Baaselatise ehk põhisissetuleku mõiste

Tingimusteta baaselatis (ka põhisissetulek, rahvasuus kodanikupalk) on regulaarne riigi poolt makstav tulu, mille eesmärk on katta elanike sundkulutused ning mida makstaks igaühele sõltumata sellest, kas tegemist on palgasaaja, töötu, ettevõtja, lapse või pensionäriga.

Baaselatise peamine eesmärk on teha lõpp vaesumishirmule ning mõistagi vaesusele endale. Seeläbi tagataks igaühele võimalus elada väärikalt ning vabadus langetada elulisi otsuseid. Keegi ei pea sööma kellegi peost - igaüks peab olema vaba kaaskodaniku rahakotiahelatest, olgu see siis tööandja või pereliige. 

Baaselatis peaks välja vahetama enamuse tänapäeva sotsiaaltoetustest, muutes seeläbi sotsiaalse kaitse süsteemi sõltuvussuhetest vabastavaks ehk emantsipatoorseks. Keegi ei pea kellelegi tõestama oma abikõlblikkust.

Siin nähtav film põhisissetulekust valmis 2008. aastal, autoriteks Daniel Häni ja Enno Schmidt.  Põhjalikum sisukokkuvõte on rakendamisvõimaluste rubriigis.

Pehme maandumine: puudub vaesumishirm

Vaesumishirm = läbikukkumishirm = stress = halb töö

Põhisissetuleku eesmärk on pakkuda pehmet maandumist igaühele sõltumata sellest, kas tegemist on palgatöötaja või ettevõtjaga. See kõrvaldab vaesumishirmu - igaüks võib täielikult pühenduda p,a tööle ja tulemustele, ilma sundmõteteta stiilis "mis siis saab, kui ma äkki ei ole küllalt tubli". Mistahes läbikukkumise korral aga on põhisissetulek juba olemas - selle pehme maanumispadja saamiseks pole mitte midagi vaja teha. 

Vaesumishirm =peresisesed rahakotiahelad = halva abielu talumine

Perevägivallaohvritel on tihti raske rebida end vägivaldsest suhtest lahti, kuna nad on vägivallatsejast majanduslikus sõltuvuses. Põhisissetulek vabastab nad taolistest rahakotiahelatest. 

 

Ettevõtjate "nuumamine" kodanike kaudu

Tingimusteta põhisissetulek tähendab põhimõtteliselt seda, et avalik sektor rahastab üht osa majandusest. Teatud ettevõtteid doteeritakse, kuid kaudselt - oma kodanike kaudu. 

Tegemist on ettevõtetega, kes pakuvad kodanike väärikaks eluks hädavajalikke tooteid ja teenuseid - toit, riided, telekommunikatsiooni teenused, kommunaalteenused ja ühistransport. 

Just need ettevõtted peavad kas täiskoormusega või vähemalt osaliseltki töötama jääma ka siis, kui mõni pandeemia ühiskonna karantiini surub. Sellises olukorras tuleb toimetulekut tagava püsiva baaselatise roll eriti selgelt välja. Baaselatis toetab igal juhul ka neid tööandjaid, kes on sunnitud oma töötajad määramata ajaks koju saatma. Toetab sel teel, et hoiab organisatsioonil ära liigsed kulutused, kuna enam pole mingit vajadust maksta inimestele raha selleks, et nad kodus oleksid ja tööd ei teeks. 

Näiliselt "lennuki pealt külvatud" raha ei kao ju kuhugi musta auku, vaid teeb oma teekonnal lihtsalt täiendava peatuse kodanike pangakontol, et rännata sealt edasi ettevõtetesse, töötajate palkadesse ja maksudesse, mis omakorda avalikule sektorile tagasi tulevad. 

Suukorvivaba ühiskond

Hirmust jääda ilma tööst ja saada sotsiaalselt tõrjutud ei julge paljud inimesed osaleda ühiskonnaelus, levitada avalikult oma ideid ega rääkida probleemidest töö juures. Ilma tagatud väärika toimetulekuta jääb lööklause "sõna on vaba" pelgalt sõnakõlksuks. 

Tagatud baaselatisel on inimese jaoks täita päästevesti roll. Igaüks ei suuda sügavale vette kukkudes omal jõul veepinnal püsida, teine inimene aga võib pahatihti kaaslast päästes ise ohtu sattuda. 

Kaitse "tühistamise" vastu - kui mis iganes põhjusel (ükskõik, kas õigustatud meelepahaga või mitte) püüab mõni inimrühm sinust "lahti saada" ja isegi kui neil õnnestub saavutada sinu vallandamine või perekonna lõhkiminek, siis ühel hetkel hakkavad "tühistajad" jooksma peaga vastu baaselatise seina. Kellelgi ei õnnestu sind suruda nii abitusse seisundisse, et sa peaksid kogu oma energia kulutama elatise leidmiseks esmavajalike kulutuste katteks. Baaselatis on päästevest, mis hoiab koos vaesusesse uppumisega ära ka inimese sotsiaalse surma. 

Alluva eneseväärikus - isegi kui vastuhakk töökiusamisele ja seksuaalsele ahistamisele toob kaasa vallandamine, ei ole see enam asi, mida karta. Miski ei sunni sind töökohast kümne küünega kinni hoidma, kui elementaarne ja väärikas toimetulek on tagatud. Seevastu on sul endal ja kolleegidelgi selgroogu rohkem, mistõttu võib juhtuda, et hoopis ebameeldiv ülemus sunnitakse lahkuma ning õhkkond muutub normaalseks. 

Lojaalsusdemonstratsioonid ajalukku - olles riigi või omavalitsuse asutuse juht, võid rahumeeli unustada hirmu, et kui võtad tööle kellegi, kes võib-olla on poliitilise juhtkonna arvates "vale meelsusega", siis satud ise "kuuse alla" ja paariastaatusesse. 

Variant 1: iga seaduslik elanik

Tingimusteta baaselatisse suhtutakse kui inimõigusesse. Selle maksmine toimub igal juhul ilma tingimusteta. Baaselatis oleks ette nähtud igaühele, kes elab Euroopa Liidus seaduslikult. See tähendab, et mitte ainult EL kodanikud, vaid ka mujalt pärit inimesed oleksid õigustatud seda saama. Peaasi, et nad on seaduslikud elanikud.

Pluss: väga humanistlik, vastab baaselatise ideaalidele

Miinus: oht kujuneda immigrandimagnetiks

Variant 2: igale EL kodanikule igas liikmesriigis

Põhisissetulekut käsitletakse kodanikuõigusena, selle saajatering piirdub Euroopa Liidu kodanikega, kes on igas riigis õigustatud saama põhisissetulekut selles riigis kehtivas määras.

Pluss: ei vähenda tööjõu vaba liikumise atraktiivsust EL kodanike jaoks, kuid pole samas kuigi atraktiivne immigrantidele kolmandatest riikidest. 

Miinus: võib soosida rahvaste seguniemist, etnilist ja kultuurilist assimileerumist. Ebavõrdse ostujõuga põhisissetuleku korral jäävad rikkamad riigid endiselt magnetiks madalama elatustasemega liikmesriikide kodanikele. 

Variant 3: ainult selle riigi kodanikud

Põhisissetulekut käsitletakse rangelt kodanikuõigusena, selle saajatering piirdub igas riigis vaid selle konkreetse riigi kodanikega. 

Plussid: turvalisim lahendus eelkõige väikeriikidele, kellel on olnud kurbi kogemusi massilise sisserändega (Eesti, Läti)

Miinused: pärsib tööjõu vaba liikumist Euroopa Liidu sees ja sellega konkurentsi tööjõu pärast, sunnib bürokraatlikku ja tingimuslikku sotsiaalset kaitset osaliselt säilitama

Võimalik (kuid mitte tingimata ainuvõimalik) kompromiss

Eeldades, et põhisissetulek jõustub mitte korraga, vaid järk-järgult, riik riigi haaval ning et kõigis riikides võimaldab põhisissetulek täpselt ühepalju ühtesid ja samu hüvesid:

1. Esimeses ja mõnda aega ainsas riigis kehtib põhisissetulek vaid oma kodanikele
2. Kui põhisissetulek on kehtestatud mitmes EL riigis, siis kehtib see oma kodanikele ning teiste põhisissetulekuga liikmesriikide kodanikele. 
3. Kui põhisissetulek kehtib kogu Euroopa Liidus, võib EL sõlmida samasuguseid põhisissetuleku tagamise lepinguid liiduväliste riikidega, kus põhisissetulek on kehtestatud. 
4. Põhisissetuleku laiemal rakendumisel maailmas võidakse liikmesriikide tasemel või tsentraalselt kaaluda, kas võimaldada automaatset põhisissetulekut mistahes seaduslikele elanikele. 

Põhimõte: piisavalt suur, et võimaldaks väärikalt elada

Põhimõtteliselt on igaühel õigus sissetulekule, mis on piisavalt suur, et selle eest saaks väärikalt elada. Üldise seisukoha järgi peaks see olema vähemalt 60% riigi elanike netosissetuleku mediaanist, mis on nn suhtelise vaesuse piir. 

Samas muudab selle põhimõtte järgimise keerukaks asjaolu, et madalama elatustasemega riikides ei ole ka suhtelise vaesuse piir kaugeltki piisav väärikaks eluks. Eriti käib see nn endise sotsleeri kohta. Hinnatasemete ja inimeste sissetulekute proportsioonid ei ole EL-s sugugi ühtlased - erinevused sissetulekutes on suuremad kui erinevused hinnatasemetes. Suhtelise vaesuse piir on eri riikides erinev mitte ainult eurodes, vaid ka ostujõu poolest. 

Näiteks 2020. aastal oli Euroopa Liidu riikide suhtelise vaesuse piiri keskmine ligi 800 eurot kuus. Kui arvestada selle suhet riikide hinnatasemete keskmisesse, siis Austrias moodustas sama ostujõuga summa (885 eurot) veidi üle 2/3 sealsest suhtelise vaesuse piirist (1259), samal ajal kui Rumeenia hinnatasemega korrigeeritult (427) ületas see sealse vaesuspiiri (164) enam kui 2 ja pool korda! Rumeenia vaesuspiiri ostujõuga summa Austrias (340) moodustab aga selle riigi suhtelise vaesuse piirist vähem kui kolmandiku.

Tabelis on kollasega märgitud keskmise vaesuse piiriga ostujõult võrdväärsed summad eri riikides. Kõige parempoolsem tulp näitab Rumeenia suhtelise vaesuse piiri ostujõule vastavaid summasid, mis Eestis ületab absoluutse vaesuse piiri vaid ca 30 euro võrra. 

Variant: vähemalt ühe kuu keskmised standardkulutused lapsele

Veebruaris 2020 valmis Tartu  Ülikoolis uuring "Laste vajaduspõhine miinimumelatis", mille tellis justiitsministeerium. Vastavalt uuringule on Eesti keskmised standardkulud ühele lapsele 343 eurot kuus, keskmised kulud 388 eurot kuus. Kui lähtuda seisukohast, et baaselatis peaks olema sõltumata vanusest igaühele ühesuurune ning see peab tagama, et vähemalt lastele oleks tagatud materiaalses mõttes väärikas elu, siis on mõttekas just neid summasid kasutada. Kumbki summa jääb küll allapoole suhtelise vaesuse piiri, kuid ületab poolteist korda või enamgi Eesti absoluutse vaesuse piiri.  

Variant: elatusmiinimumipõhine

Põhisissetuleku suurus sõltuks arvestuslikust elatusmiinimumist, mille suurus omakorda sõltub teatud standardse hüvedekogumi maksumusest. Elatusmiinimumi arvutamisel lähtutakse üksikust väheaktiivsest täiskasvanust vanuses 30-60 aastat. Nn üheliikmelise leibkonna tarbimine ongi võetud tarbimisühikuks. Suuremate leibkondade elatusmiinimumi arvutamisel kasutatakse rahvusvahelist tarbimiskaalu, kus iga järgmise täiskasvanud pereliikme koefitsent on 0,7 ja lapse koefitsent 0,5.

Arvestuslikku elatusmiinimumi loetakse ühtlasi absoluutse vaesuse piiriks.

Eeltoodut arvestades on selge, et põhisissetulek peab olema kindlasti suurem kui arvestuslik elatusmiinimum. Eelkõige seetõttu, et elatusmiinimumi puhul lähtutakse täiskasvanust, kes veedab aega põhiliselt kodus (pigem oma elamispinnal kui üürikorteris), toitub teaduslikult ning tarbib hüvesid askeetlikult. Põhisissetulek aga peab võimaldama väärikalt elada ühiskondlikult aktiivsel kodanikul.

Otstarbekas näib olevat ca 2,5 elatusmiinimumi suurune põhisissetulek. Kuna selle süsteemi eesmärkide hulgas on nii bürokraatia vähendamine kui ka isikuvabaduse toetamine, siis tuleks vähemalt täiskasvanute puhul loobuda tarbimiskaalude rakendamisest. Kuni 15-aastaste alaealiste puhul võiks koefitsent 0,5 siiski kõne alla tulla. See tähendaks, et kui täiskasvanu põhisissetulek on 508,60 eurot kuus, siis kuni 15-aastasel on see 254,30 eurot kuus.

Variant: ühtne protsent SKP-st elaniku kohta

Põhisissetuleku suuruseks võiks ühe variandina olla mingi ühtne protsent sisemajanduse kogutoodangust ühe elaniku kohta. 

Võrdne osakaal SKP-st tähendaks ühesugust koormust liikmesriikide majandusele. Samas oleks sel juhul põhisissetuleku ostujõud riigiti erinev. 

Suurem võrdsus valitseks juhul, kui põhisissetuleku suurus eurodes oleks ühesugune protsent SKP-st inimese kohta PPS-ides. 

Variant: võrdne vähemalt kuludega vangile

Võimalikest "valemitest" lihtsaim. Kinnipeetavate olmetingimused peavad vastama standarditele, mis paraku ei ole kättesaadavad kõigile. Vähemalt esialgu tuleks muidugi maha arvata personalikulud ühe vangi kohta. Mis puudutab Eesti vastavaid andmeid, siis 2013. aasta näitajad langevad hämmastaval moel kokku summadega, mis tekivad siis, kui šveitslaste 2500 frangise kodanikupalga idee Eesti tingimustesse üle kanda. Ühe vangi kohta kulus 1035,58 eurot kuus. Ligikaudu sama summa saame siis, kui "konverteerime" šveitsi kodanikupalga idee Eesti hinnakeskkonda. Neist kuludes 57% moodustavad personalikulud. Kui neid mitte arvestada, jääb 445,30 eurot kuus ühe vangi kohta. Sellel summal on Eesti sisemajanduse kogutoodangusse umbes samasugune suhe nagu Šveitsi 2500 frangil nende SKT-sse.

Näidismudel 2020, kui Eesti seda eraldi rakendaks – Rahvuslik Ühtekuuluvussüsteem, kodanikupalk 343 eurot, üleminekueelne miinimumpalk 584 eurot

Et pilt selgem oleks, võtkem appi võimalik näidismudel. Kodanikupalga suuruseks on selles mudelis võetud keskmised standardkulutused kuus ühe lapse kohta. Need arvutati välja Justiitsministeeriumi tellitud uuringus "Laste vajaduspõhine miinimumelatis", mille viis läbi Tartu Ülikool. Vastavalt uuringule on keskmised standardkulutused 2020. aastal 343 eurot kuus, keskmised kulutused 388 eurot kuus. Eeldame, et kodanikupalk on mõeldud inimesele tema sünnist kuni surmani ning see on võrdne summa. Eeldame samuti, et kodanikupalk ja sellega seotud täiendav maksukiht kehtivad vaid kodanikele. NB! Mudel on kirjeldatud vaid näitlikustamaks mõju palkadele.

Net+343 vana TM = kogu netotulu, kui standardse tulumaksu süsteem viidaks endisele kujule, st loobutakse maksuvaba osa kahanemisest. Näide: bruto 4200, ühtekuuluvusmaks 25%*4200=1050, tulumaks 20%*(4200-500)=740, maksud kokku 1050+740=1790, reaalne maksukoormus 1790-343=1447 (34,45%), neto 4200-1447=2753 Võit-kaotus = kogu netotulu suurenemine või vähenemine juhul, kui tulud (nt töötasu) jäävad samaks, kahaneva maksuvaba tulu lahendusest aga loobutakse. Palgasurve. "Kaotuse" vältimiseks tuleks praegust 2100 euro suurust brutopalka tõsta 180 euro võrra. Kuupalka 8400 aga ca 3015 euro võrra. Palgakärpesurve. Kui miinimumpalka vähendataks kuni netopalga võrdsustumiseni kodanikupalgaga, siis saaks MP suuruseks 457,33 eurot kuus, MP saaja aga võidaks sellegipoolest 119 eurot kuus.
BP 2020	Net 2020	võit-kaotus	BP KP343	Net+343	Net+343 vana TM
584	567	+201	584	785	785
1000	900	+93	1000	993	993
1200	1060	+43	1200	1103	1103
1372	1179	+19	1372	1179	1198
1510	1274	0	1510	1240	1274
2100	1680	-81	2100	1499	1599
4200	3360	-607	4200	2653	2753
8400	6721	-1657	8400	4964	5064

• miinimumpalk enne üleminekut – 584 eurot kuus (2020)
  • välismaalase määr - miinimumpalk + kodanikupalgaga võrdne summa (584+343, tasub kogu ulatuses tööandja)
• kodanikupalk - 343 eurot
  • ei arvestata tulu hulka
  • ainult kodanikele ja nende riikide kodanikele, kus samuti kehtib kodanikupalk (sõltumata kodumaal kehtivast määrast)
  • kodanikele vanuses 0 aastat kuni surmani
  • on sisuliselt maksutagastus (kuni teatud tulutasemeni maksudest suurem)
• standardse üksikisiku tulumaksu määr 20%
  • maksuvaba 500 eurot kuus
• kodaniku ühtekuuluvusmaksu määr 25%
  
  • uus maks kodanikupalga maksmise kulude katteks
  • ainult kodanikele, kuna neile makstakse kodanikupalka
  • ilma maksuvaba osata, algab esimesest eurost
• maksumarginaal: tuludega kuni 500 eurot kuus 25%, alates 501. (viiesaja esimesest) eurost 45%
  • eeldame, et hüljatakse praegune tulumaksumudel, kus vahemikus 1200 ja 2100 eurot kuus maksuvaba osa kahaneb ning tegelik maksumarginaal on 31,1%
• tegelik maksukoormus: tasutud tulumaks ja ühtekuuluvusmaks miinus kodanikupalk
• pensioni 2. sammas 2%
• välismaalase töötuskindlustusmakse 1,6% 

Pigem ebapopulaarne - radikaalne maksureform ja maksumäärade võimalik tõus

Vaieldamatult tuleks põhisissetuleku rakendamiseks viia läbi põhjalik maksureform. Sellest kujuneb tõenäoliselt ümberkorralduste ebapopulaarseim osa, kui eeldada, et põhisissetuleku rakendamiseks läheb vaja maksumäärade mõningast tõstmist. Ka ilma selleta tekitavad ümberkorraldused mingiks ajaks ebamugavusi. 

Samas tuleb tähele panna, et igaühe tegelik maksukoormus võrdub tasutud maksud miinus baaselatis. Seega - olgu tulumaksumäär kui suur protsent tahes, maksukoormus ei küüni iial selleni. Kui tulumaksusumma on baaselatisest väiksem, siis see tähendab sisuliselt negatiivset tulumaksu - inimene saab siis riigilt rohkem raha kui maksudena ära annab. 

Pigem populaarne - helikopteriraha või maksusüsteem veelgi lihtsamaks

Ühe seni vaid teoreetilise rahastamisviisina nähakse nn helikopteriraha - keskpanga rahakülvi kommertspankade asemel otse kodanikele. Kui selline rahastamisviis osutub võimalikuks, siis ei tohiks tekkida vajadust maksude tõstmiseks. 

Maksureformi eesmärk peaks ühtlasi olema maksukogumise lihtsustumine. Näiteks Korsika eksperimendis, mis on seisuga 20.08.2020 seni Pariisis heaks kiitmata, on plaanis asendada senine mitmeastmeline tulumaks ühetaolisega - maksumääraks 35% alates kõige esimesest eurost. Korsika mudel on tehniliselt lahenduselt siiski pigem negatiivne tulumaks - ettenähtud maksusummast lahutatakse 500 eurot ja kui vahe on negatiivne, siis maksab riik inimesele selle vahe välja.

Kõige radikaalsemad ideed (sh siin nähtavas filmis) pakuvad kogu ühiskonna maksukoormuse koondumist tarbimismaksuks (käibemaksuks). Igal juhul võib arvata, et maksuliikide hulk väheneb oluliselt ning nende haldamine muutub kergemaks. Mis tähendab jällegi avaliku sektori vähenemist. 

Film põhisissetulekust "Grundeinkommen - ein Kulturimpuls"

2008. aastal valminud filmi autorid Daniel Häni ja Enno Schmidt annavad põhjaliku ülevaate tingimusteta põhisissetuleku idee ajaloolisest taustast ja allikatest ning pakuvad välja ka meetmeid elluviimiseks. 

Nende idee kohaselt tuleks reformida ka maksusüsteemi, koondades kõik senised maksud käibemaksuks, nii, et kassatšekk näitaks selgelt ära ostja tegeliku panuse ühiskonda. Ühendamise tulemusel väheneb oluliselt kauba netohind ja suureneb oluliselt käibemaksu osa. Viimane võib selle tulemusel olla netohinnaga võrdne või suuremgi (kui käibemaks on netohinnaga võrdne, siis on ta 100%). Samas ei pruugi üldse muutuda kauba jaehind - muutuvad vaid selle hinna komponentide proportsioonid.

Filmis tuuakse ka näide, mis eeldab, et käibemaksumäär on 100%. Töötav kodanik teenib kaupu ja teenuseid tarbides talle makstava põhisissetuleku tagasi juhul, kui tema töötasu on vähemalt võrdne põhisissetulekuga. Näiteks kui põhisissetulek oleks võrdne praeguse miinimumpalgaga 355 eurot ning inimese töötasu on sama suur, siis laekub talle kokku 710 eurot kuus. Tarbides kaupu ja teenuseid selles summas tasub ta ostes käibemaksu 355 euro ulatuses, mis talle jällegi põhisissetulekuna tagasi makstakse. Kui aga aga tahaks üksnes oma töötasu eest põhisissetuleku välja teenida, siis peaks ta palk olema vähemalt 710 eurot kuus. 1065 eurone kuupalk + 355 eurone põhisissetulek tähendaks aga seda, et see inimene suudaks kinni maksta ka ühe oma kaaskodaniku põhisissetuleku. 

• Grundeinkommen - ein Kulturimpuls

 

Põhisissetulek võtab ära motivatsiooni tööl käia

Idee vastaste üks lemmikargumente on, et kui inimesel on elementaarset toimetulekut võimaldav raha niisama käes, siis ta ei tahagi enam tööd teha või olla ettevõtja. 

Ümbersõnastatult kõlab see väide nii: kui inimesel on igakuine 500-eurone garanteeritud sissetulek, siis ta keeldub 1000 eurosest sissetulekust. Põhjendus - milleks talle 1000 eurot, kui tal 500 juba on?

Tulu saamine ilma tööta on vastuolus meie eetiliste tõekspidamistega

Kui kõigile niisama raha jagada ilma et nad selle eest peaksid tööd tegema, siis see on vastuolus meie kultuuritraditsioonide ja moraaliga. On ju igiammustest aegadest kehtinud põhimõte: kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma!

Paraku ajad muutuvad ning kõik, mis oli õige kaugetel aegadel, ei pruugi seda täna enam olla. Sajandite jooksul on muutunud nii töö olemus kui ka tema koht ühiskonnas. Seoses tehnoloogia arenguga on aga suuremad muudatused veel ees. Töö muutub üha produktiivsemaks ning pole kaugel aeg, mil töö täidab meie ajast vaid murdosa. Pealegi tuleb arvestada, et vastupidiselt marksistlikule kujutelmale ei looda väärtusi ainult tööga. 

 

Raha võrdne jaotamine vaesematele ja rikkamatele on ebaõiglane

"Toetust tuleb maksta neile, kes seda vajavad, mitte aga võrdselt rikastele ja vaestele", on põhisissetuleku idee kriitikute üks lemmikargumente.

Põhisissetulek on oma olemuselt sõltumatu kõigist muudest asjaoludest, sealhulgas inimese palga suurusest. Niisugusel kujul ta just aitab vähendada lõhet rikaste ja vaeste vahel. 

Idee elluviimine on ohtlik, sest inimesed hakkavad ettearvamatult käituma

See kartus oleks ilmselt põhjendatud, kui üleminek tingimusteta põhisissetulekule toimuks järsku ning kui selle suurus oleks algustest peale maksimaalne võimalik. Tegelikult aga pole põhjust loota, et põhisissetulek tooks kohe juurutamise hetkest igaühele meelepärase tuiu. Pealegi peaks selle suurus sõltuma taolistest üldistest majandusnäitajatest, nagu näiteks sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta.

Mõnedki põhisissetuleku saajad ei oska oma vaba aega mõistlikult kasutada

Sellel, et me näeme üha rohkem inimesi, kes ei oska oma vaba aega mõistlikult kasutada, on ajaloolised põhjused. Nimelt on tööaja osatähtsus meie elus läbi sajandite vähenenud. Teiseks on see väljakutse eelkõige haridussüsteemile, mis hoolitseb eelkõige meie tööoskuse, mitte niivõrd olemisoskuse eest. 

Kommunistid juba proovisid kõiki võrdseks muuta

Põhisissetulek ei saa kõiki võrdseks teha, ehkki vähendab ebavõrdsust suures plaanis.

Kohati aga põhisissetulek hoopis tagab ebavõrdsuse - seal, kus seda kindlasti vaja on, et inimestel säiliks motivatsioon töötada. Ebavõrdsus on tagatud aktiivse ja mitteaktiivse tööealise elanikkonna vahel ning igal juhul aktiivsete kasuks. Praegune sotsiaalse kaitse süsteem võib halvimatel juhtudel tekitada pahupidi ebavõrdsuse, kus toetuste najal elamine on soodsam kui töötamine. Piltlikult öeldes on inimene valiku ees - kas 500 eurone toetus või 500 eurose palgaga töö. Põhisissetulekuga on valik selline - kas istuda kodus ja saada 500 eurot kuus või käia tööl ja saada 500+500=1000 eurot kuus. 

Vastupidiselt eelkirjeldatule püüdlesid kommunistid rahavaba ühiskonna poole, kus kõik töötaksid vastavalt võimetele ja saaksid hüvesid vastavalt vajadusele. Sisuliselt sellist, kus hüvede tarbimise võimalus ei sõltuks mingilgi määral tööst. Eesti Töörahva Kommuunis arvati koguni, et töötasu on kapitalistlik igand, kuid kuna raha ei kuulutatud veel igandiks, siis kehtis nn elamisraha, mille suurus sõltus elukutsest, kuid mitte sellest, kas ja kui palju inimene tööd tegi. Kommunismi poole püüelnud Nõukogude Liidus kehtis töökohustus, nn tööpõlguritele said osaks repressioonid. Samal ajal sisustasid töötajad oma tööpäevi tihti poesabas seistes, kuna vastasel korral ei pruukinud hädavajalikku kaupa enam jätkuda. Eraettevõtlusega ei tohtinud tegelda, äärmisel juhul oli see võimalik "peidetult", kooperatiivi vormis. Ettevõtjate ja nende toodete/teenuste konkurents puudus, selle asemel "võisteldi" riikliku plaani täitmises, millel polnud nõudlusega midagi pistmist. 

Tingimusteta põhisissetulek ei kaota raha, ettevõtlusvabadust, konkurentsi, pakkumise kooskõla nõudlusega ega ka sissetulekute suuruse sõltuvust tööst. 

Töö - mitte ellujäämiseks, vaid jõukamaks eluks

Täna teevad paljud inimesed tööd selleks, et ellu jääda, kuid põhisissetulekuga selline olukord kaob. Ellujäämist hakkab tagama põhisissetulek, palgatöö aga toob põhisissetulekule olulist lisa ning võimaldab seega kordades paremat elu kui lihtsalt olesklemine.

See tähendab ühtlasi, et tööandja ja töötaja rollid muutuvad. Neist saavad partnerid. Tööandja lakkab olemast "leivaisa", töötaja omakorda ei ole enam lihtsalt üks neist paljudest, kes peab olema ülitänulik üksnes selle eest, et saab tööd. 

Avaliku sektori märgatav kahanemine

Tingimusteta põhisissetuleku rakendamise järgselt ei ole inimestel enam vajadust tõendada enda kõlblikkust sotsiaalabi saamiseks, mistõttu pole enam vajadust ka ametnike järele, kelle tööks on see olnud. Seega peavad nad leidma uue töö või siis lihtsalt jääma „nautima“ põhisissetulekut.

Hüvasti, alimendid

Pole kahtlust, et üks igipõline teema kaob minevikku - alimentide maksmine lastele pärast abielulahutust ning alimentide maksmisest kõrvalehoidjate jahtimine. Tingimusteta põhisissetuleku kehtides maksab igaüks igale lapsele ning iga laps saab põhisissetuleku. 

Vägivaldse kooselu lõppemisel oleks see pealegi perevägivallaohvri jaoks psühholoogiliselt vastuvõetavam. Tal kaoks mistahes sundus suhtlemiseks vägivaldse osapoolega. Täna on kahjuks nii, et alimendid on otsekui pealesunnitud rahaline sild endiste pereliikmete vahel. TPS vabastab sellest olukorrast 100%-lt.

Töötaja muutub tööandjale võrdseks partneriks

Tingimusteta põhisissetulek toob endaga kaasa töötajate positsiooni tugevnemise tööturul. Tal puudub sundus võtta vastu mistahes töö või nõustuda pakutavate palgatingimustega. Ehkki ta kaotab tööst loobudes oma sissetulekus, ei jää ta vaeseks, kuna kodanikupalk on kogu aeg olemas.

Muu hulgas muutub sel moel keeruliseks inimese värbamine "tankistiks" mõne kriminaalse teo toimepanemisel. Inimesed ei haara kinni igast õlekõrrest, mis neile töötasu tooks.

Kaob sundus töökohtade loomiseks iga hinna eest

Töökohtade loomine lakkab olemast eesmärk iseenese pärast. Ei sotsiaalne vastutustunne ega ka miski muu kohusta riiki, omavalitsusi ja ettevõtjaid kulutama oma raha ja energiat mitte nii hirmus vajalike (sotsiaalsete) töökohtade loomiseks lihtsalt selleks, et nad oleksid olemas ja keegi neid täidaks.

Kui mõni selline töökoht jääb loomata, siis inimesel, kellel jääb tänu sellele töökoht saamata, on sissetulek küll selle töötasu võrra väiksem, kuid tänu kodanikupalgale ei tähenda see vaesust.

Lahkumishüvitised pigem erandlikuks

Lahkumishüvitiste, samuti nt parlamendipensionide maksmise senine õigustus on olnud asjaolu, et juhtival ametikohal olnud isik on reeglina kõrge kvalifikatsiooniga spetsialist, kes ei pruugi nii kiiresti oma tasemele vastavat tööd leida kui mistahes reatöötaja.

Kuna kodanikupalk on mõeldud kõigile, siis langeb taoline õigustus ära, sest kodanikupalk tagab juba väärika elu. Tööandjal poleks mingit moraalset kohustust premeerida lahkuvat juhtivtöötajat tema ametikoha kõrge palga eest ega ka sätestada seda töölepingus.

Lihtsam värvata osalise tööajaga või ühekordsetele töödele

Kui inimesel on garanteeritud põhisissetulek olemas, siis ta võtab tõenäoliselt hoopis parema meelega vastu ühekordseid, nn projektipõhiseid töid, samuti osalise tööajaga või 100% ulatuses tulemuspalgaga töid.

Tänane sotsiaaltoetuste süsteem võib seda tihtilugu takistada - inimene kaotab isegi üsna sümboolses summas töötasu tõttu hoopis suurema toetuse. Kodanikupalga kehtides aga on töötava inimese sissetulek mittetöötava kaaskodaniku omast igal juhul suurem.

Tehnoloogia arengu ning tööprotsesside automatiseerimise tõttu peetakse paratamatuks, et tulevik toob kaasa nii normtööaja lühenemise kui ka ühekordsete tööde ning osalise tööaja osatähtsuse suurenemise meie elus.

 

Palgasurve üles ja alla

Kodanikupalga kehtestamine võib tekitada surve nii palgatõusuks kui ka –kärpeks, sõltuvalt sellest, milline oli inimese töötasu vahetult enne reformi ja kuidas tema netotulud muutuksid kodanikupalga süsteemi rakendumisel. Palkade tõstmine või kärpimine võib täita järgmisi eesmärke:

• miinimumpalga ja teiste keskmisest madalamate palkade konkurentsivõime ja motiveerivuse säilitamine
• tööandja palgakulude kasvu ärahoidmine või minimeerimine
• töötaja netosissetulekute säilitamine vähemalt endisel tasemel
• senise palgahierarhia säilitamine

Näidismudel 2020, kui Eesti seda eraldi rakendaks – Rahvuslik Ühtekuuluvussüsteem, kodanikupalk 343 eurot, üleminekueelne miinimumpalk 584 eurot

Et pilt selgem oleks, võtkem appi võimalik näidismudel. Kodanikupalga suuruseks on selles mudelis võetud keskmised standardkulutused kuus ühe lapse kohta. Need arvutati välja Justiitsministeeriumi tellitud uuringus "Laste vajaduspõhine miinimumelatis", mille viis läbi Tartu Ülikool. Vastavalt uuringule on keskmised standardkulutused 2020. aastal 343 eurot kuus, keskmised kulutused 388 eurot kuus. Eeldame, et kodanikupalk on mõeldud inimesele tema sünnist kuni surmani ning see on võrdne summa. Eeldame samuti, et kodanikupalk ja sellega seotud täiendav maksukiht kehtivad vaid kodanikele. NB! Mudel on kirjeldatud vaid näitlikustamaks mõju palkadele.

Net+343 vana TM = kogu netotulu, kui standardse tulumaksu süsteem viidaks endisele kujule, st loobutakse maksuvaba osa kahanemisest. Näide: bruto 4200, ühtekuuluvusmaks 25%*4200=1050, tulumaks 20%*(4200-500)=740, maksud kokku 1050+740=1790, reaalne maksukoormus 1790-343=1447 (34,45%), neto 4200-1447=2753 Võit-kaotus = kogu netotulu suurenemine või vähenemine juhul, kui tulud (nt töötasu) jäävad samaks, kahaneva maksuvaba tulu lahendusest aga loobutakse. Palgasurve. "Kaotuse" vältimiseks tuleks praegust 2100 euro suurust brutopalka tõsta 180 euro võrra. Kuupalka 8400 aga ca 3015 euro võrra. Palgakärpesurve. Kui miinimumpalka vähendataks kuni netopalga võrdsustumiseni kodanikupalgaga, siis saaks MP suuruseks 457,33 eurot kuus, MP saaja aga võidaks sellegipoolest 119 eurot kuus.
BP 2020	Net 2020	võit-kaotus	BP KP343	Net+343	Net+343 vana TM
584	567	+201	584	785	785
1000	900	+93	1000	993	993
1200	1060	+43	1200	1103	1103
1372	1179	+19	1372	1179	1198
1510	1274	0	1510	1240	1274
2100	1680	-81	2100	1499	1599
4200	3360	-607	4200	2653	2753
8400	6721	-1657	8400	4964	5064

• miinimumpalk enne üleminekut – 584 eurot kuus (2020)
  • välismaalase määr - miinimumpalk + kodanikupalgaga võrdne summa (584+343, tasub kogu ulatuses tööandja)
• kodanikupalk - 343 eurot
  • ei arvestata tulu hulka
  • ainult kodanikele ja nende riikide kodanikele, kus samuti kehtib kodanikupalk (sõltumata kodumaal kehtivast määrast)
  • kodanikele vanuses 0 aastat kuni surmani
  • on sisuliselt maksutagastus (kuni teatud tulutasemeni maksudest suurem)
• standardse üksikisiku tulumaksu määr 20%
  • maksuvaba 500 eurot kuus
• kodaniku ühtekuuluvusmaksu määr 25%
  
  • uus maks kodanikupalga maksmise kulude katteks
  • ainult kodanikele, kuna neile makstakse kodanikupalka
  • ilma maksuvaba osata, algab esimesest eurost
• maksumarginaal: tuludega kuni 500 eurot kuus 25%, alates 501. (viiesaja esimesest) eurost 45%
  • eeldame, et hüljatakse praegune tulumaksumudel, kus vahemikus 1200 ja 2100 eurot kuus maksuvaba osa kahaneb ning tegelik maksumarginaal on 31,1%
• tegelik maksukoormus: tasutud tulumaks ja ühtekuuluvusmaks miinus kodanikupalk
• pensioni 2. sammas 2%
• välismaalase töötuskindlustusmakse 1,6%