inimestele Covid-19 pandeemia. Olgu siinkohal lisatud, et uuest aastast algab kodanikupalga eksperiment ka Hispaaniale kuuluvas Kataloonias, kuid see hõlmab kõiki sotsiaalseid rühmi. Kestvus 2 aastat, katseisikuid 5000, 800 eurot kuus täiskasvanule ja 300 eurot kuus lastele (ostujõud sisuliselt sama mis Eestis).
Nii suur ei saa kodanikupalk Eestis mõistagi olla kui Iirimaa eksperimendis või kui on siinsed nn loovisikupalgad. Viimatimainitud on lähedased keskmisele palgale ja neid saab piiratud arv isikuid piiratud aja jooksul vastavalt asjakohase komisjon valikule. Seevastu kodanikupalk on eluaegne, selle saamiseks ei pea kelleltki midagi taotlema, kellegagi konkureerima ega kellelegi midagi tõestama. Eestile peaks olema jõukohane selline kodanikupalk, mis katab keskmised standardkulutused ühele lapsele. Tänavu on see ametlikult 418,40 eurot kuus (milline on see järgmisel aastal pärast indekseerimist, ei julge ennustada). Kui seda maksta kõigile, kaob vajadus pensioni baasosa ja rahvapensioni, suurema osa perehüvitiste, toimetulekutoetuste, mitmete muude toetuste ja stipendiumide järele.
Loetelu pole muidugi ammendav. Olen sotsiaalmeedias mõnes kommentaaris öelnud, et siis võib rahumeeli Töötukassa kinni panna. Ilma täpsustuseta “praegusel kujul” on see siiski nö kunstiline liialdus, sest ümberõpet toetavate tööturumeetmete järele ei kao ju vajadus kuhugi, pigem kasvab. Kuid selline nähtus nagu töötuna arvelolek võiks juba praegu olla pigem automaatne ja sõltuda täielikult kannetest töötamise registris.
Kui rääkida Eesti riigi põhiseaduslikust eesmärgist tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, siis selle täitmisel pole rahvuslikule ühtekuuluvussüsteemile (kodanikupalk ja seda toetav maksumudel) alternatiivi. Sissetulekujulgeolek tingimusteta tagatud väärika toimetuleku läbi tähendab peredele võimalust kasvada nii lasterikkaks kui nad tegelikult soovivad, loovisikutele aga tööle pühendumiseks vajalikku vabadust. Eelistaksin küll “koera saba raiumist ühekorraga”, kuid siiski pakkusin hiljaaegu välja võimaluse, et üleminekut ühtekuuluvussüsteemile võiks alustada lastest, st perehüvitise süsteemi lihtsustamisest nii, et ainsaks regulaarselt makstavaks universaalseks perehüvitiseks jääb lastele makstav kodanikupalk. Ma ei näe ka head põhjust, miks mitte viia Eestis ühtaegu läbi oma pilootprojekt loovisikutele. Soovitavalt kõigile.
Mul on väga hea meel kompromissi üle, mille tulemusel lisas valitsus heaolu arengukavasse tegevussuuna „Jätkusuutliku sündimustaseme saavutamiseks vajalike meetmete kavandamine ja rakendamine“ ning palgalõhe vähendamiseks tehtud ettepanekud jäeti alles. On pehmelt öeldes arusaamatu, miks sündimuse osa algselt välja jäeti ja mis oli selle tagasi võidelnud ministril palgalõhe teema vastu. Eesmärk tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ning meetmed soopõhise ebavõrdsuse vastu ei ole midagi sellist, mis teineteisele vastanduksid või veel enam – teineteist välistaksid. Erakonna Eestimaa Rohelised valimisprogrammis on punkte, mis vastavad otseselt või kaudselt kummaski osas sõnastatud eesmärkidele.
Näiteks eesmärk töötada välja laiapõhjaline tegevuskava taastetaseme sündimuse saavutamiseks. Sellisel tegevuskaval poleks mõtet, kui sealt puuduks TTT ehk tingimusteta tagatud toimetuleku poliitika. Jätkusuutlikuks võib meie sündimustase kasvada vaid juhul, kui igal perel on võimalik toimetulekuprobleeme kartmata kasvada just nii suureks nagu nad tegelikult tahavad, sõltumata sellest, kas vanemad on tööturul või äris eduetalonid või hoopis kroonilised läbikukkujad. Edu või ebaedu väljaspool koduseinu ei näita veel kellegi kvaliteeti pereinimesena. Mure elementaarse ots-otsaga toimetuleku pärast ei kuulu maailma, kuhu lapsed tahaksid sündida.
Perehüvitiste hiljutine suurendamine oli möödapääsmatu samm, aga paraku ka kulgemine sissetallatud rada mööda. Ikka seesama ennastsalgav “sihtimine”, mis annab küll tööd hulgale spetsialistidele, kuid ei taga igale lapsele elementaarset toimetulekut, mis kataks vähemalt standardkulutusi. Tänu lahutatute elatisraha määramise süsteemi hiljutisele reformile teame, et need standardkulutused ühe lapse kohta on kuni aprillikuise indekseerimiseni ametlikult 418,40 eurot kuus. Võib arvata, et indekseerimise järel tõuseb “lapsestandard” umbes 500 euroni.
Veidi kaugemas perspektiivis kui neli aastat näeme, et Eestis on kasutusel tingimusteta universaalhüvitis, mida rahvasuu ja roheliste programm kodanikupalgaks kutsuvad, ning see ei saa mingil juhul olla lapsestandardist väiksem. Loomulikult jätab see minevikku hulgaliselt regulatsioone, asjaajamist ja sellega tegelevaid töökohti, kuigi näiteks Töötukassa täielikku likvideerimist ilmselt ei maksa karta, sest ümberõpet ja karjääripöördeid toetavate meetmete järgi ei kao vajadus kuhugi.
Võimule saades soovivad rohelised 2025. aastal käivitada vähemalt kaheaastase täisuniversaalse kodanikupalga pilootprojekti ning seejärel selle järk-järgult rakendada.
Kuid miski ei takista meil kohe alustamast lastest - sellega, et lihtsustame oluliselt praegust perehüvitiste süsteemi. Esiteks peab igat last väärtustama ühtmoodi, sõltumata sellest, mitmes ta peres on. Seda ütleb otsesõnu ka roheliste valimisprogramm. Teiseks pole mõtet maksta eraldi “perekonnale” adresseeritud toetusi, sest iga hüvitis, mis tuleb pereliikmele, tuleb ju perekonnale.
Niisiis – üks ja ainus lapsetoetus. Eeldusel, et see võrdub lapsestandardiga, suudab seda katta täiendav ca 8% solidaarsusmaks (vanemahüvitisest loobumise korral piisab ka 6 protsendist). Ükskõik, kas leidub selle protsendimäära alandamiseks veel mõni täiendav rahastamisallikas / kärpekoht või mitte – eesmärk on oma hinda väärt. Ei mingit lastetute alavääristamist, nagu oli kurikuulsa nõukogudeaegse lastetusmaksuga. Maksavad kõik, kellel on maksustatavat tulu, kuid lastega peredesse tuleb see tagasi. Kolmelapselisele perele laekub 910 eurose perehüvitise asemel riigilt 1500 eurot, võrdselt 500 igale lapsele.
Eesmärk tagada oluliste perehüvitiste kaasas käimine palga- ja elukalliduse tõusuga on niimoodi ka täidetud. Lapsestandard on ju indekseeritav suurus. Eesmärk ajakohastada ja ühtlustada ühe vanemaga perede toetusmeetmete paketti aga kaotab tõenäoliselt mõtte.
Siis võime isegi teha lõpu elatisvõlglaste tootmisele, pannes lahutatud vanemate elatise täiel määral sõltuma vaid selle maksja sissetulekust. Perekonna otsene majanduslik sõltuvus temast väheneb niikuinii.
Muide, olgu siinkohal õhku visatud ka selline “programmiväline” mõte, et igal lapsel peaks olema piiratud võimalustega pangakonto alates sünnist (haldajateks üks vanematest või mõlemad), kusjuures selle juurde käiva pangakaardiga saaks teha vaid kaardimakseid ning sellel oleks vanusepiiranguga kaupade ja teenuste ostmise keeld. Mingist hetkest saab laps siis hakata seda juba ise kasutama, õppides nii varakult oma kulusid jaotama ja ka perekonna ühises eelarves osalema. Edaspidi annab täisuniversaalne kodanikupalk noorele veelgi enam majanduslikku iseseisvust oma vanematest.
See, mida Lea Danilson-Järg ütles ettepanekute mittearvestamise kohta kaasamise faasis, tõi mulle omakorda meelde ühe kahetsusväärse seiga lähiminevikust. Kui koostati arengustrateegiat “Eesti 2035”, siis osalusveebi kaudu ei jõudnud ükski ettepanek koostajate ja otsustajateni, kuigi avalik arutelu oli välja kuulutatud. Kui see üldse kedagi sisuliselt huvitaski. Aiman küll veebikeskkondade koostöövõime probleeme (ma ei tea, kui kaua osale.ee –d ei arendatud), aga see on pigem lähiaastate väljakutse kui vabandus.
Vähendame iga alaealise lapse pealt last kasvatava vanema tulumaksu 5% võrra? Geniaalne! Miinimumpalk on nüüd 725 eurot kuus. Maksuvaba on sellest 654 eurot, seega puudutab 20% tulumaks 71 eurot. Järelikult on tulumaks 14,20 eurot kuus, millest 5% moodustab 71 senti. Vabandust, ilmselt mõeldi ikkagi tulumaksumäära vähendamist 5 protsendipunkti võrra. Sel juhul on sääst 3,55 eurot iga lapse kohta kuus. Vapustav võit, kas pole? Miinimumpalgaga töötajad ei lükka siis kindlasti esimese lapse sündi edasi?
See konkreetne tulumaksu vähendamise idee pärineb EKRE rahvastikuprogrammist, mis näeb ette meetmeid sündimuse soosimiseks. Suur eesmärk on kahtlemata hea, kuid sarnaselt hiljutisele perehüvitiste seaduse muutmisele vaatab sellestki programmist vastu klammerdumine senise perehüvitiste süsteemi külge.
Maksusoodustused on pealtnäha ilusad ja õiglased asjad, kuid nende häda on selles, et mida väiksemad on maksumäärad, seda väiksem on ka maksusoodustuste efekt. Eelkõige kehtib see maksuvaba tuluosa suurendamise kohta vastavalt laste arvule. Praegu on täiendav maksuvaba tulu teise lapse kohta 154 eurot kuus (säästab 30,80 eurot), alates kolmandast lapsest aga 254 eurot kuus (säästab 50,80 eurot). Viisakalt öeldes on vaieldav, kas meede oma eesmärki täidab. Tulumaksumäära vähendamine iga lapse kohta aga konserveerib olemasolevat tulude ebavõrdsust (mida peretoetused küll tasandavad). Kummalgi juhul jääb pealegi vastuseta küsimus - mis saab siis, kui polegi, mida vähendada või mida maksuvabaks muuta?
Olen üsna veendunud, et maksusoodustused on vaid toetuse teesklemine, millel pole Eesti põhiseaduse preambulis sätestatud eesmärkidega midagi pistmist. Samuti mitte ennastsalgaval “sihtimisel” (tükike toetust siit, tükike soodustust sealt, individuaalselt igaühele ja siis veel perekonnale kokku neil ja neil tingimustel).
Eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmist saab tagada vaid siis, kui iga eesti pere võib olla kindel, et nende eluks hädavajalikku toimetulekut miski ohtu ei sea. Mida inimene ka ette ei võtaks ja kui suuri majanduslikke riske see ka endast ei kujutaks – perekonna toimetulek peab jääma nende riskide haardest välja. Tuleb järjekordne karantiiniaeg ja tööandja saadab inimesed koju, kuid toit on laual ja arved maksmata ei jää.
Sellist olukorda saab luua ainult kodanikupalk.
Kui miski rahvusriiki päästa suudab, siis ühtekuuluvussüsteem kodanikupalgaga
Tegemist on teadupärast tingimusteta tagatud sissetulekuga, mis päästevesti kombel hoiab inimeste elatustaset langemast allapoole teatud piiri. See on üksnes individuaalne, kusjuures ilma igasuguste bürokraatlike toimingute ja regulatsioonideta ning ei tohi kuuluda arestimisele. 500 eurone kodanikupalk sõltumata inimese vanusest on Eestile jõukohane. Pärast aprillis toimuvat indekseerimist peaksid keskmised standardkulutused lapse kohta kuus olema ligikaudu samas suurusjärgus. Seetõttu on see väikseim suurus, mille üle on üldse mõtet arutleda.
Konkreetselt sündimust silmas pidades loob see olukorra, kus inimestel puudub majanduslik sundus üht- või teistpidi demograafiliseks käitumiseks. Oleme nii lasterikkad kui tegelikult tahame. Täielik valikuvabadus. Olgu pere lastetu või paljulapseline – ikka on sissetulek vähemalt 500 eurot pereliikme kohta kuus.
Tegelikult võib ka kodanikupalka nimetada kaudseks maksusoodustuseks. Selle võrra väheneb ju oluliselt inimese nn efektiivne maksukoormus (mida võiks ka netomaksukoormuseks või tegelikuks maksukoormuseks nimetada). Sellisel juhul on inimese maksukoormuseks riigile maksud tulumaksu ja riigilt saadud kodanikupalga vahe, mis võib olla ka null või negatiivne.
Kujutame ette näiteks 500 eurost kodanikupalka ning 40% suurust ühtlast tulumaksumäära ilma maksuvaba astmeta. Maksustavate tulude puudumine tähendab ju sisuliselt miinus 500 eurost maksukoormust. Brutotuluga 1250 eurot kuus on netomaksukoormus null, brutotuluga 2500 eurot aga 20% (riigile makstakse 1000, riigilt saadakse 500). 5000 eurot bruto tähendab 30%, 10 000 eurot aga 35% suurust netomaksukoormust. 40 protsendini see eales ei küüni, kuna riigilt saadakse alati 500 eurot tagasi. Ja iga laps vähendab maksukoormust veelgi.
Olen jällegi parteituna roheliste nimekirjas ja ikka ühe olulise ühisosa pärast. Mitte et mul teiste erakondadega ühisosad sootuks puuduksid, aga ilma kodanikupalgata on neist mõnegi elluviimine võimatu missioon. Näiteks puudutab see tingimuste loomist eestlaste sündimuse tõusuks taastetasemele. Olen kodanikupalga eestkõneleja, mis pole vist kellelegi uudis - ja EER on siiani ainus erakond, kelle programmi on see sisse kirjutatud. Valimisprogrammi ka muidugi. Lihtne ja loogiline.
Suurt meeskonda siin maakonnas pole, kuid ma pole ka solist. Lääne-Virumaa kuuleb-näeb neil valimistel “rohelist duetti”. Minuga koos on Tuula Raidna, keda teame kui töökeskkonnaspetsialisti ja blogijat. Poliitikas on ta vähemalt sama uus kaasalööja kui mina, kuid seevastu on ta päriselt erakonna liige. Numbrid on meil 254 (mina) ja 255 (Tuula). Seega teate, keda kindlasti saata Riigikokku – et teha, mis tarvis.
On üks asi, mis vajab ammu puhastavat luuda. See on meie ülereguleeritud sotsiaalkaitse, mis suudab tagada tööd selle ala spetsialistidele, kuid mitte väärikat toimetulekut Eesti kodanikele. Loomulikult on see ka lahutamatu osa maksudebatist - kas üks või teine hea eesmärk väärib seda või teist hinda, mis võib maksudena väljenduda? Lõpptulemuseks peab igatahes saama solidaarsussüsteem (nimetagem seda näiteks ühtekuuluvussüsteemiks), mida iseloomustab kolm t-d (TTT) ehk tingimusteta tagatud toimetulek. Teisisõnu - kodanikupalk, mis päästevesti kombel hoiab inimese elatustaset langemast allapoole teatud piiri, ja seda toetav maksukorraldus. Lisaks kärpekrokodill, mis lõgistab hambaid ebavajalikuks muutunud kulutuste ja toetuste kallal. Pakun, et näiteks tänasest Töötukassast jääb parimal juhul alles vaid umbes pool.
Kodanikupalga väikseim suurus, millest on üldse mõtet rääkida, võrdub vähemalt keskmiste standardkulutustega lapse kohta kuus, mis on aluseks elatise määramisel. Pärast aprillis toimuvat indekseerimist peaksid need standardkulutused olema suurusjärgus 500 eurot (seni 418,40). Lühiduse huvides nimetan seda siin artiklis “kodanikupalga miinimumiks”.
Kodanikupalk alaku lastest ja nende ühtmoodi kohtlemisest
Esiteks lihtsustame oluliselt perehüvitiste süsteemi, et päriselt tagada peredele elementaarne toimetulek ja laste võrdne kohtlemine. Nii loome tingimused, kus perekonnal on päriselt valikuvabadus – saame nii paljulapselisteks kui tegelikult tahame! Sellega ei suuda hakkama saada praegune “näpuotsaga siit, tükike sealt, juhul-kui-siis-nii-ja-kui-teisti-siis-naa” stiilis hüvitiste süsteem isegi pärast hüvitisemäärade hiljutist tõstmist. Palun vabandust kõigi ees, kes on aegade jooksul selle kallal kurja vaeva näinud. Sihtimine ei vii sihile.
Senine regulaarselt makstavate toetuste liigirikkus kaob ning eks kaotab ka mõtte tulumaksusoodustus iga ülalpeetava lapse kohta. Erinevas suuruses “sihitud” lapse- ja peretoetuste asemele tuleb üks ja ainus lapsetoetus (mitte tingimata selle nime all), mis võrdub kodanikupalga miinimumiga. Uus olukord annab ühtaegu võimaluse veelgi vähendada lahutatute elatisraha süsteemi “repressiivsust” ja muuta see täielikult sõltuvaks elatise maksja tuludest.
Sisuliselt on tegemist tulevase ühtekuuluvussüsteemi esimese etapiga – võib ka öelda, et alustame kodanikupalga rakendamist lastest. Seda katab kuni 8% suurune universaalne solidaarsusmaks (ühtekuuluvusmaks), aga kui näiteks loobuda ka vanemahüvitistest, siis piisab 6 protsendist. Maksavad kõik, kellel on maksustatavaid tulusid, kuid lastega peredesse tuleb see lapsetoetusena tagasi. Perekonna tegelik maksukoormus võrdub riigile makstud tulumaks ja ühtekuuluvusmaks miinus riigilt saadud lapsetoetus (täpselt samamoodi on ka täisuniversaalse kodanikupalgaga). Ühtekuuluvusmaksu põhimõtteline erinevus kurikuulsast lastetusmaksust, mis nõukogude ajal kehtis, peaks ka olema ilmselge. Eesmärk on igal juhul oma hinda väärt.
Otsime parimat rakendamisviisi
Aastal 2025 kutsume ellu vähemalt kaheaastase kodanikupalga pilootprogrammi, hõlmaku see siis näiteks 2000 inimest üle Eesti või hoopis tervikuna Hiiumaad ja Saaremaad. Eeldusel, et see täidab oma eesmärgi ja leiame sobiva rakendamisviisi, järgneb piloodile kodanikupalga (seda sisaldava ühtekuuluvussüsteemi) järkjärguline rakendamine. Kui meid aga peaks tabama järjekordne “COVID” ning peame piirama inimeste ja viiruste vaba kulgemist, siis pole parata – programm tuleb kohe laiendada kogu Eestile. Majandust ja ettevõtlust on vaja sellistes kriisides toetada, aga iga üksikisiku kaudu. Sel moel elame rahulikumalt üle nii kriisiajad kui ka palgatöö muutumise privileegiks tööde automatiseerimise tõttu.
Ärgem unustagem, et sedasorti päästevest julgustab inimesi ettevõtluse teele või karjääripöördele, annab “õiguse eksida” ilma et kellegi toimetulek ohtu satuks. Nii kaob ka peredel rahaline põhjus kõhklusteks, kas ja millal tuua ilmale esimene ja teine laps. Ainult nii on võimalik tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmist läbi aegade. Selleks, et üks pere saaks soovitud suurusesse kasvada, peab tal olema kindlus tuleviku suhtes ning väärikalt elada laskev keskkond, sealhulgas rahalises mõttes. Kodanikupalgale pole siin alternatiivi.
Roheline ja tark
EER valimisprogramm näeb ette tervisekindlustuse tagamist kõigile. Sellest saavad eeskätt kasu loovisikud ja teised ebastabiilse sissetulekuga vabakutselised. Kodanikupalgaga on seda üksnes hõlpsam ellu viia. Eksperimendid on näidanud, et tagatud toimetulek vähendab stressi ja parandab seetõttu rahvatervist. Näiteks 1970ndate Kanadas toimunud MINCOME projektis osalenute hulgas oli 8% vähem inimeste hospitaliseerimisi, vähenes ka näiteks alkoholist tingitud õnnetuste arv.Tervisekindlustusega katmata inimesi on meil umbes 4% elanikkonnast. Pole sugugi võimatu, et tervisekindlustus laieneb kõigile, aga ravikulutused hoopis vähenevad. Ning näiteid kodanikupalga kaudsest mõjust teistelegi valdkondadele võiks tuua hulgaliselt.
“Roheline energia, tark areng” on EER lipukiri neil valimistel. Roheline energia hoidub põletamisest, säästes õhuhapnikku ja vältides selle asendamist CO2 ja muude põlemisjääkidega. Kodanikupalk säästab närve, kaotades vaesumishirmu, ebakindluse tuleviku ees ja üleliigse asjaajamisvajaduse. On roheline energia ja osa targast arengust.
Euroopa Liidul jäävad sotsiaalpoliitika valdkonnas küll käed lühikeseks, kuid see ei tähenda kaugeltki, et katseid selle ühtlustamiseks ja liikmesriikide mõjutamiseks ei tehtaks. Pigem vastupidi. Üks viimase aja näiteid on Euroopa sotsiaalõiguste sammas oma 20 põhimõttega. Nende hulgas on hetkel kõige aktuaalsem 14. põhimõte - miinimumsissetulek. Vastavalt sotsiaalõiguste samba tegevuskavale peaks Euroopa Komisjon esitama selle aastanumbri sees EL nõukogule ettepaneku võtta vastu soovitus miinimumsissetuleku kohta, toetamaks ja täiendamaks liikmesriikide poliitikat.
Igaühel, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid, on sotsiaalõiguste samba 14. põhimõtte järgi õigus piisavale miinimumsissetulekule, mis tagab inimväärse elu kõikides eluetappides ning juurdepääsu kaupadele ja teenustele. Töövõimeliste inimeste puhul peaksid miinimumsissetuleku toetused olema kombineeritud tööturule (re)integreerumise stiimulitega. Kõigis liikmesriikides on miinimumsissetuleku tagamise meetmed kasutusel, kuid nagu märgib on erinevused piisavuse, katvuse, vahendite kasutamise ja tööturu aktiveerimismeetmetega seotuse osas väga suured, samuti varieeruvad asjaomaste meetmetega võimaldatavad kaubad ja teenused, sh sotsiaalteenused. Paljudel juhtudel vääriksid abikõlblikkuse kriteeriumid ja hüvitiste tasemed ajakohastamist.
Hea lugeja ootab nüüd kindlasti selgitust - mismoodi see siis erineb tingimusteta põhisissetuleku ideest, mida me siin kodanikupalgaks kutsume? Põhieesmärk on ju sama – tagada igale kodanikule väärikat eksistentsi võimaldav sissetulek.
Vastupidiselt kodanikupalgale on miinimumsissetuleku põhimõte rajatud eeldusele, et säilib traditsiooniline bürokraatlik sotsiaalse kaitse süsteem, mis tegeleb ennastsalgava sihtimisega, jaotades inimesed sikkudeks ja lammasteks (abikõlblikeks ja mitteabikõlblikeks) ning lahterdades neid kõikvõimalikesse sotsiaalsetesse gruppidesse. Ning kui jutt on tööealistest ja –võimelistest inimestest, siis on muidugi väga vaja eraldi stiimuleid nende jõudmiseks või naasmiseks tööturule. Kodanikupalk aga muudab suure osa rahalise sotsiaalabiga seotud meetmetest, regulatsioonidest ja bürokraatiast mõttetuks. Sobiv töö (ja/või tööandja) ning vääriline töötasu jäävad ainsaks tööturule sisenemise stiimuliks. Ja see töötab, sest iga väiksemgi “tööamps” ainult suurendab sissetulekuid ja sellest pole vaja ühelegi ametnikule raporteerida. Kui mingeid tööturumeetmeid ongi vaja, siis üksnes selliseid, mis toetavad karjääripöördeid ja ümberõpet.
Õigupoolest peaksin selle miinimumsissetuleku põhimõtte ning kõigi sellega seotud euroaskelduste suhtes olema ülimalt kriitiline ning nimetama toimuvat tühja tuule tallamiseks. Tööde automatiseerimise perspektiiv ei jäta niikuinii ruumi muudele lahendustele kui tingimusteta makstav kodanikupalk ning pealegi on oodata on vaid soovitusliku iseloomuga dokumenti, mis ei sea liikmesriikidele mingid kohustuslikke miinimumstandardeid. Muide, samasugune “soovitus” oleks olnud ka hiljutise põhisissetuleku-kampaania lõpptulemus, kui kampaania oleks kogunud miljon allkirja. Näib, et paljuski just nii umbmäärase eesmärgi tõttu ei kõnetanud see Euroopa kodanikualgatus nii paljusid inimesi kui vaja. Paraku oli see algatus sellisel kujul ainuvõimalik.
Tegelikult aga tuleb kogu sellest tööst näha ikkagi kasu sündivat, seda ka kodanikupalga mätta otsast vaadates.
Nimelt on loota, et EL Nõukogu soovituses miinimumsissetuleku kohta saab selge definitsiooni ka “piisav suurus”, täpsemalt see, milliseid hüvesid peaks miinimumsissetulek inimesele võimaldama, et tagada talle tagasihoidlik, ent väärikas eksistents. Sellist standardit on vaja igal juhul sõltumata sellest, kas miinimumsissetuleku asjus võetakse vastu soovitus või direktiiv. Ning sellest võib saada oluline pidepunkt ka kodanikupalga aktivistidele. Samamoodi oli ligi kolme aasta taguse uuringuga, millega Justiitsministeerium selgitas Tartu Ülikooli abiga välja keskmised standardkulutused ühe lapse koha. Uuringu tulemustele toetudes muudeti teatavasti elatisraha määramise põhimõtted senisest palju mõistlikumaks, kuid ühtlasi said kodanikupalga aktivistid pidepunkti, millele toetuda kodanikupalga võimalikust suurusest rääkides.
Kodanikupalga eestkõnelejate ringis on praegu populaarne seisukoht, et see “piisavalt suur” on vaesuspiir või üle selle. Vaesuspiiri all peetakse aga vaikimisi silmas ELi standardite kohast suhtelise vaesuse taset, mis vastab vähemalt 60%-le riigi elanike netosissetuleku mediaanist ehk nn vaesusriski piirile.
Kõik oleks tore, kui sellel näitajal poleks üht suurt nõrkust, milleks on seesama suhtelisus. Sellega saab mõõta ebavõrdsust, kuid mitte teha järeldusi elatustaseme kohta. Suhteline vaesuspiir on eri riikides erineva ostujõuga. Elu suhtelise vaesuse piiril Luksemburgis on kordades parem kui näiteks Bulgaarias.
Äärmuslik, kuid lihtne näide. Kujutleme ühiskonnamudelit kümne inimesega. Ühe netosissetulek on 200 eurot kuus, ühel 20 000 eurot kuus ja ülejäänutel 250 eurot kuus. Mediaan on 250, järelikult suhtelise vaesuse piiriks 150 eurot kuus. Kõigi sissetulek ületab suhtelise vaesuse piiri, aga kuidas on lood nende ostuvõimega, eeldades, et hinnatase on nagu tänases Eestis? Ning kolm korda võite arvata, kumb on selle näite puhul suurem, kas suhtelise või absoluutse vaesuse piir?
Kui lugeda inimväärse elatustaseme suuruseks suhtelise vaesuse piir ning võtta see igas riigis ühtmoodi aluseks kodanikupalga kehtestamisel, on tulemuseks erineva ostujõuga kodanikupalgad. Sellel võib olla ebasoovitavaid demograafilisi tagajärgi.
Aga kui võtta aluseks Euroopa Liidu riikide keskmine suhtelise vaesuse piir? Siis jääb kõrgema elatustasemega riikides kodanikupalk allapoole suhtelise vaesuse piiri, madalama elatustasemega riikides aga tekib oht, et isegi brutomiinimumpalk täiskoormusega töö eest osutub kodanikupalgast väiksemaks ning inimesed lihttööde suhtes ükskõiksemaks (toovad küll sissetulekule lisa, aga mitte nii palju, et selle nimel 5 päeva nädalas ja 8 tundi päevas oma energiat kulutada).
Euroopa kodanikualgatuse “Tingimusteta põhisissetulekud kogu ELis” eestvedajad seda probleemi igatahes tunnistasid. Nii oli algatuse lisas väljendatud seisukoht, et “riikides, kus enamiku sissetulek on väike ja seetõttu on ka mediaansissetulek väike, tuleks põhisissetuleku suuruse kindlaksmääramiseks kasutada alternatiivset võrdlusalust (nt kaupade ja teenuste ostukorv), et tagada inimväärne elu, materiaalne turvalisus ja täielik osalemine ühiskonnaelus.”
Paraku tundub mõistlik rakendada “ostukorvipõhist” lähenemist kõigis riikides, sõltumata elatustasemest. Kuid see tähendab, et on ka muid miinimumstandardeid, mis peaksid ostukorvile toetuma.
Selleks, et Eesti sotsiaalkaitse töötaks põhiseaduse preambuli vaimus ja looks sobivad tingimused eesti rahvuse kestmiseks, tuleb pereloomine ja –planeerimine muuta täiesti vabaks rahalistest riskidest ja tõketest. Iga eesti pere peab saama ilma vaesumist kartmata tuua ilmale täpselt nii palju lapsi nagu tegelikult tahab, seda sõltumata oma edust või ebaedust tööturul või ärimaailmas. Ja maksusüsteem peab seda toetama. Mõelgem sellest kui rahvuslikust ühtekuuluvussüsteemist.
Ilmaaegu tembeldas sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossinovski perehüvitiste seaduse muudatused Isamaa “poliitiliseks nurisünnitiseks”. Mitte et kriitika perehüvitiste tõstmise viisi suhtes poleks õigustatud – lihtsalt see märkus ei tabanud kurja juurt. Isamaalaste eesmärk muuta perehüvitiste süsteem eestlaste sündimust soosivamaks oli kindlasti parim osa kogu ettevõtmisest. Perede ebavõrdne kohtlemine, mida perehüvitiste seaduse muudatustele ette heideti, oli aga juba eelnevalt seadusesse sisse kirjutatud. Muudatused, mille president vetostas, lihtsalt võimendasid seda ja andsid tõuke väga vajalikuks diskussiooniks.
Kui Ossinovski ettepanek seaduse parandamiseks peaks käiku minema, suureneb universaalse lastetoetuse osakaal perehüvitistes ning kindlasti vähendab see majanduslikke kõhklusi teemal “kas teine laps peaks sündima”. Ka see oleks samm õiges suunas. Kuid sellegipoolest on lõpptulemus üksnes “paremaks muudetud nurisünnitis”. Eks see ole arusaadav – seaduse jõustamisega on kiire ning suurte ja põhimõtteliste muudatuste ettevalmistamiseks pole hetkel mahti.
Selleks, et Eesti sotsiaalkaitse töötaks põhiseaduse preambuli vaimus ja looks sobivad tingimused eesti rahvuse kestmiseks, tuleb pereloomine ja –planeerimine muuta täiesti vabaks rahalistest riskidest ja tõketest. Iga eesti pere peab saama ilma vaesumist kartmata tuua ilmale täpselt nii palju lapsi nagu tegelikult tahab, seda sõltumata oma edust või ebaedust tööturul või ärimaailmas. Ja maksusüsteem peab seda toetama.
Meie sotsiaalne kaitse (sh perehüvitised) oma praegusel kujul sellega hakkama ei saa. Siiani iseloomustavad seda mõttetud regulatsioonid, toetuste liigirikkus, “sihtimine”, mis ei vii sihile. Milleks on vaja lastetoetuste kõrvale veel täiendavat toetust, millele on adressaadiks kirjutatud “perekond”? Kas perekonnad ei saa äkki muidu aru, et neid toetatakse? Iga individuaalne hüvitis toetab ju ka perekonda! Või miks peab kuni 24-aastane õppiv noor saama peretoetustest osa perekonna vahendusel? Ja nii edasi.
Pole miskit parata, pean aga jälle ütlema – kodanikupalk kui “päästevest” igaühe seljas on parim võimalik perehüvitis ning ilmselt ainus lahendus, mis meie põhiseaduse preambuli vaimus ka tegelikult toimida suudab, võimaldades ühtlasi pühkida riigibürokraatiast minema kõik üleliigse. Läbi kukkuda võib igaüks ja millega iganes, kuid perekonnaliikmete toimetulek ei tohi seeläbi ohtu sattuda, ei tohi langeda allapoole teatud piiri. Ja see piir ühe inimese kohta peaks võrduma vähemalt keskmiste standardkulutustega ühe lapse kohta kuus. Tänavu on see 418,40 eurot, pärast aprillikuist indekseerimist järgmisel aastal on number ilmselt oluliselt suurem.
See lahendus koos toetava maksusüsteemiga on rajatud solidaarsusele, oma riigi kodanike usaldamisele. Võime seda kokku nimetada rahvuslikuks ühtekuuluvussüsteemiks, nagu pakkusin juba ühes oma varasemas artiklis (Vajame mitte laste(toe)tusmaksu, vaid rahvuslikku ühtekuuluvussüsteemi, Postimees 25.08.2022).
Kui eelnev jutt kõlab hirmutavalt, see võiks ju esialgu mõelda ka ühtekuuluvussüsteemi “lahjemale”, ainult lastele suunatud variandile. Seda katab umbes 8% ühtekuuluvusmaks juhul, kui tahame vanemahüvitist kindlasti alles hoida. Vanemahüvitisest loobumisel aga piisab 6%-st. Seda kõike muidugi eeldusel, et alternatiivset katteallikat pole. Kuni 24-aastaste edasiõppijate kaasamine võib vajada ilmselt veel umbes kaht lisaprotsenti. Kui peres on lapsi, siis neile makstav ühtekuuluvushüvitis nullib täiendava maksukoormuse ära.
Kas süsteem peaks olema kõigi elanike jaoks või ainult kodanike suletud solidaarsussüsteem (mis on kindlasti miinimumprogramm), on muidugi veel eraldi vaidlusteema. Kummalgi lähenemisel on omad head ja vead.
Lugesime hiljaaegu mõtteoja Praxis hoiatust: “Tuhandetel pandeemia tõttu töö kaotanud töötutel on töötushüvitised lõppenud või lõppemas. Lähikuudel lisandub igakuiselt tuhandeid inimesi, kellel puudub igasugune sissetulek.” Huvitav küll, miks ma ei imesta.
Kui COVID-19 kriis mullu varakevadel puhkes, ei olnud sellele järgnenud kodanikupalga kehtestamise ettepanekute tulv maailmas pelgalt “olukorra ärakasutamine”. Ammugi pole seda Euroopa kodanikualgatus “Tingimusteta põhisissetulekud kogu ELis”, mis jõuludeni allkirju kogub (www.sign.eci-ubi.eu) – selle ettevalmistamine algas oma pool aastat enne pandeemiat.
Kodanikupalga rakendamise üleskutsed toetuvad tervele mõistusele. Olukorras, kus suur osa majandusest on halvatud, ei ole teist head võimalust majanduse toetamiseks kui teha seda iga üksikisiku kaudu, tagades neile elementaarse tarbimisvõime ning seeläbi elutähtsate toodete ja teenuste pakkujate igapäevatöö (kui tahad, loe “nende töötajate tööhõive”). Kui tööandja on sunnitud uksed lukku keerama ja töötajad koju paremate aegade ootele saatma, siis puudub vajadus neile töötajatele palka maksta ja kui üldse vajatakse mingit rahalist toetust, siis vältimatute kommunaalkulude katteks. Nii jääb väärikalt ellu ka väikese ühemehefirma omanik.
USA tollane administratsioon oli esimene, kellele see kohale jõudis. Õnneks jätkab ka uus juhtkond tšekkide maksmist oma kodanikele. Kui teatud mööndustega välja arvata Hispaania võimud, siis Euroopa Liidu valitsused – nagu iseloomustas tabavalt üle-euroopalise põhisissetulekuvõrgustiku UBIE tuumikrühma üks juhte Alessandra Bianchi – on aga siiani takerdunud ajast ja arust mantrasse: “töökohad, töökohad, töökohad”. Ning pole ju saladus, et see käib ka Eesti kohta.
Muidugi, pealtnäha kõlab ju nii kaunilt, et Eesti on COVID-19 kriisi ajal “keskendunud tööhõive säilitamisele ning töötuse kasvu ennetamisele”. Paraku esindab see kõigest 20. sajandist inertsiga kaasa tulnud mõttemalli, mille kohaselt tööhõive on üleüldise õnne alus ja ainuõige võluvits kõigi materiaalsete hädade vastu. Kõige äärmuslikuma minevikunäitena meenub kahtlemata NSV Liit, kus “puudus tööpuudus”. Selle tekke ennetamine oli pidev protsess - kõigil oli ju õigus tööle (loe: töökohale), selle õiguse mittekasutamine aga oli karistatav ning mõistagi vastuolus “Kommunismiehitaja moraalikoodeksiga”, mille punkt 2 ütles selge sõnaga: “Kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma”. See apostel Pauluse inimvaenulik uitmõte, mida Lenin nimetas sotsialistlikuks printsiibiks, oli kuni 1977. aastani koguni NSVL põhiseadusesse kirjutatud.
Seda, kui hästi või halvasti taoline “tagatud ja kasutamiskohustusega õigus” Nõukogude Liidul eksisteerida aitas, pole ilmselt vaja üle korrata – mäletajaid vast jätkub. Millegipärast arvan, et ehkki iga erakond tahaks olla tööhõive suurendaja, puudub Eestis ometi poliitiline tahe taastada kasvõi osaliselt tollane plaanimajandus ning luua töökohti nende endi pärast. Turumajanduse tingimusis aga on tööhõive säilitamise poliitika viisakalt öeldes võimatu missioon, eriti kui arvestada “robotiseeritud” tulevikku. Eraettevõtja loob neid töökohti, mida talle on vaja ja siis, kui on vaja – sundida teda ei saa. Kui, siis ainult raha abil mõjutada, mida kriisiajal ka tehti. Riik toetas hättajäänud ettevõtjate (aga mitte kõigi) palgakulusid tingimusel, et nad kriisi ajal ja järgnevatel kuudel kedagi ei koondaks.
Ja mis sellest kõigest kasu oli? Praxise pressiteade ütleb, et “hoolimata meetmete edukusest (loe: meetmete läbikukkumise ühe näitena) on registreeritud töötute arv pandeemia ajal suurenenud 20 000 inimese võrra.”
Vaatamata asjaolule, et tänu Riigikogu sotsiaalkomisjonile puudub meil senini kodanikupalga teostatavusuuring, on nüüd selle rakendamisest mitmel põhjusel hoopis lihtsam rääkida kui toona, seda ilma jalgratast leiutamata. Esiteks on meil nüüd olemas realistlik miinimumsuurus, mille päritolu usaldusväärsuses pole põhjust kahelda. Tõsi, uuring, millele see toetub, on tehtud mõnevõrra teistel eesmärkidel, kuid selle käigus arvutati välja keskmised standardkulutused ühe lapse kohta kuus.
Naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev 25. novembril ja “sõnaväe” kampaania annab tahest-tahtmata põhjust taas mõelda tingimusteta põhisissetulekust ehk baaselatisest, mida rahvasuu kodanikupalgaks hüüab. Loomulikult ka ametlikust Euroopa kodanikualgatusest, mis taotleb tingimusteta põhisissetulekute kasutuselevõttu EL riikides. Sellele kogutakse kuni järgmise aasta jaanideni toetusavaldusi – aadressid sign.eci-ubi.eu ja algatus.kodanikupalk.ee suunavad allkirjastamisvormi juurde.
Kodanikupalk pole mõistagi mingi imererelv, mis üksinda “tapab kõik bakterid” vaata et igas eluvaldkonnas. Ometi on sellel üks eeldatav mõju piisavalt oluline, kuna lisaks kõigele muule võimaldab see kärpida perevägivalla tiibu. See on rahalise sõltumatuse tagamine üksikisikule. Väärika toimetuleku piires – seega mitte piiramatu finantsvabadusena, küll aga piiramatu aja jooksul. Praegu võiksime rääkida 400 eurost kuus inimese kohta alates sünnist – küll mitte kivisse raiutud, kuid vähimast arutamist väärt suurusest, kuna nii suured on keskmised standardkulutused ühe lapse kohta kuus. Et asi selgem oleks – kaks vanemat ja kolm last võrdub viis kodanikupalka.
Oma olemuselt on kodanikupalk päästevest, mis välistab vaesusesse uppumise ja tagab niimoodi üksikisikule reaalse valikuvabaduse, mille kasutamisel võivad olla inimese jaoks mistahes muud tagajärjed, välja arvatud igapäevasest toimetulekust ilmajäämine. Just siin peitub ka seos võitlusega perevägivalla / naistevastase vägivalla vastu ja selle vägivalla ennetamise teemaga. Jah, küllap nii mõnigi meie kaaskodanikest annaks endast parima, et keegi seda seost ei näeks. Paraku – kui loeme avalikust meediast asjakohaseid materjale ning tutvume levinumate põhjustega, “miks naised ei lahku”, siis leiame sealt loetelust ilmtingimata ka materiaalse sõltuvuse vägivaldsest partnerist.
Perevägivald ja vaesumishirm – nagu sukk ja saabas
2018. aastal avaldati ERR portaalis Novaator artikkel (autor Katre Tatrik, Tartu Ülikool) majandusliku vägivalla teemalisest magistritööst (Meril Kristi Haljand, TÜ õigusteaduskond) ning EL Põhiõiguste Ameti uuringust aastast 2014. Magistritöös leidis kinnitust hüpotees, et mure majandusliku toimetuleku pärast omab olulist mõju naise otsusele vägivaldsesse suhtesse jääda, sellest lahkuda ja sellesse naasta. Nagu näitas Haljandi uuring, mille käigus küsitleti naiste tugikeskuste teenuste kasutajaid, leidis 26-st vastanust 17 (so 65,4%), et mure majandusliku toimetuleku pärast on nende nimetatud otsustusi mõjutanud kas suurel või väikesel määral.
"See viitab sellele, et vastanud võisid enda partnerist olla majanduslikult sõltuvad ning näitab, kuivõrd oluline on tagada naistele piisavad vahendid vägivaldse suhtega lõpparve tegemiseks," sõnas uuringu autor. "Vägivaldsesse suhtesse jäämine seab naised edasise vägivalla ohtu ja seda kõikide vägivalla liikide osas."
Majanduslik vägivald pole seega mingi eraldi, omaette “silotornis” elutsev nähtus. Pigem on majanduslik, vaimne ja füüsiline vägivald üksteist toetavad osad ühest kolmnurgast, mille keskmes on võimuiha.
Jõuetutele võimestaja, võimujanustele jõuetustaja
Kuna seesama võimuiha, soov tagada endale kontroll kõigi ja kõige üle just vägivallatsevat poolt iseloomustabki, siis tulevad mängu erinevad taktikad, mis “muudavad partneri vägivallatsejast majanduslikult sõltuvaks, suurendades seeläbi edasist väärkohtlemise riski ning muutes suhtest väljumise keeruliseks”. Kindlasti ka kodanikupalga kehtides, kuid siis on partnerit rahakotiahelatesse klammerdada keeruline, kui mitte võimatu. Esiteks saab igaüks kodanikupalka kellegi teise tahtest sõltumata. Teiseks on enesestmõistetav, et kodanikupalga kehtestamisel on mõeldud ka sellele, kuidas saaks perevägivalla ohver taastada kiiresti kontrolli oma ressursside üle, kui ta on sunnitud kodunt lahkuma ilma ühegi dokumendi ja pangakaardita.
Järelikult võib arvata, et paljas mõtegi kodanikupalgast on vägivaldsele “perekonnapeale” (ja üldse mistahes võimusõltlasele) paras õudusunenägu. Vaevalt suudab seda ilusamaks muuta ka võimalus, et selle rakendamise korral saadetakse alimentide maksmise tava jäädavalt “kõigi halbade tavade maale”. Sellise stsenaariumi võimaikkusest kirjutasin kunagi artiklis “Elatise asemel kodanikupalk” (ÕL 14. märts 2018). Kas pole elatise maksmine sisuliselt mugav hoob majandusliku vägivalla jätkamiseks? “Jätan maksmata ja pere on omadega käpuli. Nad ei saa ilma minuta hakkama! Selleks, et raha kätte saada, peavad nad tõsist vaeva nägema ning kogema bürokraatlikke alandusi.” Mõtlemiskoht, kuigi vist ebamugav.
Õigus öelda “ei”, minna ja unustada
Inimestel on aga õigus oma valu unustada ja oma eluga edasi minna – see mõneti küll kontekstist välja rebitud lausekatke ühest sõnaväe-kampaania FB postituse kommentaarist ütleb kõik. Vägivallatsejast pääsenu peab saama seda õigust kasutada ilma tagajärgedeta oma materiaalsele toimetulekule, sealhulgas nii, et ka pangakonto ei “värskenda mälu”.
Kodanikupalgaga pole mõistagi ka seda muret, et kui “vägilane” trellide taha toimetatakse, jääb pere toitjast ilma. Ent vangistus vangistuseks - eks ole omamoodi karistus ka teadmine, et sinust on saanud oma endise perekonna jaoks mõjuvaba tühi koht, kellelt pole kellelgi mitte midagi vaja.
“Sõnaväega perevägivalla vastu” on ilus kampaania ning ilmselt kantud mitte niivõrd soovist kedagi karistada, kuivõrd soovist ohvreid kaitsta ja vägivalda ennetada. Leidke nüüd üks hea põhjus, miks me ei peaks “sõnaväelased” nägema kodanikupalgas nende heade eesmärkide toetajat, kui see kaotab ühe olulise põhjuse, mis perevägivalla ohvreid halbades suhetes kinni hoiab ning võib-olla koguni hoiab ära mõnegi “halva abielu”?
Mõned tingimusteta põhisissetuleku eestkõnelejad läänes iseloomustasid ühel hetkel seda lahendust sõnadega “õigus öelda “ei””. Tõesti. Öelda “ei” sellistele õlekõrtele, nagu prostituudi amet, kiirlaen, “tankisti” roll… Ning kui mõelda näiteks sellele, et üks olulisi abortide tegemise põhjusi on materiaalne kindlustamatus või ebakindlus, siis … Raske on võtta tõsiselt abortide vastu võitlejat, kes sõdib samal ajal kodanikupalga vastu, kuigi see kõrvaldab ühe abortide olulise põhjuse.
Sellel, kes tõsiselt soovib perevägivalda ohjeldada, on igati põhjust toetada kodanikupalga kasutuselevõttu ning aidata Euroopa kodanikualgatusel levida. Kui see saab miljon allkirja, sealhulgas vähemalt seitsmest riigist kvoodi jagu, siis on Euroopa Komisjon kohustatud ettepanekuga töötama.
Harjumuse jõul liigub aastavahetuse paiku mõte ikka ühele kindlale rajale. Et läks siis hästi või? Kui endast mõtlen, läheb ühese vastuse konstrueerimine keeruliseks. Hoopis lihtsam on öelda, miks näiteks presidendil vedas, iseäranis just aasta lõpupoole.
Kersti Kaljulaiu mõttemäng Tuvalu ja Hiiumaa teemal intrigeeris ja inspireeris. Tõsi, esialgu vaid neid, kes on niigi praeguse presidendi vastu või olid alles hiljaaegu tema suhtes pigem sallivad. Kuid vaevalt jõudsid irvhambad lendu lasta “Hiiuvalu” laadseid kalambuure, kui see kõik mattus uue ja õige paksu kultuurkihi alla. “Päästva koolikella” nupule vajutas ei keegi muu kui siseminister Mart Helme oma Soome-suunaliste mõtteavaldustega. President sai ajendi enda positsioneerimiseks valitsuse suhtes ning isegi ekremeelseks peetud portaal Objektiiv viibutas juhtkirjas näppu.
Kirgede torm ning arutelud teemal “kassapidajast peaministriks” pühkisid keeltelt ja meeltest isegi listeeria, kuid see oli kõik “äkiline nagu Rakvere kohus”. Lõpp tuli sama kiiresti nagu alguski. Teadagi, apteegid tegid ära.
Muide, tüli apteegireformi ümber ja ka listeeriahüsteeria meenutasid rohkem pärisprobleeme kui asendustegevust. Paraku just seetõttu olid nad tänavused suured erandid.
Tuleb tunnistada, et ka minul kui kodanikupalga eestkõnelejal tekkis korduvalt tunne, nagu tegeleksin millegi teisejärgulisega. Mõelda vaid – Toompea tülitseb Euroopa Liidu lipu pärast, ämmaemandad solvuvad, ministeeriumi seinal on valed näod… Mõistagi on elu ja surma küsimus, kas Tanel ja Maris käivad, kas superstaar Greta on normaalne ning kas EKRE jääb valitsusse. Ja siis tulevad mingid vastikud kodanikuaktivistid, tülitavad korralikke inimesi ja häirivad poliitikute ja ajakirjanike mugavustsooni mingite ülehomsete, süvenemist nõudvate teemadega. Mis kodanikupalga teostatavuse ja mõju uuring – me teame ilma uurimatagi kõike (igaks juhuks siiski vaatame, mis kokkuvõtte soomlased oma eksperimendist teevad). Automatiseerimine sööb töökohti? Kui probleem käes, eks siis hakkame lahendama. Ikka üks probleem korraga.
Hiljaaegu lugesin Postimehest artiklit, mille kohaselt peaksin häbenema, kui mõtlen eesti lastest kui tuleviku tööjõust. Vabandust, aga ei oska. Küll võin vastu küsida, et miks me siis oma täiskasvanud rahvuskaaslastesse suhtume kui tööjõusse? Miks kohustada neid olema tööjõud? Slava trudu, sest Arbeit macht frei? Kuid kas neil eesti keele ja kultuuri kandjatena ja lihtsalt meie inimestena polegi õigust väärikale eksistentsile ka läbikukkunult?
Tööjõule mõtlemisest pole siiski pääsu. Kui seda eestlaste hulgast võtta ei ole, siis… teadagi. Déjà vu. See kõik on juba olnud, mis siis, et okupantide käsumajanduse tingimustes, kus tööstust vägisi paisutati ja Tallinnas korterivõtmeid Balti jaama perroonil jagati. Meeldis või?
Hiljaaegu lugesime, et Jõhvi rauamaardla võib olla arvatust suuremgi. Ma ei tea, kui suur saaks olla loomulikust iibest tulenev demograafiline pööre ühe põlvkonna jooksul. Kuid umbes nii kaua võib kuluda aega, kuni rauamaaki tõesti hakatakse kaevandama. Nõukogude Eesti täideti sama ajavahemiku jooksul 300 tuhande sissesõitnuga.
Kui minu kadunud onu kirjeldas mõnd seika, kus oli tegemist tigeda ja ropu venekeelse sõimuga, siis lisas ta tavaliselt: “Kaevandustes ka sellist ei kuule!” Küllap onu teadis, millest rääkis. Kaevandused olid aastakümneid tema teadlasekarjääri lahutamatu osa.
Milliseid vägisõnu kuuleme veerand sajandi pärast Jõhvi šahtides kaikumas? Eks see sõltu paljuski lähituleviku otsustest sotsiaalpoliitika ja maksude vallas – mil määral nad teenivad Eesti riigi põhiseaduslikke eesmärke. Praegu ma siiski veel julgen unistada, et see, mida uues kaevanduses kuuleme, pole näiteks “bl**d”, “h*i”, “k*rva”, “f*ck” või “نكح” (kui, siis üksikjuhtudel), vaid ikka kodune ja tuttav, südamest tulev “T*ra, ma ei või”, “vi**”, “mu**”, “p**se”… Kurat (ma ütlen, r*sk) niikuinii!
Miiting pretensioonika pealkirjaga “SUUR meeleavaldus vaba ühiskonna kaitseks” jääb kahjuks rangelt sundvaktsineerimise teema raamidesse ja korraldajad mingeid kõrvalekaldeid ei luba. Vähemalt võib niimoodi aru saada senistest eelteadetest. Loodan, et ma siiski eksin, sest vastasel juhul tuleb tõdeda, et isegi kui sisu on pealkirjaga kooskõlas, jääb ta ebaproportsionaalselt lahjaks ja kitsaks.
Kui praegu miski üldse sisuliselt taotleb vaba ühiskonda, siis on selleks hoopis Euroopa kodanikualgatus “Tingimusteta põhisissetulekud kogu ELis”. Allkirju ( https://sign.eci-ubi.eu ) kogutakse vähemalt 16-aastastelt Euroopa Liidu liikmesmaade kodanikelt kuni järgmise aasta jaanideni, kui just Euroopa Komisjon koroona tõttu tähtaega veelgi ei pikenda.
Vaba ühiskonna tunnuseks on vabad kodanikud, sõltumata sellest, kui vabatahtlik või kohustuslik on kaitsesüstimine või kui piiramatu või piiratud on inimeste ja viiruste kulgemine riikide, linnade, kinode või kõrtside vahel. Vaba kodanik saab teha oma elus valikuid ilma et ta riskiks seeläbi kogu sissetuleku kaotada. Ta saab ilma vaesumishirmuta otsustada, kas väljendada või mitte oma meelsust mistahes ühiskondlikel teemadel, olgu selleks siis suhtumine koroona levikut piiravatesse meetmetesse või mõnda erakonda. “Suukorv või vaesus” ei ole vaba ühiskonna tunnus. Muide, väljendusvabaduse problemaatika peaks olema väga tuttav ka 23. oktoobri miitingut korraldavale SATPK rahvale.
Just tingimusteta põhisissetulek ehk rahvakeeli kodanikupalk loob olukorra, kus enda põhimõtetele kindlaksjäämist pole võimalik karistada vaesuse ja sotsiaalse surmaga. See tähendab hirmu kadumist töökoha kaotamise ees. . Ühiskondlikult aktiivse inimese tegevus võib ju tööandjale närvidele käia, aga see töötaja võib ülemusele rahulikult otsa vaadata ja öelda, parafraseerides Jüri Toomepuu üht jäägrikriisi-aegset lauset: “Eks sa vallanda, kui tahad – mina tegutsen edasi!”. Kui kaotabki töökoha, siis mitte kogu sissetuleku, sest kodanikupalk (hetkel räägime suurusjärgust 400 eurot kuus sõltumata vanusest) on sõltumata töötasust kogu aeg olemas ja selle saamiseks ei pea keegi püüdma kellelegi meeldida. Nii võib kodanik jätkata rahulikult oma ühiskondlikku tegevust ilma et ta oleks sunnitud selle asemel otsima õlekõrt enda päästmiseks ning olema tänulik sellele, kes õlekõrre ulatab. Vaba aega tuleb pealegi juurde, kui just kohe uut töökohta ei saa.
Päästevest on seljas ja kõik. Ujumisliigutused ja pardale tagasi ronimine on enda teha, pinnal püsimise mure aga langeb ära. Ühiskond muutub vaid tervemaks ja puhtamaks ilma sunduseta rippuda pelgalt majandusliku ellujäämise nimel kellegi nisa küljes, olgu see keegi siis tööandja, pereliige või halvimal juhul (kiir)laenupakkuja.
Vaktsineerimise vabatahtlikkus kõlab kahtlemata pealtnäha kaunilt. Aga see pole vabale ühiskonnale sugugi rohkem omane tunnus kui näiteks abieluvõrdsus. Seevastu siis, kui üksikisikul puudub vaesumisrisk, võib ühiskonda vabaks nimetada isegi “lukku panduna”. Üldise karantiini tingimustes tähendab kodanikupalk seda, et tänu inimeste elementaarse ostuvõime säilimisele on tagatud hädavajalike toodete ja teenuste pakkujate stabiilne töö, ühelgi tööandjal aga ei ole põhjust teha kulutusi koju paremaid aegu ootama saadetud töötajale, kuna nende toimetulek on tagatud. Eks see kehti ka neile töökohtadele, kus vaktsineerimine on kohustuslik ja sellest keeldujaid ei saa tööl hoida. Praegu lõpetatakse nendega töösuhe, kodanikupalga kehtides aga võib piirduda palgata sundpuhkuse või töösuhte peatamisega, tagades inimesele võimaluse pärast olude normaliseerumist tööle naasta. Arvan, et seda tunnistavad siis kõik osapooled paratamatu lahendusena, mitte aga karistusena “sõnakuulmatuse” eest.
Ma ei näe kodanikupalgale vaba ühiskonna kujundajana mõistlikku alternatiivi. Kui, siis võiks selleks olla negatiivne tulumaks, ehkki see on sama asja üks rakendamisvorme. Igal juhul on kodanikupalk loomulik osa maksudebatist. Aga see on juba teine teema.
Mina saan hakkama! Ma ei karda ühtki tööd ja võtan heameelega vastu erinevaid väljakutseid! Nii kiitles hiljaaegu enesekindlalt üks daam, kes õpetas meedia vahendusel seksuaalse ahistamise ohvreid elama.
Võib oletada, et samasugune hakkaja oli kakskümmend aastat tagasi ka 17-aastane Virginia Roberts. Isa abil leitud töö viis ta omakorda kokku inimestega, kel perekonnanimedeks Maxwell ja Epstein ning ta võttis nende pakutud uue väljakutse õhinal vastu. Mida see endast kujutas, sellest on meedias üksjagu kirjutatud.
Kujutagem nüüd ette, et juba tollal, aastal 2000 oleks USA-s kehtinud kodanikupalk. Kas oleks see tütarlaps siis üldse vajanud sedagi töökohta, mille isa aitas tal hankida? Oleks selle asemel ehk pühendunud hoopis õppimisele ning seetõttu paljustki ilma jäänud. Näiteks kohtumistest prints Andrew’ga.
Kas ka printsi elulugu oleks millegi võrra vaesem, ei oska öelda. Küll pole keeruline aimata, mis ühendab seda seksiorjuse lugu, Aivar Mäele süüks pandud ahistamisepisoode, juhtumit, kus lasteaiaõpetaja Kadri Tennosaar oleks sõnavbaduse kasutamise tõttu äärepealt töötuks jäänud, Varro Vooglaiu võitlust valitsusväliste organisatsioonide riikliku rahastamise vastu ning raadiomees Alari Kivisaare vastast petitsiooni ja muid katseid juurutada Eestiski ameerikalikku “tühistamiskultuuri”. Rääkimata juba koroonapandeemiast oma pealesunnitud karantiiniga.
Need on elavad näited kodanikupalga vajalikkusest ning oleksid seda isegi täiel määral väljamõeldisena. See on kaugeltki mitte lõplik loetelu asjadest, mille vastu vajab ühiskond ja iga selle üksikliige vastupanuvõimet. See poleks võimalik ilma tingimusteta baaselatiseta, mis lubab inimesel oma eluga tagasihoidlikult, ent väärikalt ja kellestki teisest sõltumata toime tulla.
Ma ei mäletagi aastat, mil elu ise poleks meile kandikul selliseid näiteid ette tassinud. Tänavune on muidugi erijuhtum, sest koroonakriisi kõrval kahvatub kõik muu. Petitsioone ja muid pöördumisi, mis kutsuvad kriisile vastama kodanikupalgaga, ei jõua ükski hing kokku lugeda. Maailmas on õnneks ka riike, kus on aru saadud, et tagatud baaselatis on ilmselt parim, kui mitte ainumõeldav lahendus, mis aitab ühiskonnal selliseid kriise inimlikult üle elada, leevendades nende majanduslikku mõju üksikisikutele. Euroopas aitab ehk ülejäänutel selle mõistmiseni jõuda uus ametlik Euroopa kodanikualgatus, mille allkirjakampaania algab 25. septembril ning kestab aasta aega.
Koroonakriisil ma pikemalt ei peatuks, vaid heidaks pilgu kandiku ülejäänud sisule. Esile tuleb kodanikupalga rolli päästevestina, mis hoiab ära inimese hirmu vaesusesse uppumise ees, tagades sel moel talle suveräänsuse, reaalse valikuvabaduse ja sõnavabaduse, vabaduse säilitada eneseväärikus ning öelda “ei”, kaitstuse sotsiaalse surma eest. Ning hoiab koos kodanikega pinnal ka nende organisatsioone.
Tühistamiskultuur. Kahtlane, kas kodanikupalgaga üldse saabki midagi taolist tekkida. Pigem sureb see uusmakartism oma tänasel kodumaal USAs ise välja, kui kriisiaja leevenduseks mõeldud 1200 dollarilistest ülekannetest igale kodanikule peaks saama reegel. Mis puutub kurikuulsasse petitsiooni Alari Kivisaare lahtikangutamiseks raadiost Sky Plus, siis kodanikupalga kehtides saavutaksid taolised kangutajad oma eesmärgi äärmisel juhul vaid osaliselt. Kui sedagi. Inimene võidakse mõne huvirühma survel ju vallandada, kuid tema täieliku “tühistamise” katsed jooksutab kodanikupalk lihtsalt liiva. Tee või tina, kasvata tiritamme või põleta autosid – ei lähe teine silla alla nälga surema! Selle asemel saab ta lõputult aega endale uue väljundi otsimiseks. Tema sotsiaalne surm on välistatud (mis on ka kodanikupalga üks eesmärke). Nii võib ta õigusega öelda: “Mu suul ei ole sulgejat!” ning kui võimalik uus tööandja ütleb: “Võtan su tööle, aga …”, siis kergitada kaabut ning sulgeda väärikalt väljastpoolt uks.
Tööandja suukorvistajana. Õnneks ei sulgunud uks lasteaednik Kadri Tennosaare ees. Uskudes siiralt, et Eestis on sõnavabadus, julges ta avalikult esitada peaministrile küsimusi haridus- ja noorteameti peadirektori Ulla Ilissoni hiigelpalga asjus, misjärel lasteaia direktor ei tahtnud teda esialgu varem lubatud tööle võtta, kuna selline tegevus ei vastavat kutsestandardile. Hiljem siiski võttis. Millest tuli tema esialgne reaktsioon, võime vaid oletada. Nagu sedagi, mis oleks olnud meedia vaikimise korral.
Võib-olla juhtis direktorit hirm – äkki tõlgendatakse selle inimese töölevõtmist demonstratiivse ebalojaalsusena ja ta ise sunnitakse lahkuma ning vähemalt mõneks ajaks töövõtjana paaria staatusesse? Linnas on ju võimul erakond, kuhu kuulub ka peaminister ning kõrgepalgalise ametijuhi tööle võtnud haridusminister. Kui nii, siis kas see direktor oleks samasugust hirmu tundnud ja samamoodi käitunud ka kodanikupalga kehtides? Pigem vist mitte – vaesusesse uppumist ärahoidva päästevestina tugevdanuks kodanikupalk igal juhul tema selgroogu. Kadri Tennosaare omast rääkimata. Antud juhul aga võis direktori peamine julgustaja olla peaminister Jüri Ratas oma selge sõnumiga: küsimuste esitamise tõttu inimest tööst ilma jätta ei ole OK.
Ahistamine ja töökiusamine. Siinkohal polegi tähtis, kas Aivar Mäe on tegelikult ka mõnes sellises episoodis süüdi või on skandaal fabritseeritud ja põhjus kusagil mujal. Nii või teisiti on teema üleskerkimine taas üks hea ajend mõtlemaks kodanikupalgast kui inimese võimestajast, mille toimel tööandja ja töövõtja lakkavad olemast tugevam ja nõrgem pool tööturul. Õpetussõnad stiilis “pole midagi lihtsamat kui enda eest seismine ja midagi arusaamatumat kui enda töökohast kinni hoidmine” ei tundugi siis enam nii elukauged kui praegu. Küllap leiab see hoiak siis arvestataval hulgal järgijaid. Mis omakorda peaks distsiplineerima tööandjaid.
"Sest mis saanuks hullu juhtuda kui oleks vastu hakanud? Töökoha kaotus on kahtlemata suur tragöödia /---/. Aga eneseväärikus, kas sellele saab panna külge hinnasildi!?" küsis Ylle Tampere Delfi Naistekas ja kuulutas: homme algab maailm uuesti! Nonoh…. Isegi kui Jumal meid kõiki ühtmoodi armastab, peitub saatan detailides. Kellele millal saabub see homme, mil maailm uuesti algab? Aasta, paari, viie pärast või hiljem? Ja kaua see praegune Töötukassast saadav toetus õigupoolest kestabki?
Lihtne on kujutleda, et meil valitsevad endiselt “sotsialismi viljastavad tingimused”, kus mõttetuid töökohti oli jalaga segada, õigus tööle tagatud ja selle õiguse mittekasutamine karistatav, ning öelda: “Kui kaotad töö, mine võta uus! Näiteks see seal vasakul, kolmandal riiulil…”. Ajad on paraku ammu teised, inimene aga on iseenda ja oma perekonna suhtes vastutustundlik, kusjuures praegustes oludes just pahatihti oma eneseväärikuse hinnaga. Kodanikupalgaga on asjad mõistagi teisiti. Kuna see võimaldab otsida maailma uut algust kasvõi hauani, andes “õiguse läbi kukkuda”, eks siis väljendub ka vastutustundlikkus enese ja pereliikmete suhtes teistmoodi kui seni.
Seksiäri. Vaadates veel kord tagasi Virginia Robertsi juhtumile – kas pole sümptomaatiline, et ta suutis sellest väljuda alles siis, kui oli leidnud oma tulevase mehe, kes siis ilmselt pakkus ka majanduslikku tuge? Kodanikupalk aga andnuks talle piisavalt majanduslikku iseseisvust, et lahkuda otsemaid, kui tööelu ebameeldiva pöörde võttis. Püsivalt tagatud baaselatis loob olukorra, kus inimene pole sunnitud ellujäämise nimel haarama esimese ettejuhtuva õlekõrre järele. Tal on reaalne valikuvabadus. Seetõttu olen endiselt arvamusel, et esimene hõbekuul lendab kodanikupalga eestkõnelejate suunas just intiimteenuste vahendajate ridadest.
Kodanikuühenduste tegevustoetuseta jätmine. Ehkki mitmel põhjusel tekib küsimus, kas Varro Vooglaid pole juhtumisi libedal teel, kui seisab selle eest, et riik või omavalitsused lõpetaksid valitsusväliste organisatsioonide tegevuse rahalise toetamise, võib kodanikupalga idee tema võitlust pigem õigustada ja toetada. Tõesti – vabatahtlikkuse alusel tegutsevat organisatsiooni hoiavad elus ikkagi inimesed, kes on mingi eesmärgi nimel ühinenud. Nii võib õigusega küsida, et kui kõigile liikmetele on kodanikupalga näol tagatud elatis, mis võimaldab inimesel väärikalt toime tulla ning olla sotsiaalselt aktiivne, siis miks peaks riik või omavalitsus seda organisatsiooni veel täiendavalt toetama ja mida hullu saaks sel juhul juhtuda, kui see rahastamisallikas ära langeb? Tegutsetakse ju vabatahtlikkuse alusel, mida kodanikupalk pealegi soosib, võimaldades inimesel kasvõi täielikult vabatahtlikule tööle pühenduda ilma sissetulekut kaotamata. Mis tähendab, et mõnel juhul võib vajadus palgaliste töötajate järele sootuks kaduda. Igal juhul eeldame, et kui liikmed on oma organisatsiooni tegevusest huvitatud, siis on nad ka valmis vajadusel maksma protsendi või paar oma sissetulekust liikmemaksuks, kodanikupalk aga tagab omakorda selle laekumise stabiilsuse.
Kui panete tähele, siis on siin teatav analoogia kodanikupalga eeldatava rolliga karantiiniajal – seda makstes toetab riik majandust üksikisikute kaudu, kuna inimesed hoiavad oma tarbimisega töös seda osa ettevõtlusest, mis pakub igapäevaeluks hädavajalikke tooteid ja teenuseid, ülejäänutel aga ei kaasne pealesunnitud pausiga mingeid tööjõukulusid, sest kõigi töötajate elementaarne toimetulek on tagatud.
Tõsi, siin on üks suur “aga”, mille tõttu tasub kodanikuühenduste rahastamise lõpetamise ideesse suhtuda ettevaatlikult. Nimelt pole meie valitsusvälised organisatsioonid üksnes maailmaparandajate, suunamudijate ja kõikvõimalike õiguste kaitsjate rühmitused, vaid ka märkimisväärne osa meie rahvuskultuuri vundamendist. Õnneks annab hiljutine uudis laulu- ja tantsupeoseaduse ettevalmistamise kohta lootust, et isegi kui tulevikus loobutakse valitsusväliste organisatsioonide rahastamisest riigi või KOV eelarvest, siis ei avalda see mingit mõju laulupeoliikumisele, millele saab osaks hoopis stabiilne ja parem rahastamine. Ka kodanikupalk peaks omalt poolt soosima laulurahva kaasalöömist laulupeoprotsessis, aga see on juba omaette teema.
Möödunud sügisel võis mõnelgi meist kusagil ajusopi tagatoas elada ähmane kujutlus sellest, kuidas ühel hetkel võib elu ise karmil käel sundida riike tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga süsteemile üle minema, kuna ühiskond satub ootamatult olukorda, millel muud majanduslikku lahendust ei näigi olevat. Aga et sellelaadne olukord tekib juba vähem kui pool aastat hiljem kogu maailmas ning just sellisel kujul, koroonaviiruse pandeemiana? Nii kaugele ei küündinud ka Eesti kodanikupalga aktivistide kujutlusvõime, rääkimata juba Riigikogu sotsiaalkomisjonist, kes algatusele kodanikupalga teostatavusuuringust keeldumisega vastas ja oma “sisemise veendumuse” ajel tehtud otsusele kuni menetlustähtaja lõpuni vankumatult truuks jäi.
Nähku see otsus praeguse olukorra valguses milline tahes – tähtis on see, et Toompea rahval on nüüd õige aeg ja hea ajend ümbermõtlemiseks, et mitte öelda veaparanduseks. Kuid enam avalikes sõnavõttudes uuringutest ei räägita ja “kas” küsimusi ei püstitata.
Ameerika Ühendriikides minnakse igatahes tegudele. Donald Trumpi administratsioon teatas sel nädalal oma päästeplaanist. Kui kongress selle heaks kiidab, maksab riik lähema kolme nädala jooksul igale täiskasvanule 1000 ja igale lapsele 500 dollarit ning kui kuus nädalat hiljem kriis veel kestab, siis tuleb uus väljamakse. Mujalgi maailmas kõlavad üleskutsed rakendada universaalset põhisissetulekut vähemalt ajutise hädaabinõuna, et hoida ühiskonda karantiiniajal teovõimelisena. Ühisest pöördumistest valitsuste poole mõtlevad ka Euroopa Liidu põhisissetulekuaktivistid.
Kriisiajale omaselt on sõnavõtud põhisissetuleku toetuseks Eestiski “radikaliseerunud”. Õige aeg mitte uuringuks, vaid katsetamiseks, ütleb üks juhtivaid rohelisi Aleksander Laane ja pakub ka lahenduse. Aeg kehtestada, ütleb ettevõtlusõpikute autor Jaak Roosare, pakkudes aga suuruseks mitte 300–500 eurot, vaid 1000 eurot kuus ja mitte maksude, vaid rahatrüki või Euroopa Keskpanga laenu arvelt.
Vandenõuteoreetikuid võiks praegune olukord muidugi inspireerida, Covid19 näeb välja nagu ootamatu liitlane põhisissetuleku liikumisele (eks mõnelegi veel, nagu tuli välja Tõnis Saartsi tänases Vikerraadio päevakommentaaris). Tõesti, ei tea, kas põhisissetuleku ideel on nii jõulist “eestkõnelejat” üldse olnudki. Paraku on ta siiski nuhtlus. Nii jäi minulgi 20.-21. märtsil üks plaanitud reis ära, sest olukord sundis aktivistide nõupidamise Viini asemel internetti kolima. Kõne all on ettevalmistused teiseks üle-euroopaliseks allkirjakampaaniaks, et Euroopa Komisjon hakkaks tingimusteta põhisissetulekut edendama. Kui jumal annab, viirus võimaldab ja saatan bürokraatlikes detailides liialt ei kiusa, algab kampaania Euroopa päeval, milles mõistagi ei saa enam nii kindel olla.
Üks “sihitud” päästerõngas või päästevest kõigi seljas?
Põhisissetuleku (häda)rakendamise ettepanekute eesmärk ja loogika on ilmselge. Laostumisest on vaja säästa eelkõige üksikisikuid, aga ka ettevõtlussektorit. Kui maksta toetusi ettevõtetele, siis võib see neid küll kunstlikult tegevuses hoida ka juhul, kui nende teeneid “karantiiniajal” eriti ei vajata või kui nad lihtsalt ei saa/tohi tegutseda, kuid iga üksikisikuni ei pruugi selline toetus jõuda. Üksikisikutele makstav raha aga läheb niikuinii ettevõtlusse, sealhulgas palkadeks ja maksudeks. Elutähtsaid tooteid ja teenuseid pakkuvad ettevõtted jäävad toimima ilma otsese riigipoolse abita. Kes ka ei läheks sundpuhkusele – ta kaotab üksnes palga, mitte aga kogu sissetuleku. See tähendab, et tarbijate ajutised kaotajad (näiteks publikuta jäänud etendusorganisatsioonid) võivad täiel määral puhata. Tulu ei tule, kuid kulutusi ka ei tehta; palka ei pea kellelegi maksma, kuid pole ka põhjust tunda muret oma sundpuhkusel personali toimetuleku pärast.
Edaspidiseks on meil kaks valikut. Kas paadisõit ühe-kahe päästerõngaga, mis on “sihitud” neile, kes seda õnnetuse korral tingimata vajavad? Või nii, et kõigil sõltumata ujumisoskusest on päästevestid seljas ja õnnetuse korral pole seega vaja raisata aega “tõeliste abivajajate” väljaselgitamisele?
Kui koroonaviirusel mingeid teeneid näha tahta, siis üks on kindlasti see, et maailm näeb praegu välja nagu ninapidi haisva hunniku kohale surutud kutsikas, kusjuures hunnik on olemas lihtsalt seetõttu, et vahendeid selle tekkimise ärahoidmiseks ja eemaldamiseks pole tahetud või julgetud kasutada (näha). Põhjuseks teadagi klammerdumine mõtteviisi külge, mida omamoodi paradoksaalsel moel väljendavad sotsialistlikud loosungid “Слава труду!” ja “Arbeit macht frei!”, režiimidest, kus õigust tööle kasutati sunduslikult. Kas pole praegu ülim aeg neist lahti lasta ja tunnistada, et ametliku, rutiinse töösuhte olemasolu või toimetamine ettevõtluses ei saa olla ainuvõimalik õigustus inimese väärikaks eksistentsiks? Näeme ju selgelt, et maailm pole sugugi kaitstud olukordade eest, kus inimeste töölt eemale jäämine ja firmade tegevuse seiskumine on ei rohkem ega vähem kui riiklik huvi ja julgeolekuküsimus.
Mis nimetust me ka ei kasutaks - tingimusteta põhisissetulek, baassissetulek, tagatud püsisissetulek või kodanikupalk - selle teema vältimiseks ja rakendamise ärahoidmiseks pole mõistlikku vabandust olemas. Kas rahastamisallikaks peaksid olema maksud või “helikopteriraha” (pankade asemel eraisikutele suunatud rahatrükk) – see on lihtsalt parimat valikut puudutav osa ainumõeldavast küsimusest sel teemal, milleks on “Kuidas?”.
