Kodanikupalk - tingimusteta baaselatis ehk põhisissetulek

Tingimusteta baaselatis ehk põhisissetulek (rahvasuus kodanikupalk) on regulaarne riigi poolt üksikisikule ilma eeltingimusteta makstav elatis, mis katab tema sundkulutused ning mida makstakse igaühele sõltumata sellest, kas tegemist on palgasaaja, töötu, ettevõtja, lapse või pensionäriga.

Kodanikupalga kui baaselatise peamine eesmärk on hoida ära üksikisiku vaesumine ja teha seeläbi lõpp ka vaesumishirmule. Sel moel tagatakse igaühele võimalus elada väärikalt ning vabadus langetada elulisi otsuseid. Keegi ei pea sööma kellegi peost - igaüks peab olema vaba kaaskodaniku rahakotiahelatest, olgu see siis tööandja või pereliige. 

Kodanikupalk peaks välja vahetama enamuse tänapäeva sotsiaaltoetustest, muutes seeläbi sotsiaalse kaitse süsteemi sõltuvussuhetest vabastavaks ehk emantsipatoorseks ning vähendades oluliselt bürokraatiat nii üksikisiku kui ka riigi jaoks. Keegi ei pea kellelegi tõestama oma abikõlblikkust.

Üldprintsiip: igaühele ühtmoodi sõltumata sellest, kes ta on

Kodanikupalk kui tingimusteta põhisissetulek on ühtlasi universaalne põhisissetulek. See tähendab, et seda makstakse ühtmoodi igaühele sõltumata tema sotsiaalsest staatusest, muudest sissetulekutest, elukutsest või maailmavaatest. 

Saajate ringi võib puhtpraktilistel ja/või riigi eesmärkidest tulenevatel kaalutlustel piirata üksnes kodakondsus (ainult oma riigi / EL liikmesriikide kodanikele), suurus võib olla täiskasvanutel ja lastel erinev. Samuti ei saa välistada "erilahendusi" pensionäridele.

Samas tuleb arvestada, et iga erand tähendab lisaregulatsioone, mille tulemusel ei kujune riik nii "õhukeseks" kui ta võiks kodanikupalgaga olla. 

Üleminekulahendus: lapse kodanikupalk

Riikides, kus (põliselanike) taastetasemest madalamat sündimust nähakse eksistentsiaalset ohtu, peaks kodanikupalk andma võimaluse kahanemisspiraalist väljatulemiseks, st võimaldama inimestel ilma vaesumist kartmata luua just nii suuri peresid nagu nad tegelikult soovivad. 

Sellisel juhul on üleminekuvormina mõeldav "lapse kodanikupalk" - igale lapsele makstakse igakuiselt summa, mis katab tema standardvajadused.

Vähemalt Eesti kontekstis kaotab see vajaduse senise perehüvitiste süsteemi liigirikkuse järele (riik õhemaks), sealhulgas selliste toetuste järele, mille adressaadiks on "perekond". Raha, mis laekub individuaalselt igale lapsele, laekub ju nii või teisiti perekonda ning isegi kui igal lapsel on sünnist saadik oma pangakonto, haldavad seda pikka aega üksnes vanemad.

Dilemma "kõigile või ainult kodanikele" kehtib aga siingi. 

Variant 1: ainult selle riigi kodanikud (suletud solidaarsussüsteem)

Põhisissetulekut käsitletakse rangelt kodanikuõigusena, sõna otseses mõttes kodanikupalgana - selle saajatering piirdub igas riigis vaid selle konkreetse riigi kodanikega. 

Lisaklausel: selle lahenduse korral võib olla hädavajalik, et kodanikupalk toetub vähemalt osaliselt üksikisiku maksudele ning sellesse süsteemi panustavad üksnes saajate ringis olijad (st kodanikud), seda muidugi juhul, kui nad saavad maksustatavat tulu. Tekib nn suletud solidaarsussüsteem, millele Eestis on ühe variandina pakutud nimeks ühtekuuluvussüsteem (kodanikupalk ja ühtekuuluvusmaks, mõlemad üksnes kodanikele). Vastasel juhul on keeruline kummutada kahtlusi süsteemi vastavuses inimeste võrdse kohtlemise printsiibile. 

Plussid: turvalisim lahendus eelkõige väikeriikidele, kellel on olnud kurbi kogemusi massilise ja demograafilist pilti moonutava sisserändega (Eesti, Läti) - vähendab kodanikupalga atraktiivsust sisserändajate silmis ning võimaldab kodanikel saavutada teatav edumaa iibes

Miinused: sunnib bürokraatlikku ja tingimuslikku traditsioonilist sotsiaalset kaitset osaliselt säilitama mittekodanike jaoks, riik ei muutu nii "õhukeseks" nagu see oleks kõigi püsielanike kaasamisel.

Variant 2: igale EL kodanikule igas liikmesriigis

Põhisissetulekut käsitletakse kodanikuõigusena, selle saajatering piirdub Euroopa Liidu kodanikega, kes on igas riigis õigustatud saama põhisissetulekut selles riigis kehtivas määras.

Pluss: ei vähenda tööjõu vaba liikumise atraktiivsust EL kodanike jaoks, kuid pole samas kuigi atraktiivne immigrantidele kolmandatest riikidest. 

Miinus: võib soosida rahvaste seguniemist, etnilist ja kultuurilist assimileerumist. Ebavõrdse ostujõuga põhisissetuleku korral jäävad rikkamad riigid endiselt magnetiks madalama elatustasemega liikmesriikide kodanikele. 

Variant 3: iga seaduslik elanik

Tingimusteta baaselatisse suhtutakse kui inimõigusesse. Selle maksmine toimub igal juhul ilma tingimusteta. Baaselatis oleks ette nähtud igaühele, kes elab Euroopa Liidus seaduslikult. See tähendab, et mitte ainult EL kodanikud, vaid ka mujalt pärit inimesed oleksid õigustatud seda saama. Peaasi, et nad on seaduslikud elanikud.

Pluss: väga humanistlik, vastab baaselatise ideaalidele

Miinus: oht kujuneda immigrandimagnetiks

Võimalik (kuid mitte tingimata ainuvõimalik) kompromiss Euroopa Liidu jaoks

Eeldades, et põhisissetulek jõustub mitte korraga, vaid järk-järgult, riik riigi haaval ning et kõigis riikides võimaldab põhisissetulek täpselt ühepalju ühtesid ja samu hüvesid:

  • Esimeses ja mõnda aega ainsas riigis kehtib põhisissetulek vaid oma kodanikele
  • Kui põhisissetulek on kehtestatud mitmes EL riigis, siis kehtib see oma kodanikele ning teiste põhisissetulekuga liikmesriikide kodanikele. 
  • Kui põhisissetulek kehtib kogu Euroopa Liidus, võib EL sõlmida samasuguseid põhisissetuleku tagamise lepinguid liiduväliste riikidega, kus põhisissetulek on kehtestatud.
  • Põhisissetuleku laiemal rakendumisel maailmas võidakse liikmesriikide tasemel või tsentraalselt kaaluda, kas võimaldada automaatset põhisissetulekut mistahes seaduslikele elanikele.

Üldpõhimõte: piisavalt suur, et võimaldaks väärikalt elada

Põhimõtteliselt on igaühel õigus sissetulekule, mis on piisavalt suur, et selle eest saaks väärikalt elada. Senise seisukoha järgi peaks see olema vähemalt 60% riigi elanike netosissetuleku mediaanist, mis on nn suhtelise vaesuse piir. Kuid sellel seisukohal on nõrku kohti.

Kui ka peaks osutuma võimalikuks, et EL kehtestab tingimusteta põhisissetuleku ühtse (miinimum)standardi, siis muudab suhtelise vaesuse piiri aluseks võtmise keerukaks asjaolu, et madalama elatustasemega riikides ei ole ka suhtelise vaesuse piir kaugeltki piisav väärikaks eluks. Eriti käib see nn endise sotsleeri kohta.

Tuleb arvestada, et hinnatasemete ja inimeste sissetulekute proportsioonid ei ole EL-s sugugi ühtlased - erinevused sissetulekutes on suuremad kui erinevused hinnatasemetes. Suhtelise vaesuse piir on eri riikides erinev mitte ainult eurodes, vaid ka ostujõu poolest. 

Näiteks 2020. aastal oli Euroopa Liidu riikide suhtelise vaesuse piiri keskmine ligi 800 eurot kuus. Kui arvestada selle suhet riikide hinnatasemete keskmisesse, siis Austrias moodustas sama ostujõuga summa (885 eurot) veidi üle 2/3 sealsest suhtelise vaesuse piirist (1259), samal ajal kui Rumeenia hinnatasemega korrigeeritult (427) ületas see sealse vaesuspiiri (164) enam kui 2 ja pool korda! Rumeenia vaesuspiiri ostujõuga summa Austrias (340) moodustab aga selle riigi suhtelise vaesuse piirist vähem kui kolmandiku.

Tabelis on kollasega märgitud summad, mis on eri riikides ostujõult võrdväärsed EL riikide keskmise suhtelise vaesuse piiriga. Kõige parempoolsem tulp näitab Rumeenia suhtelise vaesuse piiri ostujõule vastavaid summasid, mis Eestis ületab absoluutse vaesuse piiri vaid ca 30 euro võrra. 

Väikseim aruteluväärne variant Eesti jaoks: ühe kuu keskmised standardkulutused lapsele

Veebruaris 2020 valmis Tartu  Ülikoolis uuring "Laste vajaduspõhine miinimumelatis", mille tellis justiitsministeerium. Vastavalt uuringule olid Eesti keskmised standardkulud 2019. aastal ühele lapsele 343 eurot kuus (keskmised kulud 388 eurot kuus). Neist esimene võeti aluseks elatisraha süsteemi reformi läbiviimisel miinimumelatise arvutamiseks. 2023. aastal olid lapse keskmised standardkulud 499,56 eurot kuus, neid indekseeritakse iga aasta aprillis. 

Kui lähtuda seisukohast, et kodanikupalk peaks olema sõltumata vanusest igaühele ühesuurune ning see peab tagama, et vähemalt lastele oleks tagatud materiaalses mõttes väärikas elu, siis tuleb keskmised standardkulutused lapsele lugeda kõige väiksemaks kodanikupalga suuruseks, mille üle on üldse mõtet arutleda. Summa jääb küll allapoole suhtelise vaesuse piiri, kuid ületab poolteist korda või enamgi Eesti absoluutse vaesuse piiri.  

Variant: standardse tarbimiskorvi kogumaksumus

Praeguseks on Eestis teada keskmised standardkulutused lapse kohta kuus, mis on väikseim diskussiooni väärt kodanikupalga summa. Põhimõtteliselt oleks hea teada analoogset suurust ka täiskasvanu kohta. Eeskujuks võib võtta näiteks Saksamaal kehtiva tüüpvajaduste loetelu, mis on aluseks kodanikurahale (Bürgergeld) ja teistele sotsiaaltoetustele. 

Eestis peetakse küll arvestust üheliikmelise leibkonna arvestusliku elatusmiinimumi kohta, mida loetakse ka absoluutse vaesuse piiriks ning selles loetletud kuluartiklid kattuvad enamjaolt Saksamaa tüüpvajaduste loeteluga, kuid kuluartiklite arvestuslik maksumus on mitmel juhul isegi absoluutse vaesuse piiri kohta ebarealistlikult madal, arvestades pealegi asjaolu, et Eesti hinnatase oli OECD andmetel selleks ajaks vaid 92% Saksamaa hinnatasemest (detsembris 2023 juba 96%). Näiteks real "vaba aeg" on 2023. aastal summaks 4,10 eurot. Kui suur on Eestis näiteks harrastuskooride tavaline liikmemaks? Või erakondade liikmemaks?

Sotsiaaltoetuse ja kodanikuraha tavamäärad Saksamaal
Tüüpvajaduste tase Saksamaal 2023 2024
1. Üksikud täiskasvanud / üksikvanemad 502 eurot 563 eurot
2. Partner abielus / partnerlussuhtes 451 eurot 506 eurot
3. Täiskasvanu raviasutustes 402 eurot 451 eurot
4. Noored vanuses 14-17 aastat 420 eurot 471 eurot
5. 6–13-aastane laps 348 eurot 390 eurot
6. Laps vanuses 0-5 aastat 318 eurot 357 eurot

 

Tüüpvajaduste loetelu Saksamaal seisuga november 2022, kehtestatud alusena 2023. aasta  sotsiaaltoetuste arvestamiseks. Võrdluseks Eesti arvestuslik elatusmiinimum 2022

Kuluartiklid Saksamaal

protsentides eurodes

Eesti elatusmiinimumi
kuluartiklid 2022

eurodes

Toiduained, joogid, tubakatooted

34,70%

174,19
Minimaalse toidukorvi maksumus 127,99
Riided, jalatsid 8,30% 41,65 garderoobikulud 6,45
Eluruumide üürimine, energia ja
eluaseme korrashoid
8,84% 42,55 eluase 134,73
Siseviimistlus, kodumasinad ja
kodutarbed, pidev majapidamine
6,09% 30,57 majapidamine 1,68
Tervishoid 3,82% 19,16 tervis 10,70
Transport 8,97% 45,02 transport 5,41
Post ja telekommunikatsioon 8,94% 44,88 side 4,86
Vaba aeg, meelelahutus ja
kultuur
9,76% 48,98 vaba aeg 3,70
Haridus 0,36% 1,81 haridus 3,44
Majutus- ja toitlustusteenused 2,61% 13,11    
Muud kaubad ja teenused 7,98% 40,06 muud kulud 4,43
Kokku 100% 502 Arvestuslik elatusmiinimum 303,38

 

Variant: ühtne protsent SKP-st elaniku kohta

Põhisissetuleku suuruseks võiks ühe variandina olla mingi ühtne protsent sisemajanduse kogutoodangust ühe elaniku kohta. 

Võrdne osakaal SKP-st tähendaks ühesugust koormust liikmesriikide majandusele. Samas oleks sel juhul põhisissetuleku ostujõud riigiti erinev. 

Suurem võrdsus valitseks juhul, kui põhisissetuleku suurus eurodes oleks ühesugune protsent SKP-st inimese kohta PPS-ides. 

Variant, mida on samuti välja pakutud: võrdne vähemalt kuludega vangile ilma personalikuludeta

Kuni nn lapsestandardi väljatöötamiseni oli see võimalikest "valemitest" lihtsaim. Ühtaegu on vangistuskulud ühe kinnipeetava kohta ka õiglustundele rõhuv argument kodanikupalga poolt. Riik kulutab kinnipeetavale kordades rohkem kui seaduskuulekale kodanikule ja tema lapsele. 

2023. aastal olid kulud ühe vangi kohta keskmiselt 3 027 eurot kuus. Personalikulud moodustasid sellest 53%. Ilma neid kulusid arvestama olid kulud ühele vangile 1422,69 eurot kuus. 

2013. aasta näitajad langesid hämmastaval moel kokku summadega, mis tekivad siis, kui šveitslaste 2500 frangise kodanikupalga idee Eesti tingimustesse üle kanda. Ühe vangi kohta kulus toona 1035,58 eurot kuus. Ligikaudu sama summa saime siis, kui "konverteerisime" Šveitsis välja käidud kodanikupalga mudeli Eesti hinnakeskkonda. 57% vangile suunatud kuludest moodustasid personalikulud. Kui neid mitte arvestada, jäi 445,30 eurot kuus ühe vangi kohta. Sellel summal oli Eesti sisemajanduse kogutoodangusse umbes samasugune suhe nagu Šveitsi 2500 frangil nende SKT-sse.

Päästevest üksikisikule: vaesumise ärahoidja, läbikukkumishirmu kaotaja, sõltuvussuhetest vabastaja

Kodanikupalgal kui tingimusteta tagatud baaselatisel on inimese jaoks täita päästevesti roll. Igaüks ei suuda sügavale vette kukkudes omal jõul veepinnal püsida, teine inimene aga võib pahatihti kaaslast päästes ise ohtu sattuda. 

Vaesuse ennetaja. Nagu päästevest hoiab inimest uppumast ja kõrvaldab uppumishirmu, nii hoiab kodanikupalk inimest vaesusesse langemat ning kõrvaldab vaesumishirmu. Igaüks võib täielikult pühenduda tööle ja tulemustele, ilma sundmõteteta stiilis "mis siis saab, kui ma äkki ei ole küllalt tubli või mõnel muul põhjusel ei meeldi ülemustele". 

"Õigus läbi kukkuda". Igaüks võib end proovile panna ettevõtluses või uues tegevusvaldkonnas, kartmata läbikukkumist ja ületamatuid toimetulekuprobleeme. Töötasu või ettevõtlustulu võib tema elust kaduda ning ühes sellega ka võimalus saada osa paljudest hüvedest (puhkusereisid, oma maja, uus auto jne), kuid suutlikkust elada lihtsat igapäevaelu ja tasuda kommunaalarveid ei väära miski. 

Ei pea taluma halba abielu. Perevägivallaohvritel on tihti raske rebida end vägivaldsest suhtest lahti, kuna nad on vägivallatsejast majanduslikus sõltuvuses. Kodanikupalk vabastab nad taolistest rahakotiahelatest. 

 

Päästevest ettevõtlusele: ettevõtjate "nuumamine" kodanike kaudu

Kodanikupalk tähendab põhimõtteliselt seda, et avalik sektor rahastab üht osa majandusest. Teatud ettevõtteid doteeritakse, kuid kaudselt - oma kodanike kaudu. 

Tegemist on majandussektoritega, mis pakuvad kodanike väärikaks eluks hädavajalikke tooteid ja teenuseid - toit, riided, telekommunikatsiooni teenused, kommunaalteenused ja ühistransport. 

Just need ettevõtted peavad kas täiskoormusega või vähemalt osaliseltki töötama jääma ka siis, kui mõni järjekordne pandeemia ühiskonna karantiini surub. 

Näiliselt "lennuki pealt külvatud" raha ei kao kuhugi musta auku, vaid teeb oma teekonnal lihtsalt täiendava peatuse kodanike pangakontol, et rännata sealt edasi ettevõtetesse, töötajate palkadesse (mis lisandub nende kodanikupalgale) ja maksudesse, mis omakorda avalikule sektorile tagasi tulevad. 

Päästevest ühiskonnale - aitab kriise valutult üle elada

Sellises olukorras, nagu olime Covid-19 pandeemia ajal, tuleb toimetulekut tagava püsiva baaselatise roll eriti selgelt välja. Kodanikupalk toetab mitte üksnes elutähtsate toodete ja teenuste pakkujaid, vaid kõiki tööandjaid, kes on kriisi tõttu sunnitud oma töötajad määramata ajaks koju saatma. Toetab sel teel, et hoiab organisatsioonil ära liigsed kulutused, kui see soovib oma senise töötajaskonna säilitada. Enam pole tööandjal moraalsetki kohustust koju saadetud töötajale kojujäämise eest palka maksta. 

Eestis oli juhtum, kus suurfirma vallandas pandeemia ajal 3000 töötajat ning olude normaliseerudes alustas 3000 uue töötaja värbamist. Selline kilpla jääb kodanikupalgaga minevikku. Siis pole mingit probleemi võtta appi vana hea "palgata puhkus" ning garanteerida kõigile koju saadetutele võimalus olukorra paranedes tööle naasta. 

Kõige olulisem on mõistagi see, et ükski inimene ei satu ühiskonna sundlukustamise tõttu raskustesse, nagu juhtus pandeemia ajal üle maailma. 

Tühistamiskultuuri nõrgestaja: enesetsensuur miinimumi

Hirmust jääda ilma tööst ja saada sotsiaalselt tõrjutud ei julge paljud inimesed osaleda ühiskonnaelus, levitada avalikult oma ideid ega rääkida probleemidest töö juures. Ilma tagatud väärika toimetulekuta jääb lööklause "sõna on vaba" pelgalt sõnakõlksuks. 

Kaitse "tühistamise" vastu - kui mis iganes põhjusel (ükskõik, kas õigustatud meelepahaga või mitte) püüab mõni inimrühm sinust "lahti saada" ja isegi kui neil õnnestub saavutada sinu vallandamine või perekonna lõhkiminek, siis ühel hetkel hakkavad "tühistajad" jooksma peaga vastu baaselatise seina. Kellelgi ei õnnestu sind suruda nii abitusse seisundisse, et sa peaksid kogu oma energia kulutama elatise leidmiseks esmavajalike kulutuste katteks. Kodanikupalk kui ühiskondlik päästevest hoiab ära inimese sotsiaalse surma. 

Lojaalsusdemonstratsioonid ajalukku - olles riigi või omavalitsuse asutuse juht, võid rahumeeli unustada hirmu, et kui võtad tööle kellegi, kes võib-olla on poliitilise juhtkonna arvates "vale meelsusega", siis satud ise "kuuse alla" ja paariastaatusesse. 

Eesti põhiseadus sätestab oma preambulis selgelt Eesti riigi eesmärgi tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See on aga võimalik vaid siis, kui eestlaste sündimus püsib taastetasemel või sellest kõrgemal. Selleks on vaja soodsaid tingimusi, millest olulisemaid on peredele tagatud majanduslik suutlikkus tuua ilmale ja kasvatada üles just nii palju lapsi nagu nad tegelikult soovivad, seda sõltumata kriisidest ning isiklikust edukusest või ebaedust ühiskonnas ja tööturul.

Tõenäoliselt pole sugugi liialdus väita, et kodanikupalga kõrval pole olemas muud vahendit, mis ka tegelikult teeniks põhiseaduse preambulis sõnastatud Eesti riigi eesmärki. See tähendab, et kodanikupalk peab saama lahutamatuks osaks Eesti pere- ja rahvastikupoliitikast.

Vaata lisaks:

Töö - mitte ellujäämiseks, vaid jõukamaks eluks

Täna teevad paljud inimesed tööd selleks, et ellu jääda, kuid põhisissetulekuga selline olukord kaob. Ellujäämist hakkab tagama kodanikupalk, mis on tingimusteta põhissetulek. Palgatöö aga toob sellele olulist lisa ning võimaldab seega kordades paremat elu kui lihtsalt söömine ja magamine.

Muutuvad tööandja ja töötaja positsioonid Neist saavad võrdväärsed partnerid. Tööandja lakkab olemast "leivaisa", töötaja omakorda ei ole enam lihtsalt üks neist paljudest, kes peab olema ülitänulik üksnes selle eest, et saab tööd. 

Avaliku sektori märgatav kahanemine

Tingimusteta põhisissetuleku saamiseks pole kellelgi vaja kellelegi tõestada oma "abikõlblikkust". Kuna suur osa senistest igakuistest sotsiaaltoetustest kaob, siis pole enam vajadust ametnike järele, kelle tööks on olnud abitaotlejate abikõlblikkuse hindamine. Seega peavad nad leidma uue töö või siis lihtsalt jääma „nautima“ põhisissetulekut. Tõenäoliselt tabab suurim pereheitmine Töötukassat, sest vajadus nn passiivsete tööturuteenuste järele kaob. 

Hüvasti, alimendid

Pole kahtlust, et üks igipõline teema kaob minevikku - alimentide maksmine lastele pärast abielulahutust ning alimentide maksmisest kõrvalehoidjate jahtimine. Tingimusteta põhisissetuleku kehtides maksab igaüks igale lapsele ning iga laps saab põhisissetuleku. 

Vägivaldse kooselu lõppemisel oleks see pealegi perevägivallaohvri jaoks psühholoogiliselt vastuvõetavam. Tal kaoks mistahes sundus suhtlemiseks vägivaldse osapoolega. Täna on kahjuks nii, et alimendid on otsekui pealesunnitud rahaline sild endiste pereliikmete vahel. TPS vabastab sellest olukorrast 100%-lt.

Töötaja muutub tööandjale võrdseks partneriks

Tingimusteta põhisissetulek toob endaga kaasa töötajate positsiooni tugevnemise tööturul. Tal puudub sundus võtta vastu mistahes töö või nõustuda pakutavate palgatingimustega. Ehkki ta kaotab tööst loobudes oma sissetulekus, ei jää ta vaeseks, kuna kodanikupalk on kogu aeg olemas.

Tööotsijad ei haara enam kinni igast õlekõrrest, mis neile töötasu tooks. Sellel on muu hulgas kuriteoennetuslik mõju. 

Raske värvata inimesi kuritegelikule või alandavale tööle

Kas teie läheksite narkokulleriks, kui teile oleks tagatud sissetulek, mis katab igapäevavajadused? Või kas teid õnnestuks siis värvata seksiteenuseid osutama? Või tegema Venemaa või mistahes vaenuliku riigi huvides trollitööd sotsiaalmeedias või suisa spioonitööd? 

Selleks peaksite olema kas ahne, uute väljakutsete täiesti kriitikavaba vastuvõtja (parandamatu seiklusteotsija) või pakutavast tööst mingil põhjusel selle sisu tõttu päriselt huvitatud, mõnel juhul ka šantaažile alluv või mingil põhjusel oma riigi vastu vaenulik. 

Pelgalt rahahäda ja läbikukkumine tööturul ei saa siis enam olla põhjuseks. Värbajad satuvad tõelistesse raskustesse. Isegi šantaažimeistrid ei saa olla kindlad, et nad ei põrku šantažeeritava ülbusele.

Lihtsam värvata osalise tööajaga, ühekordsetele või üksnes tulemuspalgaga töödele

Kui inimesel on garanteeritud põhisissetulek olemas, siis ta võtab tõenäoliselt hoopis parema meelega vastu ühekordseid, nn projektipõhiseid töid, samuti osalise tööajaga või 100% ulatuses tulemuspalgaga töid.

Tänane sotsiaaltoetuste süsteem võib seda tihtilugu takistada - inimene kaotab isegi üsna sümboolses summas töötasu tõttu hoopis suurema toetuse. Kodanikupalga kehtides aga on töötava inimese sissetulek mittetöötava kaaskodaniku omast igal juhul suurem.

Tehnoloogia arengu ning tööprotsesside automatiseerimise tõttu peetakse paratamatuks, et tulevik toob kaasa nii normtööaja lühenemise kui ka ühekordsete tööde ning osalise tööaja osatähtsuse suurenemise meie elus.

 

Töökiusamise ramm raugeb

Töökiusamist või mistahes ahistamist sunnib inimesi taluma hirm võimalike raskuste ees uue töökoha leidmisel ning toimetuleku ohtusattumise ees. On ütlematagi selge, et kui töötasu kaotamine ei tähenda sissetulekute täielikku kadumist (kodanikupalk ju jääb), siis on töökiusamise ohvrid ka julgemad enda eest seisma või ebameeldivate inimeste alluvusest lihtsalt lahkuma. Miski ei sunni sind töökohast kümne küünega kinni hoidma, kui elementaarne ja väärikas toimetulek on tagatud. Seevastu on sul endal ja kolleegidelgi selgroogu rohkem, mistõttu võib juhtuda, et hoopis ebameeldiv ülemus sunnitakse lahkuma ning õhkkond muutub normaalseks. 

Kaob sundus töökohtade loomiseks iga hinna eest

Töökohtade loomine lakkab olemast eesmärk iseenese pärast. Ei sotsiaalne vastutustunne ega ka miski muu kohusta riiki, omavalitsusi ja ettevõtjaid kulutama oma raha ja energiat mitte nii hirmus vajalike (sotsiaalsete) töökohtade loomiseks lihtsalt selleks, et nad oleksid olemas ja keegi neid täidaks.

Kui mõni selline töökoht jääb loomata, siis inimesel, kellel jääb tänu sellele töökoht saamata, on sissetulek küll selle töötasu võrra väiksem, kuid tänu kodanikupalgale ei tähenda see vaesust.

Lahkumishüvitised pigem erandlikuks

Lahkumishüvitiste, samuti nt parlamendipensionide maksmise senine õigustus on olnud asjaolu, et juhtival ametikohal olnud isik on reeglina kõrge kvalifikatsiooniga spetsialist, kes ei pruugi nii kiiresti oma tasemele vastavat tööd leida kui mistahes reatöötaja.

Kuna kodanikupalk on mõeldud kõigile, siis langeb taoline õigustus ära, sest kodanikupalk tagab juba väärika elu. Tööandjal poleks mingit moraalset kohustust premeerida lahkuvat juhtivtöötajat tema ametikoha kõrge palga eest ega ka sätestada seda töölepingus.

Variant: palgasurve üles ja alla

Kodanikupalga kehtestamine ei pruugi tingimata, kuid võib tekitada surve nii palgatõusuks kui ka –kärpeks, sõltuvalt sellest, milline oli inimese töötasu vahetult enne reformi ja kuidas tema netotulud muutuksid kodanikupalga ja seda toetava maksusüsteemi rakendumisel.

Surve palkade tõstmiseks või kärpimiseks võib lähtuda järgmistest eesmärkidest ja piirangutest:

  • miinimumpalga ja teiste keskmisest madalamate palkade konkurentsivõime ja motiveerivuse säilitamine
  • tööandja palgakulude kasvu ärahoidmine või minimeerimine
  • töötaja netosissetulekute säilitamine vähemalt endisel tasemel
  • senise palgahierarhia säilitamine

Näiteks kui tegemist on miinimumpalgalise täistöökohaga, siis peaks tööandjalt kättesaadav netopalk ideaalis olema kodanikupalgaga võrdne või sellest suurem, et täistöökoht suurendaks inimese netosissetulekut vähemalt kahekordselt võrreldes mittetöötamisega. 

2024. aastal, kui minimaalne mõistlik kodanikupalk oleks 545,52 eurot kuus ning kehtiks seda toetav solidaarsusmaks, võiks seega rääkida survest suurendada miinimumpalka ligi 200 euro võrra 1002,75 euroni. Miks, kui kodanikupalk ju suurendab oluliselt miinimumpalga (820 eurot) saajate netosissetulekut (1009,84 vs 732.38)? Tööandjalt kättesaadav netopalk on aga 81,20 euro võrra kodanikupalgast väiksem (464,32 eurot). 

Brutopalka 1668,77 muuta poleks vaja, sest selle saaja netotulu võrreldes praegusega ei muutu. Sellest suurema palga saajad võivad aga hakata tööandjalt palka juurde nõudma, et nende töötasu tõstetaks nii, et nende netotulu samaks jääks. Kui inimene saab praeguse korra järgi tööandjalt kätte 2000 eurot kuus, siis peaks tema brutopalka 2593.36 eurot tõstetama 595,81 euro  võrra 3189.17 euroni kuus ehk ligi 23%

Variant: tööaja lühendamine kompenseerimaks "üleminekuebaõiglust"

Kuna kodanikupalga rakendamist toetava maksutõusu tõttu väheneb mediaanist kõrgema palga saajate netosissetulek, võib osutuda otstarbekaks viia üheaegselt kodanikupalga kasutuselevõtuga ellu töönädala lühendamise idee - 40 tunnilt 32 tunnile ehk neljale tööpäevale nädalas. 

See ei kaota küll täielikult võimalikku survet palkade tõstmiseks neil, kelle brutopalk on üle 3100 euro kuus (2024. aastal), kuid vajadus selle järele on siis oluliselt väiksem kui ilma tööaja lühendamiseta. 

Julgustab lapsi saama

Madala iibe üle kurdetakse üle Euroopa. Selle peamine kurja juur on perekondade majanduslik ebakindlus. Tore, saame kolm last, aga kus on garantii, et meil kümne aasta pärast üldse mingi sissetulek on?

Kodanikupalk on puhtolemuslikult iivet soosiv lahendus, mõistagi eeldusel, et seda makstakse alates sünnist standardvajadusi katval tasemel. Perekonnad võivad elada teadmises, et sõltumata mistahes tagasilöökidest jääb neile alles elementaarne toimetulek ning laste ülalpidamisega probleeme ei teki. 

Rahvastiku kahanemise spiraalist väljatulekuks on kodanikupalk vaata et ainuvõimalik lahendus. 

Võib oluliselt vähendada aborte

Mittemeditsiinilste abortide enamlevinud põhjus on majanduslik - lapsest loobutakse vähese majandusliku kindlustatuse tõttu. Kodanikupalk ei kaota aborte, vaid võtab ära ühe olulise põhjuse, miks minnakse aborte tegema.

Allikas (vasakpoolne diagramm); Tervise Arengu Instituut
Allikas (vasak diagramm); Tervise Arengu Instituut, statistika andmebaas

 

Erandlik maksureform: maksumäärade tõusu eest saavad kodanikud vastutasu

Praeguses olukorras on kodanikupalga rakendamiseks möödapääsmatu põhjalik maksureform. Eeldatavasti läheb vaja seniste (tulu)maksumäärade tõstmist või täiendavat solidaarsusmaksu. Hetkel valitsevaid mõttemalle arvestades on see kindlasti ebapopulaarne, kuid samas põhimõtteliselt erinev senisest praktikast, kus on makse tõstetud üksnes riigieelarve täitmiseks ilma et inimesed midagi vastu saaksid. 2024. aastal kaasnes maksutõusuga koguni perehüvitiste kärpimine. 

On ilmselge, et kui maksutõusu eesmärk on kodanikupalga kasutuselevõtt, siis saavad inimesed selle "maksutõusu" eest midagi väga olulist vastu. Selleks vastutasuks ongi kodanikupalk, mis tagab suutlikkuse igapäevaeluga toime tulla kõikvõimalike isiklike, tööalaste või ühiskondlike kriiside kiuste nng mitte kellelgi pole võimalik temalt seda suutlikkust ära võtta. See tähendab reaalset valikuvabadust, puudutagu see siis tegevusala vahetamist või laste saamist. 

Tuleb tähele panna, et kodanikupalga kehtides on igaühe tegelikuks maksukoormuseks mitte protsendinumber, vaid tasutud maksud miinus kodanikupalk. Olgu tulumaksumäär kui suur protsendinumber tahes, tegelik maksukoormus ei küüni iial selleni. Kui tulumaksusumma on kodanikupalgast väiksem, siis see tähendab sisuliselt negatiivset tulumaksu - inimene saab riigilt rohkem raha kui maksudena ära annab. 

Sama tulemiga alternatiivid: negatiivne tulumaks või "maksukrediit"

Tehniliselt erinevad, kuid samade parameetrite korral sama tulemiga alternatiivid kodanikupalgale on negatiivne tulumaks ja nn maksukrediit. Kumbki tagatud miinimumi lahendus eeldab lisaks maksureformile (ja maksusüsteemi lihtsustamisele) ka ümberjagamissüsteemi tehnilist ümberkorraldamist. 

Negatiivse tulumaksu korral maksab riik allpool maksuvaba piiri brutotulu saajale raha proportsionaalselt juurde. Ideaalis kehtib siis ühetaoline maksumäär. Kui inimene maksustatavat tulu üldse ei saa, laekub talle riigilt maksumäärale vastav osa maksuvabast piirist. Näiteks kui 1250 eurot kuus on maksuvaba ja tulumaksumäär 40%, siis laekub tulu mittesaajale riigilt 500 eurot, 1200 eurose brutotuluga inimesele aga 20 eurot (kätte seega 1220). 1300 eurost läheb 20 eurot riigile. 

Eeltooduga analoogne lahendus maksukrediidi kujul toimib järgmiselt. Ümberjagamissüsteem arvutab inimese tulude põhjal välja tema nominaalse tulumaksu ja lahutab sellest maksukrediidi. Kui vahe on negatiivne, kantakse vahesumma üle inimesele, kui positiivne, siis riigile. Kasutades eeltoodud näidisparameetreid - 40% suurusest tulumaksust lahutatakse maksukrediit 500 eurot. Kui pole, millest tulumaksu kinni pidada, saab inimene kogu maksukrediidi endale. Kui brutotulu on 1200 eurot, on nominaalne tulumaks 480 eurot, kuid see jääb inimesele ja ta saab endale veel 20 eurot juurde (480 - 500 = -20). 1300 eurose brutotulu korral aga läheb sellest 20 eurot riigile. 

Võrdluseks: kodanikupalk on 500 eurot ja sellele lisanduvatelt tuludelt tulumaks 40%. Brutotulust 1200 eurot läheb 480 riigile, kuid riigilt tuleb kodanikupalk. Kätte jääb 500+720=1220. Kui bruto on 1300, läheb riigile 520, kätte jääb 500+780=1280.

Negatiivse tulumaksu laadset "kahaneva toetuse" põhimõtet on katsetatud 1970-ndate aastate eksperimentides USAs ja Kanadas. Maksukrediidi lahendus oli 2021. aastal kõne all Prantsusmaa parlamendis, kusjuures autonoomne Korsika lootis korraldada saarel tervikuna ka sellekohase eksperimendi, kasutades juba toimivat ümberjagamissüsteemi (ühtse maksumääraga 35% senise astmelise TM asemel). 

Helikopteriraha - siiani vaid teoreetiline ja kõige vähem tõenäoline

Ühe seni vaid teoreetilise rahastamisviisina nähakse nn helikopteriraha - keskpanga rahakülvi kommertspankade asemel otse kodanikele. Kui selline rahastamisviis osutub võimalikuks, siis ei tohiks kodanikupalga rakendamisest tuleneda vajadust maksude tõstmiseks. 

Skeptikute arvates võib rahakülv õhutada hinnatõusu, "kui uusi väärtusi ei looda". Samas on sellilse olukorra teke ebatõenäoline, arvestades konkurentsi, inimeste hinnatundlikkust, mis kuhugi ei kao ning kasvõi erinevate "startup'ide" pidevat teket. Uute väärtuste looja saab tarbijate olemasolul tulu, mis "niisama" saadud sissetulekule lisandub ja edu korral kordades ületab. Ei maksa unustada, et ka "helikopteriraha" hulk on piiratud lisaks elanike (kodanike) arvule ka baashüvede mahu ja koosseisuga.

Euroopa Keskpanga suunal teeb lobitööd nii helikopteriraha kui ka laiemalt panganduse reformimise nimel Brüsselis tegutsev ühendus Positive Money Europe

Eriti radikaalne maksureform filmis "Grundeinkommen - ein Kulturimpuls"

2008. aastal valminud filmi autorid Daniel Häni ja Enno Schmidt annavad põhjaliku ülevaate tingimusteta põhisissetuleku idee ajaloolisest taustast ja allikatest ning pakuvad välja ka meetmeid elluviimiseks. 

Nende idee kohaselt tuleks reformida ka maksusüsteemi, koondades kõik senised maksud käibemaksuks, nii, et kassatšekk näitaks selgelt ära ostja tegeliku panuse ühiskonda. Ühendamise tulemusel väheneb oluliselt kauba netohind ja suureneb oluliselt käibemaksu osa. Viimane võib selle tulemusel olla netohinnaga võrdne või suuremgi (kui käibemaks on netohinnaga võrdne, siis on ta 100%). Samas ei pruugi üldse muutuda kauba jaehind - muutuvad vaid selle hinna komponentide proportsioonid.

Filmis tuuakse ka näide, mis eeldab, et käibemaksumäär on 100%. Töötav kodanik katab kaupu ja teenuseid tarbides täielikult talle makstava kodanikupalga kulud juhul, kui tema töötasu on vähemalt võrdne kodanikupalgaga. Näiteks kui kodanikupalk on  võrdne 2023. aasta "lapsestandardiga" (499,56 eurot kuus) ning inimese töötasu on sama suur, siis laekub talle kokku 999,12 eurot kuus. Tarbides kaupu ja teenuseid selles summas tasub ta ostes käibemaksu 499,56 euro ulatuses, mis talle jällegi põhisissetulekuna tagasi makstakse. Kui aga aga tahaks tunda, et ta on üksnes oma töötasu eest kodanikupalga "välja teeninud", siis peaks ta palk olema vähemalt 999,12 eurot kuus. 1498,68 eurone kuupalk + 499,56 eurone kodanikupalk tähendaks aga seda, et see inimene suudab lisaks kinni maksta ka ühe oma kaaskodaniku kodanikupalga. 

 

Põhisissetulek võtab ära motivatsiooni tööl käia

Idee vastaste üks lemmikargumente on, et kui inimesel on elementaarset toimetulekut võimaldav raha niisama käes, siis ta ei tahagi enam tööd teha või olla ettevõtja. 

Loogika on järgmine: tarvitseb vaid anda mägimatkajale selga päästevesti - ja ta ei viitsi enam kõrgusi vallutada, vaid leiab hoopis sügava veekogu, hüppab sinna ega tule enam kunagi veest välja, sest ta tahab lõputult kogeda seda, et päästevest tal uppuda ei lase. 

Raha keeles kõlab see väide aga nii: kui inimesel on igakuine 500-eurone garanteeritud sissetulek, siis ta keeldub  lisasissetulekust: "milleks mulle 1000 (5000, 10000) eurot veel juurde vaja, kui mul 500 juba on?". Kujutleme presidenti või peaministrit sarnasel põhjendusel oma ametikohalt lahkumas. Kommentaarid on üleliigsed.

Ennustada võib küll seda, et inimesed muutuvad tööotsingul rahulikumaks ja valivamaks, hakkavad tegema väärtuspõhiseid otsuseid. Viimase tõttu on põhjust mures olla "halbadel tööandjatel" - nii neil, kelle juures töökiusamine on igapäevarutiin kui ka näiteks seksiäril, narkoäril ja trollivabrikutel (vt ka Idee elluviimine on ohtlik, sest inimesed hakkavad ettearvamatult käituma)

Tulu saamine ilma tööta on vastuolus meie eetiliste tõekspidamistega

"Kui kõigile niisama raha jagada ilma et nad selle eest peaksid tööd tegema, siis see on vastuolus meie kultuuritraditsioonide ja moraaliga. On ju igiammustest aegadest kehtinud põhimõte: kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma!"

"Eestist on saanud sotsialistlik nõukogude wabariik, kus ei tehta wahet ei mehe ega naise wahel, kus walitseb rõõmus töömeeleolu, kus saadakse aru üksteise muredest ja rõõmudest, kus walitseb humaanne ja inimlik waim. Seda kõike tagab meile nõukogude kord. "Kes ei tee tööd, see ka ei söõ", leidub Nõukogude riigi põhiseaduses."  Olga Lauristin rahvamiitingul Nõmmel. Elu, Võru-Valga-Petserimaa töörahva häälekandja, 29 juuli 1940Olgu öeldud, et see viimatinimetatud põhimõte oli iseäranis armas (nõukogude) kommunistidele. See oli lausa põhiseadusesse sisse kirjutatud nii 1918. kui ka 1936. aastal, lisaks "Kommunismiehitaja moraalikoodeksi" punktis 2. 

Paraku ajad muutuvad ning kõik, mis tundus (ainu)õige kaugetel aegadel, ei pruugi seda täna enam olla. Sajandite jooksul on muutunud nii töö olemus kui ka tema koht ühiskonnas. Seoses tehnoloogia arenguga on aga suuremad muudatused veel ees. Töö muutub üha produktiivsemaks ning pole kaugel aeg, mil töö täidab meie ajast vaid murdosa. Pealegi tuleb arvestada, et vastupidiselt marksistlikule kujutelmale ei looda väärtusi ainult (palga)tööga. 

Raha võrdne jaotamine vaesematele ja rikkamatele on ebaõiglane

"Toetust tuleb maksta neile, kes seda vajavad, mitte aga võrdselt rikastele ja vaestele", on idee kriitikute üks lemmikargumente.

Kodanikupalk on oma olemuselt sõltumatu kõigist muudest asjaoludest, sealhulgas inimese palga suurusest. Niisugusel kujul ta just aitab vähendada lõhet rikaste ja vaeste vahel. Inimeste "sikkudeks ja lammasteks" jagamine tähendab halduskoormust, millest tingimusteta põhisissetulek just aitab lahti saada. 

Lisaks tuleb arvestada seda, et kodanikupalga ja maksusüsteemi koosmõjul toimub hüvede ümberjagamine niikuinii jõukamatelt "neile, kes seda vajavad", ehkki ilma et "vajajate" ja teiste vahele tekiks järsku piiri. "Saajate" ja "andjate" piiriks võib lugeda seda punkti, kus kodanikupalk ehk riigilt saadav võrdub maksudega ehk riigile antavaga. 

Idee elluviimine on ohtlik, sest inimesed hakkavad ettearvamatult käituma

See kartus oleks ilmselt põhjendatud, kui üleminek tingimusteta põhisissetulekule toimuks uisapäisa, ilma eelnevate analüüsideta. 

Samas on see hirm mõistetav, iseäranis kui seda väljendavad juhtivtöötajad, kellel on alluvaid. Nende võim paratamatult kahaneb. Neile ei olda enam lihtsalt töökoha olemasolu eest tänulikud. 

Kindlasti on tõepõhi all ennustusel, et pärast kodanikupalgale üleminekut elame üle "uste paugutamise" või "halbade ülemuste lahtikangutamise" perioodi. Kui massiliseks see võib osutuda, sõltub kindlasti (ehk isegi peamiselt) sellest, kui ulatuslik on nähtus nimega "töökiusamine". 

Muret on põhjust tunda seksiäril, narkoäril ja miks ka mitte "trollivabrikutel", samuti perevägivallatsejatel, kuid selles pole midagi ettearvamatut. 

Mõnedki põhisissetuleku saajad ei oskaks oma vaba aega mõistlikult kasutada

Neid, kes ei oska oma vaba aega mõistlikult kasutada, on sõltumata põhisissetulekust ehk kodanikupalgast alati olnud ja on ka edaspidi ning see käib ka edukate ja mõjukate inimeste kohta. Tööaja osatähtsus on meie elus läbi sajandite vähenenud. Tegemist on väljakutsega eelkõige haridussüsteemile, mis hoolitseb eelkõige meie tööoskuse, mitte niivõrd olemisoskuse eest. 

Tõeliselt vaba ühiskond on võimeline pakkuma erinevaid vaba aja sisustamise võimalusi (ka mitterahalisi) ning viima pakkujad kokku vajajatega. Eestis on traditsiooniliselt tugeval järjel olnud rahvakultuur (mõtelgem eriti laulupeotraditsioonile) ning võib arvata, et väga paljud, kellel see ei ole olnud aja- või rahapuudusel võimalik, leiavad tee koorilaulu juurde tagasi. 

Kommunistid juba proovisid kõiki võrdseks muuta

See, et kellelegi midagi võrdselt makstakse, ei tee inimesi võrdseks. Kodanikupalk või mis iganes muu nime all tingimusteta põhisissetulek üksnes vähendab ebavõrdsust suures plaanis, kud samal ajal kohati hoopis tagab ebavõrdsuse - seal, kus see on kindlasti vajalik. 

Ebavõrdsus on tagatud aktiivse ja mitteaktiivse tööealise elanikkonna vahel ning igal juhul aktiivsete kasuks. Praegune sotsiaalse kaitse süsteem võib halvimatel juhtudel tekitada pahupidi ebavõrdsuse, kus toetuste najal elamine on soodsam kui töötamine. Piltlikult öeldes on inimene valiku ees - kas 500 eurone toetus või 500 eurose palgaga töö. Põhisissetulekuga on valik selline - kas istuda kodus ja saada 500 eurot kuus või käia tööl ja saada 500+500=1000 eurot kuus. 

Vastupidiselt eelkirjeldatule püüdlesid kommunistid rahavaba ühiskonna poole, kus kõik töötaksid vastavalt võimetele ja saaksid hüvesid vastavalt vajadusele. Taolist ühiskonda ei eksisteerinud mujal kui tulevikuunistustes. Sisuliselt püüti luua ühiskonda, kus hüvede tarbimise võimalus ei sõltuks mingilgi määral tööst. Eesti Töörahva Kommuunis arvati koguni, et töötasu on kapitalistlik igand, kuid kuna raha ei kuulutatud veel igandiks, siis kehtis nn elamisraha, mille suurus sõltus elukutsest, kuid mitte sellest, kas ja kui palju inimene tööd tegi.

Kommunismi poole püüelnud Nõukogude Liidus kehtis sotsialism ("igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema töö järgi"). Kehtis töökohustus, nn tööpõlguritele said osaks repressioonid. Samal ajal, nagu mäletame eriti alates 1970ndate lõpust, sisustasid töötajad oma tööpäevi tihti poesabas seistes, kuna vastasel korral ei pruukinud hädavajalikku kaupa enam jätkuda. Eraettevõtlusega ei tohtinud tegelda, äärmisel juhul oli see võimalik "peidetult", kooperatiivi vormis või siis väga piiratult (suvitajate majutamine). Ettevõtjate ja nende toodete/teenuste konkurents puudus, selle asemel "võisteldi" riikliku plaani täitmises, millel polnud nõudlusega midagi pistmist. 

Tingimusteta põhisissetulek ei kaota raha, ettevõtlusvabadust, konkurentsi, pakkumise kooskõla nõudlusega ega ka sissetulekute suuruse sõltuvust tööst. 

Tulumaksumäärad tõstetakse vaata et 70-80 protsenini

Kodanikupalga idee oponendid on rahvast vahel hirmutanud maksukoormuse tohutu tõusuga ja lausa kosmilises suuruses tulumaksumääradega, mida kodanikupalga katteks olevat vaja. 

Tegelikult ei ole tulumaksumäära vaja tõsta isegi 50 protsendini. Nii suurt tulumaksu pole kodanikupalga katteks kusagil tarvis. Pealegi pisendab kodanikupalk oluliselt maksumäärade tähendust inimese maksukoormuse näitajana, kuna maksukoormus on alati kodanikupalga võrra väiksem. 

Näide: kui riigile makstavad maksud ja riigilt saadav kodanikupalk on võrdsed, siis on tegelik maksukoormus null. Kui maksumäär on 40%, kodanikupalk 500 ja maksustatav (ilma maksuvaba osata) tulu 2500 eurot, siis on maksukoormus tegelikult 20% (1000 - 500). 

  • Kalkulaator aitab mõista, milline on ühes või teises suuruses maksustatava tulu saaja tegelik maksukoormus ja millised maksumäärad kataksid või oleksid Eestis katnud ühes või teises suuruses kodanikupalga. 

Muudab inimesed valitsusest sõltuvaks

Kui kodanikupalk oleks tingimuslik baaselatis, siis oleks selles "valitsusest sõltuvaks" muutumise väitel isegi mingi tõetera, kuid sellegipoolest ei saa inimest muuta riigist sõltuvamaks, kui ta oma riigi kodanikuna juba on. Kodanikupalga mõjul inimese sõltuvus teda seni aitavatest institutsioonidest hoopis väheneb, kuna kaob kohustus tõendada kellelegi oma abivajadust. 

Kodanikupalk vähendab oluliselt kodaniku sõltuvust tööandjast, et mitte öelda - vabastab sellest sõltuvusest täielikult. Arvestades asjaolu, et mõnedki tööandjad on ühe või teise erakonna (mis võib olla ka hetkel valitsev erakond) toetajad või vastased, vähendab kodanikupalk oluliselt töötaja muret võimaluse pärast sattuda "valede" seisukohtade tõttu ebasoosingusse ja ühel hetkel ka tänavale. Eriti käib see mõistagi riigi või kohaliku omavalitsuse asutuste juhtide ja nende töötajate kohta. 

Seetõttu võib väita vastupidi - kodanikupalk hoopis vähendab inimese sõltuvust valitsusest. 

Kalkulaator

Juba mõnda aega on selle veebilehe külastajate päralt olnud kalkulaator, mis aitab saada pilti sellest,

  1. kui suuri maksumäärasid eeldaks praegu või eeldanuks eelnevatel aastatel kodanikupalga kasutuselevõtt (ka nn laste kodanikupalgana) ning 
  2. mismoodi mõjuks see suurema või väiksema sissetuleku puhul reaalsele maksukoormusele ja netosissetulekule

Esmaavanemisel näete kodanikupalga vaikimisi suurust (vt ka kollasel taustal inforuutu paremal), selle brutomaksumust (korrutatult rahvaarvu ja 12-ga) ning netomaksumust, mis saadakse olemasolevate, ebavajalikuks muutuvate toetuste lahutamisel brutomaksumusest. Sealsamas on ka maksumäärad kahe maksustsenaariumi puhul (suurendatud tulumaksumäär või lisamaksukiht). Kodanikupalga summat saate muuta ning vaadata, kuidas see mõjutab maksumäärasid. Vorm võib kehtida käesoleva või eelmise aasta kohta (vt alajaotust "Tähele tuleb panna järgmist" allpool). 

Vasakus tulbas on olulised lähteandmed, nagu rahvaarv ning eraldi laste, pensionisaajate ja ülejäänute arv. Vaikimisi on nad kõik valitud, kuid kasutaja saab ka näiteks jätta saajateringi üksnes lapsed ja vaadata, mis toimub siis maksumääradega. 

Nende all on omakorda valik kuluartikleid (toetuseliike), mille arvelt on kodanikupalk juba osaliselt kaetud. Olulisemad neist on vaikimisi valitud ning neid on kasutatud vaikimisi arvutustes. Kui kasutaja soovib näha, mis juhtub siis, kui mõni neist toetustest alles jätta, siis ta võtab linnukese allesjäetava toetuse juures märkeruudust maha. 

Osa vaikimisi valimata kuluartikleid on lihtsalt näidisandmed - selleks, et saada pilt, mis toimub maksudega siis, kui leida selle ja/või teise summa ulatuses lisaraha. 

Paremas tulbas, nö sissejuhatava osa all võib kasutaja kirjutada lahtrisse rahanumbri ning määrata, kas see toimib arvutustes nagu brutopalk (vaikimisi), kättesaadav netotulu (koos kodanikupalgaga) või hoopis tööandja tööjõukulud (koos sotsiaalmaksuga). 

Veel allpool on võrdlustabel palga- ja maksuarvutuste tulemustega (praegu vs kodanikupalgaga). Need muutuvad vastavalt sellele, kuidas kasutaja muudab juba sisestatud või valitud lähteandmeid. 

NB! Kui sisestada soovitava kättesaadava tulu number, siis on tööandja kulude ja brutopalga numbrid erinevad. Võrdlustabel näitab siis, milline peaks olema brutopalk ja tööjõukulud, et inimese netotulud jääksid kodanikupalgale üle minnes endiseks. 

Tähele tuleb panna järgmist:

  • Pilt käesoleva aasta kohta avaneb kalkulaatori põhivaates esimesel võimalusel, kui on selge, kui suur on pärast indekseerimist standardkulutuste summa lapse kohta kuus. Seni avaneb see eelmise aasta andmetega.
  • Kui vormis on ka nähtav nupp käesoleva aastanumbriga, siis see tähendab, et minimaalsel kujul pilti andvad lähteandmed on olemas ja nendega võib tutvuda, kuid kodanikupalga vaikimisi summa on alles prognoos
  • Paljuski tehniliste võimaluste piiratuse tõttu lähtub kalkulaator (vaikimisi) eeldusest, et kodanikupalk kaetakse üksnes üksikisiku maksudest.
  • Mida uuema aja kohta andmed kehtivad, seda enam nad võivad tegelikkusest kõrvale kalduda, sest kõik, mis ei toetu aruandlusele (eelarve täitmise statistikale), toetub mingil ajahetkel tehtud ennustustele.
    • Näiteks tuludeklaratsioonides deklareeritavad tulud on hilisemas statistikas reeglina olnud suuremad kui riigieelarves prognoositud maksutulu põhjal välja arvutatult. Seetõttu on prognoosidele toetuvad maksumäärad ka suuremad kui tagantjärele tehtud arvutuste põhjal

 

Kataloonias käivitub Euroopa kõigi aegade suurim kodanikupalga eksperiment
ID
1622
Kataloonias käivitub Euroopa kõigi aegade suurim kodanikupalga eksperiment

Hispaaniale kuuluva autonoomse piirkonna Kataloonia valitsus viib oma ametiaja jooksul läbi pilootprojekti, et testida universaalset tingimusteta põhisissetulekut, mida Eestis ka kodanikupalga nime all tuntakse. Pilootprojekti peetakse Euroopas seni läbiviidutest suurimaks. Katsetus algab uue aasta algul ning kestab kaks aastat. Kataloonia valitsuse ametiaeg lõpeb 2025. aasta veebruaris.


Pilootprojekti kahe aasta jooksul saavad täiskasvanud katseisikud põhisissetulekut 800 eurot kuus, mis on Hispaanias ligikaudne suhtelise vaesuse piir. Alaealised katseisikud saavad 300 eurot kuus. Põhisissetulekut maksatakse 5000 katseisikule, kellest 2500 valitakse juhuslikult kõigist Kataloonia leibkondadest, ülejäänud 2500 aga esindavad kaht omavalitsust. Lisaks neile osaleb pilootprojektis 5000 inimesest koosnev rühm, kes lööb kaasa ainult hindamistegevustes, näiteks küsitlustes.


Projekti ei kaasata neid, kes kuuluvad töiste sissetulekute suuruselt 10%  jõukama hulka või maksavad pärandimaksu, omades kinnisvara enam kui poole miljoni euro väärtuses. Majandussimulatsioonid põhisissetulekupoliitika kujundamiseks näitasid nimelt, et maksude ja põhisissetuleku vaheline tasakaal oleks jõukaima 10-15% jaoks negatiivne – põhisissetulek ei suurendaks nende netotulu.


 image


Piltidel: Kataloonia pilootprojekti büroo juht Sergi Raventos; ülevaade kodanikupalga aspektidest, millele eksperimendis tähelepanu pööratakse


Kataloonia põhisissetuleku pilootprojektis osalejateks loetakse kõik isikud, kes pärast enda valituks osutumise teadasaamist vormistavad oma osalemissoovi veebivormi kaudu.


Varem pole Euroopas nii ulatuslikku põhisissetuleku eksperimenti läbi viidud, pidades silmas nii hõlmatud katseisikute arvu, jälgitavate mõjuaspektide hulka kui ka rahvusvahelise koostöö ulatust. Pilootprojekti ettevalmistamisse ja läbiviimisse on teaduskomitee näol kaasatud eksperte üle maailma, sealhulgas Euroopa tunnustatumad põhisissetuleku eestkõnelejad nagu näiteks Guy Standing ja Karl Widerquist.


Lisateave: