Select your language

PR draft
ID
12
Õhuke riik on igaühe väärikas toimingutevaba toimetulek, maksude paksus peab seda toetama

Aeg, mil ilm ärgitaks ka ilma koroonaohuta kokkuhoiule lõunamaareiside arvelt, tundub maksudebatti käimatõmbamiseks mõistagi huvitav (nagu ka mõne organisatsiooni asutamise toiminguteks). Samas võib ilma irooniata öelda, et sõltuvalt inimesest võib troopiline kuumus ka hea sahmaka vaimuenergiat süstida ja mõttetööd ergutada. Nii et pole tingimata paha.

Kui juba maksudebatt, siis ikka eesmärgikeskne. Kodanikupalga eestkõnelejana kutsun mõistagi pidama silmas võimaluste loomist selle mehhanismi kasutuselevõtuks ning andma allkirja algatusele https://sign.eci-ubi.eu tingimusteta põhisissetulekute kasutuselevõtuks liikmesriikides. Lähtudes kogemustest, millega meid “rikastas” COVID-19 ning väljavaatest, et palgatööst saab automatiseerimise tõttu privileeg, peaks eesmärgiks olema üksikisiku tagatud toimetulek - sõltumata tema edukusest ja seisundist tööturul või ärimaalimas. Teisisõnu – majanduse võimestamine üksikisku võimestamise teel. Konkreetselt Eestit silmas pidades tuleb selles ühtaegu näha tingimuste loomist loomuliku iibe kasvuks rahvastikutaasteks vajalikule tasemele.

Aga äkki oleks astmeline tulumaks ikkagi parem? Et kas pooldan seda? Vastan: jah ja ei. Mida see tähendab? Esiteks seda, et aktsepteerin põhimõtteliselt eesmärki muuta madala sissetulekuga inimeste maksukoormus nii väikeseks kui võimalik. Teisalt aga leian, et astmelise tulumaksu vastastel on vähemalt üks hea põhjus toetada kodanikupalka (ja anda algatusele allkiri), kusjuures pisut teistsugune, kuid sama hea põhjus selleks on astmelise tulumaksu pooldajatelgi.

Miks nii? Sest rahvasuus kodanikupalga nime all tuntud üldine ja tingimusteta baaselatis on arvatavasti tõhusaim viis mitte lihtsalt astmelise tulumaksu ärahoidmiseks, vaid ka olemasoleva täiel määral ühetaoliseks muutmiseks (kuusissetulekul alates 1201. eurost kuni 2100-nda  euroni on varjatud kujul 31,11% maksumarginaal, sest maksuvaba tuluosa kahaneb).

Astmelist tulumaksu – erinevaid nullist suuremaid maksumäärasid kahele või enamale tuluosale sõltuvalt tulu suurusest – ei ole kodanikupalga kehtides lihtsalt vaja. Lisaks pole siis mõtet ka "nullastmel" ehk maksuvabal tuluosal, sest juhul, kui rakendamisel domineerib terve mõistus, ei ole kodanikupalk niikuinii maksustatav tulu. Küll aga täidab ta muu hulgas samasugust rolli nagu astmeline tulumaks – kergendab väikese tulu saajate maksukoormust, tehes seda samas hoopis tõhusamalt ja lihtsamalt.

Vabastav tulumaksutagastus

Kuid mis kõige tähtsam – ja nüüd silmad siia, kõik mugavuspoliitikud, kes otsivad seda üht ja ainsat probleemi, mida kodanikupalk peaks lahendama – see võtab üksikisikult võimaluse langeda vaesusesse. Samamoodi, nagu päästevest võtab võimaluse uppuda. Lahedatavaks (raam)probleemiks on seega vaesumisvõimalus ning asjaolu, et sellega kaasneb vaesumishirm, mis on seni piiranud inimeste valikuvabadust ja ettevõtlikkust ning pahatihti sundinud keelt hammaste taga hoidma.

Lisaks kaotab kodanikupalga kasutuselevõtuga mõtte suur osa traditsioonilistest sotsiaaltoetustest, nendega seotud regulatsioonidest ja bürokraatlikest toimingutest. Eks palju muudki. Kindlasti on see minu isiklik veidrus, et pean kodanikupalga juures tähtsaimaks hoopis võimaluste loomist mõnede suurte ja heade (sealhulgas Eesti põhiseaduse preambulis sõnastatud) eesmärkide saavutamiseks, samuti mitmeid tõestatud häid kõrvalmõjusid nagu näiteks rahvatervise ja noorte haridustaseme paranemine. Kuid eks paljuski lööb siin ukse lahti just vaesumishirmu kõrvaldamine, mis seal salata. 

Kui maksudest rääkida, siis võime kodanikupalka õigustatult käsitleda tulumaksutagastusena. Kujutame selleks ette lihtsustatud näidismudelit: kodanikupalk 400 eurot kuus ja ühtne tulumaksumäär 40% alates esimesest eurost.

Mis siis, et tulumaksumäär on selles näidises praegusest kaks korda suurem – tegelik maksukoormus võib teatud juhul olla hoopis null. Nii on näidisjuhtumi korral siis, kui brutotulu, mis kodanikupalgale lisandub, on 1000 eurot kuus (tulumaks 400 miinus kodanikupalk 400 ehk saad riigilt samapalju kui riigile maksad). Kui sotsiaalmaksu olemasolu unustada, siis võiks seda nimetada “saajate ja andjate piiriks”.

Bruto 4000 eurot kuus tähendab samasuguse mudeli korral mitte 1600, vaid 1200 euro suurust tulumaksukoormust – teisisõnu 30%. Neljakümne protsendini ei kasva tegelik koormus eales, kuid progresseerub tulu suurenedes ja läheneb sellele lõputult. Väiksema brutosissetulekuga kui 1000 eurot kuus on kodanikupalga saaja tegelik tulumaksukoormus aga hoopis negatiivne.

Seega näeme, et maksumäär on eeltoodud mudeliga küll ühetaoline, mis on meelepärane maksusüsteemi lihtsuse taotlejaile (sh astmelise tulumaksu vastastele), kuid tänu kodanikupalgale muutub maksukoormus sellegipoolest vastavalt tulude muutumisele – kahaneb tulude vähenedes, kasvab tulude suurenedes – ja seda senisest märgatavamalt, mida taotlevad omakorda astmelise tulumaksu pooldajad.

Kodanikupalk - loomulik osa maksudebatist

Õhuke riik ei võrdu maksude madala osakaaluga SKT-s, olgu põhjuseks siis maksude vähene hulk või madalad protsendimäärad. Riiki võib õhukeseks nimetada niivõrd kuivõrd ta ei käitu oma kodanikega lapsehoidja kombel, kontrollides nende majanduslikku käitumist ja nõudes “abikõlblikkuse” tõestamist,  vaid usaldab neid, muutes asjaajaamise lihtsaks ning vajaduse erinevate toimingute järele minimaalseks. Maksusüsteemi eesmärk peab olema seda toetada, mis siis, et võib-olla hoopis ise “paksenedes”. Ja teistpidi – kui seda maksude paksenemist on nii või teisiti oodata, miks siis mitte juba kasutada seda ka kodanikupalga ellukutsumiseks?

Kui inimene peab 21. sajandil kellelegi tõestama oma sissetulekute vähesust, mängima aktiivset tööotsijat või haarama igast ettejuhtuvast õlekõrrest, kus töö sisuks on “õnneliku lõpuga massaž” ja seda lihtsalt selleks, et tal oleks elementaarne, väärikat elu võimaldav toimetulek (mitte ajada segamini laheda eluga) - siis selline olukord on ühiskonnareostus, millest tuleb lahti saada nii kiiresti kui võimalik.

Vaevalt et  keegi vaidleb vastu ka seisukohale, et eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmise nimel tuleb ka nende kandjatele tagada majanduslik võimekus kasvatada üles just nii palju lapsi kui nad tegelikult tahavad, sõltumata nende edukusest tööturul või ärimaailmas. Ja kui kõrvaldada vaesus kui üks põhjus, miks aborte tehakse, võib abortide osa meie elus tublisti kokku kuivada.

Mõne maksumäära suurendamine või uue maksuliigi kasutuselevõtt kõige selle nimel on teisejärguline probleemike. Kui sedagi. Mõte ebapopulaarsetest, ent vajalikest reformidest võib olla hästi unustatud, kuid ei tohiks meile olla võõras.  Rääkimata juba sellest, et uute maksude kehtestamine või olemasolevate maksumäärade liigutamine suuremaks või väiksemaks täidab ikkagi mõnd eesmärki, kuid ei saa ise kunagi olla eesmärk.

Koroonakriis ja “riigi lukku panemine” omakorda peaks ammu olema pannud meid teadvustama, et kindlaim viis ühiskonna stabiilsuse tagamiseks on majanduse toetamine üksikisikute kaudu, nende toimetulekut tagades. Kui igaühe elementaarne toimetulek on tagatud, kas on siis keegi õigustatud tööandjalt nõudma, et ta maksaks töötajale raha kodus istumise eest? Seega kaob vajadus palgatoetuste järele. Samal ajal aga on tagatud stabiilne sissetulek igapäevaselt vajalikele sektoritele, sest nende tarbijatel säilib elementaarne ostuvõime. Mõelgem ka väikestele ühemehe- ja perefirmadele – kuna kodanikupalk on niikuinii kõigile, võivad needki kriisi ajal jääda probleemitult paremaid aegu ootama, sest nende sissetulek ei ole enam täielikus sõltuvuses klientidest, kes ajutiselt ära kaovad. Nii suudavad kõik asjaosalised karme karantiiniaegu rahulikult läbida ja neist ühes tükis välja tulla.

Kodanikupalga küsimus peaks kuuluma maksudebati juurde, kuna see mõjutab otseselt inimese maksukoormust. Sestap oleks patt püüda neid kaht asja eraldi vaadelda.

Võime näiteks võtta eelduseks, et kodanikupalga vähim mõistlik suurus Eestis kõigile vanuserühmadele on võrdne keskmiste standardkulutustega ühele lapsele (2020. aasta seisuga 362 eurot kuus*), et sotsiaaltoetustest asendatakse kodanikupalgaga vanaduspensioni baasosa, toimetulekutoetused ja peretoetused, samuti mitmesugused stipendiumid, kuid alles jäävad mõned vajaduspõhised toetused - näiteks neile, kellele terviseprobleemid tekitavad tavapärasest suuremaid igapäevakulutusi. Ning kuna tõenäoliselt katab eelnimetatu kodanikupalga vaid osaliselt, tuleb ilmselt suurendada maksude osatähtsust meie elus.

  • Kas Eestis piisaks selle katteks tulumaksumäärast 32% või peaks see olema hoopis 40% või 45%? Või oleks mõttekam hoopis lisada omaette nn solidaarsusmaks? Või kasutada muid, mitte otseselt üksikisikuga seotud makse?
  • Kas kodanikupalk peaks täielikult toetuma maksusüsteemile või peaks Euroopa Keskpanka jätkuvalt mõjutama selles suunas, et vähemalt koroonakriisi laadsetes oludes hoitaks inimesi ja nende kaudu majandust pinnal “helikopterirahaga”?
  • Kas hoolduskindlustust ja vastavat maksu on kodanikupalgaga üldse vaja?
  • Mis peaks kodanikupalga olemasolul veel õigustama niigi kõrgepalgaliste tippjuhtide ja parlamendiliikmete ülekuldamist lahkumishüvitistega?
  • Kas on mõtet lasta alimentidel ja nendega seotud vaidlustel mürgitada kummagi lahutanud abielupoole elu, sealhulgas säilitades vägisi “rahakotisidet” nende vahel, kelle lahutuse põhjustas perevägivald, ehkki iga lapse standardkulutused on kodanikupalgaga kaetud?
  • Kas peaksime mõtlema ka sotsiaalmaksu lae kasutuselevõtust üheaegselt kodanikupalgaga, kuna tulumaksumäär tõenäoliselt suureneb?
  • Ja lisaks - kuna maailmas seni toimunud eksperimendid on näidanud tingimusteta tagatud toimetuleku kui stressi vähendaja soodsat mõju rahvatervisele (mis vähendab ravikulutusi), siis kas poleks mõttekas tagada ravikindlustus tingimusteta kõigile püsielanikele, solidaarsest tervisekindlustusmaksest (mis on osa sotsiaalmaksust) aga teha ühtaegu pensionisammas?

Umbes selline võiks see küsimustering välja näha. Maksudebatist, mille keskmes kodanikupalk, on meil aga õigupoolest käepärast vähemalt üks näide mujalt Euroopast.

Prantslaste idee: kodanikupalk kui maksukrediit

Siinkohal kasutangi juhust ja soovitan maksureformist huvitujatel pöörata tähelepanu Prantsusmaa avalikule debatile “kodanikubaasi” (Socle Citoyen) üle, mille Rahvusassamblee algatas mullu novembris. Mitte et me peaksime seda tingimata püüdma üksühele kopeerida – tuleb ju arvestada riikide erinevusi, sealhulgas asjaolu, et kui Prantsusmaal moodustavad maksutulud SKT-st peaaegu poole (47,4%), siis meil kõigest kolmandiku. Kuid mõtteainet või inspiratsioonigi siit ehk saab – kasvõi õrnagi ettekujutuse, milline võiks Eesti mudel numbrites välja näha. Aidaku meid ka teadmine, et see maksutulude osakaalu erinevus ei pruugi nii suureks jääda.

Kodanikubaasiks kutsutud universaalse sissetuleku mehhanism kujutab endast idee poolest komplekslahendust, mis näeb ette ka tulumaksu muutmist universaalseks ning sotsiaalse kaitse süsteemi lihtsustamist. Teisisõnu – riigi lihvimist õhemaks. 

Pärast sotsiaalkindlustusmaksude mahaarvamist alles jääva tulu erinevatele osadele kehtivad Prantsusmaal praegu tulumaksumäärad 0%, 11%, 30%, 41% ja 45% (kaks viimast puudutavat vaid umbes 1% elanikest). Kodanikubaasi idee eestkõnelejad eesotsas ökonomist Marc de Basquiat’ ja parlamendiliikme Valérie Petit’ga ei ole küll ühtki numbrit kivisse raiunud, kuid näiteks diskussiooni algatamise ettepanekus kinnitab selle esitanud parlamendiliikmete rühm, et kui need maksuastmed asendada ühtlase 32% suuruse tulumaksumääraga, siis see võimaldab kodanikubaasi alussummaga 564 eurot kuus (Prantsusmaa hinnataseme juures umbes sama mis Eestis 423 eurot). Sama suur on praegu töötutele või alahõivatutele suunatud nn aktiivse solidaarsuse tasu (Revenu de Solidarité Active, RSA) - tingimuslikult tagatud sissetulekumiinimum, mille taotleja peab üldjuhul olema 25-aastane või vanem.

Kodanikubaasi süsteem vahetaks RSA välja, kaotaks sellega seotud bürokraatia ning puudutaks tingimusteta kõiki täiskasvanuid. Lastega täiskasvanutele on kodanikubaas mõistagi suurem, kuid siinkohal ma neil üksikasjadel ei peatuks. Täiskasvanuks saades aga ei sõltu noor inimene enam oma vanemate rahakotist, kui kodanikubaasi idee käiku läheb. Noor iseseisvub hõlpsamini.

Paar aastat on Prantsusmaal olnud kasutusel uudne riiklik  IT-lahendus – pangakontodega seotud automaatne ümberjagamissüsteem (mõneti ehk võrreldav meie ettevõtluskontoga). Osa aktiviste näevad selles lahenduses ka kodanikupalga kasutuselevõtu lihtsustajat ning see oli üheks tähtsamaks ajendiks kodanikubaasi mehhanismi väljapakkumisele. Sedasama rakendust lootis ka autonoomse Korsika parlament kasutada kodanikupalga eksperimendis saarel tervikuna**, mille poolt hääletati mullu kevadel, kuid senistel andmetel pole Prantsusmaa rahandusministeerium selleks nõusolekut (veel) andnud.

Idee järgi saab kodanikupalgast sisuliselt maksukrediit. Rakendus teeb igakuiselt kokkuvõtte kodanikule laekunud maksustatavatest tuludest ning sõltuvalt maksukrediidiga sooritatud tehte tulemusest kas võtab riigi kasuks tulumaksu või hoopis maksab kodanikule riigi poolt juurde. Esialgsest, maksumäära põhjal ettenähtud tulumaksust lahutatakse alussumma (siin toodud näite järgi 564 eurot). Kui tulemus on positiivne, läheb see kodanikult riigile, kui aga negatiivne, maksab riik selle võrra kodanikule juurde. Maksustavate tulude puudumisel saab kodanik riigilt ülaltoodud näite järgi 564 eurot, kui aga maksustatav tulu on 3525 eurot kuus (ja tulumaksu “bruto” 1128), peetakse hoopis temalt 564 eurot riigi kasuks kinni.

Kui rääkida aktivistidest, kes on väljendanud oma suhtumist prantslaste kodanikubaasi ideesse ning “hallid varjundid” kõrvale jätta, siis jagunevad nad laias laastus dogmaatikuteks ja pragmaatikuteks (viimaste hulka loen ka ennast). Dogmaatikute arvates ei tohiks seda UBI-ks (Universal/Unconditional Basic Income) nimetadagi, kuna see ei kanna tingimusetuse, universaalsuse ja kodanike usaldamise ideoloogiat, vaid meenutab pigem negatiivset tulumaksu. Kodanikule üle kantav summa ju sõltub tema tuludest, mida “suur vend” vaata et reaalajas jälgib! Pragmaatikud aga juhivad tähelepanu asjaolule, et baassumma, mis lahutatakse vaikimisi määratud tulumaksust, on universaalne nagu maksumäärgi – kõigile ühesuurune. Kui piisavuse ja individuaalsuse üle võib vaielda, siis universaalsuse ja tingimusetuse nõue on ometi täidetud!

Pealegi - isegi kui nõustuda väitega, et erinevus negatiivse tulumaksu ja kodanikupalga vahel on mitte pelgalt tehniline, vaid ka “ideoloogiline”, on ümberjagamise tulemus ometi üks ja sama (muidugi eeldusel, et parameetrid on samad, näiteks maksuvaba “nullpunkt” 1762,50 eurot kuus ja maksumarginaal 32% või kodanikupalk 564 eurot kuus ja tulumaksumäär 32%).

Võimalik erijuhtum ehk “suletud solidaarsussüsteem”

Võlgnen selgituse sõnale “üldjuhul”, kui väidan, et astmelist tulumaksu pole kodanikupalgaga vaja. Teatud juhul võime öelda, et ta tekib paratamatult - siis, kui on tegemist mitte olemasoleva tulumaksumudeli muutmise, vaid täiendava solidaarsusmaksuga n% alates esimesest eurost, kusjuures senine tulumaksu mudel jääb samaks. Kui sellist vaadata koos praeguse tulumaksuga ja nad “üheks mõelda”, näeb tulemus välja nagu astmeline tulumaks, kus madalaim maksumäär kuni 500 euro ulatuses kuus on n%, alates 501. eurost aga (n+20)%, seejärel (konverteerides “kahaneva maksuvaba tulu” tavaliseks maksumääraks) alates 1201. eurost kuni 2100-ndani (n+20+11,11)% ja edasi jälle (n+20)%.  Kas n% väärtus võiks sel juhul olla näiteks 18%?

Omaette solidaarsusmaksuga lahendust läheb tõenäoliselt vaja siis, kui kodanikupalga saajate ring tõepoolest vaid kodanikega piirdub. Mõistagi on ka lisamaksukiht sel juhul ainult kodanikele. Tekib suletud solidaarsussüsteem. Sellest väljaspool olijatele jääb rõõm madalamatest maksudest ja traditsioonilisest, ebamugavast sotsiaalsest kaitsest, mis on neile kõigile võrdselt kättesaadav sõltumata päritolust, Eestis elatud ajast või põhjusest, miks neil Eesti kodakondsust pole. Sellisena on suletud solidaarsussüsteem EL-s aktsepteeritav. Olen muu hulgas tähele pannud, et ka tingimusteta põhisissetuleku teemat käsitledes räägivad Euroopa Komisjoni ametnikud ikkagi kodanikest.

Mis eesmärk võiks olla sellise piirangu taga ehk mida sellega loodetaks saavutada või ära hoida, ei vaja ilmselt lähemat selgitamist. Olen seda teinud ka varem, siis, kui koguti allkirju kodumaisele algatusele kodanikpalga teostatavuse uuringuks. Suletud süsteemi miinuseks võib olla küll väiksem kokkuhoid, kuna eeldatavasti tuleb “vana bürokraatia” osaliselt säilitada. Iseküsimus, kui kauaks ja mis ulatuses. KIndlasti tuleb silmas pidada, et kui meid tabab järjekordne “covid”, siis ei ole mõeldav, et ükski riigis viibija jääks saatuse hooleks. Süsteemi suletus hakkab mõttekust kaotama tõenäoliselt siis, kui suurem osa maailmast on kodanikupalga kasutusele võtnud.

Muide, olen varem naljaga pooleks piltlikult öelnud, et kodanikupalga juurutamise järel võib Töötukassa kinni panna. Tegelikult ei tohiks asi nii “karm” olla, sest Töötukassal on teenuseid, mida tõenäoliselt läheb ka kodanikupalgaga vaja. Kuid struktuuride kokkutõmbamisi ja ühendamisi (näiteks stiilis “Töötukassa ja Haigekassa kokku”) on vast ikkagi põhjust oodata.

Maksuvaba tulu kahanemisest oleks tulumaksumudeli arusaadavuse huvides küll mõistlik loobuda. Huvitav idee pole tingimata hea. Isegi viie maksumääraga Prantsusmaa mudel on praegu meie omast lihtsam.

Klassivaen, see tunamullune lumi

Pidin põrandale istuli kukkuma, kui lugesin 26. juuni “Keskpäevatunni” ülevaatest väidet, nagu oleks astmeline tulumaks klassivaenu tekitamise vahend.

Eks ta ole muidugi intellektuaalselt huvitav mõttemäng – kes keda vaenama hakkab ja kuidas seda seni pole juhtunud? Kodanikupalga puhul on asi isegi lihtsam ja loogilisem – võime ju kujutleda bordellipidajate ja kiirlaenupakkujate ülestõusu, kuid siin pole midagi pistmist sissetulekuklasside, vaid kuivale jäävate valdkondadega.

Kui miski siin ilmas üldse on klassivaenu õhutanud, siis apostel Pauluse kurikuulsaks saanud uitmõte töötamisest ja söömisest. Kui jätame ta sinna, kus on tema koht – Pauluse teine kiri tessaloniklastele, Lenini teosed (al. 1917)***, Nõukogude põhiseadused (1918, 1936, kaudselt ka 1977), kommunismiehitaja moraalikoodeks (1961) ning Steve Kekana hiti “Raising my family” naljakaver Kuldselt Triolt (1987), siis võime hoopis öelda, et oleme kahe eelmise sajandi museaalidest nagu klassivaen ja sotsialism lõplikult lahti öelnud.

Kodanikupalga kasutuselevõtt oleks sellele omakorda veenev kinnitus.

------------

  • * - kahekordne elatisraha arvutamise baasmäär  elatise kindlaksmääramise korra muutmise eelnõu järgi, mis hetkel on juriidilistesse vaidlustesse takerdunud
  • ** – Korsika mudel: alussumma 500 eurot kuus, tulumaksumäär 35%
  • *** – Lenin tituleeris selle sotsialistlikuks printsiibiks (esmakordselt artiklis “Riik ja revolutsioon”, ühes hilisemas lausa käsuks)


kodanikupalk.ee
Suggestions and comments
Sarnase sisu ja eesmärgiga andmekogud on vähemalt üle Euroopa Liidu koosvõimelised.
Sarnase sisu ja eesmärgiga andmekogud on koosvõimelised vähemalt Euroopa Liidu piirides.
Pole nõus üldse sellise palgaga!