Prindi

Põhisissetulek ei saa kõiki võrdseks teha, ehkki vähendab ebavõrdsust suures plaanis.

Kohati aga põhisissetulek hoopis tagab ebavõrdsuse - seal, kus seda kindlasti vaja on, et inimestel säiliks motivatsioon töötada. Ebavõrdsus on tagatud aktiivse ja mitteaktiivse tööealise elanikkonna vahel ning igal juhul aktiivsete kasuks. Praegune sotsiaalse kaitse süsteem võib halvimatel juhtudel tekitada pahupidi ebavõrdsuse, kus toetuste najal elamine on soodsam kui töötamine. Piltlikult öeldes on inimene valiku ees - kas 500 eurone toetus või 500 eurose palgaga töö. Põhisissetulekuga on valik selline - kas istuda kodus ja saada 500 eurot kuus või käia tööl ja saada 500+500=1000 eurot kuus. 

Vastupidiselt eelkirjeldatule püüdlesid kommunistid rahavaba ühiskonna poole, kus kõik töötaksid vastavalt võimetele ja saaksid hüvesid vastavalt vajadusele. Sisuliselt sellist, kus hüvede tarbimise võimalus ei sõltuks mingilgi määral tööst. Eesti Töörahva Kommuunis arvati koguni, et töötasu on kapitalistlik igand, kuid kuna raha ei kuulutatud veel igandiks, siis kehtis nn elamisraha, mille suurus sõltus elukutsest, kuid mitte sellest, kas ja kui palju inimene tööd tegi. Kommunismi poole püüelnud Nõukogude Liidus kehtis töökohustus, nn tööpõlguritele said osaks repressioonid. Samal ajal sisustasid töötajad oma tööpäevi tihti poesabas seistes, kuna vastasel korral ei pruukinud hädavajalikku kaupa enam jätkuda. Eraettevõtlusega ei tohtinud tegelda, äärmisel juhul oli see võimalik "peidetult", kooperatiivi vormis. Ettevõtjate ja nende toodete/teenuste konkurents puudus, selle asemel "võisteldi" riikliku plaani täitmises, millel polnud nõudlusega midagi pistmist. 

Tingimusteta põhisissetulek ei kaota raha, ettevõtlusvabadust, konkurentsi, pakkumise kooskõla nõudlusega ega ka sissetulekute suuruse sõltuvust tööst.